Mühakad ja traktoristid

Keeran endale pühapäevahommikul kookosõlimaski pähe, tõmban hommikumantli selga ja asun Steni pinnima.

"Mis sa teeksid, kui ma 10 kilo juurde võtaksin?"

"Ma olen ammu rääkinud, et sa võiksid 10 kilo juurde võtta."

"Ei, see poleks enam tervislik ju! Aga tegelt, kas sa tunneks ennast petetuna, kui abielluksid seksika blondiiniga, aga aasta pärast ootab sind kodus selline hoolitsemata mammi?"

Sten vaatab, kulm kortsus: "Ennast pead silmas või?"

"Noh, ei ... ma ei oska küsida siis ilmselt. Kas ma olen sinu arvates koledamaks või rääbakamaks muutunud?" 

"Ei."

"Olin siis enne ka rääbakas?"

"Kust sa seda nüüd välja lugesid?"

"Naiselik tarkus."

"Kas ma olen sulle külge löönud, kui sa hommikumantlis oled?"

"Hmm ... jah."

"Tee siis järeldused."

"Oot, aga tegelikult, häirib sind siis see, kui naine pole enam üleslöödud piff?"

"Ma ei saa aru, millest sa räägid, sa olid ju alguses ka täpselt samasugune kui praegu!" 

* Tuletan meelde, et jutuajamise ajal on mul peas hunnik õli ja seljas kodune hommikumantel. Kohe kindlasti ei olnud ma alguses selline. *

"Aga mida sa arvad meestest, kes naiste välimust avalikult arvustavad? Ikka nii, et need naised kuulevad?"

"Mühakad ja traktoristid."

Muusika ja kontserdid

Täna küsiti mult lasteaias, kas meie peres on muusikuid, sest Ernst käivat nii palju kontsertidel ja teadvat pea kõikide pillide nimetusi. Lisaks oli ta öelnud, et ta ema mängib lõõtspilli – mul pole õrna aimugi, kust ta seda võtab, aga OK, las tal olla mõned soovunelmad. Igatahes oskasin ma ainult pead raputada ja öelda, et ei, meie perekonnas muusikuid pole, küll aga on kõik suured muusikaentusiastid. Kusjuures ise ma ennast mingiks megasuureks melomaaniks ei pea ja Ernsti ka liiga tihti (no kuus 2-3 kontserti tuleb ikka ära) kontsertidele ei vea, aga ju siis teised käivad veel vähem ja kuulavad veel vähem muusikat. Meil mängib ikka kodus kogu aeg muusika, kui kõik kodus oleme ja vastavalt sellele, kes arvuti enda valdusesse saab, on ka muusikavalik: kui Ernsti kord on muusikat valida, tuleb sealt Queeni ja Rammsteini, kui Steni kord, siis stoner'it (muide, Orange Goblin tuleb Eestisse) ja death metal'it, kui minu kord, siis Sõpruse Puiesteed, Depeche Mode'i ja Ghosti. Lisaks siis veel need kontserdid, kus Ernst käib ja – muusikakasvatus missugune. 

Mul endal ei olnud kodus sellist muusikatausta. Kuulati raadiot ja seda, mis sealt tuli, aga et keegi oleks mingi plaadi peale pannud, seda polnud. Mingil hetkel, kui ma Smilersit fännama hakkasin, käisin ma ise ERi fonoteegist Smilersi plaate laenamas ja neid kodus kuulamas. Sama tegin ma pärdikuna ka UT raamatukogus, kui seal plaadilaenutusvõimalus oli. Sten aga ütles, et temal toimis küll kodus muusikakasvatus ja ikka lasti erinevat rokkmuusikat, et teha selgeks, mis on hea. Eks inimesed olegi erinevad ja mõne jaoks ongi muusika pigem marginaalse tähendusega. Mina, nagu enne mainisin, pole küll mingi melomaan, aga oma latsekest tahan ma kasvatada muusikavaimus. Lauljat temast küll ei saa, aga muusikahuvi ja -teadmised võiksid olemas olla, sest olgem ausad, teadmised viivad elus edasi. Ja ma ei taha üldse teisi lapsi ja lapsevanemaid arvustada, aga ma olin ikka suht üllatunud, kui mitte keegi teine Ernsti rühmast ei teadnud, misasi on lõõtspill.

