17 juuni 2019

Natuke sisekaemust

Lugesin vahepeal läbi ka ühe introvertsusest pajatava raamatu ning veendusin, et ma olen ikka 100% introvert, sest kõik see, mida ma sealt lugesin, oli täpselt minu kohta. Et mulle ei meeldi tühi loba, suured seltskonnad, et mul tekib suhtlemispohmell, et ei suuda kohe suvaliste inimestega kontakti luua – need on probleemid, millega olen terve elu rinda pistma pidanud. Tegelikult ei pea ma neid juba paar aastat probleemideks, vaid lihtsalt oma omapäraks, aga siiski, ekstravertide poolt juhtud maailmas ei tunne minusugused introverdid ennast hästi. Raamat oli küll natuke liiga eneseabiõpikulik ja kirjeldas vahel introverte nagu mõnda loomaliiki, aga samastumiskohti oli palju: et introverte kas üritatakse või üritavad nad ise ennast ümber kasvatada, sest "see pole ju normaalne", et inimene tahab üksi olla. Tean omast kogemusest, et kui ma olen avaldanud soovi üksi olla või lihtsalt läinud ja üksi olnud, siis on arvatud, et ma olen vihane, kurb, pahane, solvunud vms. Sest lihtsalt üksi olemine ja mõtlemine on ju ennekuulmatu.

Kui ma sellest raamatust ja oma introverdistaatusest ühe sõbraga rääkisin, ütles ta, et pole ma mingi introvert, mulle lihtsalt ei meeldi rumalad inimesed ja inimesi, kes on minuga võrreldes rumalad, on palju. Ei oska nõustuda. Ma olen lihtsalt avastanud, et mulle ei meeldi need jututeemad, mida tihti seltskondades räägitakse, sest need on igavad ja sisutühjad. Ma ei viitsi rääkida tibijuttu riietest või meigist või kreemidest, ma ei suuda kuulata ega rääkida dieetidest, söömisest või kaalulangetamisest (kuidas on võimalik, et nii paljudele inimestele pakub teiste inimeste kaal ja söömine nii suurt huvi? Nii palju blogitakse sel teemal ja ma tahaks iga kord peaga vastu lauda lüüa, kui ma taas mingit kaalulangetuspostitust näen). Mind ei huvita olmeteemad, klatš jne jne jne. Või kellegi kollektiivne kirumine. Ühesõnaga: nagu ma ise just aru sain, et meeldi mulle mitte millestki rääkida. Ja ma ei ütleks ka, et inimesed, kes neil eelpoolnimetet teemadel räägivad, rumalad oleks – lihtsalt mõnele sobib kerge jutt ja mõnele ei sobi. Minule ei sobi. 

***

Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis üsna sisutühja postituse oma nädalavahetusest, aga kuna ma olen hetkel üsna eksistentsiaalsel lainel (elukohavahetused tekitavad minus selliseid tundeid), siis kuidagi ei saanud. 

12 juuni 2019

Vestlusi jalgpalli ajal

Mul on kombeks erinevate suurte telesündmuste ajal õdede ja vennaga chat'is kommenteerida ja arvake, kas eile ka? Loomulikult. Kuna aga mäng oli kommenteerimiseks liiga masendav, siis muretsesime hoopis Neueri pärast. Siin on meie vestlus:


– Miks nad Neuerit seal väravas üldse hoiavad, mees võiks istuma minna rahulikult?

– Ega ta käibki ringi

– Ma oktoobris kutsungi ta hoopis jooma endaga ja mängu telkust vaatama.

– Neuer käis keskväljal jalutamas väidetavalt.

– Jalutab mööda staadionit, ma pakun. Naudib ilma. Jopet käis vahepeal toomas, külm võib tal olla.

– Arvata on. Õhtud jahedad, kui paigal istuda. 
– Ega ta saaks vahepeal mingit kuuma jooki minna tooma. Keegi ei saaks arugi. 
– Ta võiks minna kohviube tooma, ikka vahet poleks. 
– Eestis on veel hullem. Oktoober ju. 
– Vaene Neuer! Saab veel külma. 
– Rumm platsile kaasa. Purjus peaga oleks tal ka huvitavam.

– Keegi võiks talle tribüünilt jäkut visata, pole vaja krt kohvi v teega mässata.

– Ta võiks seal ennast mällarisse ka juua, isegi täis peaga poleks häda. Kivis võiks olla. 
– Mõtlesin eelkõige külmarohu aspekti.

– Siis endal chill vähemalt.

– Pigem küss selles, mida ta ei võiks teha.

– Raamatut saaks nt lugeda. Marquezi nt.

– Heh, mobla tal peaks ju olemas olema, võiks sealt midagi vaadata.

Nagu näha, olime me eestlaste suhtes väga positiivselt meelestatud. 

Deutschland, Deutschland über allen

Ilmselt pole täna Eestimaa peal inimest, kes Eesti koondises pettunud ei oleks. Isegi Sten, kes jalgpallist üldse ei huvitu, leidis, et on veidi piinlik olla eestlane. Mina aga ... kuna ma olen suur Saksa koondise Neueri fänn ja üleüldse armastan väga Saksa jalgpalli, siis oli mul enne mängu kerge dilemma: patriotism või jalgpall? Kumb võidab? Kas toetada eestlasi või oma igavest armastust? Õnneks lahendasid sakslased mu dilemma ruttu, sest terve mängu jooksul ei tekkinud mul ühtegi hetke, mil ma oleksin tahtnud olla Eesti poolt. Nautisin parem sakslaste ilusaid väravaid ja muretsesin, ega Neuer külma saa. Polnud teisel ju midagi teha oma väravas. Eestis toimuva mängu ajaks võtku heaga pudel Jägermeistrit ja mõni huvitav raamat kaasa.

Mis aga ei takista mul vihane olla. Eesti koondis ja üleüldse kogu jalgpall on kogu aeg olnud tohutult kehv ja mõned õnnestumised, mis olnud on, on toimunud juhuse läbi või ekstreemsetes ilmastikutingimustes (kui meenutada Eesti-Uruguay mängu lumetormis). Millegipärast aga meenutatakse alati neid paari üksikut võitu. Aeg oleks jalad alla võtta, noored treenima panna ja midagi ette võtta, sest ilmselge on, et praegune süsteem ei toimi. Üldse. Eesti liiga mängudel käib umbes kaks pealtvaatajat, nii et pole ka noortel tegelikult erilist motti jalgpalliga tegelema hakata. Minu ettepanek (ja ma eeldan, et jalgpallibossid seda kuulavad ja loevad ja võtavad kuulda) on selline, et tuleks palgata välismaalt treenereid ja mitte vaid koondisele, vaid ka klubidele, noortele ja igale poole. Uut verd on vaja, uut mõtteviisi ja mis kõige tähtsam, rohkem distsipliini ja treeningut. Ma ei usu, et sakslased loomult paremad mängijad on, küll aga on seal süsteem sada korda parem. 

Teine variant oleks koondise laialisaatmine, sest praegust pole küll Eestile vaja.

10 juuni 2019

Kuumalaine...

... teadagi, kus. Minu jaoks muutuvad need laulusõnad kohe eriti aktuaalseks, sest just Stroomi randa ma varsti kolingi. Kusjuures naljakas, tavapärane reaktsioon, kui ma seda ütlen, on: "Aga seal on ju niipalju venelasi ehk ja narkomaane!" Ja ma kirjeldan selle peale kõike, mida ma oma praeguse maja ümber luksuslikus Kesklinnas näinud olen: rotte, hiiri, lasteaeda sisse tungivaid narkareid, armastuse kõrgemate vormidega tegelevaid eluheidikuid jne jne. Ma kahtlen, et mu tulevases elukohas nii seikluslik atmosfäär on. Küll aga väga mõnus, sest minu maja ja mere vahele jääb vaid paar puud ja ma saan hakata bikiinides otse oma kodust merre jooksma. Kui see pole õnn ja rõõm, siis mis on?

Loomulikult on kahju ära kolida. Sellist ühtehoidvat majarahvast ei leia ma ilmselt mitte kusagilt, aga elu läheb ainult edasi ja paigalseis pole mõeldav. Ma muidugi tahaksin loota, et ma nüüd lähima paari aasta jooksul ei koli, aga teades oma eelnevat kolimisstatistikat, siis ... jah, ma veksleid välja anda ei julge. 

Kuna möödunud nädalavahetust kattis kuumalaine (nagu mainit), siis veetsin ma selle taas mööda Tallinnat ringi kolades. Seekord viis mu tee mind – üllatus, üllatus – Lilleküla staadionile. Eesti mängis ju Põhja-Iirimaaga ja kuigi ma pole just Eesti koondise esifänn, siis kaasa elama oli vaja ikka minna. Staadionil on ju õhkkond hoopis teine, emotsioonid mitu korda tugevamad ja jalgpall sada korda huvitavam. Sten kurtis, et talle ei meeldi statal käia, sest keegi ei kommenteeri, mis platsil toimub, aga mulle just meeldib, et saan rahus (või siis mitte nii rahus) ise süveneda ja vaadata. Teise poolaja veetsin ma küll lehviku taha peitudes, sest ma üldse ei tahtnud näha, kuidas Põhja-Iirimaa meid põrmustab ... noh, me kõik teame, kuidas mäng lõppes. Mitte, et see kellelegi šokina oleks tulnud. Ma ei taha teada, millise skooriga lõppeb homne mäng Saksamaaga, aga eks tuleb ka see kuidagi üle elada. 

Ühesõnaga, oli väga emotsionaalne nädalavahetus. Lõppu pilt ka minust, kes ma oma vennalt särgi laenasin ja seetõttu välja nägin, justkui oleksin püksata mängule läinud. Miks mitte.




04 juuni 2019

Patarei

Suve algus on ideaalne aeg kõiksuguste põnevate kohtade avastamiseks ja kuna ma olen selline urbaniseerunud hing, siis avastan ma oma retkedel – üllatus, üllatus – Tallinnat. Minul ja ühel mu sõbral on kuidagi orgaaniliselt kujunenud välja hobi teineteisele oma uitamiskohtadest pilte saata ja teate, hästi vahva on. Ma ei hakka neid pilte siia jagama, vaid keskendun hoopis oma pühapäevasele rännakule Patarei vanglasse, kus on avatud uus näitus "Kommunism on vangla".

Ma arvan, et see ei tule kellelegi üllatusena, et mul on üsna kummaline maitse, nii et kui keegi annab mulle valida, kas veeta mõnus pühapäev kusagil looduses või minna lagunenud vanglasse, valin ma viimase. Eriti veel, kui lagunenud vanglas saab tutvuda ajalooga. Uus näitus keskendub, nagu nimestki aru saada, kommunismikuritegudele ja Patarei vanglale Nõukogude okupatsiooni ajal. Näitus on valminud mitme riigi koostöös, nii et see ei piirne vaid Eestis toimunud õudustega, vaid näitab, et we were not alone. Avatud on üsna väike, aga küllaltki ülevaatlik osa Patareist: üksikkongid, kartserid, mahalaskmisruum, pildistamisruum, pesuruum jne jne. Mis mulle väga meeldis, oli see, et installatsioonid ja hiljem lisatud eksponaadid ei varjutanud Patareid ennast, mis oleks ka tühjana üsna huvitav – oli leitud hea tasakaal. Mul vedas veel nii palju, et sain osa giidiga ekskursioonist, aga et igal pool on üleval tekstid, siis arusaamatuks ei peaks midagi jääma. 

Aga ega ma suuda kõike kogetut sõnadega edasi anda, nii et minge ise vaatama.


Soovitan soojalt. Eriti mõnus on ühendada Patarei külastus rannaretkega (nagu mina tegin): alustada Kalasadamast ja lõpetada nt Noblessneris. See on ka, muide, minu lemmikretk Tallinnas.

28 mai 2019

Minu kallis Eesti

Ma ei ole mitte kunagi, ausalt, mitte kunagi mõelnud Eestist ära kolimise peale (kui need pubekaea üheminutilised hood välja arvata), sest ma armastan Eestit, eesti keelt, Eesti loodust, kultuuri, inimesi (neid vb vähem) ja kogu seda turvatunnet, mida mulle pakub kõige tuttava keskel elamine. Aga miks, oo miks tahab Eesti valitsus mulle mu armastuse nii raskeks muuta?

Eile tuli korraga kaks uudist, mis iseloomustavad ideaalselt praeguse Eesti prioriteete: teaduse rahastamist ei tõsteta ja alkoholiaktsiisi langetatakse. Ma ei taha siinkohal väita, et need omavahel korrelatsioonis on, aga see näitab nii selgelt, mis on oluline: joodikud, odav alkohol, Soome alkoturistid ja kõigi inimõigus saada oma väikese palga eest ennast täis juua. Mis ei ole oluline: teadus, haridus, õppimine, Eesti maine maailma teadusmaastikul. Ma hakkan aina enam ja enam mõtlema, et mu õde teeb ikka väga targasti, et just praegu Eestist ära kolib. Ma isegi ei taha elada riigis, kus alkasside õigused on teadlaste õigustest üle. Kus naistesse suhtutakse kui sünnirobotitesse, inimeste üle irvitatakse valimatult ja kus leidub kümneid ja sadu tuhandeid inimesi, kes seda kõike normaalseks peavad.

Kurb hakkab.


EDIT (ma ei tea, kas keegi satub seda lugema, aga siiski): ma tean, et paljusid teaduse rahastamine nii otseselt ei puuduta, sest kui paljud meist ikka mõnda teadlast teavad. Vot mina tean. Mu õde (mitte see, kes ära kolib (kuigi ei saa enam varsti ka teda välistada)) on doktorikraadiga teadlane Tartu ülikoolis. Eesti teaduses on praegu väga nukker seis, sest u 3 aastat tagasi kadusid ära väga suured rahastusvõimalused, nii et kogu Eesti teadlaskond lootis väga selle 1% peale. Isegi mitte, et vohh, sellega näidatakse, et teadusest hoolitakse, vaid seda raha oli konkreetselt ja hädasti vaja. Teadlaste elu pole selline, nagu tavapärase kontoritöötaja oma, et istud rahulikult oma tugitoolis ja kühveldad iga kuu alguses pappi kokku: esiteks on kogu töö väga ebakindel, sest sõltub suures osas projektirahastusest ja teiseks saab nt ühes teaduskonnas (kes mu õde teab, teab ka, millises) doktorikraadiga teadlane täiskohaga töötades kätte alla 900 euro kuus. Tallinlased nüüd minestavad seda summat kuuldes, aga jah, nii on. Õpid pool elu, saad doktorikraadi (kellel see on, teavad ka seda, et selle saamine pole niisama loenguruumis pastaka imemine) ja siis teenid vähem kui mõni põhikooliharidusega lihttööline. Aga nende viimaste peale mõeldakse, et nad ometi oma raske tööga teenitud raha kõrist alla saaksid kallata. Teadlaste peale mitte.

22 mai 2019

Niisama

Ega mul millestki eriti kirjutada ole, aga ega see mind takista – kirjutan ikka. Äkki saan mõtetesse selgust, sest praegu on peas küll üks tohuvabohu.


– Selle aasta suvi tuleb huvitav, sest ees on ootamas kaks kolimist: meie pere kolib Kesklinnast ära ja mu töökoht kolib Kristiinest ... Mõigusse. Jah, ma tean. See tähendab muuhulgas seda, et oma suvepuhkuse veedan ma miniremonti tehes. Kas ma seda ka oskan? Loomulikult mitte. Küll aga avastasin ma, et minusugustele keskkonnasõbralikele lödinäppudele on ka mõeldud ning leiutatud paberkrohv. Nüüd ongi mul suurejooneline plaan esik sellega üle krohvida ja siis vaadata, mis saab. Remondiks on seda muidugi palju nimetada, aga no ikkagi. Ja kui juba, siis juba: ma tahan tellida kusagilt Tarantino postreid ja need siis seintele panna. Need oleksid ka ainsad postrid, mida ma aktsepteerin, igasugused motiveerivad ja inspireerivad postrid mu koduuksest sisse ei saa.

– Ma olen natuke juba maininud, et lähen sünnipäeval Berliini. Nädal tagasi broneerisin sinna ka hotellitoa, mille sain põhimõtteliselt Potsdami platsile. Kas pole lahe? Külaliskorterit ei tahtnud ma põhimõtteliselt võtta, sest Berliinis on suur probleem sellega, et berliineritele üürikaid enam ei jagu – kõik on airbnb käes. Eile korraldati isegi sellevastane aktsioon Neuköllnis. Lisaks on ühel mu sõbral ka Tallinnas samasugune kogemus, et talle näidati ust, sest airbnb-tamine toob rohkem sisse, kui pikaajalise üürniku pidamine. Nõme, ma ütlen. Aga Berliinist ka: kuna ma olen seal tegelikult juba käinud ja kõik kohustuslikud kohad üle vaadanud, siis seekordne reis tuleb palju pingevabam ja hõlmab endas kõike seda, mida ma tegelikult teha tahan: minna Tarantino baari, uudistada Hitleri punkeri asukohta, jalutada Spree ääres, vaadata Oberbaumbrücket, minna Stasimuuseumi. Ja kuna Sten on kaasas, siis läheme natuke turistitama ka. Ahjaa: ma avastasin, et Berliinis on ka Rammsteini pood, aga see on avatud täiesti haigetel aegadel, nii et ma ei tea, kas me sinna jõuame. No mis pood see on, mis on avatud kuus ainult kaks tundi? Aru ma ei taipa.

– Rääkides Rammsteinist, siis olen ma viimastel päevadel nonstop nende uut albumit kuulanud ja iga korraga aina enam armunud. Alguses olin veidi pettunud, et kuidagi lahja, siis kuulasin aina uuesti ja uuesti ja nüüd olen kõrvuni sees. Eriti meeldib mulle laul "Weit weg", mis on lihtsalt nii ilus, et hakka või nutma.

– Eile tuli teade UEFA EURO 2020 piletihindade kohta ning ma olen TAAS suure dilemma ees: minna? mitte minna? Piletihinnad iseenesest röögatud pole, aga kogu reis, ööbimine ... Lisaks ei suuda ma välja mõelda ühtegi inimest, kes minuga kaasa tuleks ja üksinda ma tõesti ei viitsi. Ja kui minna, siis kuhu? Krt, miks elu nii raske peab olema, valikuid täis.





20 mai 2019

Jõuetu halin

Veiko Märka kirjutab Eesti Päevalehes: "Jõuetu halin on praeguse Euroopa tunnus, nii oli ka esikoht teenitud." Ma poleks osanud paremini öelda, sest tõesti, ma ei usu, et nii paljudele inimestele päriselt see laul meeldis, pigem ikka selle taga olev kurb lugu kiusamisest ja tontteabmillestmuust. Ja kui ma seda lauset lugesin, hakkas mul peas ketrama ja ketrama üks mõte, mida ma nüüd üritan sõnadesse panna.

Kõik sattusid hullu paanikasse, kui Hatari Palestiina sallid välja võttis ja neid näitas. Sest omg, Eurovisioon on rõõmupidu, sellel poliitikast ei räägita, mis siis, et samal ajal korraldajariik pommitab teisi ja "möllab katk". Ei, naeratame kaameratesse, räägime, kui ilus ja äge ja tore kõik on ja võib-olla häääääästi salaja omavahel arutame, et ei tea, kas see on ikka õige asi, et sellises riigis, kus on sõda, Eurovisioon toimub ... aga vahet pole, pole meie asi, peaasi, et oleks fun. Sest Eurovisioon on rahvaste ja rahvuste pidu ja siin koledatest asjadest ei räägita. Ja noh, kui me ikkagi tahame poliitilist sõnumit edastada, siis peidame selle laulu sisse nii ära, et saaksime pärast sirge näoga öelda, et ei, me laulsime ainult lilledest ja liblikatest, teie endi süü, et siit midagi välja loete. Poliitkorrektsus oma sädelevaimas kuues. 

Aga kui keegi ütleb otse, et nahhui, mulle ei meeldi see jama, mida te korraldate, mulle ei meeldi see pidu, mida te katku ajal korraldate, ma tahan oma viie kuulsuseminuti jooksul öelda, mida ma sellest arvan, kasvõi salli viibutades, siis on see paha. Väga paha, sest ... loe eelmist lõiku.

Kogu Eurovisioon on poliitika. Peaaegu kõik laulud tahavad midagi näidata, olgu selleks siis paljas naisekeha, maailmavalu, oma rahva kurb saatus või mõni hetkel kuum poliitiline teema. Saksa "girl power" laul (täiesti kohutav saast) ei olnud poliitiline? Eelmise aasta võidulaul? Mingi Ukraina võidulaul? Või ok, kui laul ise suudab veel poliitikast pääseda, siis taustalood on alati sellest, kuidas laulja on räigelt kiusatud ja represseeritud või mida iganes muud. Laulude võistlus my ass

Õdedega arutasime, et Island sellepärast ei võitnudki, sest neid ei kiusatud, vaid nad kiusasid ise juute. Tulevad siin lipuga lehvitama ja ebamugavatest teemadest rääkima. Ja kannavad veel selliseid jumalavallatuid riideid ka. Mitte, et nende laul poleks olnud poliitiline – oli. Kohe väga oli. Aga mitte mingi halin, kuidas kogu maailm nende vastu on.

See käib mulle tegelikult igal pool närvidele, mitte ainult Eurovisioonil: koledatest ja pahadest asjadest ei tohi rääkida. Koledasti ja pahasti ei tohi rääkida. Kõik peab olema nii tore ja lõbus ja inspireeriv (ma vihkan seda sõna). Jõuetu halin. Minu jaoks on vot see jõuetu halin.

15 mai 2019

Kuidas ma Eurovisiooni ei kommenteerinud

Mul oli eile suurejooneline plaan õhtul Eurovisiooni arvustada, aga selle plaaniga juhtus see, mis ikka samasugustega: läks vett vedama. Tegelikult läksin ma Ernsti magama panema ja ärkasin ehmatusega pärast südaööd, mil kõik juba läbi oli. Mitte, et ma midagi kaotanud oleksin. Isegi Juur ja Kivirähk enam ei kommenteeri, mis siis veel mina. Aga. Ma avastasin enne laule läbi kuulata üritades oma suureks rõõmuks, et sel aastal on vähemalt üks laul, mis mulle väga, ikka vägaväga meeldib: Islandi eurolaul. Sellest kaugemale ma ei jõudnudki. Ma isegi ei ürita selle nime siia mälu järgi kirjutada, nii et kel huvi, guugeldab ise. Teadke aga, et see on täpselt minu maitsele laul ja minu maitse on ... kontroversiaalne. Minge nüüd ja kuulake ning ärge öelge, et ma ei hoiatanud.

Loomulikult näitasin ma seda laulu hommikul ka Ernstile, sest last tuleb ikka harida, aga ta ainus kommentaar oli: "See on nagu "Ich tu dir weh"." Ja nõudis Portugali eurolaulu, mis minu arvates oli tavapärane igav inin. Kasvata siis sellist.

Muide, ma ei tea, kui palju siia baarihunte lugema satub, aga kas Tallinnas ongi baarijoomine nii kalliks läinud? Ma käisin laupäeval Odeonis ja pidin (täiesti kainena) laua alla kukkuma, kui arve kahe õlle eest oli 12 eurtsa. Hiljem ühes Vanalinna baaris olid kokside hinnad veel hullemad, nii et ma hakkasin kohe mõtlema, kas peaks joomise maha jätma? Või baarides käimise? Päris hull. Minu ajal sai ikka Nimetast kaks kokteili 55 krooni eest ja ma ootaks tegelikult hea meelega siiani selliseid hindu.

Lõppu pilt Odeonist, pildile on jäänud ka see (minu jaoks) ülikallis õlu.


08 mai 2019

Tibipostitus ehk ainult riietest

Eile läksin ma Uuskasutuskeskusesse ja avastasin, et enne mind oli seal käinud mu teisik või täpsemalt mu superego ja sinna riideid viinud. Muuga ei oska ma seletada seda, et ma leidsin sealt nii palju ilusaid asju, et pidin pooled veritseva südamega poodi jätma, et mitte kuu lõpus nälgida. Ma olen siiani suures vaimustuses, sest üldiselt ei leia ma poodidest midagi. Mul on nimelt selline kummaline maitse + ääretu laiskus ja see tähendab, et kui mõni lahe riideese otse näkku ei hüppa, siis ei osta ma midagi. Millegi otsimine või saja poe läbikäimine? Ei, poomine on kergem karistus. Eile oli aga hea päev ja ma tulin koju tervelt nelja uue esemega: nahkseeliku, läbipaistva pluusi, erkroosade pükste ja värvilise T-särgiga. 

Täna siis mõtlesin, et paneks tööle neist esimesed kaks selga, aga Sten vaatas mind imelikult: "Kuidas sa sellistes riietes tööle lähed? Need on ju peoriided!" Ma ei tea, minu meelest pole kohta, kuhu läbipaistvate riietega minna ei sobiks. Kes mu läbipaistvate riiete lembust teavad, teavad ka seda, et ma tõesti käin igal pool läbipaistvate riietega. Ja nahkseelik – suht klassikaline ju? No igatahes, kahjuks pidin ma oma seksika komplekti nurka viskama ja hoopis püksid jalga panema, aga seda mitte Steni sõnade pärast (kas keegi tõesti arvab, et ma kuulaks kellegi sõna enda riiete valimisel?), vaid sellepärast, et külm oli. Läbipaistvatel riietel on palju positiivseid omadusi, aga soojapidavus pole üks neist.

No ja erkroosad püksid? Homme on lasteaias emadepäevapidu ja ma arvan, et need sobivad sinna ideaalselt. Annaks jumal, et vihma ei hakkaks sadama (pidu toimub väljas), sest mul on nende juurde ka üks läbipaistev pluus planeeritud ja läbipaistvad asjad muutuvad teatavasti märjalt ... veel läbipaistvamaks. Pole just selline esmamulje, mida ma Ernsti lasteaiakaaslaste emadele jätta sooviks. Veel. 

Kes veel aru pole saanud, siis mulle meeldib kanda selliseid riideid, mis on ... huvitavad. Mul pole mingit kindlat stiili, aga kui ma leian poest midagi lahedat, midagi, mis mulle kohe meeldib, siis löövad mul silmad särama. Kahjuks pole selliseid asju just väga palju ja nii on mul ka palju igavaid riideid, sest pidagi peab ju selga panema, et mitte surnuks külmuda ... aga siiski. Ma proovin seda viga parandada. Kusjuures, veidi naljakas mõelda, aga kui ma olin nt 21, noor ja prink (ja rumal), siis oli mu riietumisstiil ikka väga konservatiivne. Ei mingeid miniseelikuid, lühikesi pükse, nabapluuse, mkm. Ega ma mingi hoor ju pole, mõtlesin. Kui toona oleks keegi mulle seda nahkseelikut pakkunud, oleksin ma talle Viru tänava poole teed näidanud. Praegu aga ... ilmselt on asi mu vanuses ja täpsemalt selles, et mu suhtumine oma välimusse on muutunud tsipa vabameelsemaks. Või pigem pohhuistlikumaks, sest mul on tõesti üsna ükskõik, mida keegi mu riietusest arvab, eriti kuna enamasti keegi ei arvagi midagi. 

Ja teema lõpetuseks: pühapäeval tšillisin Kaisaga baaris ja ehmatasin ühed horvaadid kaineks, kui  neile ütlesin, et ma 30 olen. Ma küll ei ole veel, aga no paar kuud siia-sinna, kes neid lugeda jõuab. Aru ma ei saanud, miks nad nii ehmunud olid, aga võimalik, et nad polnud enne 30-aastaseid daame näinud. 

Pilte ma otse loomulikult oma riietest ei pane, sest a) mul pole neid ja b) mulle ei meeldi endast pilte teha lasta. Ma usu, et see ei tule kellelegi üllatusena.

30 aprill 2019

Paralleeltallinn

Kui ma olin täna taas pidanud seletama, kus ma täpsemalt elan, sain aru, et asi pole mitte selles, et teised rumalad oleksid, vaid hoopis selles, et ma elan klassikalises mittekohas. Mitte-Tallinnas. Õige Tallinn on ju Kadriorg, Kalamaja, Vanalinn, Telliskivi hipsterid, meri, Kopli, Lasnamäe. Mitte mingi ... 

"Kus sa täpsemalt elad?"

"Mardi tänaval."

"???"

"Keldrimäel"

"Ee, kus see on? Lasnamäel vä?"

"Kesklinnas."


Keldrimäe on hästi huvitav Kesklinna piirkond. Kinnisvarahinnad on meeletud, kõik Kesklinna hüved õllepudeliviske kaugusel, aga kui siin majade vahel liikuda, siis jääb vahel mulje, et oled sattunud paralleeluniversumi. Mitte mingit infrastruktuuri. Mitte mingit linnaplaneerimist. Oma maja hoovist näen ma korraga paneelelamuid ja Swisshotelli, kui hoovist välja lähen, siis eelmise sajandi alguses ehitatud puumaju, selle sajandi alguses ehitatud kolemaju ja  – loomulikult paneelelamuid. Nendest ei pääse. Siin elavad sõbralikult ja mitte nii sõbralikult koos eluheidikud, välismaalased, narkarid, umbkeelsed venelased ja mõned eksinud eestlased. Kui Tallinnast räägitakse, siis Keldrimäed ei mainita, sest see lihtsalt unustatakse ära – siin ju pole midagi. 

Aga mina olen siit leidnud oma kodu. Ma olen sadaviiskümmend korda vihastanud oma maja peale, et see nii vana ja hädine on, kuid samas sadaviiskümmend korda rõõmustanud, sest ... meie maja. Ma pole kusagil tundnud sellist ühtehoidmistunnet, kui meie majas. Meie mittekohas. Ei tea, kas just see poolhädine, kulunud, vajunud ja põlenud maja ongi põhjuseks, miks kõik majaelanikud nii ühte hoiavad? Ilmselt küll. Või on see vana maja aura lihtsalt. Mitte ühtegi õhtut ei möödu nii, et ei toimuks hoovis spontaanset majakogunemist. Kui ma avastan pühapäevahommikul, et keegi on öösel piima ära joonud (ja hommik ilma piimata on meie korteris hullem kui õudusunenägu), siis küsin ma lihtsalt meie majavestluses (jah, meil on messengeris oma vestlusgrupp kõikide majaelanikega), kes mind abist välja saab aidata ning kohe on piimakruus ukse taga. Mida iganes kellelgi vaja on – keegi ikka aitab, kellelgi ikka on. Ühised sünnipäevad, grilliõhtud, väljasõidud. Ühised mured ja rõõmud. Ühised õhtupoolikud, mis vahel poole ööni kestavad, sest katsu sa lapsi õigel ajal tuppa lüüa. Laste kasvatamiseks on meie maja ja eriti selle aed ideaalne koht, sest siin saavad nad vabalt möllata, mängida ja ennast maas veeretada nii, et küll.

Ma ei tea, kaua me siin veel elame, aga seda tean ma küll, et selle väikese üürikorteri ja väsinud maja näol saime me tõelise jackpot'i. Meie mittekoht. 


Illustratsiooniks üks pilt väga mullasest Ernstist, kes armastab meie mittekohta sama palju kui mina:


28 aprill 2019

Õhtused vestlused teistest meestest

"Sten, mis sa arvaksid, kui ma hakkaksin ka depileerjaks ... või no selleks, kes vahatab teisi?"

"Minu poolest hakka."

"Aga kas sind häiriks, kui ma mehi vahataks?"

"Miks peaks?"

"Näiteks nende intiimpiirkonda?"

"Kui sa neil lahti ei löö, siis palun väga!"


Vestlust ajendas tegelikult see, et eile oli meil aias naabritega huvitav teema üleval. Nimelt on mõned neist avastanud, et iluteenuste pakkujatel on tööpõld suur ja äkki hakkaks ise ka kosmeetikuks  / vahatajaks / milleks iganes, kes sellist tööd teevad, aga kõik nende karjääripüüdlused põrkuvad ühe probleemi vastu: mees ei lubaks teisi mehi vahatada. Naisi - palun väga! Mehi - ei. Ma siis pobisesin vahele, et kammoon, ma ei kujuta ette, et Sten mulle ütleks, et ma ei tohi midagi teha ja ma siis ei teeks ka, aga mind vaadati sellise näoga, et teame-teame, sa oled see imelik feminist. Aga probleem jääb: miks selline asi keelatud on? Et äkki naised armuvad KOHE, kui teise mehe intiimpiirkonda näevad ... või mis? Ma ise enda puhul muidugi tean, et armumiseks läheb veidi rohkemat vaja, aga äkki neil meestel on siis tõesti teistsugused kogemused. Või kuidas? Mind huvitaks TAAS, kas mina olen siin see imelik või on teised. 

Ma ise tahaks loota, et teised.

26 aprill 2019

Sõprus

Umbes 13 aastat tagasi (ma tegelikult mõtlesin pikalt, millal see täpselt oli, aga kes seda enam mäletab, ilmselt mingi jalkamängu ajal) tutvusin ma Viljariga. Ta oli mu toonase sebitava noorem vend ja kuigi tolle sebitavaga asjad üsna kiiresti rappa jooksid, siis Viljariga jäin ma edasi suhtlema. Töötasin toona jäätiseputkas ja Viljar sattus ka üsna tihti sinna ning enamasti just täpselt sellistel aegadel, kui mul olid mingid troppidest kliendid käinud ja ma tahtsin kellelegi vinguda, kuidas ma kõiki inimesi vihkan. Viljar oli selleks täpselt õige inimene, sest millegipärast (ma siiani ei tea, miks) imponeeris talle mu verbaalne kõhuahtisus. Nii saidki meist hästi head sõbrad. Ma olen temast blogis päris mitmel korral kirjutanud ja näiteks aastal 2010 kirjutasin ma nii:

Täna käisime Viljariga kinos uue linateosega tutvumas ning pärast seda pidasime maha pika arutelu trendipedede lemmikkohas Komeedis. Teema oli üsna laialivalguv, rääkisime elu mõttest, mõtisklesime käitumismallide ja neist kõrvalekaldumise üle, pidasime plaane, kuidas rutiinist põgeneda ... Mulle meeldis nii tohutult, et leidsin mõttekaaslase – kellegi, kes ei arva, et mul on identiteedikriis, kellegi, kes viitsib kuulata ka mu kõige ebameeldivamaid ülestunnistusi oma tunnete kohta. Ma ei kujuta ette, et leiaksin palju inimesi peale tema, kes ei mõistaks mind hukka, olles äsja kuulnud mu arutelu teemal, kuidas ma ilusat ja rahulikku elu nautida ei oska ja kõigele vee peale tahan tõmmata. Olgu, võimalik, et ta mõistab mind hukka, aga ta ei jäta selle juures muljet, et ma olen idioot. See on hea. Samas suudab ta tekitada tunde, et kõik on võimalik. Ja ongi! Vahel on vaja lihtsalt väikest meeldetuletust.

Praegu tollele ajale tagasi mõeldes tunnen ma teatavat piinlikkust, sest ma põhimõtteliselt muud ei teinudki kui elasin oma hetkemeeleolusid tema peal välja. Toda 2010. aasta episoodi mäletan ma  hästi: ma töötasin siis kohas, mis mulle üldse ei meeldinud ja olin nii räiges stressis, et jube kohe. Loomulikult oli mul siis paljust Viljarile vinguda. Kuidas ta seda kõike talus, ma ei kujuta ette. Ilmselt ma aga väga kohutav ei olnud, sest mingil hetkel kirjutas tema minu kohta nii:

Ma poleks uskunud kunagi, mitte kunagi, et keegi teeb minu eest otsuseid paremini kui mina. Täna ma mõistsin, et saab. Tegelikult ma teadsin seda ammu aga ma kartsin seda tunnistada. Koju vantsides, pardikeste prääksute saatel ma mõistsin ma ma. Madlike Sa oled parim.

 Jah, ka tema pidas blogi, aga minu suureks kurvastuseks ta seda enam ei kirjuta. Ma muidugi kurtsin talle ka, kui ta lõpetas, et kurat, ei tohi inimeselt lugemisvara käest ära võtta, aga kas ta siis mind kuulas? Loomulikult mitte. 

Ja siis juhtus see, millest ma paar postitust tagasi kirjutasin. Elud läksid erinevatesse suundadesse. Algas see nii, et Viljar kolis oma toonasest elukohast ära, mistõttu ei saanud tal enam külas käia. Siis leidsin mina endale uue mehe, sain lapse, siis leidis tema elukaaslase, sai lapse ja nii meie senine üsna tihe suhtlemine rauges. Aeg- ajalt rääkisime veebis ja kinnitasime teineteisele, et jaa, saame kokku, aga noh, kõik teavad, mida see tegelikult tähendab. Kuni ma kirjutasin selle postituse, milles rääkisin sõprade kadumisest. Ja Viljar kirjutas mulle, et meiega küll nii ju ei lähe. Eksju? Ja mina ütlesin, et seda väidet tuleb ju ometi kontrollida. Eile saimegi kokku ja ... see tunne, kui sa kohtad inimest, keda sa pole üle viie aasta näinud, aga räägid temaga, nagu oleksite kohtunud eile ... see on midagi imelist. Kõikidega nii pole. Aga nende inimeste nimel, kellega nii on, tasub elada.

16 aprill 2019

Vahepala Ernstist ja sünnipäevadest

... et ma ära ei unustaks.

Teate, kuidas vanemad oma lapsi sünnipäevahommikutel äratavad? Tordiga, lauldes, ja üles äratades? Noh, tegin mina siis sama, laulsin ja kutsusin Ernsti kinke avama. Kõik oli kena ja tore ning sünnipäev möödus ka vahvalt. Eile, mil sünnipäev oli juba ammu möödunud ja unustatud (minu poolt, sest see oli ikkagi kuu aega tagasi), küsis ta mult etteheitvalt:

"Sünnipäev oli ju puhkepäev! Miks sa mind siis nii vara üles äratasid?"

mina: "Ma tahtsin sulle kingitused üle anda ju."

Ernst: "Sa oleksid pidanud ootama, kuni ma ise ärkan ja siis kingitused andma."


Vahel ma mõtlen, kas Ernst minult üldse midagi pärinud on, sest välimuselt pole ta absoluutselt minu moodi (välja arvatud juuksed, vaene laps), aga siis tulevad ette sellised vestlused ja ma mõtlen, et oo jaa, need on minu geenid. Ma olen ka alati magamist kingitustele eelistanud ja kui keegi mind puhkepäeval üles ajaks, et mingit torti sööma sundida ja asju anda ... ei. Ma oleksin sama pettunud.

Aga rääkides sünnipäevadest natuke üldisemalt, siis sattusin ma eile lugema mingit arvamust, et kui laps tahab suurt sünnipäeva ja vanemal on majanduslikult võimalik see korraldada, siis PEAB selle korraldama isegi siis, kui vanem ise ei taha. Sest teatavasti on need emad (jutus räägiti vaid emadest, isad on ilmselt lihtsalt kõndivad rahakotid), kes natuke enda peale mõtlevad, isekad, nõmedad ega kõlba üldse lapsi kasvatama. Noh, ma ei pidanud Ernsti sünnipäeva mingis mängutoas, sest ma ei viitsinud kogu selle jamaga tegeleda ja üleüldse mõte sellest, et ma pean võõraid inimesi lõbustama ... prr. Nii et jah, sellise definitsiooni järgi olen ma tõesti lapsevanemaks kõlbmatu. Aga midagi pole teha, selleks, et terve mõistuse juures püsida, peab enda tahtmised esikohale seadma.

Enda sünnipäeva pean ma aga Tarantino baaris. 



09 aprill 2019

Tulevikuperspektiivid avardusid

Vaadates viimase aja poliitilisi arenguid, on mulle selgeks saanud, et kogu mu pere on oma potentsiaali selgelt alakasutanud. Ma olen siiani (naiivselt) arvanud, et kuhugi tööle kandideerides võiksid olla olemas mingitki eeldused, haridus või midagi muud säärast, aga ei, naise aru on ikka naise aru.

Näiteks on mu õde lõpetanud ülikoolis ajaloo eriala ja ta pole siiani mõelnudki selle peale, et näiteks rahandusministriks minna. Ande raiskamine! Ma arvan, et (nelja) aasta pärast võiks ta oma tulevikuplaanid ümber mõelda. Ja mu teine õde, kellel on doktorikraad: tal ei tasu midagi alla peaministritooli isegi mitte vaadata. Või siis üldse Eesti unustada ja kohe Euroopa Parlamenti minna, sest ilmselgelt on ta liiga haritud siinsete madalate ministrikohtade jaoks. Mu vend saab kohe kraadi riigiteadustes – ma arvan, et hea vanema õena annan talle soovituse kohe oma kandidatuur mõnele ministrikohale üles seada. Pole siin midagi "madalalt alustamist", kui juba, siis juba. Ma ise veel kaalun haridus- ja kaitseministri ametite vahel, kuidagi ei suuda valida. Kui ikka suured juhid ja õpetajad eeskuju annavad, avarduvad piirid nii palju, et mõistus läheb kohe segi.

Ja otse loomulikult pole mul siin aega pikemalt kirjutada, sest tähtsad läbirääkimised jne.

04 aprill 2019

Aprill on julmim kuu*

Nukker on olla.

Pärast eelmise aasta traagilist ja rasket kevadet, mis viis meie hulgast ühe mulle väga lähedase inimese, pole enam kevadetel seda ärkamise-tärkamise võlu. Kohe, kui päike välja tuleb ja esimesed soojad kevadpäevad saabuvad, tuleb mulle, justkui Pavlofi refleks, tusatuju peale. Kaasa ei aita ka see, et ilmselt on ka Ernstil Pavlovi refleks tööle hakanud, sest viimasel ajal küsib ta kogu aeg, kus Bella on.

Ja mida ma vastan neljaastasele, keda ei rahulda vastus "teda pole enam". Isegi mina, kes ma olen 29, ei saa sellest veel täiesti lõpuni (ja emotsioone täielikult kõrvale jättes) aru, kuidas ühel hetkel saab inimene olla ... ja siis enam mitte. Eriti, kui olla seda protsessi pealt näinud. Mis siis veel väikesest lapsest rääkida. Ma olen üritanud rääkida, et inimesed surevad ja siis neid enam ei ole ja keegi ei tea, mis neist saab. "Kas Bella läks taevasse?" küsis siis Ernst. Kust ta midagi sellist veel kuulis? "Ma ei tea," vastasin ausalt, sest ma ei tea. Õnneks on Ernst aru saanud, et ma ei tea päris paljusid asju, nii et ta on leppinud mu mitteteadmistega.

Tegelikult oli just Ernst see, kes aitas eelmisel aastal leina läbi elada. Esiteks ei saa väikese lapse kõrvalt teki alla pugeda ja maailmast välja astuda ja teiseks tahtis ta ise kogu aeg Bella kohta küsida, temast rääkida, tema videoid vaadata. Ja ma ikka ju vastan. Kas ta oli haige? Miks ta haige oli? Mis haigus see oli? Miks ta ära suri? Kus ta on? Kas sa olid kurb? Ja. Nii. Edasi. Ning sel ajal, kui ma kõiki oma tundeid ja mõtteid lapsele arusaadavasse keelde ümber panin, mõtestasin ma haigust, surma ja leina ka enda jaoks lahti ja elasin läbi. Ilmselt oli see ka hea, et ma selle kõigega nii intensiivselt tegelema pidin ja oma tundeid kalevi alla ei pannud, sest allasurutud emotsioonid ei too ju kunagi midagi head kaasa.

Ja nüüd, kui aasta on möödas, olen ma asunud tegelema mitte ainult oma leinaga, vaid ka materiaalse pärandiga. Minu käes on nimelt Bella arvuti, mille sisuga ma möllama pean, ning minu valduses ka Bella filmi- ja raamatukogu, mille Epuga hea meelega kuhugi annetaksime. Aga kuhu, vot see on küsimus. Praegusel ajal on inimestel nii palju asju (üle), et igasuguste asjade müümine, andmine ja annetamine on praktiliselt võimatu. Aga samas ei tahaks neid ära ka visata, sest ta kogus on ikka väga huvitavat kraami. Väga palju muusikute elulugusid ja erinevate kontsertide DVD-sid näiteks. Ja minu isiklik lemmikkogu: Ida-Saksa pornofilmid. Ma küll vaadanud neid ei ole, aga juba pealkirjad ja pildid on nii paljutõotavad, et ... Aga linnaraamatukokku neid päris ei anna või täpsemalt: ilmselt neid sinna ei taheta. Eks me peame veel mõtlema, aga kui siia satub juhuslikult keegi, kes teab kedagi, kes, soovitatavalt Tartus, tunneb huvi, siis andke teada. 

***

Eile aga jalutasin ma õhtul ühelt poliitiliselt vestlusõhtult koju ning ütlesin oma jalutuskaaslasele, et olen praegu kõigega oma elus rahul. See ei takista mul muidugi virisemast, et tööd on palju, unetunde vähe, laps käib närvidele, ükski riietusese selga ei lähe jne jne, aga. Kokkuvõttes on ju kõik hästi. Oma vingumistaseme järgi ma tavaliselt saangi aru, kas on hästi või mitte, sest näiteks aasta tagasi, kui ma elasin päevast päeva emotsioonide alumise piiri peal, ei tulnud mul vingumine pähegi. Praegu ... ma just pidasin ühele tuttavale monoloogi, kuidas ma oma juukseid vihkan. Kui see pole pseudoprobleem, siis mis on?



*T. S. Eliot. "Ahermaa"

03 aprill 2019

Minevikuinimesed

Lugesin Ritsiku postitust ja, nagu ikka, hakkasin mõtlema enda peale. Enda mineviku ja minevikuinimeste peale.

10 aastat taagsi käisin ma ülikoolis, elasin väga aktiivset ja õppimisrohket ülikoolielu ning teadsin, et minust saab tõlkija või keegi, kes tegeleb väga aktiivselt eesti või saksa keelega. Ma deitisin ühe kutiga, kes, nagu minagi, teadis väga täpselt, kes temast saab ja millega ta tegelema hakkab, kui kool läbi. Me mõlemad liikusime väga sihikindlalt oma eesmärkide suunas (mis olid küll äärmiselt erinevad ja teineteist välistavad, aga millegipärast me ei mõelnud sellele). Ja siis ühel hetkel astusin ma oma rajalt kõrvale ja jätsin nii tema kui ka kogu toonase elu maha.

Eelmisel aastal kohtasin ma teda uuesti ja avastasin, et sel ajal, kui mina olin tuulelipuna ringi lennanud ja oma karjäärivalikutes pea 180-kraadise pöörde teinud, oli tema teinud teoks kõik need plaanid, mis tal toona olid. See pani mind mõtlema selle peale, mis oleks küll minust saanud, kui ma sama sihikindel oleksin olnud? Kas ma oleksin praegu edukam? Aga õnnelikum? Me vestlesime sel teemal pikalt ja jäime eriarvamustele (nagu elukäikudestki näha). Mina ütlesin, et inimene peab kohanema, oma plaane muutma, kui need rõõmsaks ei tee, aga tema  ... Ja kui ma siis meid mõlemaid vaatan, siis ei saagi teada, kummal õigus on, sest me mõlemad oleme ju õnnelikud oma praeguste eludega.

Lisaks hakkasin ma mõtlema sellele, kui palju inimesi, kohti ja asju ma oma erinevatesse minevikuetappidesse maha olen jätnud. Ülikooliaega jätsin ma toonased kursusekaaslased, vallaliseaegadesse peokaaslased, eelmistesse töökohtadesse töökaaslased ... ainult väga vähesed inimesed on minuga siiani kaasa tulnud. Isegi mingitel aegadel väga lähedased inimesed on praegu nii võõraks jäänud, et nemad ei tule mulle meelde ega mina neile. Ja ma olen vahel mõelnud, et looks uuesti sideme. Saaks kokku! Me saime ju nii hästi läbi ja meil oli nii lõbus. Paraku mõtlemisest ma tihti kaugemale ei jõuagi. Need ajad on jäänud minevikku. Kas mul oleks praeguses eluetapis nendega sama huvitav, samasugune side – vaevalt. Kusjuures ma olen vahel ikka üles soojendanud mingeid tutvusi, kirjutanud. Mulle on kirjutatud. Kokku oleme isegi saanud, aga enamasti on siis kogu suhtlus nii pingutatud olnud ja kogu ammune sundimatus on kadunud. Nii olengi ma teinud otsuse, et mälestusteradadel käin ma ainult oma peas. 

Aga vahel tunnen ikka nõrka torget: kui ma oleksin nt jäänud Tartusse, mis oleks minust saanud? Kui ma oleksin oma plaane teoks teinud? Kas need inimesed, kes mu elus kunagi nii tähtsat rolli mängisid, oleks sinna alles jäänud? Või oleksid nad ikka tee peal kaduma läinud? Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid.

