Praegune hetk

Internet on täis igasuguseid vahvaid küsimustikke, millele vastata, kui millestki muust kirjutada ei viitsi või ei oska ja kuna mul on selline hetk käes, siis annan tuld. Inspirastiooni sain Britilt. Mulle endale meeldib tohutult sellisete küsimustike vastuseid lugeda, sest sealt tuleb välja, kui väga inimesed erinevad. Hästi lahe, mulle meeldib, kui inimesed erinevad. 

Praegu ma ...

... kuulan: Metro Luminali albumit "Coca Cola". Korraks panin selle kinni, sest ma kippusin mõttes kaasa laulma ja see segas keskendumist. See vastus ei peaks muidugi kedagi üllatama, sest noh, Metro ja mina oleme taevas loodud paar. Ja ma pean siis silmas 90ndate Metrot, mitte praegust, kus lauljaks EI OLE Allan Vainola. Oeh. Morbiidsed laulutekstid on alati mu südant soojendanud.

... söön: mitte midagi ja kuna ma unustasin süüa kaasa teha, siis jätkub see tendents ilmselt õhtuni. Kui mul last ei oleks, siis ma ei sööks vist üldse mitte, sest ma lihtsalt unustan söögitegemise ära. 

... joon: vett. Enne jõin kohvi ka. Üldiselt ongi need kaks mu põhilisteks hüdratsiooniallikateks, sest teed ei joo ma üldse, mahlu ainult siis, kui keegi teine ostab (st mitte kunagi) ja karastusjooke ka mitte eriti. Viimasel ajal olen mingitel harvadel hetkedel veini koju ostnud, aga muud mitte. 

... kannan: hobusesaba, oma uut tukka ja tavalist tööriietust, mis pärineb 100% kaltsukast, kui aluspesu välja arvata. See tavaline tööriietus on siis teksad, topp, kampsik ja nööridega saapad.

... tunnen: ootusärevuse ja tüdimuse segu. Ka selles pole midagi uut, sest ma tunnen seda nii tihti, et hakkan juba harjuma. Ma elan lihtsalt kogu aeg mingis sellises faasis, et kõik sündmused, tegevused ja põnevad asjad on alles ees. Tüdimus on seotud sügisväsimuse ja rutiiniga. Tegelikult kõlab see kõik kirjapanduna hoopis masendavamalt, aga midagi hullu tegelikult pole, sest ma olengi selline ... pessimistlik ja müstiline inimene.

... tahan: ootusärevusest üle saada ja seda, et asjad juhtuma hakkaksid. Tahan, et ma ei oleks nii pessimistlik. Tahan, et inimesed loobuksid oma arvamust avaldades teiste inimeste halvustamisest. No ja siis tahan ma veel oma unehäiretest lahti saada (võimatu missioon), sirgeid juukseid (samuti suht võimatu missioon), natuke kaalu kaotada, uusi prille jne jne.

... vajan: mingit motivatsioonihoopi, aga ma ei tea, kust seda saada. Või siis, et keegi nunnutaks ja ütleks, kui ilus, tark ja hea inimene ma olen. Uusi prille vajan ma ka, sest mu ilusad sinised silmad ei näe enam eriti hästi. Und – mu unehäired on võtnud uue mõõtme ja see pole üldse mitte hea.

... teaduslikule mõtteviisile. Ma lugesin eile üht huvitavat artiklit plastikust ja sellest, milline plastik on halb ja milline hea. See artikkel asus (st asub siiani) ühes teadlaste blogis ja ma nii väga armastan seda blogi, sest see annab pea igale mu küsimusele vastuse ja seletab väga konkreetselt ja teaduslikult ära, miks mingid asjad on nii, nagu nad on. Praegu on terve ilm täis inimesi, kes mingit tõde kuulutavad: see on hea! See on halb! Ja mul on tunne, et ühiskond kuulab seda, kes kõvemini ja lihtsamalt karjub. Ma mõtlen tihti sellele, et ma tahan säilitada selles müras terve mõistuse, kriitilise mõtlemise ja loogikameele. Õnneks (ja ma arvan, et see on suur privileeg) olen ma kasvanud üles perekonnas, mis a) on tark ja b) pöörab väga suurt tähelepanu teaduslikule mõtteviisile. Ja mis on teaduslik mõtteviis? See on vist pikem teema, mida arutada.

