15 oktoober 2018

2 teemat

Ma olen viimastel päevadel hästi palju mõelnud  kahele teemale, kus privileegipimedus võidutsema kipub, ja see teeb mind hästi kurvaks, sest olgem ausad, maailm ei saagi muutuda, kui suhtumine ei muutu. Ja need kaks teemat on:


– miinimumpalgad. Ritsik kirjutas sellest ja eks sellest ole ennegi kirjutatud ning poole või rohkema sõnaga vihjatud, et kui ei meeldi, muuda midagi. Tule töölt ära näiteks. Hästi hea ettepanek muidugi, eriti kui seda teeksid näiteks hooldajad, sanitarid, päästjad, abiõpetajad ja tugiisikud, kes küll (vist) päris miinimumpalka ei saa, aga oluliselt vähem kui turundajad ja muud säärased kindlasti. Aga kumma puudumist sa enne märkaksid, kas mingi suvalise ettevõtte turundusjuhi või hooldaja, kes su haiget lähedast põetab? Või oma prügiautojuhi, kes iga nädal su prügikaste tühjendab? Või su lapse abiõpetaja, kes su lapsega iga päev aega veedab? Millegipärast arvatakse esmalt, et madal palk = mõttetu töö ning inimesed, kes pole haridust omandanud, ei peakski väärima kõrgemat palka. Teised on ju ometi koolis käinud ning oma aega-raha õppimisele kulutanud. Ma ei ole ilmselgelt majandusliku mõtlemisega, sest ma ei saa aru, kuidas on inimeste eest hoolitsemine vähemväärtuslik kui nt raha eest hoolitsemine? Mäletan ühes FB-grupis olnud arutelus (ei mäleta, mis teemaks oli, vist mingi finantsteema), et tublid inimesed peavadki rohkem teenima. Sest noh, päästjad pole ju ometi tublid ja istuvad niisama jõude kogu aeg. Aga mu meelest on põhitähtis see, et kui tõmmatakse võrdusmärk tubliduse/töökuse/tarkuse ja kõrge palga vahele, siis tunnevadki need vähetasustatud, kuid samas nii oluliste tööde tegijad end vähemväärtuslikuna.

- plastikust joogikõrred. Jah, plastik on halb, koguneb ookeani ja tapab kalu jne. Ma olen sellega igati nõus ning võin pea uhkusega püsti tõsta ning öelda, et kui vähegi võimalik, leian ma plastikuvabu alternatiive, aga on üks koht, kus ilma plastikuta on väga raske kui mitte võimatu läbi saada: õendus- ja hooldusabi. Inimesed, kes on hooldanud oma voodihaigeid lähedasi või olnud ise sellises olukorras, et voodist tõusta ei saa, teavad, et plastikust joogikõrs on joomiseks-söömiseks hädavajalik. Ning jah, just plastikust, sest see paindub, ei kuumene, ei lähe katki, et ole ohtlik. Aga – muudaks siis joogikõrred meditsiiniliseks abivahendiks, nii et neid saab apteegist osta? Nii tõuseb aga joogikõrte hind ja kui neid veel ainult meditsiinilise abivahendi kaardiga saab ... oeh. Kas teate, milline keberniit on üldse meditsiinilise abivahendi kaardi tegemine? Sinna peab kirja panema absoluutselt kõik abivahendid, mida haigel üldse vaja võiks minna, sest kui seal mingit asja kirjas pole, siis sa seda, vähemalt soodustusega, ei saa. Ja nüüd kujutame ette, et inimene, kes saab süüa ainult joogikõrre abil ja kes ilmselgelt pole just kõige ... hmm tervem ja aktiivsem, peab hakkama täitma hunnikut pabereid, et saada joogikõrsi? Tundub mõistlik? Minule tundub see niigi raskes olukorras inimeste mõnitamisena. Aga need inimesed läbiksid selle hullumaja, sest tihti on joogikõrs ainus viis toitumiseks. Ehk siis jah, plastik on halb ja keskkonnasõbralike alternatiivide leidmine väga tervitatav, aga paraku on kohti, kus plastikuta ei saa. Mõelgem enne sellele, kui hakata kõike ära keelustama.

***

Ma ei tea, miks ma kaunil sügispäeval oma pead selliste teemadega vaevan, mitte Kalamaja pargis sügispilte ei tee, aga ilmselt ma olengi lihtsalt pessimistlik inimene, midagi pole teha. 


12 oktoober 2018

Tänase päeva hetked

- Tellin siin briketti ja mõtlen, et for fuck's sake, kui kalliks ikka püsikulud läinud on. Hästi kehv, kui tõusevad selliste kulude hinnad, milleta elada ei saa: elekter, küte ... Ma olen isegi minimeerinud oma kulude arvu ja autot ka ei ole, nii et bensiini pärast ka ei virise, aga ... oeh. Iga kord, kui briketti tellin, on sama häda.

- Mu käekott (mis on käekott ainult tinglikult, peened daamid sellist ei kannaks) kuuluks justkui mõnele lapsevarastajale, sest seal on a) mänguautod ja b) tabletid. Mis teha, kui sul on korraga nii laps kui ka nohu.