29 märts 2019

Küsimused

Leidsin Anu blogist küsimustiku ja tahtsin ka kohe vastata. Also, beginnen wir.

Kas päikese- või suusareisid?
Ma valiks kolmanda variandi ehk linnakultuurireisid. Suusatanud pole ma elus ainsamatki korda ning päikest talun ma ainult kaks esimest puhkusepäeva, mille järel hakkan vinguma ja minestama, sest nii palav on.

Mis on su kõige vihatum kodutöö?
Kõik kodutööd. Okei, kui midagi konkreetset välja tuua, siis ei meeldi mulle aknaid pesta või mingeid selliseid nurki kraamida, kus ämblikud olla võivad (minu arvates siis igal pool). Triikida ka ei meeldi, aga seda ma ei tee niikuinii, nii et see ei kvalifitseeru.

Mis on su lemmikpitsa peal?
Sink, oliivid, sibul, juust ja veel juustu.

Kas sina paneksid anonüümse kommentaariumi kinni?
Voltaire'i tsiteerides: "Ma ei ole nõus sellega, mida sa ütlesid, aga ma olen valmis surema sinu õiguse eest seda öelda". Ma vihkan tsensuuri.

Kas näeksid end kunagi veganina?
Isegi, kui tahaksin, siis tervis ei luba.

Parim raamat?
"Lui Vutoon", "Sada aastat üksildust", "Meister ja Margarita", "Tappa laulurästast" ja veel kõik need, mis mulle meelde ei tule.

Milles oled sa koba?
Käsitöös, joonistamises, elegantselt kõndimises, nii et vastu nurki ei põrka.

Kas oled ebausklik?
Ei. Usklik ka mitte.

Mis on õnneliku suhte saladus?
Mõlemapoolne usaldus, huumorimeel, tasakaalukus.

Lemmik aastaaeg?
See aeg, mis mu sünnipäev on ehk suve lõpp / sügise algus.

Millised kolm asja sinu käekotist võib leida?
Konkreetselt praegu on seal prillitoos, kõrvaklapid ja punane huulepulk.

Mida sa meeste puhul ei mõista?
Sama, mida naiste juures: liigset solvumist, üldistamist, pimedat rumalust, väiklust.

Kas sa oled realist või unistaja?
1000000% realist.

Mis sul parasjagu elus käsil on?
Palju tööd ja palju ootust. Tööst pean pikemalt mõni teine kord kirjutama, aga praegu ootan nt oma sünnipäeva, sest siis sõidan ma Steniga (esimest korda koos) Berliini. Kui ootus ja töö kõrvale jätta, siis üritan lihtsalt ellu jääda.

Kes on sinu lemmikblogija?
Kurb, aga mul tõesti pole lemmikblogijat. On palju blogisid, mida ma loen, aga nendest lemmiku väljavalimine on võimatu.

Milline vanasõna sind kõige paremini kirjeldab?
Ma ei tea ühtegi vanasõna hetkel peast, aga mulle meeldib enda iseloomustamiseks kasutada hoopis lauset "Faustist": "Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead. Kes kurja kavatseb, kuid korda saadab head."

Kas Facebook, Instagram või Twitter?
Facebook, sest seal on mul kõige rohkem igasuguste huvitavate mõtteavaldustega sõpru ja – mulle ei meeldi pildid.

Suurim iluapsakas naiste puhul?
On palju asju, mis mulle ei meeldi, aga samas oleneb kõik inimesest. Mõni võib nt juuksepikendustega ülikihvt välja näha, samas kui teine tundub nagu hoor. Ma ise kardan enda puhul seda viimast varianti, mis on ka põhjus, miks ma igasugustest pikendustest kauge kaarega mööda käin.

Meeste suurim stiiliapsakas?
Mulle üldse ei meeldi üliliibuvate riietega mehed ja sellised mehed, kes kannavad roosat.

Mis on need kolm asja, mida poest alati ostad?
Piim, banaanid, veel piima.

Lapsepõlve hüüdnimi?
Mul pole kunagi hüüdnime olnud, ilmselt mu nimest ei saa ühtegi normaalset hüüdnime tuletada. Lindgreni järgi on mind vahel Madlikeseks kutsutud, aga kuna mulle diminutiivid ei meeldi, siis olen selle ära keelanud. Ainult mina ise võin seda kasutada.

Lemmiksöök? Kõige vähem lemmik söök?
Erinevad juustud, haisvad vorstid, kala. Kõige vähem maitseb mulle maks. Tegelikult on maks ka ainus asi, mis mulle eriti ei maitse.

Kas kontsad või tennised?
Oleneb olukorrast, aga üldiselt tennised. Vahel aga on kontsad kohustuslikud, et end hästi tunneksin.

Emaduse parim külg?
Mu ema ütles mulle kunagi elutõe: "Kasvata, kuidas kasvatad, mõni võib ikka õnnestuda." Enne Ernsti arvasin ma ikka, et vohh, kuidas ma oma last õigesti kasvatama hakkan, aga nüüd saan ma aru, et ma olin naiivne.

Mis ajab sind rohkem närvi, ootamine või liiklus?
Ootamine. Ma vihkan üle kõige siin maailmas hilinemist või kellegi järel ootamist.

Kui saaksid teha ühe seaduse, siis mis see oleks?
Mõtlesin pikalt selle üle ja välja ei mõelnudki. Midagi, mis muudaks haigete või erivajadustega inimeste elu palju lihtsamaks. Mis see oleks? Ma ei tea.

Mis on mehe juures oluline?
Hea välimus ja muskid ofc. Okei, okei, tegelikult huumorimeel, viisakus ja empaatiavõime. Samu omadusi, muide, hindan ma ka naiste juures. 

Suurim eneseületus?
Ma olen nii laisk inimene, et ma hoidun igasugustest eneseületust meenutavatest asjadest kaugele, aga ilmselt kõik need korrad, kui ma olen pidanud avalikult üksinda esinema. Eriti veel need korrad, kui see esinemine saksa keeles on olnud.

Mida sa kunagi ei reklaamiks?
Poliitikast hoiaksin ennast hea meelega eemale, nii et ilmselt midagi, mis poliitikaga seotud on.

Kas lõhefilee või burger?
Mõlemad korraga ja kordamööda.

Mis on see isiksuseomadus, mis sulle enda puhul ei meeldi?
Neid on palju. Laiskus. Enesekindluse puudus. Asjadest taganemine. See, et ma olen endast nii madalal arvamusel, et ma tihti jätan mingid lahedad asjad tegemata või cool'id kohad käimata, sest ma kardan ... ma ei tea, mida. Et ma ei saa hakkama? Et ma ei oska inimestega suhelda. Ma kadestan südamest neid inimesi, kes suudavad iga suvakaga kohe jutusoone leida või small talk'i ajada. Mina ei suuda. Ma võiks neid omadusi loetlema jäädagi, aga juba esimeste puhul sattusin ma masendusse, nii et ma parem siinkohal lõpetan. 



18 märts 2019

4 aastat Ernsti, 4 aastat mind

Kui ma vaatan täna 4-aastaseks saavat Ernsti, siis tegelikult mõtlen ma, kuidas need aastad mind puudutanud on. Mitte muutnud. Ma ei saa öelda, et lapsesaamine mind kardinaalselt muutnud oleks, sest ma ju ei tea, kuidas ma ilma lapseta selle 4 aasta jooksul muutunud oleksin. Ja pealegi olen ma enda arvates ikka samasugune kui enne, sest ikka olen ma töönarkomaan, teen väga musti ja kahemõttelisi nalju, vihkan idiootsust, kannan minikleite, joon õlut ning teen kõiki neid asju, mida kombekad daamid a) ei tee, b) ei ütle, et teevad.

Aga mul on tohutult hea meel, et just Ernst on mind neil neljal aastal saatnud.

Ma olen ikka mõelnud, kuidas mul vedanud on, et Ernsti nii ... ma tahtsin kirjutada, et kerge, aga nii ma valetaksin. Pigem sujuv. Jah, kuidas mul vedanud on, et teda nii sujuv kasvatada on olnud. Sünnist saati on ta korralikult maganud, kõik oskused on ta omandanud nii möödaminnes (just eile avastasin, et ta oli paberile "takso" kirjutanud - kes seda talle õpetas? Mina mitte), uute kohtade või inimestega harjumine pole talle kunagi probleemiks olnud ... Ja ma olen selle üle nii õnnelik, sest ma olen küll ja veel kuulnud õudukaid aastaid kestvatest magamata öödest, lastest, kes võõrastega jääda ei taha vms. Ilmselt mingi kõrgem jõud nägi, et selliseid piinu ma üle ei elaks, ning andis mulle Ernsti.

Mis ei tähenda, et ta oleks illikukununnupai latseke, kes kogu aeg sõna kuulab ning vabal ajal paberile lilli ja liblikaid joonistab. Ei. Tal on väga tugev iseloom ning arusaam sellest, kuidas asjad tegelikult käima peaksid. Vahel ajab see mind täiesti hulluks, aga teisalt jälle - tugev iseloom tuleb ainult kasuks. Ja ta mälu! Ma pole väga paljut suutnud Ernstile pärandada, aga õnneks on ta saanud mu kõige väärtuslikuma omaduse - ülihea mälu. See muudab ta elu tulevikus kindlasti palju lihtsamaks.

Ja ta on nii .... armas. Ma olen üritanud talle nt selgeks teha, et kui talle miski ei meeldi või kui on paha tuju, tuleb seda öelda, mitte jonnima hakata, sest muidu on raske probleemile lahendust leida. Ilmselt just sellepärast oli meil eile selline vestlus:

Ernst laulab, järsku peatub: "Mul on paha tuju."
Mina: "Miks?"
Ernst: "Mulle ei meeldi miski."
Mina: "Mis täpsemalt?"
Ernst: "Ma ei tea."



Palju õnne sünnipäevaks!

15 märts 2019

Väike feminismipuhang

Nii, taas pole ma üldse jõudnud oma äärmiselt huvitavast elust kirjutama tulla, kuigi aasta alguses suure suuga lubanud olin. Mis teha, ma olen päriseluga nii hõivatud olnud ja kui üldse midagi kirjutanud, siis oma sõpradele ja perele. Blogi, mulle tundub, hakkabki nüüdsest veidi tagaplaanile jääma. Põhjustest võiksin ma pikalt rääkida, aga las need praegu jäävad.

Aga sel ajal, kui ma blogisse midagi kirjutanud pole, olen ma siiski oma mõlemat silma peal hoidnud kõigel, mis praegu Eestis toimub, seda kõike ka analüüsinud ja edasist kulgu ennustanud. Vahel on mu selgeltnägijavõimed ka mind ennast üllatanud, sest ma ei osanud arvata, et kui ma hommikusöögilauas Stenile ütlen, et raudselt tärkab Keskis vastupanuliikumine, mille juhiks saab Raimond Kaljulaid, siis see toimub selsamal päeval. Seda ütlesin ma ka, et ega Mati Alaver heast südamest dopinguarstide telefoninumbreid laiali jaga, raudselt saab ta selle eest räigelt pappi ja ma üldse ei imestaks, kui ta mingi kõrgem asjapulk dopingumaffias oleks. Noh? Loodetavasti toimuvad ka mu teised ennustused niisama kiiresti, sest need on samuti äärmiselt ... raputavad. Elame-näeme. Suudaks ma nüüd lotonumbreid ka ennustada, oleks elu päris ilus, aga ma kardan, et mu ettenägemisvõimed mõjuvaid vaid poliitikale ja igasugustele muudele sahkerdustele. 

Kui poliitika mind siiani eriti üllatanud ei ole (ma usun nimelt inimestest ainult halvimat), siis minu tavaelu ja selle ümber keerlevad inimesed küll. Nimelt vedasin oma sõbranna, kes muidu lastega kodus on, naistepäeval rokibaari, ja ta küsis mult, kas ma ka küsin Stenilt luba, kui kuhugi välja, eriti veel baari, minna tahan. Esialgu jäi mul suu lukku. Luba? Mina? Oot, kas täiskasvanud inimesed peavad üksteiselt luba küsima, et kuhugi minna? Äkki teeb ta nalja? Ma nii loodan, sest see on ju haige! Aga ei, tõsine küsimus oli. Tema abikaasa nimelt ei poolda seda, et naine, kes muidu lastega kodus on, mõnel õhtul sõbrannadega baari läheb. Ma põhjuseid ei hakanudki küsima, sest sellel ei saa olla normaalseid põhjuseid, küll aga tekkis mul iseendale ja tegelikult ka kõikidele teistele küsimus: mind on tihti karvaseks feministiks tituleeritud, kui ma julgen mainida, et naised pole tikkivad kodumasinad, vaid täiesti võimelised tegema tööd, saama selle eest head palka, käima koolis, avaldama arvamust jms mõeldamatut, AGA kas see on ka feministlik jura, kui ma leian, et oma mehe või üleüldse kellegi käest LUBA KÜSIMINE on ebanormaalne? Ma ei kujutaks ette, et ma läheksin täna õhtul Steni juurde ja küsiksin: "Kuule, ma tahaksin järgmisel nädalal sõbrantsiga kinno minna, kas tohib? Ausõna, ma olen kella 22ks kodus!" Külmavärinad tulevad peale, kui ma selle peale isegi mõtlen, aga veel tugevamad külmavärinad tulevad siis, kui ma mõtlen, et selliseid paare tõesti leidub, kus luba küsimine on normaalsus.

Sellise feministliku noodiga täna lõpetame.

14 märts 2019

Emakeelepäev

Sain just teada e-etteütluse tulemused ja avastasin, et tegin vaid ühe vea: kirjutasin "rahvusringhääling" suure tähega. Võimalik, et ma nüüd pisendan, aga minu meelest on see siiski üsna tühine viga, sest esiteks muutuvad suure algustähega kirjutamise reeglid kogu aeg ja teiseks ... ei teagi. Muidu aga päris hea tulemus, kas pole! Ma ise vähemalt rõõmustan.



Minge ka e-etteütlust tegema!

28 veebruar 2019

Minu Tammsaare

Käisin esmaspäeval "Tõde ja õigust" vaatamas ning olen sestsaati suures segaduses olnud. Mõtlesin isegi, et ma ei kirjuta sellest, aga kui ma ühe inimesega ja siis veel ühe inimesega ja veel ühega filmist rääkisin ning nemad samamoodi arvasid kui mina, otsustasin siiski, et saagu mis saab – panen ka enda ebapopulaarse arvamuse kirja. Siis on tehtud.

Film oli hea, isegi kui tõsta see välja tavapärasest uue Eesti filmi kategooriast, kus vahitakse ainult merd ja joostakse (põhjendamatult) alasti ringi. Tegevus käis, fragmentaalsust oli vähe (kuigi siiski natuke oli, minu jaoks isegi häirivalt), oli päris palju ülihäid stseene, mis panid kaasa elama. No ja näitlejad ... Priit Võigemast tõi nt külmavärinad peale iga kord, kui ta ekraanile ilmus – lihtsalt nii hea! Mu ema muidugi mainis, et kuigi ka tema nautis iga sekundit Võigemasti mängust, oli ta Pearu jaoks natuke liiga intelligentne. See selleks. Kõik näitlejad olid mu meelest superhead, aga see polnud üllatus, sest Eestis ongi väga head näitlejad.

Aga midagi jäi puudu. Kui ma kinosaalist välja astusin, ei olnud ma rabatud. Mõtlesin tükk aega, miks. Et on ju hea film, kihvtilt monteeritud, põnev, heade näitlejatöödega, isegi paljast Mirtel Pohlat pole – miks ma siis vaimustusest ogar pole? Tundsin ennast isegi süüdi ega julenudki sellepärast oma arvamusest kirjutada, sest mis eestlane see selline on, kes nüüd öö läbi ärkvel ei ole ja elu mõtte peale pärast seda filmi ei mõtle? Aga nii nagu Andres ei leidnud Vargamäelt armastust, ei leidnud mina filmist elu mõtet. Täna hommikul, kui taas ühe inimesega filmist kõnelesin, sain aru, miks. Ikka raamatu pärast. Ma olen nimelt kõik "Tõe ja õiguse" osad mitte vaid ühe, vaid mitu korda läbi lugenud, kooliajal neist uurimustöid, kirjandeid ja mida kõike veel kirjutanud, nii et põhimõtteliselt on mul "Tõe ja õigusega" väga tugev side. "Tõde ja õigus" on minu jaoks väga eksistentsiaalne romaan ja see eksistentsiaalsus läheb palju kaugemale eestlusest, inimese ja maa suhtest ning töötegemisest, mida esimeses raamatus kujutatakse. Ma olen nõus Andrus Kivirähiga, kes kirjutas, et kui inimene on lugenud vaid esimest osa, ei saa ta väita, et on lugenud kogu romaani. Esimene osa on vaid sissejuhatus ja – pean nüüd ütlema oma väga ebapopulaarse arvamuse – üks igavamaid neist viiest raamatust. Kui lugeda vaid esimest raamatut, jäävad paljud teemad selgusetuks või lahtiseks. Film oli vaid esimese osa põhjal ja kuigi ma eeldan, et lavastaja oli ikka kõik osad läbi lugenud, jäi ka filmis kogu romaani saatvast eksistentsiaalsusest ning tõe ja õiguse otsingutest puudu. Mõneti on see ka loogiline, sest "Tõe ja õiguse" tegelik peategelane – Indrek – tuleb esile alles teises raamatus ning just tema on see, kes need otsingud edasi viib, aga teda ei kujutata filmis peaaegu üldse. Ka oli film palju süngem kui raamat ja alguse lootusrikkust oli ka vähe. Kohe algusest peale oli kõik hästi raske. Lisaks olid filmis puudu paar minu jaoks hästi vajalikku stseeni (kuidas Pearu üksinda öösel enne Krõõda matuseid tee siledamaks tegi, kuidas Indrek Mari põllul kiviga viskas ja veel mõned), aga samas ma adun ka, et kõike ei saagi filmi sisse panna, kui just kümnetunnist filmi ei tee. Lihtsalt ... minu jaoks olid need hästi tähtsad kohad raamatust ja sellepärast ma siin vingun.

Ma võiks nüüd teha etteaimatava kokkuvõtte ja öelda, et tegelikult oli ikka väga hea film jne jne. Oli tõesti. Aga ülistuslauluga ma kaasa ei läheks. 

17 veebruar 2019

Täna


Täna oli nii ilus päikeseline kevadilm, et ma tegin seda, mida kõik eestlased teevad, kui esimene mätas kuiv lume alt väljas on: läksin randa. Milleks muidu Tallinnas elada, kui mere ääres ei käi? Pealegi leian ma, et mul on moraalne kohustus Ernst ka merefänniks kasvatada ja lisaks ei tea ma midagi paremat vaimse tervisele kui merekohin. Mõnus oli! Kusjuures me polnud üldse kõige ekstreemsemad - meie kõrval jalutas üks mees ujumisriietes vette sellise näoga, justkui oleks suvi. Miks mitte, eksole. Ma eeskuju ei võtnud. Pärast jalutasime Lennusadama juurde ja nägime teel hädas hispaanlasi, kes ilmselgelt kõndisid esimest korda elus jää peal. Kui me Ernstiga neist mööda kiirustasime, väljendasid nende näod õudu ja uskumatust, sest kammoon, lapsega sellises kohas! Ma ei hakanud mainima, et eestlaste taluvuspiir igasuguste ilmaekstreemsuste osas on üsna kõrge.

Reedel olin, muide, haige. Ma olin juba pikka aega oodanud, kunas läbipõlemine kätte jõuab, nii et kui mul reede hommikul pea valutas ja nina kinni oli, mõtlesin, et nii, nüüd ongi käes. Võtsin ruttu töölt vaba päeva, haarasin Jägermeistri kaissu ja keerasin magama. Mul pole tõesti praegu aega haige olla, nii et ravimiseks tuli rakendada erakorralisi meetmeid. Aitas küll! 

Ja kõhutantsuga läheb mul hästi, tänan küsimast. Kuigi mul on hetkel esmaeesmärk lihtsalt võhma kasvatada, siis teine ja natukene salajasem eesmärk on ... rasvakihti vähendada. MA TEAN, et mul pole mingit põhjust oma kaalunumbri või rasvaprotsendi pärast muretseda, aga ikka tahaks ju kenam ja saledam välja näha. Mul on niikuinii oma välimusega selline keeruline suhe, et ühest küljest pean ennast üsna silmapaistmatuks daamiks, aga teisalt jälle ei taha ma midagi ette ka võtta, et ilusam olla (nt igasugused pikendused ja solaariumid on täiesti välistatud). Nii et ... ma ei tea, mida ma öelda tahtsin. Et tahaks olla saledam ja ilusam. Sellega seoses on mul taas räige dilemma juustega: novembris lõikasin ma endale bobisoengu, mis praeguseks on välja kasvanud. Nüüd on kaks varianti: kasvatada või lõigata. Kasvatada või lõigata? Mu elu on täis keerulisi küsimusi.

Sellega tänaseks lõpetangi.

13 veebruar 2019

Kuidas saada kõhutantsijaks

Pärast eelmise postituse kirjutamist mõtlesin, et kaua ma siin ikka oiates ringi liigun ja vanadust kirun – palju parem oleks ennast natuke liigutada, ja kuna ainus trenn, mis mul südant pahaks ei aja, on kõhutants, siis ... Mõeldud, tehtud, otsisin veebiavarustest üles õpetusvideod ja hakkasin pihta. Kontakttrenni jaoks on mu aeg veidi piiratud ja üleüldse eelistan ma praeguste ilmaolude juures majast välja minna vaid hädavajadusel. Õnneks oli mu spordientusiasmihetkeks ka seljavalu vähenenud, nii et mõtlesin, et vohh, ma hakkan räigelt treenima ja siis läheb valu täiesti ära.

Väga. Vale. Mõte.

Mu kange selg ei takistanud mul küll oma tavapärast kontorielu elamast, aga paraku liigutatakse kõhutantsus veidi teistsuguseid lihaseid. Ma taipasin seda siis, kui ma ülakeharinge tegema hakkasin ja valust põrandale vajusin. Olete te proovinud oma rindu võdistada, kui õlavoode närvipõletikus on? Ei? Ärge proovige. Või tehke nagu mina ehk proovige ikkagi ja vihastage, et te nii rumal olete. Pärast paari nurjunud katsetust otsustasin, et treenin hoopis alakeha ehk teen puusaringe.

See tähendas, et järgmisel päeval ei valutanud mul mitte ainult õlad, vaid ka puusad ja mingid kõhulihased, mille olemasolust mul siiani aimugi polnud. Nimelt oli mul vaja ju hädasti selgeks saada, kuidas ühe puusaga ringe teha ning kuna see pole just kõige lihtsam, tegin ma seda veel ja veel ja veel ... Aga selgeks sain! Võib-olla mitte päris nii oskuslikult, et kohe esinema saaksin minna, aga ringid saavad tehtud. 

Õnneks järgmine trenn oli juba lihtsam ja valutum ning loodetavasti täna, mil kavatsen uuesti treenida, saan ka ülakehale rõhku panna. Kõhutants on ikka äge! Kui ma profiks saan, kavatsen seda metal'i saatel tantsima hakata nagu ühes videos, mille linki ma hetkel üles ei leia.

Vastus pealkirjas esitatud küsimusele: soovitatavalt ilma närvipoletikuta treenides.

08 veebruar 2019

Lobisen

Tahtsin natuke lobiseda, sest ega mul midagi tarka hetkel rääkida pole. Tööd on, nagu ma mainisin, palju ja selle kõrvale on kogunenud suur kuhi asju, millega ma tegeleda tahaksin, aga pole jõudnud. Raamatud istuvad kurvalt virnas, saated järelvaatamises. Kodus on mul viimasel ajal aega vaid "Allo Allo" vaatamiseks (mis pole üldse kõige halvem viis aega veeta) ja magamiseks, kuigi see viimane eriti hästi õnnestuda ei taha. Üllatus, eks. Tegelikult asi selles, et mu keha tuletab mulle aina enam meelde, et kammoon, sa saad sel aastal 30, hakka harjuma igasuguste valude ja hädadega! Ja nii on näiteks mu selg terve nädala nii kange olnud, et ma kõnnin ringi nagu vananev robot. Kiired liigutused? Ei, need on noortele hingedele. Alguses ma arvasin, et tavapärane närvipõletik on käes, aga ei, lihtsalt vanadus. Tegelikult muudab see mu elu nii ebamugavaks, et ma elus esimest korda mõtlen tõsiselt selle peale, et peaks trenni tegema hakkama. Mitte mingeid jõusaale või rühmatrenne või muid kohti, kus on teisi inimesi, kes näpuga näitaksid ja naeraksid mu üle – ei, lihtsalt väike plankimine. Kui keegi veel kusagilt tahtejõudu ka annaks, siis oleks eriti hea, sest ma ise ... pole eriti järjepidev kõiges, mis puudutab enda liigutamist.