Seoses muusika, kontsertide ja muude üritustega on tehtud ka mu jõulukuuplaanid. Õnneks oleme me suutnud pärast pikki aastaid jõuda lõpuks sellesse punkti, kus me jõulukinke ei tee. Mul on üsna suur perekonnaring ja igal aastal enne jõule hakkas suur pröökamine pihta: ühed ei tahtnud kinke teha, teised tahtsid, siis solvuti, lepiti midagi lõpuks kokku ja tehti ikkagi ristivastupidi kokkulepitule. Tulemuseks oli enamasti hunnik asju, mis kellelegi vajalikud polnud. Sel aastal – ma vähemalt loodan – jääb see trall ära ja me läheme hoopis a) Junibackenisse ja b) paarile ilusale kontserdile. Vähemalt mina ei kavatse kellelegi midagi kinkida, solvugu või mitte. Ma päris jõulukontsertidele ei taha mina, sest nendel esinevad tavaliselt Koit Toomed ja muud, kes mulle üldse ei meeldi, aga äkki on midagi ägedamat ka toimumas? "Pähklipureja" piletid on mul juba olemas, mingi jõulukontserdi piletid on mu emal, aga ma tahaks veel. Väheks jääb ju muidu. Miks ei korralda Sõpruse Puiestee mõnda jõulukontserti? Ma oleks kohe kohal ja esireas. Miks piinatakse inimesi mingite Lenna Kuurmaade ja muu igava jamaga, kui võiks ju teha hoopis midagi lahedat?

November on julm

Mul on viimasel ajal selline tunne, et mul pole enam üldse aega kirjutada. Just tunne, sest kui ma järele mõtlen, siis tegelikult leiaksin ikka päevas tunnikese või paar, et midagi kirja panna või oma Äärmiselt Õiget arvamust avaldada ... aga ei viitsi. Mul on aega raamatuesitlustel käimiseks, lugemiseks, spaatamiseks, sõbrannaga evolutsiooniteooriate rääkimiseks, kurtmiseks, kui paks ma küll olen jne jne, aga blogimiseks ... kuidagi ei leia. Aga et ma siiski tahan kunagi siit blogist ikka teada saada, millega ma 2018. novembris tegelesin, siis väike tööde seisu kokkuvõte siit tuleb.

November on üks julmimatest kuudest. Mul pole pimeduse ja rõskuse vastu iseenesest midagi, aga just novembris kipub viimnegi kübe suverõõmust ja energiast kaduma. Lisaks sai 1. novembril Bella surmast pool aastat ja see on täpselt selline ajavahemik, mille järel hajub esmane šokk ja hakkavad tekkima flashback'id. Kui ma sellele poolele aastale tagasi mõtlen, siis ... ma ei mäleta midagi. Selles suhtes, et ma mäletan ikka, mida ma tegin, kus käisin, et reisisin, kasvatasin last, tšillisin aias, rääkisin inimestega, aga ma ei mäleta oma emotsioone. Kas ma olin rõõmus või kurb või ... kõik on justkui udus. Või olin ma lihtsalt kõrvalseisja, kes vaatas, kuidas teised elavad? Ei tea. Mul pole eelnevalt leinaga kogemusi. Igatahes – kui valida, oleksin ma hüpanud oktoobrist otse detsembrisse ja tegelenud jõulutiluliluga, mis kurbadel mõtetel tekkida ei lase. November on ... november. Tühi, pikk ja pime kuu. Toimub küll hästi palju (vahel suisa liigagi palju), aga kõik on kuidagi mõttetu. 

See tunne, et kõik on mõttetu, süveneb mul siis, kui ma tegelen oma viimase aja lemmikhuvialaga ehk loen evolutsiooniteemalisi artikleid. Ma olen ise nimelt 100% teadusliku meetodi ja mõtteviisi pooldaja ja tahaksin väga, et kogu ühiskond teaduslikuma lähenemise poole liiguks, aga noh, kes kunagi on sattunud mõne vaktsiinivastasega vaidlema, see teab, kui lootus(etus)tandvad siin ühiskonnas lood on. Ja kuna ma tahan vaielda, on mul vaja fakte ja argumente ning nüüd olengi asunud neid koguma. Tarkust pole kunagi liiga palju, eksole? Aga samas on parem vahel mingeid asju mitte teada. Kui ma poleks lugenud, et evolutsiooniliselt ongi inimesed loodud raiskama (et näidata vastassugupoolele oma jõukust) ja et ühisvara (nt looduse) kaitsmine pole kellegi huvides, siis võib-olla elaksin ma ikka veel oma väikeses keskkonnasõbralikus mullis ja arvaks, et äkki kunagi juhtubki nii, et inimesed ei osta jõuludeks hunnikute viisi läikivat pahna kokku? Et ei osteta üldse ebavajalikke asju? Aga samas on teadmine ka jõud ja kui teada, millised käitumismustrid on evolutsiooni poolt kujundatud (ja millised nüüdseks ebavajalikuks muutunud), on palju parem neid ka kontrollida. Aga ma pole teadlane. Kes soovib teaduslikumat arutlust, sel soovitan vaadata viimast "Plekktrummi", kus oli külaliseks Tuul Sepp.