... naudin: kõige suurem nauding on see, kui oled välja valinud mingi ägeda raamatu, mida lugeda, ja siis lööd lahti esimese lehekülje. See hetk enne lugemahakkamist, mmmm. Noh, ma praegu ei saa seda nautida, sest ma ei tea, mida järgmiseks valida. Kui keegi teab mõnd head Scandinavian Noir teost, võib soovitada, sest ma olen ahastuses. 

***

Tänaseks kõik.

"Pank"

Mõned tähelepanekud.

– Stseenide omavaheline seotus oli olematu. Samahästi oleks võinud sari alata nt mõne reivistseeni või Eesti Panga stseeniga ning arusaadavus poleks kannatanud, sest arusaadavust polnud. See killustatus pole muidugi ainult "Pangale" iseloomulik – enamik Eesti filme tehakse vist nii, et filmitakse hunnik hästi kunstilisi ja sümbolitest tiineid stseene ja siis reastatakse nad suht suvalt.

– Dialoogid. Olid. Olematud. Taas, ei mingi üllatus, pigem oleksin ma olnud üllatunud, kui inimesed oleksid rääkinud inimeste moodi, mitte vahtinud üksteist tuimade ja poolsurnud nägudega. Eesti filmidesse ja sarjadesse oleks HÄDASTI vaja dialoogikirjutajat, sest praegu on seis ikka päris nutune. Kahe lause väljaütlemiseks kulub 10 minutit ja hunnik sitta vahemuusikat. Emotsioonidest ma parem ei räägi.

– 90ndad, mil kõik oli võimalik ja tanklapoisist võis saada pankur. Sarjast jäi aga mulje, et see poisike ise ei liigutanud oma saatuse osas lillegi ja pigem astus vastumeelselt oma vorstimüüja rollist välja. Oleks tahtnud rohkem just seda üheksakümnendate kaootilisust näha, et inimesed ise otsisid täiesti hulle võimalusi, tegid hulle tegusid. Mitte ei vahtinud idioodi näoga ringi ega lasknud ennast lükata-tõmmata. 

– Sari sisaldas ka filmiajaloo kõige kohutavamat allaajamisstseeni, mis ei jää oma kvaliteedilt alla "Mustade leskede" plahvatusstseenile.

– Üleüldse olid kõik inimesed kuidagi ... robotlikud. Ma tahaks näha, kuidas usakad, kellele see sari müüdi ja kes ilmselt pole eales midagi Eestist kuulnud, seda sarja vaatavad. Inimesed ei räägi omavahel, teevad mingeid seosusetuid asju, mingitel arusaamatutel põhjustel pakutakse kõrgeid ametikohti absoluutselt kõige ebasarmikamale ja kohtlasemale poisile, vahepeal on mingid põhjendamatud triibupeod ... oeh. Ma juba tunnen neile kaasa.

– Ükski film/sari, mis algab mingite kõrte näitamise ja seosusetu mõistujutuga, ei saa olla hea.

***

Ma tegelikult tahtsin täiega, et see sari mulle meeldiks, sest noh, ma tahan seda iga Eesti filmi või sarja puhul, aga ... ikka pean ma pettuma. Ilmselt vaatan ma siiski järgmisi osi ka, aga seda puhtalt omakasupüüdlikust uudishimust, sest just meie maja pööningult on pärit ühed surnud tuvid, kes ka seal sarjas osalema peaksid. MA EI TEA, kuidas nad sarja tegevusse sobivad, aga pärast esimest osa ei üllatu ma enam absoluutuselt mitte millegi üle.

Telefonipildid

Ma ei ole üldse eriline pildistaja, mulle ei meeldi, kui mind pildistatakse ning ma ei vaata ka eriti teiste pilte, kui need just väga erilised ei ole. See sissejuhatuseks öeldud, hakkan ma nüüd näitama mõnesid oma telefonist leitud pilte.

Sügis on vist kõikide fotograafide lemmikaeg, sest kui ma nende ilusate sügisilmadega ringi käisin, olid kõik pargid täis pildistajaid. Pole ka ime, sest see kollane valgus on tõesti peibutav. Kord, kui ma Epule külla läksin, olid valgus ja varjud kohe eriti ilusad, nii et tegin samuti aknast ühe pildi. Taamal on, muide, meri. Milline luksus on elada mere ääres!

Aga Tallinnas on ometi meri igal pool, nii et kui ka koduaknast seda ei näe, siis paar sammu ja ongi mingi rand saadaval. Ühel laupäevahommikul, kui midagi kultuursemat teha polnud, läksimegi Beetapromenaadile, et seal kive vette visata. Pilt pole küll mingi meistriteos, aga ma tegin selle lihtsalt selleks, et näidata ainsat asja, mida Ernst kodust kaasa tahtis võtta. Ma pakkusin, et äkki mingi auto või kühvel, aga ei, plastikpudel oli kõige etem. Sellega saab ju kaevata, vehkida, tulistada ja veel sadat asja teha, mille peale ma ise ei tuleks.

Samal jalutuskäigul tegime ilusamaid pilte ka. Ernst otsustas maskeeruda.

Vahepeal läks ilm kehvemaks ja õues olla ei saanud, nii et läksime hoopis kinno. Arvasime, et teeme Steniga mõnusa reedeõhtuse deidi, aga sattusime kogemata mingisugusele naisteüritusele, kus jagati testreid ja tehti meiki ja söödi jäätist. Sten kurtis, et kuidagi gei on seal olla, aga ta ei suutnud mulle põhjendada, kuidas see võimalik on, kui üritusel on ainult naised. Mehed ja nende loogika, ma ütlen. Aga pildist ka: mu Zappa kott on ilmselt üks ägedamaid aksessuaare, mida ma kunagi näinud olen ja see on tänaval juba suvakatelt ka komplimente saanud. Mõtlesin seal kinoürraril, kus kõik teised olid üles löödud, et raudselt keegi vaatab ja mõtleb, et iuu, miks see tont siin nii matsliku kotiga on, aga ... mul suva. Ma sain selle Bellalt ja ma kavatsen kanda seda seni, kuni see mul seljast kukub.

Tammsaare park sai ka vahepeal valmis, vähemalt mingi osa. Need tuleribad on küll hästi efektsed, aga tegelikult ka hästi kehvad pimedal ajal. Kuhu Eesti inimene ikka vaatab kui mitte maha ja need valgustid pimestavad ikka räigelt. Kui ma pargist läbi olin tulnud, olin poolpime.

Siis läks ilm taas ilusaks ning ma vedasin Ernsti oma kodukanti ehk Õismäele. Mu kool on küll maha lammutatud, aga vähemalt tiik on veel alles ja sügisvärvides veel eriti ilus. Tegelikult oli mul praktiline eesmärk ka, ehk ma tahtsin talle õpetada liiklusreegleid, sest neil on lasteaias liiklusnädal. Õismäe tiigi kõrval pidi olema mingi liikluslinnak, kuhu ma ta viia tahtsin, aga see oli nii räämas, et mitte midagi ei saanud aru. Sahistasime siis niisama lehtedes ja nautisime sügist.

