Mittehäirimise kultuur

Londonis tegime me peale joomise ja linnaavastamise muud ka, näiteks rääkisime hästi palju sellest, miks meie uued sõbrad siiski Eestist ära kolinud on. Sealt arenes jutt edasi ja edasi ja edasi sinna, milline siis paistab Eesti kaugelt vaadates, ning ühiselt jõudsime järeldusele, et Eestis on elamise alustalaks see, et kedagi ei tohi mitte mingil juhul häirida. Kontsaklõbin tänaval häirib, kilkavad lapsed häirivad, vanamoodsad riided häirivad, mittetöölkäivad inimesed häirivad (muidusööjad), töölkäivad inimesed häirivad (tehku oma ettevõte, eksole), pidutsejad häirivad (lärmakad), raamatulugejad häirivad (miks nad ei reisi selle asemel?), pensionärid häirivad (miks nad vinguvad kogu aeg, söögu siis kooki, kui leiva jaoks raha pole), autot mitteomavad inimesed häirivad (kuidas nii elada saab, raudselt kasutavad kogu aeg oma autoga tuttavaid ära), autod häirivad (ummikud ja heitgaasid, fui) .... Ma võiks jätkata. Eestis on ideaalne inimene see, keda pole näha, kuulda ega haista. 

Ei usu mind? Palun vaadake üürikuulutusi. Seal on u 90% selliseid, kus sobiv üürnik on ilma laste/lemmikloomadeta, vaikne, lärmakate hobideta, mittesuitsetav ja mittepidutsev. Soovitatavalt võiks ta veel üldse mitte oma üürikorteris viibida ka, sest ta a) rikub muidu mööblit või b) häirib naabreid. Ja kui olla siis see ülikorralik inimene, siis ei pruugi ka üldse piisata – mu heale sõbrale, kes on üks vaiksemaid inimesi, keda ma tean, kutsuti politsei lihtsalt sellepärast, et ta kõndivat liiga valjult ja pesevat pesu ebasobival kellaajal. Pesumasinapaanikast olen ma mujalt ka lugenud, täpsemalt sellest, et ishänt, öösiti pesu pesevad inimesed on nii jubedad, see on ju nii häiriv ja kõrvulukustav! Ma olen oma elu jooksul väga palju erinevates kohtades elanud, aga mitte kunagi pole ma öösel kellegi pesumasina peale üles ärganud. Ma ei tea, kus siis kõik need paanitsejad magavad, vannitubades või?

Üks mu teretuttav rääkis üksvahe kõigile, kes kuulata tahtsid (ja mingil kummalisel põhjusel neid inimesi leidus), millised inimesed talle ei meeldi. Ma ise tema kuulajateringis ei olnud, sest mulle ei imponeeri sellised ennast jumalaks pidavad isikud, aga poole kõrvaga kuulsin, et tema antipaatia osaliseks saadi mingite pisiasjade eest. Umbes need olevad ühed õudsed inimesed, kes töötavad liiga kaua ühes töökohal. Mul pole sõnu, et seda jama kommenteerida. 

Inimesi vist kasvatataksegi nii, et nad hästi vähe tüli teeks. Lapsest saati. Siin on nii tavaline see, et lapsele, kes käitub nagu laps (kilkab, räägib juttu, jookseb, nutab), vaadatakse viltu või öeldakse otse, et jumal küll, kasvatage oma last. Selle kasvatuse all ei peeta siis silmas seda, et õpetaks last, seletaks talle midagi või laseks tal asju avastada, vaid kõike lihtlabasemat asja: lapse vaitsundimist. Ärgu ta kedagi mitte mingil viisil mitte kunagi häirigu! Ärgu küsigu midagi või tundku oma emotsioone, olgu lihtsalt vait. Ja no KUI on siiski vaja rääkida, siis hästi vaikselt. Sosinal. Veel parem oleks viipekeeles, sest siis see ei häiri kedagi. Ja kui laps siiski vait ei jää, siis on kõige parem suruda talle mõni nutiriist kätte, sest siis jääb ju ikka vait ja kõik on õnnelikud. Kuidas sellise kasvatuse tulemina normaalsed inimesed tekivad, aru ma ei taipa.

