Kultuurielamusi

Mul on üks sõber, kellega on meil selline armastuse-vihkamise suhe, et mõnes asjas oleme kardinaalselt erinevad ja kakleme nende erinevuste üle vihaselt ning teises asjas jälle täielikult ühel meelel. Selline sõprus võib vahel üsna väsitav olla, aga toob kaasa ka teatavaid boonuseid, kui jälle mõne ühise huvi leiame. Kevadel avastasime, et üheks selliseks huviks on punk. Ma peaksin vist natuke täpsemalt selgitama, et mitte väärarusaamu tekitada: ma ei ole punkar, ma ei kuula punkmuusikat (eriti), aga siiski on pungis minu jaoks midagi hästi paeluvat ja seega ei jäta ma võimalust kasutamata, et selle kohta lugeda, uurida, rääkida, arutada. Elustiil ja ühiskonnanormidele vastandumine on vist see, mis mulle meeldib? Mine võta kinni. Igatahes linastus kevadel film Freddy Grenzmannist, kuhu ma oma sõbra saatsin, et too ennast hariks, ja nüüd kutsus mu sõber mind vastukaaluks vestlusõhtule, kus rääkisid Freddy ja ... Mait Vaik. Mait on mu lemmikluuletaja ja igavene armastus, nii et ma ei lasknud endale seda kutset kaks korda esitada, vaid lendasin kohe kohale. Vestlusõhtu (kuigi pungi kohta on seda sõna veidi kummaline kasutada, ma räägiksin nagu kudumisklubist) oli äge, kuigi korraldaja ahastas pärast, et ihsant, kui katastroofiline, Freddy oli purjus ja karjus. Ma ei tea, kas mu taluvuspiir on siis veidi kõrgem, aga minu meelest polnud tal midagi viga ja pealegi, kui inimene tahab neljapäeva õhtul paar õlut juua, siis on tal see õigus. Ma saaks aru, kui ta oleks laamendanud või midagi, aga ei, kõik jäi sündsuse piiridesse. Mu sündsusootused on teiste puhul muidugi ka üsna madalad, aga siiski. Lisaks ei saagi mu meelest rääkida pungist ilusasti viisakalt istudes ja teed juues – kuhu jäävad emotsioonid? Väga palju infot ma sellelt õhtult muidugi ei saanud, aga ega ma seda oodanudki, sest infot ja fakte saab mujalt, mina tahan elamusi. 

Paar päeva hiljem läksin ma hetkeemotsiooni ajel kinno "Bohemian Rhapsodyt" vaatama ja sain ka sealt suure elamuse. Ma pole kunagi eriline Queeni fänn olnud, kuigi laule loomulikult tean ja laulan kaasa, kui need raadiost tulevad, aga nt Freddie elukäiguga olin ma üsna vähe kursis. Eks ma teadsin loomulikult tema eelistustest ja surmapõhjustest, aga need ei huvitanud mind eriti, sest mind ei huvita tegelikult üldse sellised asjad. Võimalik, et minu teadmatus oligi põhjuseks, miks mulle see film nii väga meeldis. Eriti meeldis mulle see, et ei näidatud Freddie viimaseid päevi või surma, vaid lõpetatigi pauguga. Sai naerda ja nutta. Kinos käisin ma üksinda ja ei kahetse, sest selliseid kurvapoolseid filme ongi hea üksi vaadata ja hiljem vaikides seedida, mitte kohe arutellu söösta – noh, kas meeldis, kuidas meeldis ja mis täpsemalt meeldis. Aga hästi kurb hakkas. Ma lugesin veel pärast Freddie elukäigu kohta ka ning kurvastasin veelgi. Mõned inimesed on lihtsalt sellised, kes lähevad hinge. Mõtlesin ka, et näe, viimasel ajal räägitakse siin sellest, kuidas olla staar ja kuidas erineda, et selleks peab ikka mingi kontseptsioon olema. Oh, fuck that, kui ikka ise sisemiselt nii suur oled, pole mingit kontseptsiooni vaja.