22 november 2018

Muusika ja kontserdid

Täna küsiti mult lasteaias, kas meie peres on muusikuid, sest Ernst käivat nii palju kontsertidel ja teadvat pea kõikide pillide nimetusi. Lisaks oli ta öelnud, et ta ema mängib lõõtspilli – mul pole õrna aimugi, kust ta seda võtab, aga OK, las tal olla mõned soovunelmad. Igatahes oskasin ma ainult pead raputada ja öelda, et ei, meie perekonnas muusikuid pole, küll aga on kõik suured muusikaentusiastid. Kusjuures ise ma ennast mingiks megasuureks melomaaniks ei pea ja Ernsti ka liiga tihti (no kuus 2-3 kontserti tuleb ikka ära) kontsertidele ei vea, aga ju siis teised käivad veel vähem ja kuulavad veel vähem muusikat. Meil mängib ikka kodus kogu aeg muusika, kui kõik kodus oleme ja vastavalt sellele, kes arvuti enda valdusesse saab, on ka muusikavalik: kui Ernsti kord on muusikat valida, tuleb sealt Queeni ja Rammsteini, kui Steni kord, siis stoner'it (muide, Orange Goblin tuleb Eestisse) ja death metal'it, kui minu kord, siis Sõpruse Puiesteed, Depeche Mode'i ja Ghosti. Lisaks siis veel need kontserdid, kus Ernst käib ja – muusikakasvatus missugune. 

Mul endal ei olnud kodus sellist muusikatausta. Kuulati raadiot ja seda, mis sealt tuli, aga et keegi oleks mingi plaadi peale pannud, seda polnud. Mingil hetkel, kui ma Smilersit fännama hakkasin, käisin ma ise ERi fonoteegist Smilersi plaate laenamas ja neid kodus kuulamas. Sama tegin ma pärdikuna ka UT raamatukogus, kui seal plaadilaenutusvõimalus oli. Sten aga ütles, et temal toimis küll kodus muusikakasvatus ja ikka lasti erinevat rokkmuusikat, et teha selgeks, mis on hea. Eks inimesed olegi erinevad ja mõne jaoks ongi muusika pigem marginaalse tähendusega. Mina, nagu enne mainisin, pole küll mingi melomaan, aga oma latsekest tahan ma kasvatada muusikavaimus. Lauljat temast küll ei saa, aga muusikahuvi ja -teadmised võiksid olemas olla, sest olgem ausad, teadmised viivad elus edasi. Ja ma ei taha üldse teisi lapsi ja lapsevanemaid arvustada, aga ma olin ikka suht üllatunud, kui mitte keegi teine Ernsti rühmast ei teadnud, misasi on lõõtspill.

Seoses muusika, kontsertide ja muude üritustega on tehtud ka mu jõulukuuplaanid. Õnneks oleme me suutnud pärast pikki aastaid jõuda lõpuks sellesse punkti, kus me jõulukinke ei tee. Mul on üsna suur perekonnaring ja igal aastal enne jõule hakkas suur pröökamine pihta: ühed ei tahtnud kinke teha, teised tahtsid, siis solvuti, lepiti midagi lõpuks kokku ja tehti ikkagi ristivastupidi kokkulepitule. Tulemuseks oli enamasti hunnik asju, mis kellelegi vajalikud polnud. Sel aastal – ma vähemalt loodan – jääb see trall ära ja me läheme hoopis a) Junibackenisse ja b) paarile ilusale kontserdile. Vähemalt mina ei kavatse kellelegi midagi kinkida, solvugu või mitte. Ma päris jõulukontsertidele ei taha mina, sest nendel esinevad tavaliselt Koit Toomed ja muud, kes mulle üldse ei meeldi, aga äkki on midagi ägedamat ka toimumas? "Pähklipureja" piletid on mul juba olemas, mingi jõulukontserdi piletid on mu emal, aga ma tahaks veel. Väheks jääb ju muidu. Miks ei korralda Sõpruse Puiestee mõnda jõulukontserti? Ma oleks kohe kohal ja esireas. Miks piinatakse inimesi mingite Lenna Kuurmaade ja muu igava jamaga, kui võiks ju teha hoopis midagi lahedat?