Ühesõnaga. Kui keegi Eestisse kolida kavatseb, siis olekski talle ainult üks soovitus: ära häiri kedagi. Omaksvõtt on sellisel juhul kiire. Muu tuleb juba iseenesest.

Dilemma

Mul on praegu tohutu dilemma.

Ühest küljest olin ma just pikalt väga raskes närvipõletikus, nii et ma ei saanud mitu päeva ennast liigutadagi. Praeguseni annab selg vaikselt tunda. Sellest tingituna oleks igati praktiline ja mõistlik osta uus ja kvaliteetne talvejope, eriti kui arvestada mu olemasoleva jope seisukorda (loe: ei hoia isegi kõige väiksemat tuulehoogu kinni).

Teisest küljest tulevad kolmapäeval müüki Metallica piletid. 69 eurtsa pilet (glämpingut ja fännitsooni ma ei taha, ma olen liiga vana selliste meeletuste jaoks). Ja kui ma ostaks, siis ikka 2 piletit. Ja kui ma nüüd nende piletite peale mõtlen, siis tundub mulle, et talvel sooja jopega ringikäimine on üks ülehinnatud luksus. Ma saaksin selle asemel ju hoopis kontserdil häält kähedaks röökida.

Või oodata jõuludeni? Mitte, et ma pileteid kingitusena ootaks, aga siis peaks pappi rohkem kätte jääma. Aga kas pileteid on nii kaua? Ma veidi kahtlen. Oeh. Mu elu on täis raskeid ja ületamatuid karisid. 

Väikese korteri võlu

Kamin ja kööginurk

Kui ma viis aastakest tagasi 25-ruutmeetrisesse korterisse kolisin, tärkas minus esimest korda armastus pisikeste korterite vastu, sest mu tolleaegne eluase oli lihtsalt nii-nii armas. Ja funktsionaalne! Kõik oli seal korteris olemas, lihtsalt ruumisäästlikumalt. Diivan, raamaturiiul, riidekapp, täisvarustusega köök, pesumasinaga vannituba - see, kuidas kogu elamine nii väikesele pinnale oli mahutatud, oli mu meelest imetlusväärne. Toona elasin ofc üksinda, nii et 25 ruutmeetrit oli rohkem kui küll, aga kui ka edasi kolisin ja rohkem inimesi oma perekonda koondasin, teadsin ma, et minust ei saa kunagi suurte mitmekorruseliste majade armastajat. Väikesed korterid-majad on ikka palju rohkem minu cup of tea. Loomulikult nõuab väikesel pinnal elamine kordades rohkem nutikust, aga samas - vaim peabki värske olema, kas pole? 

Meie praegune üürikas on nt 35-ruutmeetrine, aga taas nii ägedate ja nutikate ruumilahendustega, et mahume siia kolmekesi imehästi ära ning saame ka külalisi kutsuda. Pisikese pinna üks suuuuuuuur pluss on see, et see õpetab, kui  väheste asjadega inimene tegelikult hakkama saab. Kui sa ikka pead iga asja puhul poes mõtlema, kas see ikka mahub koju ja kas seda on vaja (90% asjade puhul on vastus eitav), siis muudab see tarbimise väga säästlikuks. Teine suur pluss on koristamine - seda peab küll väga tihti tegema, aga ajakulu on üsna väike.

