05 september 2018

Lapsekasvatamisest vol 3030488369

Eile oli lasteaias lastevanemate koosolek ja ma veendusin taas, et ma olen vist üks üliükskõikne vanem, sest paljud asjad, mida teised õpetajate käest küsisid, jätsid mind täiesti külmaks. Näiteks kui kaua lapsed mingis toas mängida tohivad, mitu korda aastas arenguvestlused on, kui kaua nad täpselt õues on  ... jne jne. Ma istusin ja imestasin, miks sellised asjad kedagi üldse huvitama peaksid? Aga ma sain samas ka kohe aru, et siin tuleb mängu minu ühiskonda mittesobitumisvõime ehk need asjad, mis on minu jaoks pisiasjad, ei ole seda teiste jaoks ning vastupidi. Ja lisaks sellele ma usaldan lasteaeda ega pea vajalikuks ikka sada korda üle küsida, kas ujumistrennis on ikka turvalisus tagatud või muud säärast – ilmselgelt ju on. 

Aga ma sain ka aru sellest, miks igasugused lasteaiaga seotud teemad minu jaoks väheolulised on: ma tunnen iseendal vastutust oma pärdiku arengu ja kasvatuse ees, mitte lasteaial. Üks tuttav õpetaja rääkis mulle umbes aasta tagasi, et mu suhtumine pole paraku üldse nii levinud kui võiks ja ikka väga palju leidub vanemaid, kes viskavad hommikul lapsed kooli/lasteaeda ning eeldavad, et sellest piisab. Et noh, küll õpetajad räägivad lapsele, mis on õige ja mis vale, kuidas teistega käituda jne jne. Mina aga olen  ... ma mõtlesin nüüd tükk aega, mis sõna kasutada ega leidnudki. Kontrollifriik? Ei tea, aga mulle meeldib võtta iga päev tunnike enne magamaminekut ning lihtsalt rääkida Ernstiga maailmaasjadest. Vahel sellest, kuidas on viisakas käituda, vahel sõprusest, vahel isegi haigustest ja surmast (kui seda vaja on läinud). Mulle meeldib mõelda, et lasteaed annab talle n-ö sisendi ja mina siis tegelen väljundiga, seletan, jutustan, vastan küsimustele ja küsin ise. Ja ma eeldan ka, et minust ei kasva eales sellist lapsevanemat, kes muusikutele õllejoomist ette heitma hakkab, sest ihsänt, lapsed ju näevad.

Muideks, ma olen ju see soostereotüüpide vastane, eks, kes hakkab vihast vahutama, kui keegi ütleb, et naised käituvad nii ja mehed naa? Igatahes teatas Ernst mulle eile aias, kui ma ringi hüppasin, et tüdrukud ei tohi niimoodi hüpata, poisid tohivad. Ilmselt on lasteaias niiviisi kellelegi öeldud, aga ma kohe parandasin ta eksiarvamuse ja teavitasin teda faktist, et nii poistele kui ka tüdrukutele on kõik asjad ühtviisi lubatud või keelatud, no exceptions. Aga ikkagi olin veidi jahmunud. Mis mõttes ei tohi tüdrukud hüpata? Kuidas see ebanaiselik on? Minu sooneutraalne aju ei taipa.

EDIT: pisiasjadest veel. Ma juba kommentaarides kirjutasin, kuidas koosolekul pikalt kilekoti/riidekoti küsimust arutati, aga samamoodi jäädi pisiasjadesse takerduma päris mitme asjaga. Ja see häiribki mind tohutult, ka mujal, ning ma ei saa aru, kuidas inimesed suudavad. Kas nad ise ei suuda mõelda? Ja pealegi, mis vahet seal on? Aga ma arvan ka, et see ongi mingi selline grupp inimesi, kellele peab olema kõik hästi täpselt selgeks tehtud, mida tohib ja mida mitte, ei mingit valikuvabadust. 

5 kommentaari:

notsu ütles ...

no tglt ma pakuks, et need teised, kes sada küsimust esitavad, on veel suuremad kontrollifriigid ja üritavad kuidagi toime tulla selle raske olukorraga, et vahepeal ei olegi laps nende enda silma all, ja vähemalt kaude olukorda kontrollida.

Madli ütles ...

Vot ma kartsingi, et kasutasin vale sõna enda iseloomustamiseks :)

Mõtlesin veidi järele ja jõudsin arusaamale, et mu (üleüldine) suhtumine on pigem selline, et asjad juhtuvad siin maailmas niikuinii ja mul on üsna väike võimalus kõike kontrollida. Ma saan kontrollida enda käitumist, suhtumist ja tegutsemist, aga teiste inimeste oma mitte. Ka mitte oma lapse. Samuti ei suuda ma kontrollida kõiki olukordi, mis ette võivad tulla. Kui ma arvaks ja tahaks, et ma saaks kõike kontrollida, siis läheksin ma meeleheitest hulluks.

Ehk siis kontrollifriigivastand olen hoopis.

Tilda ütles ...

Ma käisin mõni päev tagasi 1. klassi minejate vanemate koosolekul ja tundsin end seal natuke ufona. Nimelt kulus enamus koosoleku ajast arutamisele, mitu sanga peab olema sussikotil. Samas, kedagi ei huvitanud, miks lepitakse kokku, milliste lühenditega õpetaja kodutöid märkima hakkab, sest otse kirjutada ei saa, sest seaduses on selgelt kirjas, et esimeses klassis kodutöid anda ei tohi. Miks neid siis üldse antakse - ei tekkinud kellelgi küsimustki.

Madli ütles ...

Jaa, mulle meenus ka, et eilsel koosolekul oli üks põletav probleem veel see, kas ujumisasjade jaoks on vajalik kilekott või peab see riidest olema. Who the fuck cares?

Inga Paat ütles ...

Võeh, see esimese klassi kodutööde peitmine ajab marru küll. Meil ka "ainult lõpetada kodus" list aina kasvas, kuni küsisin koosolekul, et kuidas see seadusele vastab, siis jõudsid kevadeni asjad tunnis ära.