Jõulukuu algas

Nii.

Ma kuulasin laupäeval Eesti laulu poolfinaliste ka, aga kuna ma olen taas solvunud, et mitte ühtegi korralikku rokklaulu pole, siis kättemaksuks ma ei arvusta neid ka. Seda ütlen küll, et kuidagi eriti ühte auku olid kõik. Kuidas saab nii, et tulevad noored vihased "inspireerivad" artistid ja räägivad, kuidas nad on terve elu muusikat luua tahtnud ja et NÜÜD on nad loonud laulu, mis neid nii hästi iseloomustab ja ... tapeet. Lihtsalt tapeet. Kas kõik tahavadki olla tänapäeval ühesugused või? Minu ajal oli uhkusemärgiks see, kui sai luua midagi teistsugust, praegu on kõigil aga isegi kuuseehted samasugused, rääkimata muusikamaitsest, Kurb. Tegelikult pole, sest mul on siiski võimalus minna Psyhhoterrori plaadiesikale, ei pea ilmtingimata "uut & inspireerivat" Eesti muusikat kuulama.

Häid uudiseid ka: Eesti sattus Saksamaaga valikturniiril ühte alagruppi ja teate, mis see tähendab, jah? Ikka teate? Seda, et NEUER TULEB EESTISSE. Ma ei tea, kas siin ilmas on veel midagi rõõmustavamat? Nüüd pean vaid a) piletid ostma ja b) Neueri hotellitoa numbri kusagilt välja nuuskima. Ah seda veel ei teata, kunas ta tuleb? Noh, ma valmistun siis varakult. Seda, et ma Saksamaa poolt olen, ei pea ma ometi mainima?

***

Laupäeval algas jõulukuu ning ma tähistasin seda nii, et ei pistnud ninaotsa ka uksest välja. Ma vist mainisin ka eelmises postituses, kuidas mul juba talvest kopp ees on – noh, kodus kamina ees oli mul palju kergem selle kaamosega hakkama saada. Kodu ma ei kaunistanud, jõululaule ei kuulanud (ainult neid, mida ise laulsin), aga mõnus oli ikka. Ma mõtlesin siis seal tugitoolis Ernstiga kaisutades, et nii mõnus, et ma olen suutnud praeguseks luua sellise elu, kus mul on see aeg, kus ma ei pea kuhugi tormama, midagi tegema, asju ajama. Ja et mul on ainult üks laps, kellega tunde järjest kaisutada, kui ta seda soovib. Mulle on nimelt hästi oluline, et ma saaksin aja maha võtta, mõelda, lugeda, juttu rääkida ja lihtsalt olla. See on ka see, mille ümber ma oma elu korraldanud olen. Ma ei taha võtta endale lisakohustusi, kui ma nende tõttu peaksin loobuma oma puhkehetkedest. Ei, ma olen liiga mugav inimene.

Ok, tegelikult olime me korraks aktiivsed ka ja käisime kontserdil. Fotosüüdistus ka:

Terve detsember tuleb tavapäraselt aktiivne. Täna lähen VHK-ga tutvuma (mul on sellega seoses grandioossed plaanid), homme on uue Eesti filmi "Eia jõulud Tondikakul" esilinastus, kolmapäeval on lasteaias laat, neljapäevast pühapäevani on mu puhkus ... järgmisel nädalal on tööjõulukas, lasteaia jõulupidu, Ernsti esimene lasteaiasünnipäev ... kindlasti veel midagi. Rootsi läheme ka. Ma siin mõtlesingi, et mu tavapärane elurütm ongi vist selline, et hästi aktiivsed perioodid vahelduvad hästi laiskadega, mil ma midagi ei tee. Kuldne kesktee on täiesti välistatud. Sellepärast ma kevadesse reisi planeerida tahangi, et MA TEAN, et olen ennast selleks ajaks segi töötanud ja askeldanud. 

Lõppu üks pilt Ernstist, kes mängis päkapikku. Sellega seoses: ma pidin hullu vaeva nägema, et seletada, miks päkapikud igal hommikul käivad. Ernsti jaoks oli juba jõuluvana iga-aastane tulek arusaamatu (ta ju eelmisel aastal juba tõi kingitusi!), aga et päkapikud iga päev midagi toovad ... müstika. Ühel õhtul oli ta isegi pahane, kui ma ütlesin, et kobigu magama, muidu päkapikud ei tule. Ta leidis, et ärgu tulgu jah, tema tahab hoopis minuga juttu rääkida. Krt, raske on see tarbimisühiskonna uue liikme kasvatamine.