- Miks on avatud kontorid nii moekaks muutunud? Sügishooajal on need ju täielikud haiguspesad! Kohe, kui keegi köhides tööle tuleb, võib kindel olla, et paari päeva pärast rögisevad kõik teised ka. Üks mu kolleeg hakkas nädala alguses köhima ja kuigi ma immutasin selle peale ennast Carmolisega läbi, on mul ikkagi praeguseks rõve nohu. Samas ma saan temast ka aru, sest haiguslehele jäämine pole praeguse haigusrahade süsteemi juures just eriti mõistlik. 

- Sama lugu lasteaiaga. Igal sügisel algab see trall ümber nohu-köha, nii et ma ei viitsi sel teemal eriti sõna võtta, eriti sellepärast, et see on täielik surnud ring. Lapsed pannakse ju sellepärast lasteaeda, et ise tööl käia ja väikese nohu pärast ei taha ju last koju jätta, sest taas – hooldusrahad pole just kõige kõrgemad. Siis aga jäävad kõik teised lapsed ka nohusse jne jne ... nagu öeldud, mul pole selle kohta kahjuks lahendust pakkuda. Küll aga olen ma natuke nõutu, sest kogu selle nohutralli pärast on Ernsti lasteaias bassein kinni. Neil algas sügisest ujumine ja nad said vist kokku 3-4 korda käia, kuni öeldi, et nüüd enam ei saa, sest veeproovid olevat korrast ära. Põhjuseks ikka needsamad tatistavad lapsed, kes seekord olid vette tatistanud Ma muidugi ei tea, mis kohaga need inimesed mõtlevad, kes saadavad poolhaige lapse ujuma, aga maailm ongi müstiline.

- Mu teemad keerlevad täna ümber nohu, aga mis siis, selline mu elu praegu on. Kuna ma vaevlen nohu käes, siis on Ernst juba teist päeva mu venna juures, et ta ei nakatuks. Initsiatiiv ta minust lahutamiseks tuli mu venna käest, kes leidis, et haigena pole ma lapsekasvatamiseks suuteline. Tal on tuline õigus. Küll on hea, kui on olemas kari õdesid ja vendi, kelle juurde last viia saab! Ainus miinus kogu asja juures on see, et kogu mu muusikaalane kasvatus läheb luhta, sest mu vennaraas laseb Ernstile nt Nublut ja "Kiki Mikit" ja ma kardan, et Ernst hakkab neid kodus ka nõudma, millest tõuseb kindlasti tüli, sest ma keeldun. Lapse soovid on üks asi, aga mu haiged katkised kõrvad ei suuda sellist jama taluda. Leppigu Rammsteiniga ja olgu õnnelik. 

11 oktoober 2018

Et muuta inimest ...

... pead sa muutma ta välimust?


Suvel istusime naabritega aias ja tegelesime sellega, millega ikka kõik normaalsed inimesed suvel tegelevad: arutasime, millised meesnäitlejad on pandavad ja millised mitte. Juba siis sain aru, et mu meestemaitse on ikka kardinaalselt erinev teiste omast, sest mulle meeldivad nt Bradley Cooper, Colin Firth ja veel paljud teised, mille peale mu naabrid vaid jälestust väljendavaid nägusid tegid. Mis seal ikka, jääbki mulle rohkem.

Täna sattusin mingi artikli peale, kus arutati, milliseid riideid mehed kanda tohiksid ja milliseid mitte. Ma küll ei lugenud seda artiklit läbi, sest see maksis, aga vihastasin ikkagi, sest ma vihastan peaaegu alati selliste teemad peale. Mida mitte kanda. Keda üldse huvitab? Ma vihastaks ka siis, kui nt Sten mulle ütleks, et kuule su tänane riietus ei sobi kohe üldse kinno, pane hoopis (suvaline näide) kleit ja kingad, aga õnneks on ta tsiviliseeritud mees ja teab, et daamidega nii ei räägita. Ja ma ise ... ma ei kirjuta mitte kunagi ette, mida keegi teine kanda võiks. Mitte kunagi! Sest kuidas ma võtan õiguse kellelegi öelda, mis on kole ja mis mitte? Kuidas ma võtan endale õiguse üldistada oma maitset kellegi teise garderoobile? Miks teised seda teevad? Ma olen ennegi sattunud mingitele artiklitele, kus öeldakse, et "habemega mehed on nõmedad" ja "tätoveeritud mehed on psühhopaadid" jne jne ja ma ei saa aru, miks inimesi sellised asjad huvitavad? Või kust võetakse see aeg ja hoog, et kirjutada terve artikkel sellest, mida teised inimesed oma välimusega teha ei tohiks?

Eelmises lõigus oli vist liiga palju retoorilisi ja mitte nii retoorilisi küsimusi, aga ma ägestusin. Lihtsalt ...  ma sooviks nii väga, et inimesed kulutaksid selle aja, mille nad muidu kulutavad kellegi välimuse hindamisele, millelegi muule. Raamatute lugemisele, õppimisele, millele iganes. Või hinnaku siis inimest millegi muu põhjal, näiteks .. ma ei tea, lauluoskuse? 

