21 august 2018

Patriotismist

Ma ei tähistanud 20. augustit. Ainus pidulikum sündmus, mis mu päevakavas oli, oli väike külaskäik Georgia restorani, aga seda ei saa ju eriti rahvuslikuks pidada. Ei küpsetanud ma kooki, ei pannud Eesti lippu lehvima, ei vaadanud pisarsilmil telekast filme. Tekkis kohe hirm, et ... äkki ma pole eriline patrioot? Tegelikult üldse mitte?

Ma ei ela eestlastele kaasa spordivõistlustel ega eurovisioonil, ma ei räägi vaimustusega, kuidas must leib, hapukoor ja kartulisalat on parimad söögid maailmas, ma ei käi laulupidudel, et tunne uhkust Skype'i üle ega pühi silmist pisarat, kui isamaalisi laule kuulen. Kui mõni välismaalane küsib, kus Eesti asub, ütlen ma rahumeeli, et Venemaa kõrval. Ja ma ei minesta, kui inimesed ei tea, kus Eesti on.

Eile hakkasingi mõtlema sellele, et mulle tegelikult meeldib väga Eestis elada, ma armastan eesti keelt ja isegi mõned eestlased on mulle päris vastuvõetavad, aga selline ülevoolav patriotism on mulle alati väga kummaline tundunud. Veebruaris ma kirjutasin ka (ma eeldan, et kõik ikka mäletavad), et mulle käib patriotismiga rahategemine õudselt närvidele, aga samamoodi käib mulle närvidele patriotismi üleliigne rõhutamine. Ja ikka veel rahategemine ka, eriti sildi all, et olgem nüüd patrioodid ja ronigem sinna kallile kontserdile ja ostkem meid eesti rahvusretseptide järgi tehtud torte ja Eesti lippe jne jne. Et kuidas sa siis ei osta, siia on ju sinimustvalge peale torgatud.

Ilmselt elan ma sügavaid tundeid pigem sisemiselt läbi. Samamoodi on leinaga. Mul pole vaja käia nuttes ja ahastades ringi, ma ei kirjuta iga päev ahastavaid mõtteteri FB seinale ega räägi, kuidas "kõik on must, ei mingit armastust". Aga see ei tähenda, et lein oleks väiksem. Ja ilmselt ei tähenda ka mu leigus laulupidude, paraadide ja hapukapsa vastu seda, et Eesti mu südames kuidagi kehvemal kohal oleks. Ma arvan. 

Kommentaare ei ole: