Lastest, nende mittesaamisest ja nende tundekasvatamisest

Eile vaatasin ma kaht huvitavat saadet, mis mind pikalt mõtlema panid ja kuna seda väga tihti ei juhtu (mõtlemist siis), pean ma kõik otsekohe kirja panema. Saadeteks olid "Suud puhtaks", mis rääkis seksuaalkasvatusest lasteaias, ja "Radar", milles kõneldi naistest, kes lapsi saada ei soovi. Mõlemad väga põnevad, intrigeerivad ja kahtlemata ka väga isiklikud teemad.

"Suud puhtaks" ja laste seksuaalkasvatus. Esiteks: mind häiris ohutult, et terve saal oli täis naisi, kes iga oma sõnavõttu alustasid oma laste arvu mainimisega. Kas tõesti muudab see, kui naine on suutnud endast lapse (või veel parem, mitu) välja pressida, ta arvamuse nii kaalukaks, et ta on pädev ette kirjutama, kuidas kõik oma lapsi kasvatada võiks? Saate põhjal tundus, et nii on. Mina nii ei arva ja üleüldse on mulle selline emmekeste ühtehoidmiskohustus vastumeelne, aga see pole praegu teemaks. Saates kõlas palju küsimusi: kas seksuaalkasvatus on oluline, millal sellega alustada ja kes peaks sellega tegelema, õpetajad või vanemad. Arvamusi oli seinast seina. Üldse pole vaja lasteaias sellega tegeleda, las vanemad tegelevad sellega ise, pole üldse sünnis sellistest asjadest (ka täiskasvanutel) rääkida, grupis veel eriti mitte ...  need olid põhilised vastuväited varajasele seksuaalkasvatusele. Ühest küljest olen ma nõus, et see ongi hästi delikaatne teema, mille grupis arutamine ei pruugi mõnele häbelikumale lapsele sobida, aga samas, kui paljud lapsevanemad oskavad oma lapsega sellistest teemadest rääkida? Kui paljud lapsevanemad üldse tulevad nt selle peale, et öelda oma lapsele näiteks sellist väikest asja, et ta ei pea kedagi teist kallistama, kui ta seda ei taha? Siinviibijatest muidugi kõik (sest ma eeldan, et mu lugejad on nagu mina, hästi võrdõiguslike põhimõtetega), aga muidu? Teiseks, ma tean seda nii enda kogemusest kui ka oma lapsehoidjaelust, et mõnd teemat ei taheta lihtsalt vanematega lahata. Küsimus pole isegi usaldamatuses, vaid võib-olla on see side vanematega nii tihe, et kõrvalvaatajale rääkimine loob vajaliku distantsi? Ei tea. 

Muidugi on see sõna "seksuaalsus", mis kaunishinged tagajalgadele ajab. Kui vahetada see sõna "tunne" vastu, kobiseks ilmselt palju vähem inimesi. Tundekasvatus – milline ilus sõna! Nii palju, kui mina aru sain, siis põhiliselt sellega tegeldaksegi, et õpetatakse lastele, et oma tundeid ei pea häbenema. Äärmiselt tervitatav. Tervitatav on ka see, et õpetatakse lapsele minu meelest kõige olulisemat asja siin ilmas: iga inimese keha on tema enda oma ning kellegi pole õigust seda puudutada, samamoodi ei tohi kellegi teise keha puudutada, kui teine inimene seda ei soovi. Ma õpetaks sedasama muidugi kõikidele täiskasvanutele ka, sest tundub, et väga paljud pole sellest lihtsast elutõest veel siiani aru saanud. Ja selleks, et laps teaks, mis on ta keha, peab ta teadma ka millised on ta erinevate kehaosade nimetused ja et neid on täiesti okei kasutada ka neutraalses vestluses, mitte ainult omavahelises lollitamises.

Minu jaoks oli see saade selles suhtes hästi õigel ajal, et Ernst ja tema lasteaiakaaslased on sellises eas, et mõned kehaosad on huvitavamad ja naljakamad kui teised ja mõned kehafunktsioonid samuti. Ma eeldan, et nad lasteaias päris arstimänge veel ei mängi, aga teatavat lollitamist pükste mahakiskumisega (õnneks ainult iseendal) on ikka olnud ja sellest sain ma teada nii, et Ernst proovis kodus sama teha. Ma ütlesin, et ei tohi nii teha, aga Ernsti selline tema jaoks põhjendamatu keeld ei rahuldanud ja küsis: miks. Miks ei tohi, see pole ju löömine ja pealegi särki ju tohib  üles tõmmata? Nii, kuidas ma nüüd seletan, et ta aru saaks ja et ma samas talle mingit valehäbi pähe ei topiks? Proovisin siis asjale läheneda nii, et rääkisin esmalt, et inimese keha on tema enda oma ja et keegi ei tohi seda katsuda ega isegi mitte vaadata, kui inimene ise ei taha. Ja et teisi inimesi ei tohi ka katsuda, kui nad ei taha. Aga lisaks sellele on igal inimesel veel hästi isiklik kehapiirkond, mis jääb pükste alla, mida ei näidata teistele ka, sest see on enda nn salapiirkond. Õnneks jäi Ernst selle seletusega rahule, sest ma ise juba tundsin, et ma ei oska lihtsalt kuidagi paremini seletada. Öelda "see on ebaviisakas ja punkt" pole minu jaoks eriti pädev seletus, sest tegelikult see ei seleta mitte midagi. Aga ma tean, et neid küsimusi tuleb veel ja veel ja neile kõigile on vastust vaja ja seetõttu leian mina küll, et lasteaedades võiks neist teemadest rääkida. Eriti veel sellepärast, et nagu ka saates räägiti, aitab see võidelda ka väärkohtlemisega või siis vähemalt julgevad lapsed sellest rääkida. Aga kas grupis? Ja kas kõik õpetajad on üldse pädevad tundekasvatusest rääkima? See nõuaks ilmselt päris palju eeltööd ja ka lapsevanemate harimist, aga samas ma loodan, et seda kõike siiski tehakse. 

Järgmisena vaatasin ma "Radarit", sest sealne teema – naised, kes lapsi saada ei taha – on minu jaoks hästi südamelähedane. Mitte, et ma tahaksin olla lastetu ja omaenda last räigelt vihkaksin, aga ütleme siis nii: rohkem lapsi ma saada ei kavatse, laske mind kasvõi siinsamas maha. Ja kui isegi mina, kes ma ometi olen "oma panuse" andnud, siia ilma ühe äärmiselt kauni ja targa inimese tootnud, saan kõõrdpilke ja küsimusi "ainult üks vää?", siis võite arvata, milline pasarahe langeb kaela neile naistele, kes julgevad tõusta püsti ja öelda, et nad ei soovi üldse lapsi, mitte ühtegi. Selleks peab ikka väga julge olema, sest millegipärast on nii, et iga naise lapsed ja eriti nende mitteomamine on terve ühiskonna asi. Mingiks tabuteemaks ei peeta, kui kellelti küsitakse, millal ta lapsi saada kavatseb, mitu last, millal järgmisi lapsi, miks nii vähe/palju jne. Või siis enda arvamuse pealesurumist, et ikka kaks/kolm/neli last on õige arv, ikka mõlemast soost lapsi peab olema, tee ikka järjest kõik lapsed ära ... Mina olen kõiki neid küsimusi kuulnud ja alati mõelnud, mis inimestel viga on. Aga mitte endast ei tahtnud ma rääkida. Saates rääkis kolm naist, kõiik väga targad ja argumenteeritud seisukohtadega. Keegi ei öelnud, et kõik mehed on sead ja lapsed karjuvad jubedused ning et sellepärast ei taha. Ei, nad rääkisid tulevikuprognoosidest, millisesse maailma nad lapsi sünnitada ei taha või et neil lihtsalt pole kunagi tekkinudki soovi last saada. Vastu tahtmist pole ka nagu mõtet sünnitada ja nii ta läinud on. Minu meelest äärmiselt mõistlik. Mis aga ei ole mu meelest mõistlik, ongi see teiste inimeste nina toppimine nii isiklikku teemasse. See haakub minu meelest väga hästi saates "Suud puhtaks" räägitud teemaga keha puutumatusest. Kelleltki täpset lapsesaamisgraafikut nõudes rikutakse seda puutumatust ju täiega.