Aasta lõppeb

... ja hea ongi.

Ma tahtsin seda postitust alustada tõdemusega, et oioi, milline sündmusterohke aasta mul olnud on, aga siis sain aru, et ma kordaksin ennast – kõik mu aastad on olnud sündmusterohked. *mõtlen* Jah, ma ei mäletagi sellist aastat, kus ma oleksin niisama istunud ja jalgu kõlgutanud, nii et töökohad ei vahetu, peikad ei vahetu, lapsed ei sünni, lähedased ei sure, elukohad ei muutu ... seda nimekirja võiksin ma jätkata lõpmatuseni, aga mis mõte sel oleks.

Ühesõnaga, ma olen rahul, et see aasta läbi saab, sest ma loodan, et äkki tuleb järgmine aasta veidi igavam. Eks ma olen pea kõigest, mis toimunud, siia kirjutanud ka, nii et väga pikal nimekirjal mõtet pole, aga ma laenan Liisilt nimekirja, ja kasutan seda nüüd kokkuvõttepõhjana.

1. Mida sa tegid aastal 2018, mida sa varem teinud pole?

Nii mõndagi. Esimesena meelduvad lähedase surmaga seotud asjaasjamised, millega ma polnud eelnevas elus kokku puutunud. Kindlasti on ka rõõmsamaid tegevusi, aga mu mälu on praegu veidike katkendlik.

2. Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?

Ma annan vist igal aastal rohkelt uusaastalubadusi, mis hõlmavad peamiselt kaalust allavõtmist, aga millegipärast ei suuda ma neid kunagi täita. Eelmise aasta uusaastalubadused olid sarnased, aga ma vist lubasin ka seda, et hakkan tervislikumaks ja naiselikumaks. Ei hakanud. Uusi kavatsen ma ikka anda, sest nii vahva on nende mittetäitumist vaadata.

3.Kas keegi su lähedastest sai lapse?

Jah, sõbranna.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Jah. Ning lisaks suri ka päris mitu pooltuttavat.

5. Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2019, mida sul 2018. aastal ei olnud?

Rohkem raha loomulikult. Tegelikult sooviksin ma päris palju asju, aga need on materiaalsed ehk suht kergesti täidetavad. Rohkem und tahaksin aga küll.

6. Milliseid riike sa külastasid?

Ühendkuningriik ja Rootsi.

7. Milline 2018. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?

1. mai ehk Bella surmapäev.

8. Mis oli su selle aasta suurim saavutus?

Ma suutsin kõige hullumeelsemal ajal ikkagi jääda vee peale ehk olla tavapäraselt hea oma töös, kasvatada last, hoida kodu jne jne. Arvestades, kuidas ma ennast tundsin, on see uskumatu saavutus.

9. Mis oli su suurim ebaõnnestumine?

Ma ei ebaõnnestunud ise vist milleski, mõned asjad ei läinud küll nii, nagu ma soovinud oleks, aga need ei olnud minust tingitud. No ja siis saatsin ma ise mõned võimalused pikalt.

10. Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?

Jaa, ma vaevlesin oma sünnipäeval eriti ränga närvipõletiku käes. Midagi suurt ja tõsist õnneks pole olnud.

11. Mis oli parim asi, mille ostsid?

Londoni lennupiletid.

12. Kelle teod väärisid tunnustust?

Minu õe. Ma ei lange detailidesse, aga ma ei tea kedagi teist, keda ma tahaksin enda kõrvale siis, kui asjad on tõeliselt sitasti.

13. Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?

Hetkel tekitab neid tundeid Margus Punabi käitumine pärast Üllar Jörbergi surma. No kui kibestunud saab inimene olla? Midagi suuremat mulle ei meenu, kõik tülgastavad inimesed olen ma oma tutvusringkonnast eemaldanud.

14. Millele kulus enamik su rahast?

Igav vastus: söögile. Ei mingeid seksikaid salahobisid.

15. Mis sind väga väga väga elevile ajas?

Londoni reis, erinevad jalgpalliga seotud sündmused. üks vahva pakumine, mille ma tagasi lükkasin.

16. Milline laul jääb sulle alati 2018. aastat meenutama?

Ghost – "Rats"

17. Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:

  i) õnnelikum või kurvem? Kurvem.

 ii) kõhnem või paksem? Vist suht sama, aga ma tõesti ei tea, sest ma ei kaalu ennast.

iii) rikkam või vaesem? Sama.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Maganud.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Midagi vist. 