Nädalavahetusel viisin Ernsti aga iidoliga kohtuma. Multikad ja üldse ekraanid hoian ma temast küll eemal (kui väga harv "Must ja valge koer" välja arvata), aga bussides tuleb vahel ekraanidelt Jänku Juss ning sealt on Ernstil huvi tekkinud. Ma küll ei saa aru, miks, aga ma pole ka kolmeaastane. Kui ma siis lugesin, et Maarjamäe lossis on pannkoogihommik Jänku Jussiga, siis panin meid kohe kirja. Ernst oli juba ette nii suures vaimustuses, et rääkis suisa unes, kuidas ta Jänku Jussi juurde läheb ja temaga koos torust alla laseb. Ja teate, mis kõige imelikum? Kui me lõpuks kohal olime ja Jänku Jussi nägime, ei pugenud ta peitu ega hakanud nutma, nagu mina raudselt teinud oleksin, vaid läks kohe juurde juttu rääkima ja mängima. Kust see laps need inimsõbralikud geenid saanud on, ma ei taipa. Kindlasti mitte minult. Pannkoogihommik ise oli päris tore, aga mind veidi häiris, et ürituse infos oli välja toodud, et kõik tegevused ja sissepääs on tasuta, kuid mitte kusagil polnud kirjas, et pannkookide eest peab maksma. See viieeurone väljaminek ei tapnud mind nüüd ära, aga miks kirjutada, et tasuta on, kui tegelikult ei ole? Sest kuidas sa lähed lapsega pannkoogihommikule ja siis ei osta pannkooki. Ma ei tea, veidi kummaline mu meelest. Maarjamäe loss on aga imeilus, nii et kui vähegi võimalus, soovitan sinna minna.

Ja siis oli meil veel pulma-aastapäev, mida me küll otseselt ei tähistanud, aga Ernsti saatsime pagendusse ikkagi ja läksime ise hiinakasse. 4 aastat abielu tundub hirmpikk aeg, sest mu arust ma alles olin 25 ja abiellusin, aga jah, aeg lendab. 

***

Järgmiste telefonipiltideni!

2 teemat

Ma olen viimastel päevadel hästi palju mõelnud  kahele teemale, kus privileegipimedus võidutsema kipub, ja see teeb mind hästi kurvaks, sest olgem ausad, maailm ei saagi muutuda, kui suhtumine ei muutu. Ja need kaks teemat on:

– miinimumpalgad. Ritsik kirjutas sellest ja eks sellest ole ennegi kirjutatud ning poole või rohkema sõnaga vihjatud, et kui ei meeldi, muuda midagi. Tule töölt ära näiteks. Hästi hea ettepanek muidugi, eriti kui seda teeksid näiteks hooldajad, sanitarid, päästjad, abiõpetajad ja tugiisikud, kes küll (vist) päris miinimumpalka ei saa, aga oluliselt vähem kui turundajad ja muud säärased kindlasti. Aga kumma puudumist sa enne märkaksid, kas mingi suvalise ettevõtte turundusjuhi või hooldaja, kes su haiget lähedast põetab? Või oma prügiautojuhi, kes iga nädal su prügikaste tühjendab? Või su lapse abiõpetaja, kes su lapsega iga päev aega veedab? Millegipärast arvatakse esmalt, et madal palk = mõttetu töö ning inimesed, kes pole haridust omandanud, ei peakski väärima kõrgemat palka. Teised on ju ometi koolis käinud ning oma aega-raha õppimisele kulutanud. Ma ei ole ilmselgelt majandusliku mõtlemisega, sest ma ei saa aru, kuidas on inimeste eest hoolitsemine vähemväärtuslik kui nt raha eest hoolitsemine? Mäletan ühes FB-grupis olnud arutelus (ei mäleta, mis teemaks oli, vist mingi finantsteema), et tublid inimesed peavadki rohkem teenima. Sest noh, päästjad pole ju ometi tublid ja istuvad niisama jõude kogu aeg. Aga mu meelest on põhitähtis see, et kui tõmmatakse võrdusmärk tubliduse/töökuse/tarkuse ja kõrge palga vahele, siis tunnevadki need vähetasustatud, kuid samas nii oluliste tööde tegijad end vähemväärtuslikuna.

