November on julm

Mul on viimasel ajal selline tunne, et mul pole enam üldse aega kirjutada. Just tunne, sest kui ma järele mõtlen, siis tegelikult leiaksin ikka päevas tunnikese või paar, et midagi kirja panna või oma Äärmiselt Õiget arvamust avaldada ... aga ei viitsi. Mul on aega raamatuesitlustel käimiseks, lugemiseks, spaatamiseks, sõbrannaga evolutsiooniteooriate rääkimiseks, kurtmiseks, kui paks ma küll olen jne jne, aga blogimiseks ... kuidagi ei leia. Aga et ma siiski tahan kunagi siit blogist ikka teada saada, millega ma 2018. novembris tegelesin, siis väike tööde seisu kokkuvõte siit tuleb.

November on üks julmimatest kuudest. Mul pole pimeduse ja rõskuse vastu iseenesest midagi, aga just novembris kipub viimnegi kübe suverõõmust ja energiast kaduma. Lisaks sai 1. novembril Bella surmast pool aastat ja see on täpselt selline ajavahemik, mille järel hajub esmane šokk ja hakkavad tekkima flashback'id. Kui ma sellele poolele aastale tagasi mõtlen, siis ... ma ei mäleta midagi. Selles suhtes, et ma mäletan ikka, mida ma tegin, kus käisin, et reisisin, kasvatasin last, tšillisin aias, rääkisin inimestega, aga ma ei mäleta oma emotsioone. Kas ma olin rõõmus või kurb või ... kõik on justkui udus. Või olin ma lihtsalt kõrvalseisja, kes vaatas, kuidas teised elavad? Ei tea. Mul pole eelnevalt leinaga kogemusi. Igatahes – kui valida, oleksin ma hüpanud oktoobrist otse detsembrisse ja tegelenud jõulutiluliluga, mis kurbadel mõtetel tekkida ei lase. November on ... november. Tühi, pikk ja pime kuu. Toimub küll hästi palju (vahel suisa liigagi palju), aga kõik on kuidagi mõttetu. 

See tunne, et kõik on mõttetu, süveneb mul siis, kui ma tegelen oma viimase aja lemmikhuvialaga ehk loen evolutsiooniteemalisi artikleid. Ma olen ise nimelt 100% teadusliku meetodi ja mõtteviisi pooldaja ja tahaksin väga, et kogu ühiskond teaduslikuma lähenemise poole liiguks, aga noh, kes kunagi on sattunud mõne vaktsiinivastasega vaidlema, see teab, kui lootus(etus)tandvad siin ühiskonnas lood on. Ja kuna ma tahan vaielda, on mul vaja fakte ja argumente ning nüüd olengi asunud neid koguma. Tarkust pole kunagi liiga palju, eksole? Aga samas on parem vahel mingeid asju mitte teada. Kui ma poleks lugenud, et evolutsiooniliselt ongi inimesed loodud raiskama (et näidata vastassugupoolele oma jõukust) ja et ühisvara (nt looduse) kaitsmine pole kellegi huvides, siis võib-olla elaksin ma ikka veel oma väikeses keskkonnasõbralikus mullis ja arvaks, et äkki kunagi juhtubki nii, et inimesed ei osta jõuludeks hunnikute viisi läikivat pahna kokku? Et ei osteta üldse ebavajalikke asju? Aga samas on teadmine ka jõud ja kui teada, millised käitumismustrid on evolutsiooni poolt kujundatud (ja millised nüüdseks ebavajalikuks muutunud), on palju parem neid ka kontrollida. Aga ma pole teadlane. Kes soovib teaduslikumat arutlust, sel soovitan vaadata viimast "Plekktrummi", kus oli külaliseks Tuul Sepp.

Siis satun ma suurde masendusse ja loen hoopis Rootsi krimkasid, mis tekitavad veel suurema masenduse (Gott, inimesed on nii julmad!) ja nii ma istun ja mossitan oma kodus. Liiga hea elu, ma ütleks. Evolutsioon ütleb ka, et inimesel on vaja elamiseks mõtet, mitte paigalistumist. Äkki peaks siis jalad tagumiku alt välja tõmbama ja midagi tegema hakkama?

Tegelikult tulin ma ju siia oma vahepealsest elust rääkima, mitte elu mõtte üle soiguma, aga noh, ilmselt ma lihtsalt ei saa ilma soigumata. Vahepealne elu on olnud ... täis huvitavaid pakkumisi. Ma tahaks neist siin rääkida, aga vist ei saa, sest ma olen teinud endale reegli, et tööasjad jäävad blogiukse taha. Las siis jäävad ka. Ernsti elus on olnud ka huvitavad ajad, sest ta on avastanud miks-küsimuste võlu. Inimene tahab targaks saada, pole midagi teha. Mina olen lihtsalt see ullike siin, kes ei oska vastata küsimustele "miks sa sündisid?, "miks inimesed surevad?","miks sünnimärgid tekivad?" jne jne. Normaalsemaid küsimusi on ka, nt "miks vesi alla voolab?" "miks loomad ei räägi?", "miks sööma peab?" ... Vahel on tore vastata, aga vahel jube tüütu ka. 

Aa, ma siiski käisin juuksuris ja lasin uue soengu lõigata. Korralikku pilti mul soengust pole, aga kui ma reedel raamatuesikal käisin, siis lasin Stenil endast vähemalt ühe mittekorraliku pildi teha. Ise olen uue soenguga rahul, teiste arvamust ma nii väga ei tea, aga olen juba kuulnud, et ma nägevat välja nagu Uma Thurman. Tegelikult on seda mulle ennegi öeldud, aga mina ei mõista, kust otsast ma tema moodi olen. Ei ole ju.