Internet on täis igasuguseid vahvaid küsimustikke, millele vastata, kui millestki muust kirjutada ei viitsi või ei oska ja kuna mul on selline hetk käes, siis annan tuld. Inspirastiooni sain Britilt. Mulle endale meeldib tohutult sellisete küsimustike vastuseid lugeda, sest sealt tuleb välja, kui väga inimesed erinevad. Hästi lahe, mulle meeldib, kui inimesed erinevad.
Praegu ma ...
... kuulan: Metro Luminali albumit "Coca Cola". Korraks panin selle kinni, sest ma kippusin mõttes kaasa laulma ja see segas keskendumist. See vastus ei peaks muidugi kedagi üllatama, sest noh, Metro ja mina oleme taevas loodud paar. Ja ma pean siis silmas 90ndate Metrot, mitte praegust, kus lauljaks EI OLE Allan Vainola. Oeh. Morbiidsed laulutekstid on alati mu südant soojendanud.
... söön: mitte midagi ja kuna ma unustasin süüa kaasa teha, siis jätkub see tendents ilmselt õhtuni. Kui mul last ei oleks, siis ma ei sööks vist üldse mitte, sest ma lihtsalt unustan söögitegemise ära.
... joon: vett. Enne jõin kohvi ka. Üldiselt ongi need kaks mu põhilisteks hüdratsiooniallikateks, sest teed ei joo ma üldse, mahlu ainult siis, kui keegi teine ostab (st mitte kunagi) ja karastusjooke ka mitte eriti. Viimasel ajal olen mingitel harvadel hetkedel veini koju ostnud, aga muud mitte.
... kannan: hobusesaba, oma uut tukka ja tavalist tööriietust, mis pärineb 100% kaltsukast, kui aluspesu välja arvata. See tavaline tööriietus on siis teksad, topp, kampsik ja nööridega saapad.
... tunnen: ootusärevuse ja tüdimuse segu. Ka selles pole midagi uut, sest ma tunnen seda nii tihti, et hakkan juba harjuma. Ma elan lihtsalt kogu aeg mingis sellises faasis, et kõik sündmused, tegevused ja põnevad asjad on alles ees. Tüdimus on seotud sügisväsimuse ja rutiiniga. Tegelikult kõlab see kõik kirjapanduna hoopis masendavamalt, aga midagi hullu tegelikult pole, sest ma olengi selline ... pessimistlik ja müstiline inimene.
... tahan: ootusärevusest üle saada ja seda, et asjad juhtuma hakkaksid. Tahan, et ma ei oleks nii pessimistlik. Tahan, et inimesed loobuksid oma arvamust avaldades teiste inimeste halvustamisest. No ja siis tahan ma veel oma unehäiretest lahti saada (võimatu missioon), sirgeid juukseid (samuti suht võimatu missioon), natuke kaalu kaotada, uusi prille jne jne.
... vajan: mingit motivatsioonihoopi, aga ma ei tea, kust seda saada. Või siis, et keegi nunnutaks ja ütleks, kui ilus, tark ja hea inimene ma olen. Uusi prille vajan ma ka, sest mu ilusad sinised silmad ei näe enam eriti hästi. Und – mu unehäired on võtnud uue mõõtme ja see pole üldse mitte hea.
... teaduslikule mõtteviisile. Ma lugesin eile üht huvitavat artiklit plastikust ja sellest, milline plastik on halb ja milline hea. See artikkel asus (st asub siiani) ühes teadlaste blogis ja ma nii väga armastan seda blogi, sest see annab pea igale mu küsimusele vastuse ja seletab väga konkreetselt ja teaduslikult ära, miks mingid asjad on nii, nagu nad on. Praegu on terve ilm täis inimesi, kes mingit tõde kuulutavad: see on hea! See on halb! Ja mul on tunne, et ühiskond kuulab seda, kes kõvemini ja lihtsamalt karjub. Ma mõtlen tihti sellele, et ma tahan säilitada selles müras terve mõistuse, kriitilise mõtlemise ja loogikameele. Õnneks (ja ma arvan, et see on suur privileeg) olen ma kasvanud üles perekonnas, mis a) on tark ja b) pöörab väga suurt tähelepanu teaduslikule mõtteviisile. Ja mis on teaduslik mõtteviis? See on vist pikem teema, mida arutada.
... naudin: kõige suurem nauding on see, kui oled välja valinud mingi ägeda raamatu, mida lugeda, ja siis lööd lahti esimese lehekülje. See hetk enne lugemahakkamist, mmmm. Noh, ma praegu ei saa seda nautida, sest ma ei tea, mida järgmiseks valida. Kui keegi teab mõnd head Scandinavian Noir teost, võib soovitada, sest ma olen ahastuses.
***
Tänaseks kõik.
15 kommentaari:
Palun lingi plastikuartiklit.
Siin: https://zooloogiablogi.ee/blogi/juhend-milline-ohutu-plastik/
Olin enne unustanud lisada, tegelikult kavatsesin.
Samast artiklist lingib veel edasi, aga samuti plastikust: https://zooloogiablogi.ee/blogi/prantsusmaa-keelustas-plastikust-toidunoud-kas-eesti-on-jargmine/
Ok. Hea, et ohtlikkuse (nt põletamisel) kohta info ühes kohas on. Oleks veel kuskil tootmiskulud ka (keskkonnakulu mõttes). Mul on mingi udune mälestus, et mõnel ohutult hävitataval plastil oli tootmisprotsessis suurem keskkonna-jalajälg kui mõnel teisel ohtlikumal.
Üldse oleks hea, kui kuskilt saaks iks toote keskkonnabilanssi vaadata, nii et arvesse läheks nii tootmine kui ka hävitamine.
Põnev. Muusika osa just. Metro Luminali kuulan ma harva, aga muidu hindan kõrgelt. Mu viimaste nädalate lemmik on hoopis DND "Kõikide haiguste ravi". Tahtsin tegelikult jälle niisama öelda, et nii tore ikka, kui on veel inimesi, kes ainult Nublut ei kuula ja oskavad depressiivseid sõnu hinnata. :D Ma olen kuidagi suutnud end elus ümbritseda inimestega, kelle muusikamaitse minu omaga ei kattu ja ma vahel tunnen end suisa ahistatuna.
Mul on telefonihelinaks "Isa tuli koju" ja kui mul ükskord telefon seltskonnas helises, siis üks tuttav sattus ärevusse, et miks ma nii morbiidset muusikat kuulan. Kusjuures minu meelest pole "Isa tuli koju" üldse nii hull, Metrol on oluliselt masendavamate sõnadega laule. Sellega seoses meenus mulle, et vaatasin kunagi "Jüri Üdi klubi", kus räägiti laulutekstidest ning seal siis väideti, et ükski laulutekst ei küündi kunagi ühegi luuletuse tasemele. Ilmselgelt ei tea need inimesed ühtegi Mait Vaigu laulutekstidest mitte midagi, sest minu arvates pole Eestis olemas geniaalsemaid laulusõnu/luuletusi, kui Mait Vaigu loodud.
Aga morbiidsest muusikast fännan veel Kosmikuid, Ghosti, Sõpruse Puiesteed (see nii morbiidne tegelikult pole) ja veel mõnesid bände, mis mulle hetkel pähe ei tule.
*"Ilmselgelt ei tea need inimesed Mait Vaigu laulutekstidest mitte midagi" peaks lause olema tegelikult.
Oo..Kosmikud, kuidas saaks nendeta. Ma fännan metalit, pigem meoloodilist, aga olenevalt olukorrast sobib kõik. Ma ei jõua kokku lugeda neid kordi, mil minu käest on küsitud, miks ma sellist õudust kuulan. Ma ei oska teisiti vastata, kui et minu hing puhkab raskemuusikat kuulates. Ma ei näe selles midagi õudsat, senikaua kui ma Dimmu Borgiri videosid ei vaata, need mulle enamasti ei istu. Sama kehtib muidugi ka Eesti oma depressiivroki ja punki kohta. Et metalit kuulavad ainult madalalaubalised, agressiivsed inimesed ja harimata inimesed, olen ma ka lugematu hulga kordi kuulnud. Imelikul kombel pole ma selliseid selles ringkonnas just palju kohanud. Eks mõni tõrvatilk on ikka meepotis, aga kus poleks.
Mait Vaigu tekstide osas olen ma nõus.
Siuke muusika teemaline jauramine siis kõrvalepõikena. :D
Mulle meeldib muusikast jaurata ja kui teised ka muusikast jaurata viitsivad :)
Kusjuures mina nt ei vaata laulude videoid pea kunagi, hakkasin just mõtlema. Nt Ghosti kuulan ma nii, et panen YouTube'ist mingid laulud mängima ja teen ise samal ajal tööd. Isegi vabal ajal eelistan pigem kuulata kui vaadata, ei teagi, miks. Ilmselt on visuaalne pool (pm kõiges tegelikult) mulle nii ebaoluline.
Seda, et raskemat muusikat kuulavad inimesed on lollid ja agressiivsed, olen ma enne ka kuulnud, aga minu kogemuste põhjal on tõde sellest arvamusest väga kaugel. Ma pole kohanud mõnusamat ja turvalisemat õhkkonda, kui nt Rammsteini kontserdil või rokika baaris Tartus. Mu abikaasa, kes oli sealsamas rokikas turva kunagi, ütles, et muidu oli õhkkond chill (vahel pidi ikka kellegi ukselt ära saatma, aga see on tavaline), aga kui mingid ossidisko üritused seal olid, siis oli meeletu kaklemine ja laamendamine. Nii et minu ja mu tuttavate empiirilised kogemused näitavad, et raskema muusika kuulajate seas on isegi vähem agresiivseid inimesi kui mujal.
Muidu on mu muusikamaitse ka pigem raskema ja morbiidsema kõlaga bändide poole, eriti siis nende, kes eestikeelset muusikat teevad. Erandeid on ka loomulikult, aga mingit üleprodutseeritud jama ma ei kannata. Hipsteriininat ka mitte. Ikka Metallica, mitte Ed Sheeran :)
Ma siis jauran veel veidi. :)
Mul mängib ka youtube samamoodi, et ega ma teda tegelikult ei vaata. Mõnikord jään mõnd videot vaatama, aga see siis ka kuidagi paelub oma olemusega. Enamasti mida muserdavam ja pimedam seda parem. Näiteks Islandi Solstafiri videod, ma pole kordagi sihilikult neid vaatama hakanud, aga on mitmed, mis lihtsalt silmad ekraanile kleebivad. Islandi loodus ja see kurvameelsus ja nii ma olen võimeline "Fjarat" vaatama n+1 korda järjest.
Alates hetkest, kui ma "tumedatele radadele" läksin, olen ma proovinud käia pidudel, kus on see üleprodutseeritud jama, klubides, isegi vanalinnas Bermuda kolmnurgas olen proovinud olla. See on eranditult alati lõppenud sellega, et ma kraabin ust ja tahan ära. Ma tunnen end seal võõrkehana, enamasti ei ole seal minu inimesi. Ei pea olema need inimesed, keda ma tunnen, lihtsalt inimtüübid on nii erinevad sellest, kellega mul klikk tekib. Ütleme, et ma tunnen end Hollywoodis nagu ilmselt Liis Lemsalu tunneks Tapperis. Kusjuures äkki ta käib Tapperis, ega ma ei tea, eks see ongi stereotüüpne kommentaar praegu. Üks mu sõber tegi järelduse, et raskema muusika kuulajad elavad end lihtsalt läbi muusika välja. Mis minu meelest on omamoodi tõsi ka. Minu jaoks väga paeluv subkultuur. Mingil imelikul kombel pole ma siiani veel Hard Rock Laagrisse jõudnud. Ei ole sellist seltskonda ja endal juhilube ka pole ja nii ei olegi sattunud. Nüüd on juhilubade saamine käeulatuses ja HRL 2019 võimsaks motivaatoriks. Ei suuda ära oodata. Kõige toredam on see, et ma võtan kaasa oma väikese õe, kes minuga eelmisel sügisel ühel kontserdil käimise järel ütles, et tema enam ei taha. Noor naine sai kultuurišoki. :D Aga tuleb kaasa veel karmimale üritusele.
Kusjuures Ed Sheerani osas ma võin öelda, et kuulan küll. Ühte konkreetset lugu, väga meeldib "I see fire" - Kääbiku soundtrack. Mitte ühtki teist lugu ei oska nimetada ka raha eest. Samal ajal kui mu töökaaslased värskendasid Piletilevi lehte Ed Sheerani piletite ostmiseks ostsin mina soomlaste Poets of the Falli kontserdi pileti ja vangutasin taaskord pead, et kuidas ma küll siia oskasin sattuda.
kusjuures minu arust on viimasel ajal räägitavad korgijoogi-lood käinud reeglina just meinstriim-peokohtade kohta, mitte metaliklubide.
Jah, nii palju, kui ma olen rokika lugusid kuulnud (ja neid on palju), siis pole mu kõrvu ühtegi korgijoogi või ka tavalise täisjootmise juttu kostnud. Ühtehoidmistunne on vist äkki suurem ja omasid ei kimbutata? Ja naistesse suhtumine on ka kuidagi võrdõiguslikum, st vähemalt minu kogemuste põhjal. See ei kehti paraku Woodstocki kohta, mis on viimasel ajal eriliseks urkaks kätte ära läinud.
Hard Rock Laagrisse pole ka mina jõudnud, just sellepärast, et eelnev orgunn (kuidas minna, kust telk saada, kuhu laps sokutada) on liiga tüütu tundunud. Ma küll iga aasta mõtlen, et vohh, nüüd, aga hiljem mu entusiasm raugeb. Olen aga kuulnud palju ägedaid lugusid, nii et millalgi peaks ka selle käigu ära tegema. Eks seni tuleb Metallicaga leppida ja loota, et ehk tuleb vel mingeid ägedaid kontserte :)
Mina pole metalirahva puhul siiani veel kuulnud lugusid korgijoogist või muudest säärastest asjadest. Minu arvates on need alati olnud selle nõnda nimetatud mainstreami ja kaasaegse klubimuusikaga kaasas käivaks nähtuseks. Austust naiste vastu on metalisõprade seas minu meelest piisavalt, et end seal kunagi kehvasti ei tunne. Kui just ise põhjust ei anna, on suhtumine väga hea. Aga ma võin isegi aru saada, miks võib väljapoole teistsugune kuvand kumada - noh kirkikupõletajad ja satanistid koos onju. :) Woodstock oli minu arust urgas juba kaks aastat tagasi, sinna maandub igasugust rahvast õhtu lõpuks.
Jah, Woods pole enam mingi rokibaar, sinna lähevad mu meelest ossid, kes end rokkarina tunda tahavad. Ma vist käisin seal viimati u aasta tagasi ja siis enne seda u 5 aastat tagasi ning pettusin mõlemal korral. Õnneks avati Tallinnas Barbar, ma panen sellele suuri lootusi.
Ma lähen kaen selle Barbari homme õhtul üle, siiani pole mahti olnud. Loodan ka parimat. Woodstockist on kahju, aga elu muutubki ja uued asjad tulevad tühjaks jäänud kohta täitma. (Kus nüüd hakkas filosofeerima :) )
Postita kommentaar