- plastikust joogikõrred. Jah, plastik on halb, koguneb ookeani ja tapab kalu jne. Ma olen sellega igati nõus ning võin pea uhkusega püsti tõsta ning öelda, et kui vähegi võimalik, leian ma plastikuvabu alternatiive, aga on üks koht, kus ilma plastikuta on väga raske kui mitte võimatu läbi saada: õendus- ja hooldusabi. Inimesed, kes on hooldanud oma voodihaigeid lähedasi või olnud ise sellises olukorras, et voodist tõusta ei saa, teavad, et plastikust joogikõrs on joomiseks-söömiseks hädavajalik. Ning jah, just plastikust, sest see paindub, ei kuumene, ei lähe katki, et ole ohtlik. Aga – muudaks siis joogikõrred meditsiiniliseks abivahendiks, nii et neid saab apteegist osta? Nii tõuseb aga joogikõrte hind ja kui neid veel ainult meditsiinilise abivahendi kaardiga saab ... oeh. Kas teate, milline keberniit on üldse meditsiinilise abivahendi kaardi tegemine? Sinna peab kirja panema absoluutselt kõik abivahendid, mida haigel üldse vaja võiks minna, sest kui seal mingit asja kirjas pole, siis sa seda, vähemalt soodustusega, ei saa. Ja nüüd kujutame ette, et inimene, kes saab süüa ainult joogikõrre abil ja kes ilmselgelt pole just kõige ... hmm tervem ja aktiivsem, peab hakkama täitma hunnikut pabereid, et saada joogikõrsi? Tundub mõistlik? Minule tundub see niigi raskes olukorras inimeste mõnitamisena. Aga need inimesed läbiksid selle hullumaja, sest tihti on joogikõrs ainus viis toitumiseks. Ehk siis jah, plastik on halb ja keskkonnasõbralike alternatiivide leidmine väga tervitatav, aga paraku on kohti, kus plastikuta ei saa. Mõelgem enne sellele, kui hakata kõike ära keelustama.

***

Ma ei tea, miks ma kaunil sügispäeval oma pead selliste teemadega vaevan, mitte Kalamaja pargis sügispilte ei tee, aga ilmselt ma olengi lihtsalt pessimistlik inimene, midagi pole teha. 

Tänase päeva hetked

- Tellin siin briketti ja mõtlen, et for fuck's sake, kui kalliks ikka püsikulud läinud on. Hästi kehv, kui tõusevad selliste kulude hinnad, milleta elada ei saa: elekter, küte ... Ma olen isegi minimeerinud oma kulude arvu ja autot ka ei ole, nii et bensiini pärast ka ei virise, aga ... oeh. Iga kord, kui briketti tellin, on sama häda.

- Mu käekott (mis on käekott ainult tinglikult, peened daamid sellist ei kannaks) kuuluks justkui mõnele lapsevarastajale, sest seal on a) mänguautod ja b) tabletid. Mis teha, kui sul on korraga nii laps kui ka nohu.

- Miks on avatud kontorid nii moekaks muutunud? Sügishooajal on need ju täielikud haiguspesad! Kohe, kui keegi köhides tööle tuleb, võib kindel olla, et paari päeva pärast rögisevad kõik teised ka. Üks mu kolleeg hakkas nädala alguses köhima ja kuigi ma immutasin selle peale ennast Carmolisega läbi, on mul ikkagi praeguseks rõve nohu. Samas ma saan temast ka aru, sest haiguslehele jäämine pole praeguse haigusrahade süsteemi juures just eriti mõistlik. 

- Sama lugu lasteaiaga. Igal sügisel algab see trall ümber nohu-köha, nii et ma ei viitsi sel teemal eriti sõna võtta, eriti sellepärast, et see on täielik surnud ring. Lapsed pannakse ju sellepärast lasteaeda, et ise tööl käia ja väikese nohu pärast ei taha ju last koju jätta, sest taas – hooldusrahad pole just kõige kõrgemad. Siis aga jäävad kõik teised lapsed ka nohusse jne jne ... nagu öeldud, mul pole selle kohta kahjuks lahendust pakkuda. Küll aga olen ma natuke nõutu, sest kogu selle nohutralli pärast on Ernsti lasteaias bassein kinni. Neil algas sügisest ujumine ja nad said vist kokku 3-4 korda käia, kuni öeldi, et nüüd enam ei saa, sest veeproovid olevat korrast ära. Põhjuseks ikka needsamad tatistavad lapsed, kes seekord olid vette tatistanud Ma muidugi ei tea, mis kohaga need inimesed mõtlevad, kes saadavad poolhaige lapse ujuma, aga maailm ongi müstiline.