Siis satun ma suurde masendusse ja loen hoopis Rootsi krimkasid, mis tekitavad veel suurema masenduse (Gott, inimesed on nii julmad!) ja nii ma istun ja mossitan oma kodus. Liiga hea elu, ma ütleks. Evolutsioon ütleb ka, et inimesel on vaja elamiseks mõtet, mitte paigalistumist. Äkki peaks siis jalad tagumiku alt välja tõmbama ja midagi tegema hakkama?

Tegelikult tulin ma ju siia oma vahepealsest elust rääkima, mitte elu mõtte üle soiguma, aga noh, ilmselt ma lihtsalt ei saa ilma soigumata. Vahepealne elu on olnud ... täis huvitavaid pakkumisi. Ma tahaks neist siin rääkida, aga vist ei saa, sest ma olen teinud endale reegli, et tööasjad jäävad blogiukse taha. Las siis jäävad ka. Ernsti elus on olnud ka huvitavad ajad, sest ta on avastanud miks-küsimuste võlu. Inimene tahab targaks saada, pole midagi teha. Mina olen lihtsalt see ullike siin, kes ei oska vastata küsimustele "miks sa sündisid?, "miks inimesed surevad?","miks sünnimärgid tekivad?" jne jne. Normaalsemaid küsimusi on ka, nt "miks vesi alla voolab?" "miks loomad ei räägi?", "miks sööma peab?" ... Vahel on tore vastata, aga vahel jube tüütu ka. 

Aa, ma siiski käisin juuksuris ja lasin uue soengu lõigata. Korralikku pilti mul soengust pole, aga kui ma reedel raamatuesikal käisin, siis lasin Stenil endast vähemalt ühe mittekorraliku pildi teha. Ise olen uue soenguga rahul, teiste arvamust ma nii väga ei tea, aga olen juba kuulnud, et ma nägevat välja nagu Uma Thurman. Tegelikult on seda mulle ennegi öeldud, aga mina ei mõista, kust otsast ma tema moodi olen. Ei ole ju.

Ilumured

Mu elu on täis keerulisi probleeme ja kus neist ikka rääkida, kui mitte siin, eksole. Ühesõnaga, mul on oma juustega igavene häda, sest nad on viimasel ajal nii kuivaks muutunud ja kuna sellele kuivusele lisandub veel mu loomulik "lokk" ka, siis näen ma viimasel ajal täiesti kohutav välja. Sellist hetke, mil ma oma juustega 100% rahul oleksin olnud, pole ikka vääääga ammu olnud. Nüüd siis probleemi juurde: ma tahaksin oma juuksed päris palju lühemaks lõigata, aga mul pole ihujuuksurit ja ma lihtsalt ei julge sellise sooviga iga juuksuri juurde minna. Mul on nimelt sellised imelikud juuksed, mis pikana tunduvad päris sirged olevat, aga kohe, kui natuke lühemaks saavad, tõmbuvad lokki ja kuigi ma seda huvitavat nähtust igale juuksurile ekstra mainin, ei pööra nad sellele tähelepanu, lõikavad mingisuguse sirgetele juustele mõeldud soengu mulle pähe ja siis imestavad, miks ma nii jube välja näen. Ma ei taha iga päev juukseid sirgestada ka, ma olen siiski laisk inimene! Ühesõnaga, kas keegi teab kedagi, kes teaks mõnda juuksurit, kes suudab ilusaid lõikusi (mitte operatsioone siis) teha, siis andke, palun, teada. Muidu pean ma sellisena, nagu ma olen, edasi elama ja see poleks üldse tore.

Praegune seis on selline: 

Kukkumisest, lugemisest, vallaliseelust ja muust.

Reedel kukkus Ernst kaks korda nii õnnetult, et pidi elus esimest korda traumapunkti õmblema minema. Mitte küll minuga, vaid mu väikevennaga, sest mina olin tööl ja aasta emana loomulikult ei tormanud töölt minema, kui lasteaiast helistati. Milleks siis väikevennad olemas on, eksole. Igatahes tähendas see kõik seda, et nädalavahetuse pidime me tavapärasest rahulikumalt veetma. Mina lugesin ja Ernst ... luges ka. Ja otse loomulikult ei kasutata siin majas lugemaõppimiseks mingeid suvalisi raamatuid, vaid ikka kvaliteetkirjandust: 

Laupäeval tähistasime oma tänava nimepäeva ja kutsusime ühe sõbra külla. Sellel sõbral on suur mure: ta käib Woodsis naisi sebimas, aga viimasel ajal (nii paar aastat juba) pole sealt eriti kedagi sebida. Mida teha, kuhu minna? Ma soovitasin tal Tinder teha, sest tänapäeval ei tutvu keegi enam baarides (jumal tänatud, et ma enam sebimise raske tööga tegelema ei pea, ma olin ikka see vanamoodne baarisebija). Ta keeldus. Ühesõnaga, mure jäi lahenduseta, sest keegi meist ei tunne seda halli ala, mis Tinderi ja Woodsi vahele jääb. Vallaliste elu on ikka raske. Eriti nõudlike vallaliste.

