Ma ei ole kohe üldse enam sünnipäevainimene. Mõtlesin just, kunas mul see huvi kadus, sest ma mäletan küll aegu, mil ma juba kuu aega enne septembrit hõiskasin, et jee, mul on varsti sünnipäev ... aga ei mäleta. Sel aastal oleksin ma sünnipäeva hoopis hea meelega ära unustanud, aga ei lastud. Toodi hoopis lilli ja torte. Tähistamise asemel vedelesin aga terve päeva voodis ning võitlesin kordamööda ja korraga iiveldamise ja närvipõletikuga. VÄGA HALB kooslus, kui keegi teada soovib. Põhimõtteliselt olid mu roided nii valusad, et isegi hingamine valmistas probleeme, aga oksendamine nõuab teatavasti natuke rohkem roidetööd kui hingamine. Ma ei tea, kuidas ma veel siiani elus olen.
Aga aitab oksendamisjuttudest. Ma sain vahepeal 29-aastaseks. See pole muidugi mingi eriline vanus ka, mida tähistada. Vot järgmisel aastal peaks suuremaid bakhanaale korraldama, sest siin on ju juubel. Mäletan, kuidas kunagi mu meessoost sõber rääkis, et 30 on naistel parim-enne-piir. Mina, kes ma toona u 22-aastane olin, noogutasin elavalt kaasa ja mõtlesin, et fui, 30 ikka ju ei oleks. Hästi täiskasvanulik. Praegu mõtlen, et issand, kui äge oleks olla 30. Palju ägedam kui 22, ikka palju. Aasta pärast ma räägin ka, miks, seni elan oma 29 eluaastaga rõõmsalt edasi.
Vahepeal selgus, et Metallica kontsert siiski toimub, nii et ostsin ruttu piletid ära, kohe mitu tükki. Ma nii armastan igasuguseid suuri kontserte, kus esinevad mu lemmikbändid (mitte segi ajada Õllekaga, mida ma jälestan), nii et jah – nende pealt ma raha eriti kokku ei hoia. Õnneks elan ma Eestis, kus väga palju kontserte siiski ei toimu, sest kui ma nt Londonis elaksin, oleksin ma permanentselt rahatu – seal on kogu aeg mingeid ägedaid kontserte. Nt siis, kui ma seal reisil olin, esines seal kusagil Princess Chelsea, aga kahjuks ma vaatama ei jõudnudki. Nüüd jään aga ootama, kes järgmisel aastal Tallinna esinema tulevad, sest mis elu see on, kui aastas saab ainult ühel rokk-kontserdil käia? Mitte mingisugune.
Alguses oli mul plaan hoopis järgmisel suvel kuhugi reisile minna, aga otsustasin siiski Metallica kasuks. Mul lihtsalt pole praegu erilist reisivaimustust peal ja üleüldse on mul reisi planeerides kaks varianti: a) minna koos Ernstiga, mis tähendaks, et reis peaks sisaldama lapsesõbralikke tegevusi, mängimist, ujumist, vb mingeid teemaparke ja väga lühikesi vahemaid; b) minna ilma Ernstita ja igatseda teda terve aja. Ma pole eriline lastega reisimise pooldaja, sest minu arusaam reisimisest ei ole väga lastesõbralik – ma tahan käia hästi palju jalgsi, käia pubides, muuseumites ning vaadata mingeid kohti, mis pärdikuid ei huvita. Näiteks Londonis mõtlesin ma terve aja, et thank god, et ma Ernsti kaasa ei võtnud, sest ma oleks ta sinna rahvamassi sisse raudselt ära kaotanud + poleks ma pooli asju teha saanud. Kuhu ma ta keset päeva magama oleksin pannud? Sellised reisid aga, mis lastele sobivad, ei sobi aga mulle, sest ainus asi, mida ma sallin veel vähem kui suured rahvamassid on suured lastemassid ja paraku igasugused lastekeskused ja veepargid just lastekarjadest koosnevadki. Prr! Ja kusagil hotellis nädal aega istumine ja basseini ääres molutamine ei kõla just ka eriti kutsuvalt. Aga ilma Ernstita pikaks ajaks kuhugi ka minna ei taha, nii et valin kuldse kesktee ega lähe kuhugi. Lihtne!
Alguses oli mul plaan hoopis järgmisel suvel kuhugi reisile minna, aga otsustasin siiski Metallica kasuks. Mul lihtsalt pole praegu erilist reisivaimustust peal ja üleüldse on mul reisi planeerides kaks varianti: a) minna koos Ernstiga, mis tähendaks, et reis peaks sisaldama lapsesõbralikke tegevusi, mängimist, ujumist, vb mingeid teemaparke ja väga lühikesi vahemaid; b) minna ilma Ernstita ja igatseda teda terve aja. Ma pole eriline lastega reisimise pooldaja, sest minu arusaam reisimisest ei ole väga lastesõbralik – ma tahan käia hästi palju jalgsi, käia pubides, muuseumites ning vaadata mingeid kohti, mis pärdikuid ei huvita. Näiteks Londonis mõtlesin ma terve aja, et thank god, et ma Ernsti kaasa ei võtnud, sest ma oleks ta sinna rahvamassi sisse raudselt ära kaotanud + poleks ma pooli asju teha saanud. Kuhu ma ta keset päeva magama oleksin pannud? Sellised reisid aga, mis lastele sobivad, ei sobi aga mulle, sest ainus asi, mida ma sallin veel vähem kui suured rahvamassid on suured lastemassid ja paraku igasugused lastekeskused ja veepargid just lastekarjadest koosnevadki. Prr! Ja kusagil hotellis nädal aega istumine ja basseini ääres molutamine ei kõla just ka eriti kutsuvalt. Aga ilma Ernstita pikaks ajaks kuhugi ka minna ei taha, nii et valin kuldse kesktee ega lähe kuhugi. Lihtne!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar