Telefonipildid

Ma ei ole üldse eriline pildistaja, mulle ei meeldi, kui mind pildistatakse ning ma ei vaata ka eriti teiste pilte, kui need just väga erilised ei ole. See sissejuhatuseks öeldud, hakkan ma nüüd näitama mõnesid oma telefonist leitud pilte.

Sügis on vist kõikide fotograafide lemmikaeg, sest kui ma nende ilusate sügisilmadega ringi käisin, olid kõik pargid täis pildistajaid. Pole ka ime, sest see kollane valgus on tõesti peibutav. Kord, kui ma Epule külla läksin, olid valgus ja varjud kohe eriti ilusad, nii et tegin samuti aknast ühe pildi. Taamal on, muide, meri. Milline luksus on elada mere ääres!

Aga Tallinnas on ometi meri igal pool, nii et kui ka koduaknast seda ei näe, siis paar sammu ja ongi mingi rand saadaval. Ühel laupäevahommikul, kui midagi kultuursemat teha polnud, läksimegi Beetapromenaadile, et seal kive vette visata. Pilt pole küll mingi meistriteos, aga ma tegin selle lihtsalt selleks, et näidata ainsat asja, mida Ernst kodust kaasa tahtis võtta. Ma pakkusin, et äkki mingi auto või kühvel, aga ei, plastikpudel oli kõige etem. Sellega saab ju kaevata, vehkida, tulistada ja veel sadat asja teha, mille peale ma ise ei tuleks.

Samal jalutuskäigul tegime ilusamaid pilte ka. Ernst otsustas maskeeruda.

Vahepeal läks ilm kehvemaks ja õues olla ei saanud, nii et läksime hoopis kinno. Arvasime, et teeme Steniga mõnusa reedeõhtuse deidi, aga sattusime kogemata mingisugusele naisteüritusele, kus jagati testreid ja tehti meiki ja söödi jäätist. Sten kurtis, et kuidagi gei on seal olla, aga ta ei suutnud mulle põhjendada, kuidas see võimalik on, kui üritusel on ainult naised. Mehed ja nende loogika, ma ütlen. Aga pildist ka: mu Zappa kott on ilmselt üks ägedamaid aksessuaare, mida ma kunagi näinud olen ja see on tänaval juba suvakatelt ka komplimente saanud. Mõtlesin seal kinoürraril, kus kõik teised olid üles löödud, et raudselt keegi vaatab ja mõtleb, et iuu, miks see tont siin nii matsliku kotiga on, aga ... mul suva. Ma sain selle Bellalt ja ma kavatsen kanda seda seni, kuni see mul seljast kukub.

Tammsaare park sai ka vahepeal valmis, vähemalt mingi osa. Need tuleribad on küll hästi efektsed, aga tegelikult ka hästi kehvad pimedal ajal. Kuhu Eesti inimene ikka vaatab kui mitte maha ja need valgustid pimestavad ikka räigelt. Kui ma pargist läbi olin tulnud, olin poolpime.

Siis läks ilm taas ilusaks ning ma vedasin Ernsti oma kodukanti ehk Õismäele. Mu kool on küll maha lammutatud, aga vähemalt tiik on veel alles ja sügisvärvides veel eriti ilus. Tegelikult oli mul praktiline eesmärk ka, ehk ma tahtsin talle õpetada liiklusreegleid, sest neil on lasteaias liiklusnädal. Õismäe tiigi kõrval pidi olema mingi liikluslinnak, kuhu ma ta viia tahtsin, aga see oli nii räämas, et mitte midagi ei saanud aru. Sahistasime siis niisama lehtedes ja nautisime sügist.

Nädalavahetusel viisin Ernsti aga iidoliga kohtuma. Multikad ja üldse ekraanid hoian ma temast küll eemal (kui väga harv "Must ja valge koer" välja arvata), aga bussides tuleb vahel ekraanidelt Jänku Juss ning sealt on Ernstil huvi tekkinud. Ma küll ei saa aru, miks, aga ma pole ka kolmeaastane. Kui ma siis lugesin, et Maarjamäe lossis on pannkoogihommik Jänku Jussiga, siis panin meid kohe kirja. Ernst oli juba ette nii suures vaimustuses, et rääkis suisa unes, kuidas ta Jänku Jussi juurde läheb ja temaga koos torust alla laseb. Ja teate, mis kõige imelikum? Kui me lõpuks kohal olime ja Jänku Jussi nägime, ei pugenud ta peitu ega hakanud nutma, nagu mina raudselt teinud oleksin, vaid läks kohe juurde juttu rääkima ja mängima. Kust see laps need inimsõbralikud geenid saanud on, ma ei taipa. Kindlasti mitte minult. Pannkoogihommik ise oli päris tore, aga mind veidi häiris, et ürituse infos oli välja toodud, et kõik tegevused ja sissepääs on tasuta, kuid mitte kusagil polnud kirjas, et pannkookide eest peab maksma. See viieeurone väljaminek ei tapnud mind nüüd ära, aga miks kirjutada, et tasuta on, kui tegelikult ei ole? Sest kuidas sa lähed lapsega pannkoogihommikule ja siis ei osta pannkooki. Ma ei tea, veidi kummaline mu meelest. Maarjamäe loss on aga imeilus, nii et kui vähegi võimalus, soovitan sinna minna.

Ja siis oli meil veel pulma-aastapäev, mida me küll otseselt ei tähistanud, aga Ernsti saatsime pagendusse ikkagi ja läksime ise hiinakasse. 4 aastat abielu tundub hirmpikk aeg, sest mu arust ma alles olin 25 ja abiellusin, aga jah, aeg lendab. 

***

Järgmiste telefonipiltideni!