Ja kolmas pluss? Loomulikult see, et kellelgi meie väikesest perekonnast pole võimalik kuhugi irduda. Kõik on kõigil silma all või hõike kaugusel. Steni pärast ma nii väga ei karda, aga Ernsti puhul lööb mul küll vahel paanikahoog välja, et appi, äkki ta teeb midagi ohtlikku või on just praegusel hetkel nt akna peal kõõlumas ja seal välja kukkumas või ... mu fantaasia igasuguste ohtude osas on tänu mu krimkalembusele piiritu, aga kuna siin korteris on ta mul kuulde- ja nägemisraadiuses, on ka meel rahulikum.

Aga privaatsus? Mina olen näiteks väga suure privaatsusvajadusega ja väsin tohutult kiiresti, kui kellegagi päevad läbi pead-jalad koos pean olema. Tundub, et 35 ruutmeetrit ei saa ju mingisugust privaatsust võimaldada, sest tavalise eestlase mull umbestäpselt nii suur ongi, eks. Aga saab. Esiteks on meil magamistuba, kuhu sulguda, kui keegi närvidele hakkab käima, ja teiseks aed. Aed on meil muidugi kõikide naabritega ühine, aga ikkagi on jube hea, et aeg-ajalt saab pärdiku aeda hullama lükata ja ise samuti värsket õhku nautida. Naabrid on meil samuti maailma parimad, nii et pole ka seda ohtu, et õues mingiks tüliks läheks. St oht on alati, aga meie maja puhul siiski kaduvväike. Muide, siin elades olen ma aru saanud, kui tohutu suureks väärtuseks on normaalsed naabrid. Iga kord, kui ma mingi asja peale vihastan (kütmise, kommunaalmaksete, meie tänaval surevate narkarite), siis tuletan ma endale meelde, et vaevalt ma kusagilt selliseid naabreid leian, kellega aias koos õlut juua, kes kassi valvaksid, kui ise ära olen, kellega koos rannas käia jne jne. Normaalseid inimesi on üleüldse nii vähe, et tasub need vähesed enda ligidal hoida.

*Absoluutselt mitte teemassepuutuv, aga ma ei viitsinud eraldi postitust teha: just lugesin, et järgmisel aastal esineb Tartus Metallica ja ma niiiiiiiii väga loodan, et see pole mingi libauudis. Ja kui pole, siis kavatsen olla esimene, kes sinna piletid ostab.

London

Ma olen juba tegelikult mitu päeva Londonist tagasi, aga kuna tegu oli väga emotsioonirohke reisiga, võttis mul paar päeva aega, et ennast maha laadida, lasta emotsioonidel settida ning tagatipuks jäi Ernst ka haigeks (ma ise arvan, et minu nägemine ajas tal lihtsalt südame pahaks ... ). Nii ma olengi viimased päevad rohkelt muud tegevust leidnud kui kirjutamine.

Tower Bridge

Meie reis oli kõike muud kui traditsiooniline turismireis. Me ei käinud üheski muuseumis, ei roninud The Shardi ega London Eye otsa, ei trüginud, et vahtkonnavahetust näha, ei käinud Buckinghami ega muu säärase juures. Küll aga sõitsime me jõetaksoga Woolwichi ja jõime laeval siidrit, sõime õhtul ehtsas Inglise pubis kala ja krõbekartuleid, käisime veel paaris Inglise pubis siidrit joomas, sõime Greenwich Marketil austreid ja churrosid (vahuvein ka juures loomulikult) ja käisime Hiina karaokes (mu elu kõige kummalisem restoraniskäik). Ja ma sain aru, et vot selliseid mälestusi ma reisidelt tahangi, kus on äge ja tšill ja palju naeru. Mitte selliseid, kus ma võitlen saja matsiga parema pildistamiskoha pärast või seisan kilomeetripikkuses järtsis, et näha mingit kivihunnikut ja taas saja matsiga võidelda.