20. Kas sa armusid kellessegi 2018. aastal?

Ei.

21. Mis oli su lemmik telesaade?

Ma ei ole midagi regulaarselt vaadanud. Kui üldse siis, jalka MM, kas see loeb?

22. Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?

Ei.

23. Mis oli parim raamat, mida lugesid?

Oi, püha püss, kui raske küsimus! Midagi nii eristuvat nagu nt "Lui Vutoon" oli, pole ma sel aastal lugenud, aga midagi kindlasti on. *vaatan järele* Kõik Yrsa Sigurðardóttiri raamatud nt. Ma olen põhiliselt lugenud krimkasid ja USA noortekirjandust ja nende seast on raske midagi konkreetset välja tuua.

24. Mida sa tahtsid ja said?

Igasuguseid väikeseid asju. Mu soovid ongi üldiselt hästi pisikesed ja ma täidan neid käigupealt, nii et ma ei defineerigi neid soovidena. Et mul oleksid mingid suured materiaalsed soovid ... mkm.

25. Mis oli sellel aastal su lemmik film?

Queeni film meeldis väga, see on ainus, mis meenub.

26. Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?

29-aastaseks. Olin haige, oksendasin pool päeva ja magasin teise poole päevast.

27. Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?

Näiteks see, kui ma oleksin saanud rohkem magada. Saksamaa võit MMil.

28. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Minu laps. Hulluks ajas ka loomulikult.

29. Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?

Sellele küsimusele on väga raske vastata, sest mu tutvusringkonnas on päris mitu avaliku elu tegelast, kes mulle väga meeldivad. 

30. Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?

Ma ei taha ühtegi konkreetset inimest välja tuua, sest kõik need, kellega ma Londonis tutvusin, on nii toredad ja head inimesed, et oleks patt neid välja jätta.

31. Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2018. aastal said?

Lähedased võivad lahkuda kiiremini, kui arvad. Hoia neid, väärtusta neid, ära mine nendega tülli mingite lollide materiaalsete asjade pärast. Asju saab asendada, inimesi mitte.

32. Tsiteeri laulusõnu, mis selle aasta kokku võtavad?

siis äkki märkamatult ühel sügispäeval 

sa nõrka torget tunned kuskil hingesopis 

et miskit ühist pole sinul ja sel taeval 

nii valgest kajakast on saanud topis 

sa enam iialgi ei talu valu 

sa enam iialgi ei ole kurb 

no mis võiks olla ilusam kui elu 

no mis võiks olla parem veel kui surm?

(Mait Vaik "Topis")

Ei leia kuidagi jõulustressi üles

Kuna juba küllalt on räägitud sellest, mida mitte kinkida, siis ma teen otsa lahti hoopis toredate kinkidega - sellistega, mis panevad mööda raadiomaja ringi hüppama ja kukerpallitama. Olgu, mitte kõiki, aga mind kindlasti.

Kuigi me oleme perega kokku leppinud, et jõulude ajal kingitusi ei tee, siis mu ema murdus ja kinkis mulle ... jalka EMi valikmängude paketi. Neli piletit, millest kõige tähtsam on loomulikult Eesti- Saksamaa oma, aga ega teisedki päris klubimängud pole: Eesti-Holland, Eesti-P.Iirimaa, Eesti-Valgevene. Ma olen nii rõõmus! Kui miski mind siin ilmas rõõmustab, siis on see jalgpall ja kui see põhimõtteliselt koju kätte tuuakse, oleks patt mitte vaatama minna. 

Aga ega ma tegelikult rohkem kingiideid anda ei oskagi. Aa, ma just loen siin, et 2020. aasta EMi finaal toimub Londonis, nii et see oleks ka ülihea kingitus, aga ma ei tea, kas piletid müügil on juba. Või no kui kellelgi veel juhuslikult veel Metallica piletid ostmata, siis need ka. 

Ühesõnaga: jõulud on tegelikult üks rõõmude aeg, mitte stressiaeg. Tasub lihtsalt ise mitte kinke teha ja teistele paaniliselt vihjata, mida tahaks.

Lastest, nende mittesaamisest ja nende tundekasvatamisest

Eile vaatasin ma kaht huvitavat saadet, mis mind pikalt mõtlema panid ja kuna seda väga tihti ei juhtu (mõtlemist siis), pean ma kõik otsekohe kirja panema. Saadeteks olid "Suud puhtaks", mis rääkis seksuaalkasvatusest lasteaias, ja "Radar", milles kõneldi naistest, kes lapsi saada ei soovi. Mõlemad väga põnevad, intrigeerivad ja kahtlemata ka väga isiklikud teemad.