11 kommentaari:

Marca ütles ...

Tartus on homme Sõpruse Puiestee kontsert, Aparaaditehases. Peaaegu jõulud.
Mismõttes ei tea, misasi on lõõtspill? Kuidas see võimalik on?
Mul on lapsed suuremad muusikaentusiastid kui mina. Kuskilt on nad mõlemad musikaalsuse geeni saanud ja nüüd kui suurem muusikakoolis käib, teab ta igasugu tehnilisi asju kordi paremini kui meie. Õpib kitarri, teine valik oleks trummid olnud, päris huvitav, sest ise ma teda väga ei suunanud rockmuusika poole :) Väiksem teatas ka nüüd lasteaias, et tema tahab suurena lauljaks saada. Võib-olla tõesti on see meie melomaanlus neid kuidagi mõjutanud, aga imelisel kombel on neil ka musikaalsus olemas, mina pean ainult kuulamisega piirduma.
Aga see "ema mängib lõõtspilli", mul tuttav on ametilt politseinik ja muidu vegan, ta laps ütles lasteaia isadepäevaankeedis, et issi töötab koristajana ja issi lemmiktoit on liha...

Madli ütles ...

Soovmõtlemine :)

Ma ise olen peaaegu absoluutse kuulmisega ja pean viisi ka ikka päris hästi, aga kahjuks pole mu anne edasi pärandunud. Laps tahab küll õudselt laulda, aga ükski noot pihta ei lähe. Aarne Valmis ütles, et Bella puhul oli hämmastav, et ta suutis üht laulu mitu korda järjest täpselt ühtmoodi valesti laulda – noh, mul on kodus Bella nr2. Kitarr huvitab teda ka, sest meil on see kodus olemas, ilmselt meeldiksid trummid veel rohkem, aga ma igaks juhuks ei osta neid koju. Muusikahuvi on minu meelest tore, isegi kui laulda ei oska, ikka on elu huvitavam. Ma ise võtan ka hoogu, et seda kodusolevat kitarri mängima õppida.

Lõõtspilli mittetundmisest ei saa ma ka aru, kammoon, need on ju kolmeaastased, mitte vastsündinud. Kusagil ikka satub mõni lõõtspill ette. Vennaskonda nad ei kuula v?

Krt, miks ma Tartus ei ela? Kohe läheks kontserdile. Tegelt esines ta Tallinnas ka paar nädalat tagasi, aga see toimus Hiiu pubis ja see pole just koht, kuhu ma minna viitsiks.

gk973 ütles ...

Eks igaüks ikka oma mätta otsast. Minu neljase tüdruku isa kuulab rahulikumat muusikat ja reggae, laps viskab Bob Marley peale näppu, taob djembe't ja tinistab kitarri. Kodus on suur hulk muusikariistu nt kitarr, marakas, kalimba, kastanjetid, suupill, parmupill, ukulele.. ausaltöeldes ei tunne ma ise ka mõndade nimetusi (rattle drum, eehm? kayamb?). Samas nüüd järgi mõeldes ei tea laps kindlasti näiteks orelit või kannelt. Mida kellele. Kui kuulan oma lemmikuid, st old school rocki, Metsatölli, Vennaskonda jne, siis tantsib ja möllab ka. Karjub,et "see laul on mu lemmik" IGA laulu kohta. Samas on ta lemmik ka raadiost tulev pop, vahest telekast näidatav tantsumuusika ja ka lastelaulud. Heavy metali peale ainult paneb kõrvad kinni ja ütleb, et see teeb kõrvadele haiget. Samas lasen talle vahest näiteks klassikalist muusikat, sest miks mitte. Siis ta tantsib aegluubis nagu graatsia. Ma ei ole ninnu-nännu fänn aga las olla, laps on rõõmus ja teadmised kasvavad. Kuigi ma väga tahaks, et ta ainult "head asja" kuulaks, st minu lemmikuid, siis annan ma talle valiku kõige muuga tutvuda.