- Mu teemad keerlevad täna ümber nohu, aga mis siis, selline mu elu praegu on. Kuna ma vaevlen nohu käes, siis on Ernst juba teist päeva mu venna juures, et ta ei nakatuks. Initsiatiiv ta minust lahutamiseks tuli mu venna käest, kes leidis, et haigena pole ma lapsekasvatamiseks suuteline. Tal on tuline õigus. Küll on hea, kui on olemas kari õdesid ja vendi, kelle juurde last viia saab! Ainus miinus kogu asja juures on see, et kogu mu muusikaalane kasvatus läheb luhta, sest mu vennaraas laseb Ernstile nt Nublut ja "Kiki Mikit" ja ma kardan, et Ernst hakkab neid kodus ka nõudma, millest tõuseb kindlasti tüli, sest ma keeldun. Lapse soovid on üks asi, aga mu haiged katkised kõrvad ei suuda sellist jama taluda. Leppigu Rammsteiniga ja olgu õnnelik. 

Et muuta inimest ...

... pead sa muutma ta välimust?

Suvel istusime naabritega aias ja tegelesime sellega, millega ikka kõik normaalsed inimesed suvel tegelevad: arutasime, millised meesnäitlejad on pandavad ja millised mitte. Juba siis sain aru, et mu meestemaitse on ikka kardinaalselt erinev teiste omast, sest mulle meeldivad nt Bradley Cooper, Colin Firth ja veel paljud teised, mille peale mu naabrid vaid jälestust väljendavaid nägusid tegid. Mis seal ikka, jääbki mulle rohkem.

Täna sattusin mingi artikli peale, kus arutati, milliseid riideid mehed kanda tohiksid ja milliseid mitte. Ma küll ei lugenud seda artiklit läbi, sest see maksis, aga vihastasin ikkagi, sest ma vihastan peaaegu alati selliste teemad peale. Mida mitte kanda. Keda üldse huvitab? Ma vihastaks ka siis, kui nt Sten mulle ütleks, et kuule su tänane riietus ei sobi kohe üldse kinno, pane hoopis (suvaline näide) kleit ja kingad, aga õnneks on ta tsiviliseeritud mees ja teab, et daamidega nii ei räägita. Ja ma ise ... ma ei kirjuta mitte kunagi ette, mida keegi teine kanda võiks. Mitte kunagi! Sest kuidas ma võtan õiguse kellelegi öelda, mis on kole ja mis mitte? Kuidas ma võtan endale õiguse üldistada oma maitset kellegi teise garderoobile? Miks teised seda teevad? Ma olen ennegi sattunud mingitele artiklitele, kus öeldakse, et "habemega mehed on nõmedad" ja "tätoveeritud mehed on psühhopaadid" jne jne ja ma ei saa aru, miks inimesi sellised asjad huvitavad? Või kust võetakse see aeg ja hoog, et kirjutada terve artikkel sellest, mida teised inimesed oma välimusega teha ei tohiks?

Eelmises lõigus oli vist liiga palju retoorilisi ja mitte nii retoorilisi küsimusi, aga ma ägestusin. Lihtsalt ...  ma sooviks nii väga, et inimesed kulutaksid selle aja, mille nad muidu kulutavad kellegi välimuse hindamisele, millelegi muule. Raamatute lugemisele, õppimisele, millele iganes. Või hinnaku siis inimest millegi muu põhjal, näiteks .. ma ei tea, lauluoskuse? 

Laul

Vot see laul, täpsemalt selle pealkiri iseloomustab seda, mis toimub meie keldriboksis:

Nii et kui minust pikka aega midagi kuulda pole, siis teadke, et ma olen oma koju surnuks külmunud, sest ma pole julgenud alla briketijahile minna. Kesklinnas elamise rõõmud.

Aga laulu kuulake ka siis, kui te selle pealkirjaga seotust ei tunne. Hästi hea on. Ja kui Metallica ei meeldi, siis Ghost äkki meeldib ja tulete ikka kontserdile?

