14 august 2018

Ühiskonnale kahjulikud elemendid

Natuke naljakas, et Eesti iibest ja naiste sünnitamapanemisest räägivad keskealised mehed, aga tegelikult on see ikka päris kurb ka. Kuna ma olen siiski heatahtlik ja abivalmis inimene, siis mina, tavaline eesti naine, räägin, miks näiteks mina rohkem inimesi siia ilma tuua ei taha. Ehk on abi, kui jälle mõni sarnane debatt esile kerkib.


– Ma ei tea, kuidas teistega, aga mina ei sünnita siia ilma mitte lapse, vaid inimese, kes kasvab suureks, läheb kooli, ülikooli, tööle ja kes mingil hetkel ka vananeb ja sureb. Surmast ei taheta eriti rääkida, sest tänapäevase filtrimulli sisse nii tõsised teemad ei mahu, aga: inimesed surevad ja paraku vaid vähestel õnnestub surra õnnelikult ja jalapealt. Suur osa siiski haigestub ja kannatab. Hooldusabi on Eestis aga nii kehvas seisus, et ma südamest loodan, et ma mitte kunagi seda vajama ei pea. Võib-olla kunagi võin ma kirjutada, kui tohutult suur töö on haigele inimesele inimväärse elu ja hooldusvõimaluste tagamine, aga fakt on see, et liiga suure osa inimestest viimased elupäevad mööduvad kannatades. Kas siis mõnes hirmkallis hooldekodus või mujal. Kas ma oma lapsele sellist vanaduspõlve tahan? Ei. Ma olen juba valmis mõelnud, et kui mina mingi raske haiguse peaksin saama, siis  ... lähen ma pigem metsa.

– Uus inimene. Talle on ka vaja oma kohta siin elus, aga paraku on kogu elu ka siin nii väikese elanikkonnaga riigis üks suur olevusvõitlus, milles terveks jäävad vaid väga paksu nahaga inimesed. Ma tänan iga päev jumalat, et ma praegusel ajal, mil kooliõpilasi vaevavad peavalud, depressioon ja muud haigused, õppima ei pea. Väga, VÄGA raske on kasvatada praegu, mil iga nurga taga peibutab digitaalmaailm, vaimselt tervet inimest. Võistlus, kes on parem, nutikam, kiirem, ei alga ka enam lastest endist, vaid nende vanematest, kes juba raseduse esimestest päevadest saati võistlevad. Mina ei ole väga võistlushimuline inimene, mina ei taha.

– Ma olen küll ja veel kuulnud, kuidas üürikorterisse lapse sünnitamine on vastutustundetu ja üleüldse peaks sigimine olema lubatud vaid neile, kel oma eluase. Mina olin see vastutustundetu inimene, kes lapse sai ja ise samal ajal üürikas elas. Teist last ma enam aga üürikasse juurde ei sünnitaks ja seda just sel põhjusel, et ega see üürikaelu eriti kindel tõesti ole. Aga kuidas ma saaksin endale korteri, kuhu rõõmsal meelel veel vähemalt viis last sünnitada? Kui endal vanemate või rikaste meeste poolt kingitud kortereid või tagatisi pole, on see üsna keeruline. Ma oleksin ju võinud pärast kooli välismaale rasket raha kokku ajama minna või Eestis elades iga kuu pool palka kõrvale panna ja vireleda, aga ma otsustasin investeerida oma haridusse ja silmaringi. Ilmselgelt oli see vale otsus, kui ma eluasemeturul levinud hoiakuid vaatan. Aga tõesti, mida ma siis teen? Petan kelleltki korteri välja?

– Haritud inimestel olevat vähem lapsi. Ühest küljest loogiline, sest ilmselgelt on needsamad inimesed enne lapsesaamist ülikoolis käinud ja seega hiljem lapseteoga pihta hakanud, aga teisest küljest on kindlasti põhjuseks ka see, et haritud ja intelligentne inimene, kelles vähegi maailmaavastamise (ma ei pea silmas reisimist) soovi on, ei suuda istuda kolm aastat kodus. Minus tekitab näiteks judinaid paljas mõte sellest, et ma peaksin jälle poolteist aastat kodus passima. Küll aga meeldiks mulle väga, kui mul oleks võimalus näiteks lapse kõrvalt väikese koormusega tööle minna. Väikese koormusega õppida. Veebis koolitusi läbida, ennast kuidagi arendada. See tähendaks aga ka, et nii töö- ja õppmise- kui ka lapsehoiusüsteem peaks olema paindlikum. Rohkem osaajaga õpet ja tööd, palun! Lisaks: mis te arvate, kui palju on neid tööandjaid, kes rõõmust kaht kätt kokku löövad, kui töötaja haige lapsega kodus on, lapse pärast varem minema peab või – hoidku jumal – dekreeti läheb? See tähendab ka seda, et paljud haritud ja hea töökohaga naised lihtsalt ei julgegi oma karjääri pausi sisse teha, et last saada. 

Kommentaare ei ole: