29 august 2018

Ma käisin vahepeal Tartus ...


Ega ma midagi muud öelda tahtnudki. Käisin, olin, nautisin vihma ja ööelu, täpsemalt UG-d.


Mul pole tegelikult üldse aega ega tuju midagi siia kirjutada, sest ma olen viimasel ajal nii segaduses, nii segaduses ega oska kuidagi olla. Tahaks kuhugi maha istuda ja mõelda paar tundi järjest vaikuses, kas kõik mu ettevõtmised on ikka mõttekad, eriti need, mis kooliga seotud. Ma ei taha üldse krüptilist juttu ajada, aga vot, enne seda paari üksikut mõtlemistundi ei suuda ma millestki täpsemalt rääkida.

Mitte, et vaikust mulle jagataks. Ma pole kunagi olnud see inimene, kes räägiks suure suuga, kuidas pärast lapsesaamist elu ikka hoopis teistsugune on või vastupidi – kuidas ma ikka sama äge piff edasi olen ja pidutsen ja reisin, sest "laps ei muuda midagi", aga praegu mõtlen ma küll, et Gott, ma oleksin pidanud oma lapsevaba aega ikka täiega palju rohkem hindama ja eriti just seda aega, mis jäi tööpäeva lõpu ja magamamineku vahele. Mida ma siis üldse tegin? Aa, mäletan küll, ma tegin siis teist tööd, magasin, käisin linna peal, kinos, jalutamas. Mida ma praegu teen? Hängin mänguväljakutel ja õpetan Ernsti oma peaga mõtlema (nimelt kipub vahel ta pahanduste vabanduseks tulema lause "Aga tema ju ka..."). Kõik lapsevabad inimesed, nautige, et te seda tegema ei pea. Nautige.

Ja sellest ma ka ei saa aru, kui räägitakse, et ühe lapse kõrvalt peaks aega laialt käes olema. Kuidas? Aega kulutan ma ju ikkagi lapsele sama palju, olgu mul siis üks või neli last. Ei ole ju nii, et kui ma mänguväljakule lähen, siis ühe lapsega olen seal tunnikese, aga kolmega nt kolm tundi. Või et kui ma reisile lähen, siis ühe lapsega olen nädala, nelja lapsega neli nädalat. Jne jne. See on muidugi lihtsam, et kui ma kuhugi lähen, siis on mul kõigest üks ahvike, kellel silma peal hoida, aga ajalist kokkuhoidu ma küll ei näe. Söögitegemine ühele võtab samuti sama palju aega kui kahele. Nii et jah, mida ma öelda tahtsin? Et sellist aega, mille ma saaksin pühendada ainult endale, kipub viimasel ajal vähe kätte jääma. 


Ja kui ma juba oma elule enne last mõtlema hakkasin, siis täna täpselt viis aastat tagasi olin ma hoopis Pompeiis koos Bellaga ja nautisin Itaalia loodust. 

Kommentaare ei ole: