Mida toob uus aasta?

Õige vastus oleks, et kes seda teab. Igal aastal olen ma soovinud rahu ja vaikust ning andnud oma tavapäraseid lubadusi, mis hõlmavad ilusamaks ja kõhnemaks muutumist, aga miski pole siiani täitunud. Ka järgmine aasta ei tõota just väga rahulik tulla, küll aga rahulikum kui praegune, aga arvestades kõike pole see ka eriti kontimurdev ülesanne. 

Kui 2019 oli täis eraelulist akrobaatikat, siis järgmine tõotab oluliselt töisem tulla. Jaanuaris lähen ma koolitusele, kus hakkan ohtralt sotsiaalmeedia turundust õppima, enne ja pärast seda õpin ja katsetan ma ise. Lisaks hakkan veelgi enam turundusega tegelema. Kui seni olen ma olnud põhiliselt kujunduse ja tekstikirjutamise peal, siis nüüd haaran ma uusi asju ka kõrvale. Tundub põnev. Sügisel saab mul siin tööl juba kümme aastat täis ja selleks ajaks on mul eesmärk olla võimalikult mitmekülgsete oskustega inimene. Alustasin ma ju tõlkijana, aga nüüdseks tegelen ma hoopis muude asjadega. Olgu, tõlgin ma ka, aga seda pigem enda jaoks ja mitte enam lihtsalt saksa-eesti, vaid lisandunud on ka läti, prantsuse jms keeled. 

Kõrvalisi hobisid ma juurde võtta ei kavatse, sest ma juba tean, et see niikuinii ei õnnestu. Mu praegune põhihobi ehk Skandinaavia krimkade lugemine võtab niigi kogu mu vaba aja, nii et mul pole mõtet luua illusioone, et ma jõuaks veel näiteks trenni minna. Iseenesest muidugi võiks ju ennast rohkem liigutada, aga kui ma konkreetset vajadust ei näe, siis ei näe ma ka mõtet. Sama on ka toitumisega – viimasel ajal on mu niigi ebaregulaarne toitumine veelgi kaootilisemaks muutunud, aga kuna mu kehakaal ei kurda, vaid püsib kenasti seal 53 kg piirimail, siis ei näe ma ka põhjust midagi muuta. Jube ja üldse mitte eeskujulik, ma tean, aga selline see elu on. 

Kultuurikihti kavatsen ma veelgi enam peale kasvatada ning selle jaoks ootab mind ees juba kaks teatrikülastust ja terve kuhi raamatuid, mida ma paaniliselt lugeda kavatsen. Teatrikülastusi tuleb veel, aga kuna ma olin vahepeal täielikuks teatripõlguriks muutunud (liiga palju igasugust jama sattus ette), siis valin ma etendusi väga ettevaatlikult. Igasugused suveetendused on välistatud. Linnateatrisse ma ka eriti ei kipu. Eks vaatan, mis siis järele jääb. Kergemast (hahaa) meelelahutusest rääkides: Rammstein tuleb Eestisse ja otse loomulikult on mul pilet olemas. Neid teisi rokivanamehi ma vaatama ei kavatse aga minna, sest isegi mul on mingid piirid. See meenutas mulle, et kui ma saatsin oma töökaaslastele pildi oma järjekordsest lemmikmehest (me vahel jagame ilusate meeste pilte oma ühischatis), siis nad ütlesid, et kuni ma elan, on ikka igasugustel meestel võimalust – nende arvamus minu erinevatest lemmikmeestest on ikka väga madal. Ma ei saa aru, miks, mulle meeldivad ikka ainult ja ainult väga ilusad mehed.

Eriti rohkem plaane polegi, välja arvatud see tavapärane, et ma proovin ikka ja jälle kõhnemaks ja ilusamaks muutuda. Samas olen ma juba 30, nii et äkki oleks aeg sellest utoopilisest plaanist loobuda?

Ahjaa, kui keegi kinno kavatseb minna, siis "Jänespüks Jojo" on üks kuradima hea film.

Jõulud

Jõulud on kenasti üle elatud ja praegu ongi selline must auk enne aastavahetust, mil pole justkui midagi muud teha kui uut aastat oodata. Ainult üks külaskäik sugulaste juurde ongi jäänud ja siis on ka mu inimestega suhtlemise mõõt selleks aastaks täis. Muidu õnnestus mul jõulud veeta igati mugavalt kodus ja kõik, kes soovisid, lihtsalt enda juurde kutsuda. Neil päevadel, mil külalisi polnud ja ma jõululaudu ette ei valmistanud, ei tõusnud ma põhimõtteliselt voodistki, vaid lugesin krimkasid. Tõeliselt mõnus jõuluaeg!

Kingitusteks sain ma teatri- ja kinopileteid. Pole parimat kingitust, sest igasuguseid asju, mida tavaliselt üksteisele kingitakse, ma ei taha, ehteid ei kanna ja seega eelistangi kingitusteks igasuguseid toredaid elamusi saada. Või sööki. Ernst oli ka oma roboti üle väga rõõmus ning veetis terve jõuluõhtu kõiki mängule kutsudes. Juba õnnestus mul talle esimesed saksakeelsed sõnad selgeks õpetada ning natukene eriti lihtlabast programmeerimist ka. Tegelikult on lastele, vähemalt Ernstile tohutult raske kingitusi teha, sest a) tal on niigi liiga palju mänguasju, b) ta ise tahaks autosid, aga vt punkt a, c) ma tahaks kinkida talle midagi, mis talle meeldiks ka. Nüüd on mõnda aega hooleta, aga enne sünnipäeva pean jälle ajusid ragistama hakkama. Ma veel ei mõtle sellele. Robot oli aga igati äge ja kui see sealt, kust ma selle tellisin, otsas poleks, soovitaksin seda teistele ka.