Ma nüüd jätkan oma hästi rahulikku nädalavahetust. Õhtul plaanin seda uut Trieri filmi vaatama minna, sest üks mu sõbrants ütles, et see on täpselt selline film, mis mulle meeldiks. Tema arvamus ma selles osas usaldan 100%, nii et peab minema.

Kultuurielamusi

Mul on üks sõber, kellega on meil selline armastuse-vihkamise suhe, et mõnes asjas oleme kardinaalselt erinevad ja kakleme nende erinevuste üle vihaselt ning teises asjas jälle täielikult ühel meelel. Selline sõprus võib vahel üsna väsitav olla, aga toob kaasa ka teatavaid boonuseid, kui jälle mõne ühise huvi leiame. Kevadel avastasime, et üheks selliseks huviks on punk. Ma peaksin vist natuke täpsemalt selgitama, et mitte väärarusaamu tekitada: ma ei ole punkar, ma ei kuula punkmuusikat (eriti), aga siiski on pungis minu jaoks midagi hästi paeluvat ja seega ei jäta ma võimalust kasutamata, et selle kohta lugeda, uurida, rääkida, arutada. Elustiil ja ühiskonnanormidele vastandumine on vist see, mis mulle meeldib? Mine võta kinni. Igatahes linastus kevadel film Freddy Grenzmannist, kuhu ma oma sõbra saatsin, et too ennast hariks, ja nüüd kutsus mu sõber mind vastukaaluks vestlusõhtule, kus rääkisid Freddy ja ... Mait Vaik. Mait on mu lemmikluuletaja ja igavene armastus, nii et ma ei lasknud endale seda kutset kaks korda esitada, vaid lendasin kohe kohale. Vestlusõhtu (kuigi pungi kohta on seda sõna veidi kummaline kasutada, ma räägiksin nagu kudumisklubist) oli äge, kuigi korraldaja ahastas pärast, et ihsant, kui katastroofiline, Freddy oli purjus ja karjus. Ma ei tea, kas mu taluvuspiir on siis veidi kõrgem, aga minu meelest polnud tal midagi viga ja pealegi, kui inimene tahab neljapäeva õhtul paar õlut juua, siis on tal see õigus. Ma saaks aru, kui ta oleks laamendanud või midagi, aga ei, kõik jäi sündsuse piiridesse. Mu sündsusootused on teiste puhul muidugi ka üsna madalad, aga siiski. Lisaks ei saagi mu meelest rääkida pungist ilusasti viisakalt istudes ja teed juues – kuhu jäävad emotsioonid? Väga palju infot ma sellelt õhtult muidugi ei saanud, aga ega ma seda oodanudki, sest infot ja fakte saab mujalt, mina tahan elamusi. 

Paar päeva hiljem läksin ma hetkeemotsiooni ajel kinno "Bohemian Rhapsodyt" vaatama ja sain ka sealt suure elamuse. Ma pole kunagi eriline Queeni fänn olnud, kuigi laule loomulikult tean ja laulan kaasa, kui need raadiost tulevad, aga nt Freddie elukäiguga olin ma üsna vähe kursis. Eks ma teadsin loomulikult tema eelistustest ja surmapõhjustest, aga need ei huvitanud mind eriti, sest mind ei huvita tegelikult üldse sellised asjad. Võimalik, et minu teadmatus oligi põhjuseks, miks mulle see film nii väga meeldis. Eriti meeldis mulle see, et ei näidatud Freddie viimaseid päevi või surma, vaid lõpetatigi pauguga. Sai naerda ja nutta. Kinos käisin ma üksinda ja ei kahetse, sest selliseid kurvapoolseid filme ongi hea üksi vaadata ja hiljem vaikides seedida, mitte kohe arutellu söösta – noh, kas meeldis, kuidas meeldis ja mis täpsemalt meeldis. Aga hästi kurb hakkas. Ma lugesin veel pärast Freddie elukäigu kohta ka ning kurvastasin veelgi. Mõned inimesed on lihtsalt sellised, kes lähevad hinge. Mõtlesin ka, et näe, viimasel ajal räägitakse siin sellest, kuidas olla staar ja kuidas erineda, et selleks peab ikka mingi kontseptsioon olema. Oh, fuck that, kui ikka ise sisemiselt nii suur oled, pole mingit kontseptsiooni vaja.