Mis puutub Sõpruse Puiesteesse - kui tahad midagi, siis tuleb ikka küsida. Kirjutasin neile jõulukontserdi asjus, lubasid heameelega järgi mõelda. Vaatame siis, mis saab! :)

Madli ütles ...

Seda ma ei arva, et lõõtspill nüüd muusikaliste teadmiste näitaja on, ma olin lihtsalt hästi imestunud, et seda ei teata, sest minu jaoks tundub lõõts hästi tavaline pill olevat, mida ikka teatakse. Ega see polegi minu jaoks oluline, et ta (ja ka mina, khm) kõikide pillide nimesid tähttähelt teaks, vaid üleüldine muusikaline keskkond. Meil ongi nii seatud, et kodus tuleb põhiliselt karmimat muusikat, mu ema veab last sümfooniakontsertidele ja mu vend laseb poppi :) Kõigest midagi.

Ma mõtlesin enne kirja ka panna, aga unustasin – ma tegelikult üldse ei taha hakata kellelegi oma muusikalist maitset peale suruma, et KUULA NÜÜD SEDA METRO LUMINALI, kuigi teine tahaks vb Tanel Padarit kuulata. Kui ta kunagi ütleb, et fännab räigelt technot ja räppi, siis ma ei ütle temast lahti, ausõna :)

Agnes ütles ...

Mina olen ka muusikaentusiast, hull melomaan selles mõttes ei ole, et kõiki maailma muusikapalju ma peast nimetada ei oska, enamasti suudan tuvastada esitaja. Laulda oskan ise ka nii palju, et keegi toast karjudes välja ei jookse. Mõnikord avastan end tänaval klappidest kõlavale muusikale kõvasti kaasa laulmas. See on mõnikord tibakene piinlik olnud. Minu jaoks on muusika väga oluline. Mul on raske samastuda inimestega, kelle jaoks muusika mingi niisama tilu-lilu on, aga ega keegi sunni mind muusikast rääkima inimestega, kellel muusikast on suva. Eelkõige eelistan ma muusikuid, kes ise pilli mängivad, see tähendab, et minu playlistist vist ei leiagi selliseid, kes seda ei teeks. Ma käisin esmaspäeval Revalsi plaadiesikal ja olin ahvivaimustuses. Mingi hetk, kui nad tegutsema hakkasid, mõtlesin, et ma olen katki, miks mulle järsku suvaline kantribänd meeldib. Ega ma täpselt siiani ei tea miks, aga nad on üks väheseid värskeid Eesti bände, kes mind kõnetab. Mängivad pilli, oskavad laulda (mõni vähem-mõni rohkem) ja on lihtsalt ägedad laval. Sõbranna ütles mu muusikalise kriisi peale, et kõige huvitavamtel inimestel ongi väga eklektiline muusikamaitse. Ma usaldan teda siis. :D

Metro Luminal muide, ma ei saa kuulata enam seda uusversiooni Robin Juhkentaliga.

Madli ütles ...

Mkm, praegune Metro pole mingi Metro enam, ma olen hästi solvunud tegelikult, et nad lauljat vahetasid. Üleüldse, miks vahetada pooled bändimehed välja ja siis nimetada bändi ikkagi Metro Luminaliks? Ei, ma ei saa, ma lähen uuesti närvi :)

Ma nüüd panin ka Revalsi peale ja algus on paljutõotav. Ma ise eelistan ka selliseid, kes ise mängivad ja kes ise laule kirjutavad. Sellega seoses meenus mulle, et mu sõber (sama, kes Woodsist naisi käib sebimas) solvus, kui ma ütlesin talle, et SP, Metro ja Vennaskonna paljude sõnade autoriks on Mait Vaik. Et kuidas nad julgevad, miks nad ise sõnu ei kirjuta.