Vahepeal tegelesin ma natuke oma uue kodu sisustamisega ka, sest üllatus, üllatus, ma ju kolisin sügisel. Põhilised asjad, nagu seinte värvimine, mööbel ja muu säärane, sain tehtud juba kohe pärast kolimist, aga mõned pisiasjad olid jäänud. Nüüd sai maaler kutsutud viimaseid seinajuppe värvima ning pärast kruvisin veel pildid ka seina. Huh. Ma ei saa öelda, et ma jubedalt sisutamisprotsessi nautinud oleksin, sest mul pole erilist sisustamissilma, aga kui ma praegu enda ümber ringi vaatan, olen päris rahul. Eriti olen ma aga rahul sellega, et põhitööd sai lastud ikkagi professionaalidel teha ehk sisekujundal seina- ja mööblivärv valida ning värvimine maalril teha. Ma olen küll ja küll näinud mingeid isetehtud soperdisi. Õnneks ma tunnen enda piire ja väärtustan ka piisavalt oma aega, et ise nikerdama hakata. Mu uus kodu on minu maitsele vastavalt väike, aga praktiline ja mugav ning asub keset linna. Ma ei tea, äkki teen ma sellest kunagi ka oma esimese piltidega sisustuspostituse, aga see eeldaks, et ma teen põhjaliku suurpuhastuse ja pealegi pole ma kindel, et see kedagi üldse huvitaks.

Aga kuna mul praegu mõtted eriti sügavamaks ei lähegi, siis praegu ma lõpetan. Varsti jätkan ma oma eelmise aasta elumuutuste kirja panemist, aga seda ilmselt alles pärast aastavahetust. 

Jõulude eel

Püha jumal, kui väsinud ma sellest aastast olen. Ma isegi ei ütleks, et mul mingisugune jõulu- või aastavahetuse stress oleks, sest mulle tegelikult meeldib see jõuluaegne sehkendamine, pidutsemine ja jõuluõhtu ettevalmistamine, aga kogu see aasta, mis oli kokkuvõttes VÄGA pingeline ja muutusterohke, hakkab mulle nüüdseks turjale vajuma ja mul on tunne, et tahaksin puhata. Nii kaks-kolm nädalat, nii et voodist üldse välja ei tule. Mul oli tegelikult detsembri alguses puhkus, mille ma olin võtnud just selle plaaniga, enne jõulutralli ennast korralikult välja puhata, aga ma olin rõõmsalt selle aja haige ega saanudki puhata. Või noh, füüsiliselt olin ma ju paigal ja magasin, aga haige olemine pole mingi puhkus, vähemalt mitte minu jaoks. Ma alati imestan, kuidas inimesed suudavad haigena ringi kõndida, tööd teha või kasvõi püsti seista, sest mina olen tavaliselt täielik laip, nii et isegi pesemiseks pean ma ennast väga kokku võtma ja mitu korda vahepeal puhkama. Rääkimata siis millestki aktiivsemast. 

Ahjaa, Epp tuli Tšiilist tagasi.

Vahepeal on aga toimunud ohtralt igasuguseid jõulu- ja muid pidusid ja otse loomulikult ei saanud ma neilt puududa. Ma armastan jõuluaja juures kõige rohkem seda, et siis saab ennast üles lüüa, südamerahuga iga päev sädelevaid riideid kanda ja mööda erinevaid pidusid käia. Mis kingitused ja lastega veedetud aeg? Ma räägin siinkohal siiski tasuta söögist ja joogist ning võimalusest oma parimate riietega promeneerida ning teisi arvustada. Okei, tegelikult seda viimast ma ei teinud (ausalt!), ainult imetlesin. See on lihtsalt vaimustav, kui ilusaid ja stiilseid riideid Eesti naised kannavad, iga jõulupidu on justkui moedemonstratsioon. Lihtsalt imeline! Mul endal on küll alati kerge väljakutse oma hommikumantlist ja teksadest välja rabeleda, aga kui juba kleit seljas ja meik näos, on kohe inimese tunne ka sees. Näiteks üks põhjus, miks mulle kodus töötada ei meeldi (olen proovinud), on see, et siis poleks mul mitte mingit motivatsiooni juukseid kammida või riideid selga panna, aga kui ma kogu aeg sellist nartsu peeglist vaatama peaks, mõjuks see mu enesehinnangule üsna kehvasti. Kõlab võib-olla pealiskaudselt, aga ma tõesti tunnen ennast paremini siis, kui olen oma sädelevad püksid jalga pannud, pea ära pesnud ja natuke meiki näkku pannud. Mis muidugi ei tähenda, et ma näiteks praegu, mil ma selle aasta viimaseid tööasju teen, meigitud oleksin, aga no siiski. Sädelevad riided on ikka seljas.

Lisaks ostsin täna ära viimased jõulukingid. Igal aastal on meil perekonnas suur kaklus nende vahel, kes tahavad kinke teha, ja nende vahel, kes ei taha. Sel aastal otsustasin, et vahet pole, mida teised teevad, mina ostan ikkagi kingitused, sest ma tahan. Jõululaua teen ka mina, aga kes mu kokkamisoskust teavad, teavad ka seda, et see pole mingi kingitus inimkonnale. Igatahes – ma otsustasin, et Ernst saab sel aastal ainult ühe kingi ja kuna ma tahan olla siiski popp ja noortepärane ema, saab ta kingituseks roboti. Ma pole veel pakki lahti teinud, aga tegemist peaks olema Galileo õpperobotiga, mis räägib saksa keeles ja mida saab programmeerida igasuguseid põnevaid asju tegema. Sellega on mul plaan hakata Ernstile ka saksa keelt õpetama, sest tal oli õnn sündida siiski saksa filoloogi perekonda. Kahjuks aga kukkus mu plaan, Ernst ainult ühe kingitusega jätta, kardinaalselt läbi, sest eile tuli ta Tartust koju mitme suure kingipakiga. Oh joy! Samas las lõbutseb, kuni saab. Ja täna, kui ma üritasin talle jõulurõõmu süstida ja teatada, et jee, homme on jõululaupäev ja saab kingitusi, teatas ta mulle stoiliselt, et ta juba sai kingitusi. Mis seal ikka, loodan, et see robot ikka sobib, aga kui ei sobi, siis mängin ise.

Kusjuures jõuluvanasse Ernst ei usu. Ma ei tea, kas lasteaias räägiti või on ta ise äärmiselt skeptiline inimene, aga ühel õhtul teatas ta mulle, et jõuluvana ega koletisi pole olemas. Ja enne, kui ma reageerida jõudsin, ütles ta ka, et gepardeid pole olemas, aga sellele pidin ma juba vastu vaidlema. Küll aga ei takistanud jõuluvana mitteuskumine tal lasteaias rõõmsalt "jõuluvanale" laulmast. Mul on tunne, et ta suhtub jõuluvanasse kui näidendi- või muinasjututegelasse, keda olemas pole, aga kelleks täiskasvanud vahel millegipärast riietuda armastavad. Miks mitte. Mina pole ka kunagi jõuluvanasse ega päkapikkudesse uskunud, vähemalt ma ei mäleta, et seda teinud oleksin. Täielikult kadus mu niigi olematu usk siis, kui Epp ühel aastal jõuluvana mängis ja noh, isegi viiesena panin ma kaks ja kaks kokku ning sain aru, et kui Eppu sel hetkel toas pole, seevastu aga on Epu häälega rääkiv jõuluvana, on midagi mäda. Küll aga ei tähendanud see, et ma jõule nautinud poleks, mulle just meeldis see, et kõik tegid kõigile vahvaid kinke, saadi kokku ja söödi head-paremat. Jah, mulle meeldiski pigem teada, et mu kingitused tulevad pereliikmetelt ja on tehtud südamest, mitte mingilt müstiliselt jõuluvanalt. Aga tore, et ma juba pärdikuna teadusliku mõtteviisiga olin ega uskunud igasugust jama. 

Aga nüüd teen nüüd paar reklaami valmis ja siis lähen kuusejahile. Sel aastal kavatsen elu esimese jõulukuuse koju tuua ja seda ehtida ja käituda üleüldse nagu korralik täiskasvanud pereinimene.

Kasvatamisest

Ma loen praegu Aleksei ja Marcus Turovski raamatut "Teekond urust templisse" ning kohe alguses oli kirjas selline huvitav lause: "/.../ liigi edukuse määraja on eelkõige lastelaste põlvkonna kvaliteet ja kvantiteet. Teiste sõnadega on küsimus selles, kui pädevateks lapsevanemateks kasvatame oma lapsed".

Loomulikult hakkasid mul sealt mõtted kohe edasi arenema, sest ma ju ikka mõtlen iga päev, kuidas olla parem lapsevanem, kuidas kasvatada oma last nii, et ta tulevikus mind kõikides oma probleemides ei süüdistaks (raudselt mingil hetkel süüdistab) jne jne. Samamoodi on ju ka praegune lapsevanemate põlvkond hästi teadlik, kõik kohad on täis nippe, trikke, nõuandeid ja paraku ka hirmujutte, kuidas mingid väiksed asjad lapse psüühika täielikuks persse keeravad, nii et vahel jääb mulje, et lapse kasvatamine kõikide nõuannete järgi on justkui Fabergé muna varastamine eriti turvatud seifist. Seda, mitu korda ma olen mõelnud, et krt, mina küll selle kasvatusakrobaatikaga hakkama ei saa, pole mõtet üles lugedagi. Ega ka neid kordi, mil ma olen mõelnud, kui imelikud ja nõmedad ikka kõik need nõuandjad on. Aga kui ma seda lauset (ja veel paljusid teisi sealt raamatust) lugesin, hakkasin ma mõtlema hoopis sellele, et peaaegu kõik mu tuttavad on pärit n-ö ebatraditsioonilistest/katkistest peredest, st kas siis kasvanud ühe vanemaga, mõne kasuvanemaga, elanud läbi muid traumasid või õnnetusi ja – nad kõik on täiesti terved ja hästi funktsioneerivad inimesed. Ma ei tea vist ... olgu, võib-olla mõnda tean ka, aga ega ju suletud uste taha näe, ühesõnaga, nii palju, kui ma tuttavatega rääkinud olen, olen ma kuulnud ikka väga keerulisi lugusid ja ometi need inimesed on elus, rõõmsad, tugevad ja kõike muud. Et kas siis on mu muretsemisel alust? Äkki peaks vabamalt võtma ja aru saama, et lapsed kasvavad ikka ise kuidagimoodi ikka üles? Et kuigi lastele tunduvad mingid elamused jube traagilistena, siis tegelikult on see elu osa ja muudab hoopis neid tugevamaks? Mine võta kinni.

Eile oli mul näiteks Ernstiga selline olukord, et läksin mina lasteaeda, kus nad vaatasid kõik rõõmsalt multikat, ning kohe, kui õpetaja nägi, et ma tulin, saatis ta Ernsti poole multika pealt minema. Ernstile ei meeldi üldse, kui mingi asi pooleli jäetakse, eriti multikad, mida ta niigi ülivähe näha saab, sest kuri ema kodus ei näita. Igatahes oli ta väga kurb, nuttis ja pärast, kui kogu traagika oli unustatud, küsis ta mult: "Miks täiskasvanud alati (tema keeles kunagi) ei nuta?" Ma vastasin talle: "Sest nad on õppinud mitte nutma. Täiskasvanutel on iga päev palju väikeseid pettumusi ja kõige peale nutta ei jõua." Ja ma mõtlesin, et tõepoolest, kui laste teelt kõik pettumused koristada, võib täiskasvanuna elu päris raske olla, kui oma vatimajakesest välja kukkuda.

Ma ei ole kindel, et kogu mu jutt nüüd selle alguses toodud raamatulausega seostus, aga selline ma juba olen. Segane ja müstiline.

Raamatut soovitan aga soojalt.

Detsember

Ma olen täna tööl pool päeva puhisenud nagu vihane okassiga, nii et otsustasin vahelduseks tulla blogisse närve puhkama. Ah ei miks ma vihane okassiga olen? Eks ikka sellepärast, et a) mul oli puhkus, b) ma olin lõviosa puhkusest haigusega voodisse aheldatud, c) ma tulin täna esimest päeva tööle ja keegi oli mu programmis kõik mu seaded segi ajanud, d) lätlased arvavad, et kui nad mulle üht ja sama meili umbes 3x saadavad, saan ma sealt vajaliku info, mida seal tegelikult kirjas pole, kätte. Lisaks tuli mul siin kõiki neid tööasju tehes oma tavapärane haletsushoog peale ja ma mõtlesin, et keegi ei hooli minust, kõik tahavad lihtsalt et ma tööd teeks.

Ei, tegelikult pole asjad nii hullud. Ma pole lihtsalt veel 100% terve, mu pea valutab ja siis tunduvad väikesed probleemid suuremad, kui nad tegelikult on. Ma tahtsin positiivse vahemärkusena lisada, et pärast mu suurt südamepuistamist kirjutasid mulle privaatselt päris mitmed inimesed (mehed suures enamuses) täpselt seda, mida mul kuulda vaja oli: et ma siiski olen ilus tark ja hea ja võtan alati vastu õigeid otsuseid. Ok, mitte täpselt nii, see on minu kokkuvõte. Väga armas igatahes! Ma ei saa öelda, et see postitus ja kogu tagasiside mind nüüd täielikult tervendanud oleks ja et ma nüüd rõõmsa ükssarvikuna aasal kappaks, aga väikesed sammud on astutud.

Ega ma tegelikult pikemalt jaksagi praegu kirjutada, sest töid ja jõulupidusid on nii palju. Panen hoopis lõppu pildi Ernsti jõulupeost ja väga metsikute juustega Ernstist. Ausalt, ma viiks ta juuksurisse, aga ta juuksed kasvavad nii kiiresti, et ma lihtsalt ei jõua ja pealegi on tal peas haav.

Natuke juttu Pariisist

Tänaseks olen ma edukalt Pariisist tagasi ja isegi tööl, kuigi lennuk maandus eile õhtul kell 22.30. Tegelikult mul isegi vedas, sest kui ma eile mittetöötava ühistranspordiga lennujaama üritasin jõuda, olin ma üsna veendunud, et see lennuk väljub küll ilma minuta. Aga – lõpp hea, kõik hea, jõudsin isegi varuga. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Pariis oli imeilus. Ma ei tea, kas tänu streigile või aastaajale, aga tänavad olid suhteliselt tühjad, mistõttu oli liiklemine hästi mugav. Jalgsi. Ühistransporti otsustasin targu mitte kasutada. Ega muudmoodi streiki näha polnudki, ainult terve linn oli politseinikke ja sandarme täis, kes siis iga möödujat kahtlaselt piidlesid. Lisaks avaldus streik väga huvitavalt näiteks L'Orangerie muuseumis, kus oli avatud ainult Monet' vesirooside saal ja seegi tasuta. Mulle sobis see väga hästi, sest kuigi ma noidsamu vesiroose juba 6 aastat tagasi vaatamas käisin, võin ma neid alati uuesti vaadata. Kahjuks aga pidin loobuma Manet' maalide imetlemisest, sest Orsay muuseumi järjekord oli liiga pikk. Eks see oli mu enda süü, et ma kohe varahommikul sappa ei jooksnud, vaid voodis unelesin, aga ma olin kohe reisi alguses võtnud seisukoha, et kuhugile kiirustama ma ei hakka. Lõppude lõpuks on mul siiski puhkus.

Ööbimiskoha valisin aga targu kesklinna, Louvre'ist üle jõe, viie minuti kaugusele. Ma armastan Pariisi vasakkallast meeletult, kuigi sealsed ööbimiskohtade hinnad on röögatud. Aga taas – mul oli siiski puhkus. Lisaks ei tahtnud ma kulutada oma niigi vähest aega metrooga sõitmisele. Jumal tänatud, et ma metroo peale lootma ei jäänud, sest kui oleksin kuhugi mujale majutuse bronninud, oleksin ma seal "kusagil mujal" ka terve aja kössitanud, sest metroo ju ei liikunud. Nüüd aga sain astuda uksest välja, vaadata vasakule ja näha kohe lossi, keerata paremale ja minna Saint-Germainile. Mis saaks veel parem olla? Korter ise oli pisike ja väga pariisilik, samas majas asusid ka boulangerie ja baar, aga mul ei olnudki juhust neid külastada, sest nad olid absoluutselt alati kinni, kui ma neist möödusin. Väga kummaline.

Küll aga jalutasin ma Champs Elyséel, ronisin Montmartre'il, vaatasin Trocadero aedades Eiffeli torni sädelemist, külastasin Armastuse seina, Tuilleries' aedade jõuluturgu ja kõike-kõike muud, mis nende vahele jäi. Väga sügavat muljet avaldas mulle Lafayette'i jõulukuusk (ülemisel pildil), kuigi see inimmass, mis samuti kuuske pildistama oli tulnud ...  mnjah (mind hakkas just kummitama Sõpruse Puiestee laul "Miks ma ei võiks olla maailmas üksi"). Lisaks sõitsin taas Seine'i jõel, aga seekord olin ma paadis ainus inimene. Väga luksuslik. Loomulikult ei jäänud külastamata ka kohvikud, väikesed poekesed ja kõik muu, mis vähegi võimalik. Ja mida jõudsin. Õhtuks olid alati jalad nii väsinud, et ma lihtsalt kukkusin voodisse.

Aga kodus on hea tagasi olla. Järgmisena siis Londonisse!

Pilte Pariisist

Mis tehtud, mis teoksil?

Keda huvitab, kuidas mul mälumängus läheb - väga hästi. Siin on üks fotosüüdistus ka viimasest korrast:

Minust on küll näha vaid mu litritega püksid, aga ega mina olegi kõige olulisem. Tähtsad on hoopis küsimused (mis on samuti laua peal näha) ja see, et me saime 2. koha. Nagu meeskonnaliikmete nägudest näha, ei olnud me sellest ülemäära suures vaimustuses, aga elu on selline: kord võidavad teised ja ülejäänud korrad jälle meie. 

Tegelikult tulin ma siia rääkima põhjusest, miks ma enam blogi kirjutada ei planeerinud. Mul on mustandites ka paar postitust selle kohta, aga olen need kesteabmillistel põhjustel avaldama jätnud. Igatahes: alates sellest sügisest ei ole ma enam abielus. De iure veel olen, aga de facto mitte. Huh, sain välja kirjutatud. Põhjuseid, miks nii läks, ma siinkohal lahkama ei hakka, ütlen vaid, et see otsus ei olnud kerge (mis on ka loogiline, kui on ühine laps), aga oli vajalik. Küll aga võin ma nüüd, mil sellest kõigest on juba üle kolme kuu möödas, rääkida sellest, kuidas see mulle mõjus. Lühidalt: väga raskelt.

Ma olen võib-olla maininud ka, et mul on mõningaid autislikke jooni, näiteks ei talu ma vahelesegamist, valjusid helisid, taustal mängivat muusikat ja: muutusi. Mis saab olla aga suurem muutus ühe inimese elus kui lahutus? Okei, neid asju on, aga mitte palju. Igatahes mõjus see kõik mulle tohutult stressirohkelt ja ma elasin kuid ja kuid tohutu süü- ja läbikukkumistundega. Kuidas siis nii, et ma ei suutnudki luua perekonda, hoida seda koos? Kas ma poleks saanud veel kuidagi pingutada? Midagi teha? Seadma enda soovid tagaplaanile? Olgu siinkohal mainitud, et süütunne tulenes suuresti sellest, et algatajaks ja "peasüüdlaseks" olingi mina ise. Kui siis veel Ernstil lasteaias probleemid ilmnesid (vahele mainin, et tegelikult oli põhjuseks see, et ta on nagu mina, hästi tundlik inimeste emotsioonide suhtes), tundsin ma ennast lisaks kõigele eelnevale veel ääretult läbikukkunud emana ka. Ma ei suutnud magada ega hommikul voodist tõusta, õhtul lasteaeda läksin ma, hirmuvärinad südames. Ma ei tahtnud kedagi näha, tühistasin sõpradega kohtumisi, ei rääkinud kellegagi isegi mitte internetis, sest ma ei jõudnud seletada, vastata, rääkida jne jne. Mu kaal kõikus viis kilo siia-sinna, juukseid langes kilodena välja ja vahel kimbutasid mind igasugused kummalised valud. Ainus koht, kus ma ennast inimesena tundsin, oli mu töö, kuigi ka seal olid (ja on siiani) väga kiired ajad, aga seal olid mu töökaaslased, kes ... oeh, ma pole eriline kiidusõnade jagaja ja ma suhtun üleüldse igasugusesse ülistamisse teatava distantsiga, aga kui ma kedagi ülistama peaksin, siis on need nemad. Poleks mul olnud võimalust nendega nilbeid nalju teha ja oma haletsusväärset eksistentsi unustada, ei kirjutaks ma praegu ka seda postitust. Ühesõnaga: ma ei tundnud ennast just kõige edumeelsema inimesena. Alguses oli mul plaanis üldse mitte sellest oma blogisse kirjutada, aga siis poleks ma saanud kirjutada ka kõigest muust ja seega oleks kogu järgnev blogimine mõttetu olnud. Ja ma mõtlesingi, et vohh, olengi juba kaua bloginud, aitab ka. Aga täna mõtlesin, et äkki oleks ikkagi hea endast vähemalt osa välja kirjutada, sest kuigi ma viitasin oma stressilainele minevikuvormis, siis päriselt üle pole see ikka läinud. Ikka veel ei taha ma inimesi näha (ainult oma mälumängusõpru, sest nemad ei julge isegi mu liiga lühikeste pükste kohta midagi mainida, saati siis veel mu eraelu kohta küsida). Ikka veel ei saa ma korralikult magada. Aga asjad lähevad paremaks! Vähemalt Ernstil ja varsti loodetavasti ka minul.

Nüüd aga pakin ma asjad ja sõidan nädalavahetuseks Pariisi. Ma valisin muidugi parima aja, sest just praegu toimub seal üldstreik, aga samas - millal Prantsusmaal siis ei streigita? Igatahes ma loodan, et mu järgmine postitus tuleb rõõmsam ja lootusrikkam. Hoidke pöialt, et ma barrikaadide vahele lõksu ei jää.

***

Ma muidugi ei kirjutanud (meelega) sellest, mis minu eraeluga sel sügisel juhtus, aga see on juba mõne pikema postituse teema.

Riietest

Ma otsustasin vahepeal blogi sulgeda, aga korraks teen siiski lahti, et riietest kirjutada, täpsemalt vastata blogimeemile, mis viimasel ajal ringlema on läinud. Mõnus meelelahutusteema, väga sügavalt mõtlema ei pea ning kuna ma 99% ajast (ka magamisajast) olen sunnitud nkn tegelema igasuguste keeruliste probleemidega, siis  ... miks mitte.

Kelle rõõmuks sa riietud? Enda, oma partneri, kolmandate isikute?

Ma ei kasutaks siinkohal sõna "rõõmuks" – üldiselt riietun ma suhteliselt suvaliselt ja vaatan lihtsalt, et ma eriline pekk välja ei näeks ja et riided omavahel kokku sobiksid, aga vahel meeldib mulle inimestes oma riietusega emotsioone esile kutsuda küll: näiteks läksin ma viimasele mälumängule (ja enne seda tööle) ülilühikestes kuldset värvi litterpükstes, ühele lastepeole kolbaga särgis, matkale roosas kleidis ... selliseid juhuseid on veel ja vaevalt need outfit'id kelleski otseselt rõõmu esile kutsusid. Kui ma aga lähen nt mingile üritusele kellegi kaaslasena, siis ma uurin küll enne, milline on sealne dresscode, sest see näitab mu meelest austust koha, ürituse ja inimeste vastu. Et ma aga iga päev valiks oma riideid selle mõttega, mis mu kaaslasele meeldiks või – hoidku jumal – temalt veel küsiksin, mida kanda ... ei.

Kas riietumine on sinu jaoks väljakutse?

Üldiselt mitte, sest ma elan üsna tagasihoidlikku ja riidepiirangutevaba elu. Kui ma oleks esineja või peaksin tihti kusagil avalikult üles astuma, siis võib-olla oleks. Mulle meenub kohe paari nädala tagune ball, mille jaoks ma kleiti pidin valima ja oma aju selle valimise käigus ära nikastasin, sest poodides ei müüda lihtsalt selliseid ballikleite, mis mulle meeldiksid ja mis ei muudaks mind 50-aastaseks. 

Sinu stiili-iidol(id)?

Hmm, ilmselt ei ole, vähemalt ühtegi konkreetset nime küll ette ei tule. Vahel ma näen tänaval mõnda eriti ägedat inimest, kellest šnitti võtan, aga üldiselt usaldan ma enda maitset. 

Sulle pakutakse võimalust tasuta omandada üks riietusese vabalt valitud kuulsa moemaja/moekunstniku loomingust. Niisiis…?

Piinlik tunnistada, aga ma ei ole kursis erinevate moemajade loominguga. Ilmselt aga võtaksin ma endale mõne eriti ekstravagantse ja ilusa ballikleidi.

Mitu paari jalanõusid sul on, kaasa arvatud toasussid ja flipflopid?

Toasusse ja plätusid pole mul üldse, kusjuures, sest toas käin ma sokkis. Muidu on kokku vist umbes 10 paari, aga ma kavatsen seda arvu vähendada. Ma ostan jalatseid siis, kui eelmisel jalast ära lagunevad või kui mingiks konkreetseks juhuks vaja on, näiteks mõnele peole kontsakingi, talveks uusi saapaid vms. Viimati ostsin töölt järgmiseks kevadeks sädelevad spordijalatsid näiteks. Äärmiselt praktilised, kui ma oma riideelistusi vaatan.

Aga mitu paari kontsaga kingi?