"Suud puhtaks" ja laste seksuaalkasvatus. Esiteks: mind häiris ohutult, et terve saal oli täis naisi, kes iga oma sõnavõttu alustasid oma laste arvu mainimisega. Kas tõesti muudab see, kui naine on suutnud endast lapse (või veel parem, mitu) välja pressida, ta arvamuse nii kaalukaks, et ta on pädev ette kirjutama, kuidas kõik oma lapsi kasvatada võiks? Saate põhjal tundus, et nii on. Mina nii ei arva ja üleüldse on mulle selline emmekeste ühtehoidmiskohustus vastumeelne, aga see pole praegu teemaks. Saates kõlas palju küsimusi: kas seksuaalkasvatus on oluline, millal sellega alustada ja kes peaks sellega tegelema, õpetajad või vanemad. Arvamusi oli seinast seina. Üldse pole vaja lasteaias sellega tegeleda, las vanemad tegelevad sellega ise, pole üldse sünnis sellistest asjadest (ka täiskasvanutel) rääkida, grupis veel eriti mitte ...  need olid põhilised vastuväited varajasele seksuaalkasvatusele. Ühest küljest olen ma nõus, et see ongi hästi delikaatne teema, mille grupis arutamine ei pruugi mõnele häbelikumale lapsele sobida, aga samas, kui paljud lapsevanemad oskavad oma lapsega sellistest teemadest rääkida? Kui paljud lapsevanemad üldse tulevad nt selle peale, et öelda oma lapsele näiteks sellist väikest asja, et ta ei pea kedagi teist kallistama, kui ta seda ei taha? Siinviibijatest muidugi kõik (sest ma eeldan, et mu lugejad on nagu mina, hästi võrdõiguslike põhimõtetega), aga muidu? Teiseks, ma tean seda nii enda kogemusest kui ka oma lapsehoidjaelust, et mõnd teemat ei taheta lihtsalt vanematega lahata. Küsimus pole isegi usaldamatuses, vaid võib-olla on see side vanematega nii tihe, et kõrvalvaatajale rääkimine loob vajaliku distantsi? Ei tea. 

Muidugi on see sõna "seksuaalsus", mis kaunishinged tagajalgadele ajab. Kui vahetada see sõna "tunne" vastu, kobiseks ilmselt palju vähem inimesi. Tundekasvatus – milline ilus sõna! Nii palju, kui mina aru sain, siis põhiliselt sellega tegeldaksegi, et õpetatakse lastele, et oma tundeid ei pea häbenema. Äärmiselt tervitatav. Tervitatav on ka see, et õpetatakse lapsele minu meelest kõige olulisemat asja siin ilmas: iga inimese keha on tema enda oma ning kellegi pole õigust seda puudutada, samamoodi ei tohi kellegi teise keha puudutada, kui teine inimene seda ei soovi. Ma õpetaks sedasama muidugi kõikidele täiskasvanutele ka, sest tundub, et väga paljud pole sellest lihtsast elutõest veel siiani aru saanud. Ja selleks, et laps teaks, mis on ta keha, peab ta teadma ka millised on ta erinevate kehaosade nimetused ja et neid on täiesti okei kasutada ka neutraalses vestluses, mitte ainult omavahelises lollitamises.