Eile ma siis mõtlesin selle peale enne magama jäämist või täpsemalt magama jäämise üritamist. Ja lisaks mõtlesin veel sellele, et kuidagi eriti väsinud on hing viimasel ajal. Ei tea, kas see on siis pidevast rahmeldamisest või kiirustamisest või sellest, et pole pikka aega jõudnud ühtegi normaalset raamatut lugeda (ma tegelen ikka veel oma Ameerika noortekirjanduse eksperimendiga), aga no kuidagi ei jaksa mingite pidevalt esiletikkuvate olmeprobleemidega tegeleda. Tahaks tõmmata teki üle pea ja magada ja siis veel magada. Ilmselt on tegu iga-aastase talvestressiga, aga no ikkagi. Mingis ettenägelikkusetuhinas võtsin endale puhkuse märtsikuusse ja nüüd ootan seda nagu valget laeva. Sellega seoses: Ernstil tuleb märtsis sünnipäev ja ma üritan selgeks mõelda, kas ja kuidas seda tähistada. Ta käis nüüd jaanuaris kahel mängutoasünnal ja sai maigu suhu, nii et ma kardan, et ta tahab ise ka mängutuppa minna. Mina? Mitte nii väga. Nüüd ma olengi kahevahel: suruda hambad risti, bronnida mängutuba ja teha suur sünnipäev või .... mitte. Ma kaldun teise variandi poole. Samas sellel teisel variandil on oma miinused: inimesed hakkavad mulle külla tilkuma ja see tähendab, et ma pean iga päev a) koristama, b) peolaua katma, ning ma kardan, et rahaline kokkuhoid puuduks. Lihtsam oleks ju tõesti valida üks kindel päev ja peksta kõik selleks ajaks ühte kohta kokku. Oeh, raske on see elu, kui on nii palju valikuid. Ma muidugi arvan, et ma lõpuks jään lihtsalt haigeks ja ei tee mitte midagi – mul on nimelt selline komme, sünnipäevadeks haigeks jääda. Õnneks on kinkidega asi lihtne: Ernst teatas, et ta ei taha kindlasti sellist autot, kuhu saab sisse istuda ja mis ise sõidab. Väga tore, mul polnudki kavas sellist kinkida. Kui ma küsisin, mida siis tahab, ütles ta, et torti. Ma arvan, et lisaks tordile kingin talle veel telgi ka ja kõik. Ma ... tunnen üsna tihti sellist tavapärast tunnet, et olen lapsevanemana ebaõnnestunud, ei saa mingite asjadega hakkama, ei suuda teda kõiki asju maailmas sööma panna, ei suuda veel sadat asja selgeks teha jne jne, aga siis kui jutt läheb mänguasjade peale, siis olen ma õnnelik, et vähemalt ühe oma kasvatusalastest ideedest olen suutnud läbi viia: ei mingit tarbimishullust. Muud ideed on natuke lappama läinud, aga no üks on ka hea. 

Ma tahtsin tegelikult natuke treenimisest, välimusest ja vananemisest rääkida, aga praeguseks aitab. Homme jälle!

05 veebruar 2019

Jaanuar

Aasta esimene kuu on alati veidi sinisehõnguline, sest kõigil on jõulupohmell, palju tööd, vähe raha ja talvest hakkab ka vaikselt siiber saama. Ma valetaks, kui ma väidaks, et ma olen erinev. Vähemalt talvest on mul küll juba ammu villand ja kui ma mõtlen sellele, et kaks lumega täidetud kuud on ees ootamas ... oeh. Ei taha. Mulle meeldib vaadata lund telekast või piltidelt, aga kui ma ise läbi hiiglaslike hangede, mis meie tagaaias on, pean minema linnumaja täitma, siis tekib lumeviha kergelt. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Aga millest siis?

Ma vaatasin siin mõni aeg tagasi, et oma igapäevasest elust kirjutan ma siia jube vähe. Kui on vaja midagi kritiseerida, eriti laule, olen ma kohe platsis, aga et ma räägiks sellest, mis toimub, kus ma käin, mida teen, seda eriti pole. Teisi see võib-olla eriti ei huvita ka, aga mind ennast küll. Kui ma kümne aasta taguseid postitusi lugesin, oli ikka parem lugeda selliseid, mis rääkisid minu hirmpõnevast elust, mitte sellest, mida ma toona arvasin. Toda viimast eelistasin ma pigem mitte lugeda, ma polnud 19-aastasena just kõige tasakaalukam.

Nii et siis igapäevaelu. Jaanuar on möödunud, nagu ma ka natuke aega tagasi kirjutasin, räigelt töötades. Täna on esimene päev, mil ma tunnen, et nüüd võiks natuke puhata ka. Muidu olen oma tööpalliga lihtsalt mööda mängulauda edasi-tagasi põrganud, ise aru saamatagi, et puhkama peaks. Lisaks tööle olen tegelenud ettevalmistustega terveks järgnevaks aastaks, aga neist saan ma rääkida, siis kui aeg on käes. Jah, ma olen salapärane. Ei, ma ei saa praegu rohkem rääkida. Üks neist ettevalmistustest hõlmas näiteks Ernsti lasteaiavahetust ja ... iga kord, kui ma võtan Ernstiga ette mingeid asju, mis mind ennast rööpast välja viiksid (ma pole just kõige muutustealtim inimene), imestan ma, kui erinev ta minust on. Oma esimesel päeval uues lasteaias leidis ta kohe endale uued sõbrad – minul läheks selliste asjadega u 2 aastat aega. Kui keegi, keda ta mitte kunagi näinud pole, tuleb külla, siis hakkab ta kohe suhtlema. Mina ... noh, kujutage ise ette. Ma olen terve elu sellepärast põdenud, et ma pole selline äge ja cool suhtlemisaldis inimene, kellega pidudel lahe suhelda oleks ja kes, näpud püsti, ega seltskonna hing oleks, aga samas – ka minusuguseid on vaja, eks? Mulle vähemalt meeldib nii mõelda.

Lisaks tööle oli jaanuar ka sünnipäevarohke kuu. Mu kauaaegne sõbranna sai 30 ja see meenutas mulle, et ka mina saan septembris 30-aastaseks. Kas pole äge? Kunagi, kui ma arvasin, et noorus on siin elus kõige tähtsam, olin ma ahastuses juba mõtte üle, et ma kunagi nii tohutult vanaks saan, nagu 30, aga praegu olen ma elevil. Palju rohkem elevil kui nt 10 aastat tagasi, mil ma 20 sain ja arvasin, et Gott, ma olen nüüd räigelt vana ja tark ja elukogenud. Nüüd, kusjuures, ma seda enam ei arva. Lisaks oma sõbranna sünnipäevale käisin veel ühel sünnipäeval, kus ma mitte kedagi ei tundnud, aga mis sellegipoolest (või hoopis sellepärast) oli hästi tore. Ka sellel sünnipäeval sattusin natuke pikemalt oma vanuse peale mõtlema, sest seal oli üks ... mees? poiss?,  kes oli minust u 8 aastat noorem ja juba piisavalt täiskasvanud, et olla lõpetanud nt ülikooli. Naljakas. Vanasti olid minust 8 aastat nooremad inimesed ikka koolilapsed. Lisaks rääkis tema kasuks see, et ta üritas mind sebida ja kuigi see tal arusaadavatel põhjustel õnneks ei läinud, võtsin ma seda siiski komplimendina. Mind, 29-aastast abielunaist,  kes peaks 20-aastaste jaoks juba muldvana olema, tahetakse veel sebida! Ei saa öelda, et ma meelitatud poleks olnud.

Igatahes tundsin ma ennast natuke aega noore ja ilusana, aga paraku see tunne kadus, kui silmaarst mulle uued prillid välja kirjutas ja teatas, et ärgu ma mõelgugi läätsede peale – need on minu silmadele vastunäidustatud. Säh sulle noorust! Varsti ei näe ma enam trepist alla ka tulla ja liigun käsikaudu mööda Tallinnat. Võiks ju muidugi uued prillid osta, aga ma pole siiani leidnud selliseid, mis mulle meeldiksid. Mitte, et ma üldse prillipoodigi oleksin jõudnud, aga siiski. 

Vot sellised põnevad jaanuarikuised sündmused. Ma ilmestaks seda kõike piltidega ka, aga mul lihtsalt pole endast pilte. See, kusjuures tekitab küll ahastust vaikselt, sest kuigi ma pole inimene, kes kaamerat nähes selle ette poseerima tormaks, siis mingid mälestused endast võiksid ju ikka olla. Muidu vaatan jälle 10 aasta pärast pilte ja mõtlen, huvitav, milline tont ma 29-aastasena olin, et ma ühegi pildi peale jääda ei julgenud.


01 veebruar 2019

Eesti Laulu emotsioonid

Õde kirjutas eile:

Vaatan Eesti Laulu esimest poolfinaali ja mõtlen hardusega äsja nähtud telesaatele Eurolaul 1993. Siis olid ajad, mil kõik oli lihtne ja selge - ei pidanud vaatama kunstlikult pikaks venitatud lauluvõistlust punnitatud, piinliku huumoriga. Ja see oli ka tore, et konferansjee rääkis normaalse hääletooniga, ei kiljunud ega kisanud kummaliselt. Ja veel - tol korral oli viisipidamine ja vokaalne võimekus selline, et ei pidanud häbi tundma. Mida kahjuks ei saa tänase võistluse kohta öelda.


Seejärel arenes minul, temal ja meie kolmandal õel vestlus.

- Laulja oli ka toona parem. 
Sellepärast ma viimastel aastatel olengi salvestust vaadanud, saab piinlikud kohad ehk suurema osa saatest edasi kerida. 
- Ma eelistaks seda formaati, et Janika laulab kõik laulud.  
- Miks need laulud kõik nii pikad on? Kas see piir mingi 3 minutit ei peaks olema? Praegu on kõik laulud ju 5-10 minutit pikad?
Kuulge, kas see st esitused lähevad paremaks ka ve - siiani kannatas algusest lõpuni ainult Birgiti-Tanja lugu kuulata, teised on nii piinlikud olnud, et olen edasi kerinud. ca 10 min tagasi hakkasin salvestust vaatama. 
- Ei. 
- Ok, Sandra Nurmsalul on küll laul hale, a teda kuulates ei teki vähemalt tunne, et inimene on esimest korda elus mikrofoni kätte saanud.  
- Sandra laul meenutab mingit Põhja-Korea tilisemist, aga vähemalt saab viisile pihta. 
- Rootsi poiss on äge, kõige sarnasem stuudioversioonile. 
- Laul raske, aga võrreldes üldise õudusega oli see ikka tipptasemel esitus. 
- Birgiti-Tanja ja selle tandemi esimeseks panemine oli taktikaline viga - selle taustal mõjusid kõik järgnevad erakordselt haledalt. Ok, Sofia Rubina ajal ka kõrv puhkas. 
- Ok, nüüd on ikaldus, jõudsin reaalaega, kuhugile pole kerida... 
- See Sul nagu viisaastaku plaan kolme aastaga - kahetunnine saade vaadatud ära kolmveerand tunniga. P.S. pärast AKd läheb see asi muideks edasi. 
- Aga tundub, et tasakaalustamiseks on mõned ka kaamera taga esimest korda ehk siis sujuvad üleminekud. 
- Aga Sven Lõhmus just ütles, et oluline pole, kes kaulab puhtalt või mööda, et oluline on energia ja Hirmo ütles, et laulja peaks olema ilus... 
- Noh, sellisel juhul võiks ju kuulajaid-vaatajaid säästa ja mõnel üldse mitte laulda lasta... Hulga parem mulje jääks. 
- Mäletan neid aegu, mil lugusid sai hinnata stiilis mis-mulle-meeldib; nüüd tuleb alustada sellest, et kes laulda üldse oskab.


