"Pank"

Mõned tähelepanekud.

– Stseenide omavaheline seotus oli olematu. Samahästi oleks võinud sari alata nt mõne reivistseeni või Eesti Panga stseeniga ning arusaadavus poleks kannatanud, sest arusaadavust polnud. See killustatus pole muidugi ainult "Pangale" iseloomulik – enamik Eesti filme tehakse vist nii, et filmitakse hunnik hästi kunstilisi ja sümbolitest tiineid stseene ja siis reastatakse nad suht suvalt.

– Dialoogid. Olid. Olematud. Taas, ei mingi üllatus, pigem oleksin ma olnud üllatunud, kui inimesed oleksid rääkinud inimeste moodi, mitte vahtinud üksteist tuimade ja poolsurnud nägudega. Eesti filmidesse ja sarjadesse oleks HÄDASTI vaja dialoogikirjutajat, sest praegu on seis ikka päris nutune. Kahe lause väljaütlemiseks kulub 10 minutit ja hunnik sitta vahemuusikat. Emotsioonidest ma parem ei räägi.

– 90ndad, mil kõik oli võimalik ja tanklapoisist võis saada pankur. Sarjast jäi aga mulje, et see poisike ise ei liigutanud oma saatuse osas lillegi ja pigem astus vastumeelselt oma vorstimüüja rollist välja. Oleks tahtnud rohkem just seda üheksakümnendate kaootilisust näha, et inimesed ise otsisid täiesti hulle võimalusi, tegid hulle tegusid. Mitte ei vahtinud idioodi näoga ringi ega lasknud ennast lükata-tõmmata. 

– Sari sisaldas ka filmiajaloo kõige kohutavamat allaajamisstseeni, mis ei jää oma kvaliteedilt alla "Mustade leskede" plahvatusstseenile.

– Üleüldse olid kõik inimesed kuidagi ... robotlikud. Ma tahaks näha, kuidas usakad, kellele see sari müüdi ja kes ilmselt pole eales midagi Eestist kuulnud, seda sarja vaatavad. Inimesed ei räägi omavahel, teevad mingeid seosusetuid asju, mingitel arusaamatutel põhjustel pakutakse kõrgeid ametikohti absoluutselt kõige ebasarmikamale ja kohtlasemale poisile, vahepeal on mingid põhjendamatud triibupeod ... oeh. Ma juba tunnen neile kaasa.

– Ükski film/sari, mis algab mingite kõrte näitamise ja seosusetu mõistujutuga, ei saa olla hea.

***

Ma tegelikult tahtsin täiega, et see sari mulle meeldiks, sest noh, ma tahan seda iga Eesti filmi või sarja puhul, aga ... ikka pean ma pettuma. Ilmselt vaatan ma siiski järgmisi osi ka, aga seda puhtalt omakasupüüdlikust uudishimust, sest just meie maja pööningult on pärit ühed surnud tuvid, kes ka seal sarjas osalema peaksid. MA EI TEA, kuidas nad sarja tegevusse sobivad, aga pärast esimest osa ei üllatu ma enam absoluutuselt mitte millegi üle.