Kantrit suudan ma kuulata üsna väheses koguses, aga nt die hard kantrifännid, kes ei suuda kaabuta kaht sammu ka astuda, on mu meelest veidrad. Muusika pole ka päris minu teema, aga elan üle. Kunagi arutasin abikaasaga, mis muusikastiili me üldse ei suudaks taluda – sülti. Või mingit raadio Elmari playlisti, kus välismaised laulud eestikeelseks tehakse. Fuhh, praegugi tõuseb okse kurku, kui ma sellele mõtlen. Muud stiilid mind nii hullult ei häiri, aga samas mingis baaris, kus ainult Sky Plusi mängtakse, kas ei tahaks kaua olla. Üleeile käisin aga Barbaris ja mõtlesin, et hakkangi seal käima, sest nii mõnus muusika oli!

Agnes ütles ...

Ma ausalt öelda hästi ei kujuta ette, et ma seda ameerikamaa hillbilly kantrit kuulaks. Revals nimetab end küll kantribändiks, aga minu meelest on seal midagi hoopis sügavamat peidus. Ma ei tea mis see salajane faktor on. Esmalt naersin, et kari "vanamehi" on noorte tüdrukutega bändi teinud, aga tegelt on need vanamehed kõik superlahedad ja mul hoopis naisosalistega mingi error. Ja Martin Saaremägi, laiemalt tuntud kui Kid, kirjutas muusika Ernst Enno luuletusele "Lill on iga inime" ja Soku laulis seda nii ilusasti, et mul läks silm märjaks. Mulle Ernst Enno meeldib kohutavalt. Ja nad on ühiskonnakriitilised ja laulavad Eestimaast jne. Ühesõnaga miski seal on, mis minu ära võlus ja enam ma sellest lahti ilmselt ei saa ka. Kõikidele ei pea ega saagi meeldida, mulle ei meeldi Nublu ka, ometi on ta jube popp onju.

Barbaisse pole ma ikka veel jõudnud, üksi ma baari naljalt ei lähe ja kellegagi koos pole veel jõudnud. Aga kindlasti käin kaen üle.

Anonüümne ütles ...

Ahh mul on ka nii siiber sellest, kui käiakse ainult pinda sellega, et peab justkui mingeid kinke tegema. Mõnes mõttes on hea, et ma olen suure osa aastast välismaal, sest siis ei ole mingit ohtu selleks, et kingisoovijad minuni jõuavad. Ma olen tegelikult lähedane ainult emaga, ülejäänud suguvõsa võiks minu poolest olemata ka olla. Ja emale saadan elektroonilise kinkekaardi, et las valib ise, mis talle valikust meeldib ja kellega ta täpselt minna tahab: https://www.kingitus.ee/romantiline-kingitus/spa-paketid-kahele

Madli ütles ...

Õnneks viimastel aastatel on kingipaanika väiksemaks jäänud, olen päris mitmest kohast kuulnud, et vähemalt tervele suguvõsale ja sõpruskonnale kinkide tegemisest on loobutud. Jumal tänatud, jääb vähem prahti ostmata. Kinkekaardid meeldivad ka mulle, sest mulle meeldibki pigem kas ise valida või elamusi kingiks saada. Eriti fännan ma kinode või raamatupoodide kinkekaarte.

Marca ütles ...

Uut Metro Luminali pole mina ka suutnud kuulata. Sõbrad nägid neid uues koosseisus laval ja kiitsid, aga tunnistasid ka, et see on hoopis teine bänd. Minu jaoks seostub Luminal siiski nii palju Vainola häälega, et see uus on lihtsalt miski muu, mis kindlasti eelnevale tasemele ei küündi. Eelarvamus, ühesõnaga.

Madli ütles ...

Mulle ei meeldi üldse Juhkentali hääl ja kui ma kujutan ette teda mingeid vanu Metro laule laulmas ... ei. Ma olen ka ikka Vainola usku. Oleks nad lihtsalt uue bändi teinud, siis vb isegi kuulaks.