Ehk siis me olime kriitilised. Väga.

27 jaanuar 2019

Ütle, milline on su raamaturiiul ...

Mul on selline naljakas komme, et kui ma kellelegi külla lähen, hiilin ma kohe raamaturiiuli juurde, et uurida, milliseid raamatuid pererahvas loeb. Mu meelest nimelt ütlevad raamatud inimese kohta ääretult palju rohkem kui ... ma ei tea, seinte värv? Riidekapi sisu? See eeldab muidugi, et neis kodudes üldse on raamaturiiul, aga õnneks on mul siiani sõprade ja tuttavatega vedanud. Nii et teadke, et kui ma teile külla tulen ja kuhugi kadunud olen, siis otsige mind raamaturiiuli eest.

Kodu ilma raamaturiiulita on ju nii tühi. Ma ei kujutaks ennast ette elamas kusagil, kus pole raamaturiiulit. Sellepärast ei meeldi mulle ka moodsad sisustuspildid või -saated: neis pole ju raamatutele kohta! Või siis okei, kusagil on kaks raamatut, mille PEALE on pandud mingi kauss või küünal. Kuidas nii saab? Või on raamatud pagendatud lae alla, nii et neid üldse kätte ei saa.

Aga palun, siin on u pooled minu raamatutest:


Tegin nimelt täna inventuuri ja kogusin kokku suure kastitäie raamatuid äraandmiseks. Ülejäänud üritasin vähegi loogiliselt riiulisse sättida, aga ega see eriti õnnestunud. Ja siis on veel umbes sama palju raamatuid, mis mul riiulisse ei mahu, aga mida ära anda ei taha. Raske on see elu, kui on palju raamatuid, aga vähe ruumi.

Peaks alustama mingit tag-i, et tutvustage oma raamaturiiuleid. Mind küll huvitaks. Nagu pildilt näha, siis minu raamatuvalik on üsna kaootiline, eriilmeline ja täiesti seinast seina, aga põhiliselt eelistan ma kirjandusklassikat, kadunud põlvkonna kirjandust ja maagilist realismi. Kõik Stephen Kingi ja Lion Feuchtwangeri raamatud on Steni omad.

18 jaanuar 2019

#10yearchallenge vol2 ehk kuidas vanasti mehi sebiti

Kui ma oma kümne aasta taguseid postitusi lugema hakkasin, läksin ajas ikka tagasi ja leidsin sealt nii mõndagi huvitavat, muuhulgas ka selle, kuidas ma pubides mehi sebisin. Konkreetne postitus, mida kohe siin jagan, pärineb tegelikult hoopis 2008. aasta veebruarist, mil ma olin 17 ja enda arvates tõeline femme fatale. Olgu etteruttavalt mainitud, et tutvus Oscariga, kellest postitus kõneleb, on nüüdseks raugenud ja rauges tegelikult juba pool aastat pärast meie esmakohtumist. Ma jõudsin tal korra Helsingis külas käia, tema käis korra veel Tallinnas ja nii ta läks. Tõeline armastus, ma ütlen.

Aga siit see imeline postitus tuleb:

Ühel jaanuarikuu õhtul, mil taevas oli taas kattunud pilvedega ning alla sadas meeletutes kogustes kõiksugust substantsi, oli mind, Kaisat ja Kaidit tee jälle Nimetasse viinud.
Olime kolmekesi, sest tahtsime vaid tantsida. Üle pika aja polnud me saanud kolmekesi väljas käia. Mitte, et meile ei meeldiks teistega suhelda, aga vahel on tore ka omavahel olla.
Sisse saanud, oli aeg lauda otsida, mis alati sugugi kerge ülesanne pole. Nüüd on meil oma nipp selleks - kõigepealt valime välja mingi laua, kus istub 2 meest, teeme armsad näod pähe ja küsime, kas võime sinna istuda. Luba saadud, hakkame samas lauas juttu rääkima või läheme kohe tantsima, nii et õige pea on laua endised asukad pärast paari edutut jutualustamiskatset kadunud. Nii ka seekord. Meile see sobis. Ühel hetkel olin aga lauas täiesti üksi - Kaisa oli läinud jooke tellima ja Kaidi tantsima. Et enne olime vaid omavahel veidi rääkinud ja paaniliselt juukseid kuivatanud, vaatasin siis veidi ringi. Pilk jäi pidama kõrvallaual, kus istus elavalt jutlev seltskond... ja minu ideaalmees.
Seda Ta tõesti oli. Välimuselt ja olekult täiesti 100% minu maitse. Tumedad juuksed, pruunid silmad, PRILLID, pikemat kasvu ja olekult hästi armas. Jälgisin Teda veidi, kuid kahjuks ei vaadanud Ta kordagi mu poole, sest oli süvenenud vestlusesse ühe oma naissoost lauakaaslasega. Kerge armukadedususs roomas minust läbi, kuid väheke olukorda jälginud, taipasin, et nende vahel ei saa mitte midagi sõprusest enamat olla - kehakeel, pilgud ja muu räägivad paljutki. Sellegipoolest näis olukord troostitu, sest Ta ei vaadanud mitte üks kord mujale. Kaisa ja Kaidi tulid lauda tagasi ning näitasin neilegi Teda. Nad leidsid, et Ta on tõesti täpselt minu maitse - ju siis olengi nii etteaimatav.
Nojah, aga kuna Ta jutuajamine ikka kestis, otsustasin vahepeal veidi tantsida. Juhtus olema just selline laulude valik, et lauda tagasi jõudsin alles natukese aja pärast ja väga ära tantsinuna. Näost punane ja muud tundemärgid. Juuksed sain kammitud ning harjumusest, sest olin taas üksi lauas, vaatasin kõrvallauda. Just sel hetkel tõstis Ta pilgu ja vaatas mulle otsa. Naeratasin sõbralikult ja pöörasin näo ära, sest mulle tuli meelde, et olen ikka veel näost tulipunane. Järgmisel hetkel, kui tagasi vaatasin, oli Ta laua kõrval. Tõusin püsti, viisakusest, ja me alusatasime väikest small talki - kust me pärit oleme, mis nimed jne. Sain teada, et ta on Oscar, pärit Peruust, kuid õpib Helsingis midagi seoses infotehnoloogiaga. Ma olen täiesti võimatu, aga ma siiski valetasin talle (täiesti kogemata), et õpin ülikoolis. No mis teha, samas vahet ei ole, sest ega Ta niikuinii mu valest teada ei saa. Ülejäänud aja vestlesime Tallinna vaatamisväärsustest, muusikast, tantsimisest, kirjandusest ja muudel mõlemaid pooli huvitavatel teemadel. Ta sõpradel oli muidugi lõbu laialt, aeg-ajalt lendasid meie laua poole väga lõbusad pilgud ja kommentaarid. Sain tead, et Ta sõbrad on sakslased - eriti meeldiv tähelepanek. Vahepeal tulid lauda Kaisa ja Kaidi, kelle nägudest võis hästi välja lugeda, mida arvavad. Siis aga muutusid Oscari sõbrad väga kannatamatuteks ning Oscar oli sunnitud oma lauda tagasi minema. Käisime õhtu jooksul ka tantsimas (mu lemmikloo järgi) ning ta ütles, et tantsin väga hästi. Tema, kusjuures, tantsis üllatavalt hästi. Tavaliselt satun tantsima selliste inimestega, kes ei lase minul absoluutselt tantsida või arvavad, et mul on jube mugav tantsida väga lähestikku. No mul on ju ka ruumi vaja! Selles pole absoluutselt mitte midagi romantilist, kui tantsida kiirete laulude ajal, nagu kannatataks kleeplindisündroomi all. Oscar aga hoidis meeldivalt distantsi, samas ei tundnud ma end ka hüljatuna. Ta oli ikka meeletult armas. Enne seda, kui ta minema pidi, vahetasime veel telefoninumbreid ja meiliaadresse. Mina jäin loomulikult edasi Nimetasse.
Nüüd oleme juba üle kuu meilivahetuses olnud. Meie kirjad ei ole küll väga sisutihedad - enamasti räägime siiski muusikast ja ilmast - kuid ta kirjutab niiiii armsalt ja ükskord vastuseks mu eriti depressiivsele kirjale vastas, et ma olen isegi siis armas, kui ma vihane olen. Ma tean, et me kunagi enam ei kohtu, ja see ongi kõige parem. Mul on nüüd ääretult pandav kirjasõber. Kui ta muidugi Eestisse ei tule, mis pole üldse mitte nii võimatu...

Jätkan nostalgialainel

Eelmise postituse jätkuks – kui ma oma tolleaegseid postitusi lugesin, siis tabas mind suur nostalgia, sest ma mäletan väga hästi 2009. aasta algust, kõike seda, mis siis toimus ja eelkõige oma unistusi ja lootusi, mis toona veel eksisteerisid. Praeguseks on minust saanud kibestunud vanainimene, aga siis olin ma veel noor ja lõbus, elasin Tartus ja arvasin, et minust saab tõlkija ja boheemlane. Ei saanud, kuigi ega mul sellest kahju polegi. Millest mul aga kahju on, on see, et ma enam nii palju igasugustest suvalistest igapäevaelu sündmustest ei kirjuta. Jah, mõnda juttu on piinlik lugeda, mõne ajal tahaksin pea otsast rebida ja selle aknast välja visata, aga tegelikult on ikka päris tore lugeda, mida tegin. Kui ma nt kümne aasta pärast "10yearchallengit teha tahaks, et leiaks ma mitte midagi huvitavat, sest ma lihtsalt ei kirjuta umbes 70% asjadest, mis mu elus toimub. Või oleks aeg seda muuta?

Ühesõnaga, seni on aasta algus möödunud üsna töökeskselt, aga selles pole midagi üllatavat. Mu elu ongi üsna töökeskne ja ma loodan, et jääb ka selliseks. Töörindel on saabumas igasuguseid toredaid muudatusi, mille põhjuseks on see, et üks mu kolleeg teatas ootamatult, et tal on oma tööst kopp ees, ta ei taha midagi teha ja kui teised tahavad, et ta edasi jääks, siis peab ta saama vähem tööd teha. Olen ma maininud, et mu tööandja on väga vastutulelik igasuguste idiootsuste suhtes? Kunagi olin ma ühes toas ühe lätlasega, kes käis iga nädal kurtmas, et tal on liiga palju tööd ja liiga vähe palka (kumbki väide ei vastanud tõele) ja tal lubati selle peale hakata käima vaba graafikuga tööl. Mina oleks sellise suhtumisega inimese nahhui saatnud, aga noh, ma olen ka selline imelik inimene, kes arvab, et inimesed võiksid tööd teha, kui nad juba tööl on. Igatahes on praegu sarnane olukord, aga kuna töö tuleb ikkagi ära teha, siis arvake, kes seda tegema hakkab? Jep, mina. Mul pole selle vastu midagi, sest kujundamine mulle meeldib, moelugude väljamõtlemine ka, aga ... kammoon! Ma kardan selliste inimestega koos töötamist, kelle peale ei saa kindel olla. See kõik tähendab aga seda, et ma saan veelgi rohkem reklaame teha ja veelgi rohkem oma aju nikastada. Eks ole näha, mida see kõik kaasa toob, aga kui minust kaua midagi kuulda pole, siis otsige mind rohelise aia tagant.

See meenutab mulle, et eelmise aasta lõpus tehti mulle ootamatu tööpakkumine ühte tähtsasse riigiametisse, aga ma lükkasin selle tagasi. "Tunne polnud õige", nagu popp öelda on, aga tegelikult ka – kuigi palk oleks olnud parem, ametinimetus ägedam ja mida kõike veel, siis miski hakkas mulle vastu. Kõige tipuks võeti sealtpoolt salaja ühendust mu tuttavatega, nii et ma solvusin kohe eriti rängalt. Kuidas nii saab? Ja mu praegune töökoht meeldib mulle ikkagi piisavalt, et siit mitte ära tahta. Huvitav pakkumine sellegipoolest. See tuli täpselt sel hetkel, kui ma olin oma tavapärases identiteedikriisis, tundsin ennast vana, rumala ja saamatuna ... ja siis selline kutse nii tähtsale ametikohale. Tõstis enesehinnangut küll.

Midagi muud uut ka või? Ei meenu küll. Kümne aasta pärast siis uuesti.