08 oktoober 2018

Laul

Vot see laul, täpsemalt selle pealkiri iseloomustab seda, mis toimub meie keldriboksis:


Nii et kui minust pikka aega midagi kuulda pole, siis teadke, et ma olen oma koju surnuks külmunud, sest ma pole julgenud alla briketijahile minna. Kesklinnas elamise rõõmud.

Aga laulu kuulake ka siis, kui te selle pealkirjaga seotust ei tunne. Hästi hea on. Ja kui Metallica ei meeldi, siis Ghost äkki meeldib ja tulete ikka kontserdile?

05 oktoober 2018

Natuke loba

Ma ei ole kohe üldse enam sünnipäevainimene. Mõtlesin just, kunas mul see huvi kadus, sest ma mäletan küll aegu, mil ma juba kuu aega enne septembrit hõiskasin, et jee, mul on varsti sünnipäev ... aga ei mäleta. Sel aastal oleksin ma sünnipäeva hoopis hea meelega ära unustanud, aga ei lastud. Toodi hoopis lilli ja torte. Tähistamise asemel vedelesin aga terve päeva voodis ning võitlesin kordamööda ja korraga iiveldamise ja närvipõletikuga. VÄGA HALB kooslus, kui keegi teada soovib. Põhimõtteliselt olid mu roided nii valusad, et isegi hingamine valmistas probleeme, aga oksendamine nõuab teatavasti natuke rohkem roidetööd kui hingamine. Ma ei tea, kuidas ma veel siiani elus olen. 

Aga aitab oksendamisjuttudest. Ma sain vahepeal 29-aastaseks. See pole muidugi mingi eriline vanus ka, mida tähistada. Vot järgmisel aastal peaks suuremaid bakhanaale korraldama, sest siin on ju juubel. Mäletan, kuidas kunagi mu meessoost sõber rääkis, et 30 on naistel parim-enne-piir. Mina, kes ma toona u 22-aastane olin, noogutasin elavalt kaasa ja mõtlesin, et fui, 30 ikka ju ei oleks. Hästi täiskasvanulik. Praegu mõtlen, et issand, kui äge oleks olla 30. Palju ägedam kui 22, ikka palju. Aasta pärast ma räägin ka, miks, seni elan oma 29 eluaastaga rõõmsalt edasi.

Vahepeal selgus, et Metallica kontsert siiski toimub, nii et ostsin ruttu piletid ära, kohe mitu tükki. Ma nii armastan igasuguseid suuri kontserte, kus esinevad mu lemmikbändid (mitte segi ajada Õllekaga, mida ma jälestan), nii et jah – nende pealt ma raha eriti kokku ei hoia. Õnneks elan ma Eestis, kus väga palju kontserte siiski ei toimu, sest kui ma nt Londonis elaksin, oleksin ma permanentselt rahatu – seal on kogu aeg mingeid ägedaid kontserte. Nt siis, kui ma seal reisil olin, esines seal kusagil Princess Chelsea, aga kahjuks ma vaatama ei jõudnudki. Nüüd jään aga ootama, kes järgmisel aastal Tallinna esinema tulevad, sest mis elu see on, kui aastas saab ainult ühel rokk-kontserdil käia? Mitte mingisugune.

Alguses oli mul plaan hoopis järgmisel suvel kuhugi reisile minna, aga otsustasin siiski Metallica kasuks. Mul lihtsalt pole praegu erilist reisivaimustust peal ja üleüldse on mul reisi planeerides kaks varianti: a) minna koos Ernstiga, mis tähendaks, et reis peaks sisaldama lapsesõbralikke tegevusi, mängimist, ujumist, vb mingeid teemaparke ja väga lühikesi vahemaid; b) minna ilma Ernstita ja igatseda teda terve aja. Ma pole eriline lastega reisimise pooldaja, sest minu arusaam reisimisest ei ole väga lastesõbralik – ma tahan käia hästi palju jalgsi, käia pubides, muuseumites ning vaadata mingeid kohti, mis pärdikuid ei huvita. Näiteks Londonis mõtlesin ma terve aja, et thank god, et ma Ernsti kaasa ei võtnud, sest ma oleks ta sinna rahvamassi sisse raudselt ära kaotanud + poleks ma pooli asju teha saanud. Kuhu ma ta keset päeva magama oleksin pannud? Sellised reisid aga, mis lastele sobivad, ei sobi aga mulle, sest ainus asi, mida ma sallin veel vähem kui suured rahvamassid on suured lastemassid ja paraku igasugused lastekeskused ja veepargid just lastekarjadest koosnevadki. Prr! Ja kusagil hotellis nädal aega istumine ja basseini ääres molutamine ei kõla just ka eriti kutsuvalt. Aga ilma Ernstita pikaks ajaks kuhugi ka minna ei taha, nii et valin kuldse kesktee ega lähe kuhugi. Lihtne!