Natuke loba

Ma ei ole kohe üldse enam sünnipäevainimene. Mõtlesin just, kunas mul see huvi kadus, sest ma mäletan küll aegu, mil ma juba kuu aega enne septembrit hõiskasin, et jee, mul on varsti sünnipäev ... aga ei mäleta. Sel aastal oleksin ma sünnipäeva hoopis hea meelega ära unustanud, aga ei lastud. Toodi hoopis lilli ja torte. Tähistamise asemel vedelesin aga terve päeva voodis ning võitlesin kordamööda ja korraga iiveldamise ja närvipõletikuga. VÄGA HALB kooslus, kui keegi teada soovib. Põhimõtteliselt olid mu roided nii valusad, et isegi hingamine valmistas probleeme, aga oksendamine nõuab teatavasti natuke rohkem roidetööd kui hingamine. Ma ei tea, kuidas ma veel siiani elus olen. 

Aga aitab oksendamisjuttudest. Ma sain vahepeal 29-aastaseks. See pole muidugi mingi eriline vanus ka, mida tähistada. Vot järgmisel aastal peaks suuremaid bakhanaale korraldama, sest siin on ju juubel. Mäletan, kuidas kunagi mu meessoost sõber rääkis, et 30 on naistel parim-enne-piir. Mina, kes ma toona u 22-aastane olin, noogutasin elavalt kaasa ja mõtlesin, et fui, 30 ikka ju ei oleks. Hästi täiskasvanulik. Praegu mõtlen, et issand, kui äge oleks olla 30. Palju ägedam kui 22, ikka palju. Aasta pärast ma räägin ka, miks, seni elan oma 29 eluaastaga rõõmsalt edasi.

Vahepeal selgus, et Metallica kontsert siiski toimub, nii et ostsin ruttu piletid ära, kohe mitu tükki. Ma nii armastan igasuguseid suuri kontserte, kus esinevad mu lemmikbändid (mitte segi ajada Õllekaga, mida ma jälestan), nii et jah – nende pealt ma raha eriti kokku ei hoia. Õnneks elan ma Eestis, kus väga palju kontserte siiski ei toimu, sest kui ma nt Londonis elaksin, oleksin ma permanentselt rahatu – seal on kogu aeg mingeid ägedaid kontserte. Nt siis, kui ma seal reisil olin, esines seal kusagil Princess Chelsea, aga kahjuks ma vaatama ei jõudnudki. Nüüd jään aga ootama, kes järgmisel aastal Tallinna esinema tulevad, sest mis elu see on, kui aastas saab ainult ühel rokk-kontserdil käia? Mitte mingisugune.

Alguses oli mul plaan hoopis järgmisel suvel kuhugi reisile minna, aga otsustasin siiski Metallica kasuks. Mul lihtsalt pole praegu erilist reisivaimustust peal ja üleüldse on mul reisi planeerides kaks varianti: a) minna koos Ernstiga, mis tähendaks, et reis peaks sisaldama lapsesõbralikke tegevusi, mängimist, ujumist, vb mingeid teemaparke ja väga lühikesi vahemaid; b) minna ilma Ernstita ja igatseda teda terve aja. Ma pole eriline lastega reisimise pooldaja, sest minu arusaam reisimisest ei ole väga lastesõbralik – ma tahan käia hästi palju jalgsi, käia pubides, muuseumites ning vaadata mingeid kohti, mis pärdikuid ei huvita. Näiteks Londonis mõtlesin ma terve aja, et thank god, et ma Ernsti kaasa ei võtnud, sest ma oleks ta sinna rahvamassi sisse raudselt ära kaotanud + poleks ma pooli asju teha saanud. Kuhu ma ta keset päeva magama oleksin pannud? Sellised reisid aga, mis lastele sobivad, ei sobi aga mulle, sest ainus asi, mida ma sallin veel vähem kui suured rahvamassid on suured lastemassid ja paraku igasugused lastekeskused ja veepargid just lastekarjadest koosnevadki. Prr! Ja kusagil hotellis nädal aega istumine ja basseini ääres molutamine ei kõla just ka eriti kutsuvalt. Aga ilma Ernstita pikaks ajaks kuhugi ka minna ei taha, nii et valin kuldse kesktee ega lähe kuhugi. Lihtne!