Woolwich

Turistikohtade juurde sattusime küll ka veidi. Jalutasime ringi Kensingtonis ja vaatasime Eesti saatkonda, uudistasime Notting Hillis värvilisi maju, käisime City's Bank of Englandi vaatamas, Trafalgar Square'il, Oxford Streetil, Camdenis, Royal Observatory juures ... kindlasti veel kusagil, aga kes seda mäletab. Aga kõige suurema mulje jätsid mulle hoopis näiteks Canary Wharf ja East End, kust me läbi sõitsime. Camdenis ma veidike pettusin, sest ägedate rokipoodide ja õllekate asemel leidsin ma sealt hoopis hunniku üksteisega äravahetamiseni sarnaseid suveniiripoode. No kuidas nii saab? Ühe cooli pealuupoe leidsin ainult, ühe! Sealt tegin ma ka ainsa ostu ehk soetasin endale pusa. Rohkem me ostlemisega ei tegelenud. Mult küsiti küll, et noh, mis ostsid, Primarkis ikka käisid või? Ma kehitasin õlgu, sest miks? Miks ma peaksin mingeid odavaid kaltse endale koju ostma, lihtsalt sellepärast, et pärast öelda, et need on Inglismaalt? Who cares?

Vaade Canary Wharfile

Meie majutaja teatas meile kohe esimesel õhtul (jõudsime tema juurde kell 3 öösel), et ta on väga ebatraditsiooniline eestlane ja eestlased pole teda kunagi omaks võtnud. "Jumal tänatud," ütlesin talle. "Ma pole kunagi traditsioonilisi eestlasi sallinud." Ilmselt oli nii tema kui meie ebatraditsioonilisus põhjuseks, miks meil kohe klapp tekkis. Näiteks ei tekkinud meil küsimustki, kas on normaalne alustada hommikut paari kange napsuga. Muidugi on! Või jõetaksos siidrid lahti korkida? Miks mitte! Ta näitas meile kõik (meile) olulised kohad linnas ära ja tänu temale ei tea ma ka mitte midagi Londoni kuuldatavasti kõrgetest transpordihindadest, sest kasutasin terve aja ta abikaasa Oyster Card'i. Nii soe vastuvõtt oli! Ja kui me ära tulime (taas öösel kell 3), tegi ta meile hommikukohvi ja -sööki. Sellega võiks kohe harjuda. Kohtusime ka teiste eestlastega ja veendusin, et oeh, miks on kodumaa kõige ägedamad inimesed Eestist ära läinud? Kuigi ma nägin neid esimest korda elus, ei tekkinud hetkekski võõristusmomenti või tunnet, et keegi salamisi hindab mu riideid/kingi/käitumist, mida ma Eestis VÄGA tihti tunnen. Ja ma lihtsalt ei saa üle sellest, et meie kohtumisõhtu toimus Hiina karaokebaaris Seven Sisters Roadil, kus, nagu arvata võib, sai laulda hiinakeelset karaoket. Ja meie seltskonnas oli eesrindlikke kodanikke, kes seda võimalust ka kasutasid. Mu elu kõige huvitavam kogemus pärineb ilmselt just sellest õhtust, kui ma kuulsin hiinakeelset "My Heart Will Go On'i". Sellest õhtust on FBs ka mitu klippi, aga ma ei julge neid siin avaldada ilma küsimata.

Bank of England

Ma tahaks juba tagasi minna, sest nii palju jäi veel avastada. Esiteks tahaksin ma Canary Wharfiga lähemalt tutvust teha. Meie majutaja abikaasa töötab seal ja tahtis meile ka ekskurssi teha, aga ajast jä väheseks. Teiseks tahaksin ma avastada ka veidi läänepoolsemat Londonit - seekord oli meil aega vaid Ida ja Kirde jaoks. Kolmandaks tahaksin ma minna ühte ägedasse Woolwichi pubisse, millest me küll mööda kõndisime, aga ajapuudusel sisse astuda ei saanud.

Järgmise korrani!

Pilte Londonist

Ilma pikemat (pikk jutt tuleb pärast): mõned pildid meie tripist.