Vist kaks paari, aga ma pole kindel, võimalik, et kusagil on veel mõni paar. Mulle meeldivad üldiselt kiilkontsaga platvormid, nii et ma ei tea – kas need kvalifitseeruvad?

Sinu garderoobi kõige kallim ese?

Väga raske küsimus, sest kuigi mulle meeldivad riided, siis ei meeldi mulle üldse nende peale raha kulutada. Et ma nt ostaksin endale ühe uhke kleidi või mantli, mida elu lõpuni kanda – ei. Ilmselt ongi siis kõige kallim mu viimane ballikleit, aga sellegi hind jääb alla saja euro.

Sinu garderoobi kõige odavam ese?

Noh, ma olen mitmeid asju ka tasuta saanud, nii et näiteks Tšiilist toodud pontšo ei maksnud mulle midagi. Tegelikult on enamik mu riietest väga odavad, sest ma ostan need kaltsukatest kui üldse. 

Mida kannad öösiti?

Kui ma kodus olen, siis mitte midagi, aga kui juhtun mujal ööbima, siis pidžaamat. Sellist ilusat, halli värvi. Tegelikult koorin ma ennast ka mujal ööbides salaja teki all paljaks, sest ma ei saa magama jääda, kui mingi kalts seljas on. 

Millele sa ei suuda “ei” öelda, kuigi tead, et sul neid kodus kapis rohkem, kui eluajal ära kanda jõuad?

Mingil hetkel oli mul hästi palju kleite, no ikka kümnetes ja kümnetes. Nüüdseks on need kleidid aga kuhugi hajunud, ma kardan, et olen need ära visanud mõnes masendushoos. Mul pole tegelikult ühtegi riidegruppi liiga palju, aga näiteks litritega, sädelevaid, läbipaistvaid ja lühikesi riideid ostan ma juurde rohkem kui vaja oleks.

Kõige maitsetum riidetükk, mida sa kunagi kandnud oled?

Kui ma oma lapsepõlvepilte läbi kammima hakkaksin, siis leiaksin terve posu moeröögatusi, aga kammoon, üheksakümnendatel kandsid kõik seda, mida saada oli. Täiskasvanuajast meenuvad mulle üks eriti läbipaistev pluus, mida ma vahel pidudel kandsin, ja üks triiksärk, mis oli mulle number väike, aga minu arvates seksikas ja liibuv. Võimalik, et need litritega püksid, millega ma mälumängul ringi silkasin, olid ka kellegi arvates maitsetud, aga minu arvates mitte. Maitsed on ju nii erinevad.

Millist riietuseset sa (enam) iialgi selga-jalga ei paneks, löödagu või maha?

Sõltuvalt olukorrast võin ma igasuguseid asju kanda, näiteks stiilipidudel. Küll aga jätaksin ma oma igapäevasest garderoobist välja sukksaapad ja üle põlve ulatuvad prostisaapad. Mutipikkuses seelikud-kleidid on ka sellised asjad, mida ma pigem väldin. 

Milliseid värve sa hea meelega kannad?
Punast, musta ja kuldset, üldse sädelevaid asju.

Ja milliseid värve sa kohe kindlasti ei kanna?

Oranž ja beež on esimesed värvid, mis meelde tulevad. Pruuni üritan ka vältida, aga samas on mul üks pruun mantel, mille puhul erandi teen. Roheline mulle ka ei meeldi, sest see muudab mu naha roheliseks ja siis näen ma välja nagu paar kuud vees vedelenud laip. Pastelltoonid ka üldiselt ei meeldi, aga suvel kannatan ära.

Millisest olemasolevast riietusesemest sa mingi hinna eest ei loobuks?

Päris põlevasse majja ei jookseks ma ühegi riietuseseme pärast, aga kui valida, siis näiteks oma 9. klassi lõpukleiti ma hea meelega ära ei annaks. Samas oma pulmakleidi andsin ma ära, nii et eriliselt emotsionaalset sidet pole mu millegagi.

Oled sa endale ise rõivaid õmmelnud?

Koolis olin sunnitud endale seeliku õmblema ja ma vist isegi kandsin seda paar korda, aga pärast seda küll mitte. Mina ja käsitöö pole maailma parimad sõbrad.

Räägid ehetest ka?

Hea meelega: ma ei kanna ehteid. Mul küll on mõni paar kõrvarõngaid, üks pärlikee ja üks hõbedane kaelakett ja üks käekett (lisaks veel paar nabaneeti), aga ma ei kanna neid. Koolisõrmust kannan, muud mitte. "Kullata ehedat kulda on asjatu". 

Millist dekoratiivkosmeetikat kasutad?

BB-kreemi, ripsmetušši ja puudrit, viimasel ajal ka peitekreemi, sest vanus ründab. Üks töökaaslane kinkis tumelilla huulepulga, seda kannan ka vahel, sest see on lihtsalt nii lahe.

Ning last but not least – milline oli sinu viimatine raju imagomuutus?

Mu viimatised muutused pole eriti rajud olnud, sest näiteks mõnikümmend cm juuksekadu pole mu jaoks eriline muutus. Küll aga lõikasin ma 15-aastaselt oma pikad blondid juuksed poisipeaks ja värvisin kirjuks, värvisin 21-aastaselt juuksed punaseks ja tegin lokid, siis kohe pool aastat hiljem lõikasin need punased lokid tumepruuniks bobisoenguks, siis mõni aasta hiljem värvisin juuksed blondiks, siis oranžikaks, siis uuesti blondiks. Riietega mul nii suuri ja järske eksperimenteerimisi olnud ei ole.