Minu jaoks oli see saade selles suhtes hästi õigel ajal, et Ernst ja tema lasteaiakaaslased on sellises eas, et mõned kehaosad on huvitavamad ja naljakamad kui teised ja mõned kehafunktsioonid samuti. Ma eeldan, et nad lasteaias päris arstimänge veel ei mängi, aga teatavat lollitamist pükste mahakiskumisega (õnneks ainult iseendal) on ikka olnud ja sellest sain ma teada nii, et Ernst proovis kodus sama teha. Ma ütlesin, et ei tohi nii teha, aga Ernsti selline tema jaoks põhjendamatu keeld ei rahuldanud ja küsis: miks. Miks ei tohi, see pole ju löömine ja pealegi särki ju tohib  üles tõmmata? Nii, kuidas ma nüüd seletan, et ta aru saaks ja et ma samas talle mingit valehäbi pähe ei topiks? Proovisin siis asjale läheneda nii, et rääkisin esmalt, et inimese keha on tema enda oma ja et keegi ei tohi seda katsuda ega isegi mitte vaadata, kui inimene ise ei taha. Ja et teisi inimesi ei tohi ka katsuda, kui nad ei taha. Aga lisaks sellele on igal inimesel veel hästi isiklik kehapiirkond, mis jääb pükste alla, mida ei näidata teistele ka, sest see on enda nn salapiirkond. Õnneks jäi Ernst selle seletusega rahule, sest ma ise juba tundsin, et ma ei oska lihtsalt kuidagi paremini seletada. Öelda "see on ebaviisakas ja punkt" pole minu jaoks eriti pädev seletus, sest tegelikult see ei seleta mitte midagi. Aga ma tean, et neid küsimusi tuleb veel ja veel ja neile kõigile on vastust vaja ja seetõttu leian mina küll, et lasteaedades võiks neist teemadest rääkida. Eriti veel sellepärast, et nagu ka saates räägiti, aitab see võidelda ka väärkohtlemisega või siis vähemalt julgevad lapsed sellest rääkida. Aga kas grupis? Ja kas kõik õpetajad on üldse pädevad tundekasvatusest rääkima? See nõuaks ilmselt päris palju eeltööd ja ka lapsevanemate harimist, aga samas ma loodan, et seda kõike siiski tehakse. 

Järgmisena vaatasin ma "Radarit", sest sealne teema – naised, kes lapsi saada ei taha – on minu jaoks hästi südamelähedane. Mitte, et ma tahaksin olla lastetu ja omaenda last räigelt vihkaksin, aga ütleme siis nii: rohkem lapsi ma saada ei kavatse, laske mind kasvõi siinsamas maha. Ja kui isegi mina, kes ma ometi olen "oma panuse" andnud, siia ilma ühe äärmiselt kauni ja targa inimese tootnud, saan kõõrdpilke ja küsimusi "ainult üks vää?", siis võite arvata, milline pasarahe langeb kaela neile naistele, kes julgevad tõusta püsti ja öelda, et nad ei soovi üldse lapsi, mitte ühtegi. Selleks peab ikka väga julge olema, sest millegipärast on nii, et iga naise lapsed ja eriti nende mitteomamine on terve ühiskonna asi. Mingiks tabuteemaks ei peeta, kui kellelti küsitakse, millal ta lapsi saada kavatseb, mitu last, millal järgmisi lapsi, miks nii vähe/palju jne. Või siis enda arvamuse pealesurumist, et ikka kaks/kolm/neli last on õige arv, ikka mõlemast soost lapsi peab olema, tee ikka järjest kõik lapsed ära ... Mina olen kõiki neid küsimusi kuulnud ja alati mõelnud, mis inimestel viga on. Aga mitte endast ei tahtnud ma rääkida. Saates rääkis kolm naist, kõiik väga targad ja argumenteeritud seisukohtadega. Keegi ei öelnud, et kõik mehed on sead ja lapsed karjuvad jubedused ning et sellepärast ei taha. Ei, nad rääkisid tulevikuprognoosidest, millisesse maailma nad lapsi sünnitada ei taha või et neil lihtsalt pole kunagi tekkinudki soovi last saada. Vastu tahtmist pole ka nagu mõtet sünnitada ja nii ta läinud on. Minu meelest äärmiselt mõistlik. Mis aga ei ole mu meelest mõistlik, ongi see teiste inimeste nina toppimine nii isiklikku teemasse. See haakub minu meelest väga hästi saates "Suud puhtaks" räägitud teemaga keha puutumatusest. Kelleltki täpset lapsesaamisgraafikut nõudes rikutakse seda puutumatust ju täiega.

"Eia jõulud Tondikakul"

Naljakas, kuidas Eesti filmitegijad suudavad teha nii ilusaid ja rõõmsaid lastefilme ja täiesti persekukkunud täiskasvanutefilme (ja ma ei pea silmas pornot, selle kohta ei tea ma midagi). Igatahes – eile tuli kinodesse uus lastefilm "Eia jõulud Tondikakul" ja kuna ma olen siiski kuulus näitleja, eksole, siis sain ka mina kutse. Tegelikult sai kutse Epp, aga kuna ta üksinda minna ei tahtnud, võttis ta minu kaasa. Nii palju sissejuhatuseks.

Mulle meeldis! Tõesti väga-väga meeldis! Loomulikult peab filmi vaadates pidama silmas, et tegu on koguperefilmiga, ehk kõik ongi väga muinasjutuline, head on head, pahad on pahad, tegelastele eriti sügavat mõõdet ei anta ja väga palju süžeekeerde ka pole. Küll aga on filmis ilus loodus, ilusad linnud-loomad-lapsed, õpetlik lugu ja ... mida veel õnneks vaja. Jõuluaega igati sobilik film. Keegi pole alasti (isegi Mirtel Pohla mitte, kuigi ta siin filmis mängib), inimesed räägivad omavahel, kordagi ei näidata tühja randa või kõrkjaid, keegi ei vaata ängistunud näoga kaugusesse ega söö toorest maksa. Seda kõike, muide, ei saa öelda paraku kõikide Eesti filmide kohta. Vot "Eia jõulud Tondikakul" oleks pidanud usakatele vaatamiseks saatma, mitte mingi jama, millest keegi aru ei saa. "Eia jõulude" kohta ei pea pärast ajakirjanduses ilmuma artikleid, mis ikka tegelikult toimus ja mida kõik need sümbolid ja kunstiteosed tähendasid. 

Lapsed, kes filmis mängisid, olid hästi vahvad. Eriti meeldis mulle see poiss, kes oleks justkui mu väikevenna pealt maha kirjutatud. Ka Madist häirib ko-hu-ta-valt, kui keegi "öökull" ütleb ja ei lubanud mul isegi Ernstile õpetada sellist rõlget sõna. Kakud on need ju, mitte mingid kullid! Loodusel oli üldse filmis hästi suur roll ja isegi eraldi loodusoperaator oli vaateid filminud. Õnneks ei kiskunud siiski dokumentaaliks ära, vaid kõik oli kenasti kokku põimitud. Disney'ks ka ei kiskunud, loomad jäid ikka kenasti oma pesapaikade juurde, mitte ei laulnud vms.

Aga! Ma poleks mina, kui ma ei vinguks. Eestis on tohutult palju häid näitlejaid, aga ometi on filmides ikka sama kaader: Juhan Ulfsak, Priit Võigemast, Mirtel Pohla, Tambet Tuisk ... Nad kõik on küll väga toredad ja kahtlmata väga head näitlejad, aga ära hakkab tüütama. Pealegi olen ma üht filmi juba ninud, kus Mirtel Pohla ja Priit Võigemast paar on, nii et aitab ka juba. Valikut võiks natuke laiendada ka, kõigil huvitavam. 

Jõulukuu algas

Nii.

Ma kuulasin laupäeval Eesti laulu poolfinaliste ka, aga kuna ma olen taas solvunud, et mitte ühtegi korralikku rokklaulu pole, siis kättemaksuks ma ei arvusta neid ka. Seda ütlen küll, et kuidagi eriti ühte auku olid kõik. Kuidas saab nii, et tulevad noored vihased "inspireerivad" artistid ja räägivad, kuidas nad on terve elu muusikat luua tahtnud ja et NÜÜD on nad loonud laulu, mis neid nii hästi iseloomustab ja ... tapeet. Lihtsalt tapeet. Kas kõik tahavadki olla tänapäeval ühesugused või? Minu ajal oli uhkusemärgiks see, kui sai luua midagi teistsugust, praegu on kõigil aga isegi kuuseehted samasugused, rääkimata muusikamaitsest, Kurb. Tegelikult pole, sest mul on siiski võimalus minna Psyhhoterrori plaadiesikale, ei pea ilmtingimata "uut & inspireerivat" Eesti muusikat kuulama.

Häid uudiseid ka: Eesti sattus Saksamaaga valikturniiril ühte alagruppi ja teate, mis see tähendab, jah? Ikka teate? Seda, et NEUER TULEB EESTISSE. Ma ei tea, kas siin ilmas on veel midagi rõõmustavamat? Nüüd pean vaid a) piletid ostma ja b) Neueri hotellitoa numbri kusagilt välja nuuskima. Ah seda veel ei teata, kunas ta tuleb? Noh, ma valmistun siis varakult. Seda, et ma Saksamaa poolt olen, ei pea ma ometi mainima?