Lapsekasvatamisest vol 3030488369

Eile oli lasteaias lastevanemate koosolek ja ma veendusin taas, et ma olen vist üks üliükskõikne vanem, sest paljud asjad, mida teised õpetajate käest küsisid, jätsid mind täiesti külmaks. Näiteks kui kaua lapsed mingis toas mängida tohivad, mitu korda aastas arenguvestlused on, kui kaua nad täpselt õues on  ... jne jne. Ma istusin ja imestasin, miks sellised asjad kedagi üldse huvitama peaksid? Aga ma sain samas ka kohe aru, et siin tuleb mängu minu ühiskonda mittesobitumisvõime ehk need asjad, mis on minu jaoks pisiasjad, ei ole seda teiste jaoks ning vastupidi. Ja lisaks sellele ma usaldan lasteaeda ega pea vajalikuks ikka sada korda üle küsida, kas ujumistrennis on ikka turvalisus tagatud või muud säärast – ilmselgelt ju on. 

Aga ma sain ka aru sellest, miks igasugused lasteaiaga seotud teemad minu jaoks väheolulised on: ma tunnen iseendal vastutust oma pärdiku arengu ja kasvatuse ees, mitte lasteaial. Üks tuttav õpetaja rääkis mulle umbes aasta tagasi, et mu suhtumine pole paraku üldse nii levinud kui võiks ja ikka väga palju leidub vanemaid, kes viskavad hommikul lapsed kooli/lasteaeda ning eeldavad, et sellest piisab. Et noh, küll õpetajad räägivad lapsele, mis on õige ja mis vale, kuidas teistega käituda jne jne. Mina aga olen  ... ma mõtlesin nüüd tükk aega, mis sõna kasutada ega leidnudki. Kontrollifriik? Ei tea, aga mulle meeldib võtta iga päev tunnike enne magamaminekut ning lihtsalt rääkida Ernstiga maailmaasjadest. Vahel sellest, kuidas on viisakas käituda, vahel sõprusest, vahel isegi haigustest ja surmast (kui seda vaja on läinud). Mulle meeldib mõelda, et lasteaed annab talle n-ö sisendi ja mina siis tegelen väljundiga, seletan, jutustan, vastan küsimustele ja küsin ise. Ja ma eeldan ka, et minust ei kasva eales sellist lapsevanemat, kes muusikutele õllejoomist ette heitma hakkab, sest ihsänt, lapsed ju näevad.

Muideks, ma olen ju see soostereotüüpide vastane, eks, kes hakkab vihast vahutama, kui keegi ütleb, et naised käituvad nii ja mehed naa? Igatahes teatas Ernst mulle eile aias, kui ma ringi hüppasin, et tüdrukud ei tohi niimoodi hüpata, poisid tohivad. Ilmselt on lasteaias niiviisi kellelegi öeldud, aga ma kohe parandasin ta eksiarvamuse ja teavitasin teda faktist, et nii poistele kui ka tüdrukutele on kõik asjad ühtviisi lubatud või keelatud, no exceptions. Aga ikkagi olin veidi jahmunud. Mis mõttes ei tohi tüdrukud hüpata? Kuidas see ebanaiselik on? Minu sooneutraalne aju ei taipa.

EDIT: pisiasjadest veel. Ma juba kommentaarides kirjutasin, kuidas koosolekul pikalt kilekoti/riidekoti küsimust arutati, aga samamoodi jäädi pisiasjadesse takerduma päris mitme asjaga. Ja see häiribki mind tohutult, ka mujal, ning ma ei saa aru, kuidas inimesed suudavad. Kas nad ise ei suuda mõelda? Ja pealegi, mis vahet seal on? Aga ma arvan ka, et see ongi mingi selline grupp inimesi, kellele peab olema kõik hästi täpselt selgeks tehtud, mida tohib ja mida mitte, ei mingit valikuvabadust.