***

Laupäeval algas jõulukuu ning ma tähistasin seda nii, et ei pistnud ninaotsa ka uksest välja. Ma vist mainisin ka eelmises postituses, kuidas mul juba talvest kopp ees on – noh, kodus kamina ees oli mul palju kergem selle kaamosega hakkama saada. Kodu ma ei kaunistanud, jõululaule ei kuulanud (ainult neid, mida ise laulsin), aga mõnus oli ikka. Ma mõtlesin siis seal tugitoolis Ernstiga kaisutades, et nii mõnus, et ma olen suutnud praeguseks luua sellise elu, kus mul on see aeg, kus ma ei pea kuhugi tormama, midagi tegema, asju ajama. Ja et mul on ainult üks laps, kellega tunde järjest kaisutada, kui ta seda soovib. Mulle on nimelt hästi oluline, et ma saaksin aja maha võtta, mõelda, lugeda, juttu rääkida ja lihtsalt olla. See on ka see, mille ümber ma oma elu korraldanud olen. Ma ei taha võtta endale lisakohustusi, kui ma nende tõttu peaksin loobuma oma puhkehetkedest. Ei, ma olen liiga mugav inimene.

Ok, tegelikult olime me korraks aktiivsed ka ja käisime kontserdil. Fotosüüdistus ka:

Terve detsember tuleb tavapäraselt aktiivne. Täna lähen VHK-ga tutvuma (mul on sellega seoses grandioossed plaanid), homme on uue Eesti filmi "Eia jõulud Tondikakul" esilinastus, kolmapäeval on lasteaias laat, neljapäevast pühapäevani on mu puhkus ... järgmisel nädalal on tööjõulukas, lasteaia jõulupidu, Ernsti esimene lasteaiasünnipäev ... kindlasti veel midagi. Rootsi läheme ka. Ma siin mõtlesingi, et mu tavapärane elurütm ongi vist selline, et hästi aktiivsed perioodid vahelduvad hästi laiskadega, mil ma midagi ei tee. Kuldne kesktee on täiesti välistatud. Sellepärast ma kevadesse reisi planeerida tahangi, et MA TEAN, et olen ennast selleks ajaks segi töötanud ja askeldanud. 

Lõppu üks pilt Ernstist, kes mängis päkapikku. Sellega seoses: ma pidin hullu vaeva nägema, et seletada, miks päkapikud igal hommikul käivad. Ernsti jaoks oli juba jõuluvana iga-aastane tulek arusaamatu (ta ju eelmisel aastal juba tõi kingitusi!), aga et päkapikud iga päev midagi toovad ... müstika. Ühel õhtul oli ta isegi pahane, kui ma ütlesin, et kobigu magama, muidu päkapikud ei tule. Ta leidis, et ärgu tulgu jah, tema tahab hoopis minuga juttu rääkida. Krt, raske on see tarbimisühiskonna uue liikme kasvatamine.

Väikesed plaanid

Aasta pole veel läbi, aga juba teen ma plaane järgmiseks aastaks. "Plaane" on nüüd küll palju öelda, sest enamasti kipuvad need kolinal läbi kukkuma (just lugesin oma eelmise aasta plaane selleks aastaks, hahaa). Igatahes – kuna viimasel ajal meenutab mu elu üht tavapärast Eesti filmi – pime, külm, täis raagus puid ja katkenud dialooge – siis mõtlesin, et peaks minema reisile. Ilmselt kevadel-suvel. Ka sihtkohavalik ei valmista probleeme, sest Steni suur-suur unistus on minna Hispaaniasse ja ega minagi vastu ole – viimane reis sinna oli väga tore ja nüüd võiks tagasi minna küll. Rendiks korteri ja puhkaks, oleks niisama. Ma ei ole veel loomulikult lennupiletite ja rendikorterite hindu vaadanud, nii et ma ei tea, kas mu plaan ka reaalne on, aga siiski. Reisile tahaks. Talv pole veel alanudki, aga juba on mul siiber. Pealegi pole ma vist kunagi puhanud nii, et olen pikalt ühes kohas ja lihtsalt puhkan, tavaliselt on ikka ju vaja ringi tormata, et kõike näha (ja tegelikult mitte midagi näha). Ja just Hispaania! Ma päris hotellireisile minna ei taha, sest see tundub igav. Tahaks ikka natuke kultuuri ka ja kust seda veel otsida, kui mitte Hispaaniast.

*** 

Ma kohe hakkangi uurima täpsemalt, kas mu mõte ka teostatav on, aga seni mõnest plaanist, mis reaalsem on: aastavahetuseks sõidame me Tartusse ja UG-sse, nii et kui keegi mõtleb, et tahaks aastavahetusel midagi toredat teha, siis tulge ka!