Igav düstoopia

Tulin laupäeval Tartust ja mõtlesin, et teel koju peaks ikkagi Ülemistest ka läbi põikama, et vildikaid osta. Sisse astudes oleksin ma aga inertsist kohe tagasi hüpanud, sest see rahvamass, mis seal hullus, oli ... pehmelt öeldes šokeeriv. Hädavaevu pressisin ennast sealt läbi, ise mõeldes, et huvitav, enne pole ma nii palju rahvast küll Ülemistes näinud, pealegi on kuu lõpp ... kuni ma jõudsin vastavatud KFC-ni. Ja läksin mööda selle järjekorda aina edasi, edasi ja edasi ning avastasin, et kõik need inimesed ongi tulnud vist Ülemistesse frititud kana pärast. Ma ei valeta, kui ma ütlen, et see järts oli ikka kümneid ja kümneid meetreid pikk, nii et lõppu näha polnud. Miks peaks keegi kiirtoidu pärast (mis minu mäletamist mööda oli veel suht halb ka) nii kaua järjekorras seisma, minu mõistus ei võta.

Hiljem, kui ma olin vildikad kätte saanud ja ennast keskusest välja võidelnud, mõtlesin, et küll on kurb, et me elame maailmas, kus on näiliselt jube palju valikuid, aga inimesed tahavad kõik ikkagi ainult ühtesid ja samu asju. Frititud kanu, ikea mööblit, postreid seintele ja ... isegi jõuluehted peavad ühesugused olema. Ja kui ma seal keskuse kõrval seisin, ühel pool Ülemiste, teisel pool T1, mõtlesin ma, et see on ideaalne näide igavast düstoopiast. Inimesi juhivad märkamatud reeglid, ümbritsevad märkamatud müürid ja kõigil on illusioon vabadusest ja valikutest, kuigi tegelikult on neil vabadus valida ainult selle vahel, mida neile ette visatakse. 

Kuidas kirjutaks Armin Kõomägi "Lui Vutooni" praegu?

Pilte Ida-Virumaalt

Oma sünnipäevast Ida-Virumaal ma juba rääkisin, aga nüüd jagan ma ka nelja pilti sellest toredast reisikesest. Need konkreetsed on tehtud peojärgsel hommikul, mil olime juba tagasiteel ja võitlesime tuulega, mis meid vägisi pikali lükata tahtis.

Kaks esimest pilti on tehtud Sillamäel, kaks viimast Kiviõli tuhamäe tipus. Viimane pilt, muide, on üks mu lemmikutest, sest kuigi fotograafid võiksid viriseda valgustuse üle, siis minu jaoks on selle kompa nii lahe ja pilt ise ka nii düstoopiline. Ja inimesed ei poseeri igavalt, vaid liiguvad. Sellel pildil on lugu. 

Ma vajusin hetkeks mõttesse. Mulle meenus lugu sellest, kuidas Hemingwayl paluti kirjutada (või ütles ta ise, et suudab kirjutada, ma ei mäleta detaile) ühe lausega terve lugu. See lause oli: "For sale: baby shoes, never worn". See on hämmastav, kuidas saab anda edasi nii palju nii vähesega. Sedasama hindan ma alati ka piltide puhul: et pole üleposeeritud, ülesätitud, ületöödeldud ja lihvitud pildid, mis mõtetele ruumi ei jäta. Aga on lugu. Võib-olla isegi esmapilgul juhuslik hetk. Sellepärast ei meeldi mulle üldse käia fotograafide juures, sest kogu see kontseptsioon, minna mingisse ilusasse kohta (randa või rappa enamasti), panna ilusad riided selga ja kamandada kõik naeratama, tundub mulle nii kunstlik ja võõras. Ei ole minu jaoks.

Kõike ei jõua

Ma mäletan hästi, kui ma kunagi poolnaljaga kirjutasin, et inimesed vastavad pea alati, kui neilt küsida, kuidas läheb, et jube kiire on. Ma ei mäleta, miks, aga see eskaleerus mingil hetkel selleks, et keegi solvus millegipärast, et minusugused ei saavat aru, et inimesed peavad vaeva nägema ja tööd tegema ja sellepärast polegi aega. See selleks. Igatahes, mulle tuli see torm veeklaasis täna uuesti meelde, kui ma pidin selgitama oma sõbrannale, miks ma pärast tööpäeva väsinud olen ja et ei, ma pole sellepärast väsinud, et ma olen haige.

Probleem tuli tegelikult sellest, et ma olin lubanud minna ühele üritusele, aga paar päeva enne selle toimumist sain ma aru, et ma lihtsalt ei jõua sinna, sest see toimub pärast tööpäeva, kestab südaööni ja kui arvestada, milline tühjakspigistatud sidrun ma iga päev pärast tööpäeva olen – ei tundu väga perspektiivikas kohale minna ja uimata. Loomulikult ma ütlesin, et ei tule, mitte ei rakendanud oma kunagist kohtingutest loobumise taktikat (mitte kohale minna ja mitte telefonile vastata), aga ometigi sain ma vargründava etteheite osaliseks: millest ma nii väsinud olen? See on ju lõbus! Tema läheb ju isegi haigena sinna, kuidas siis mina ei jõua. 

Siis mul kihvatas sees, sest esiteks, ma absoluutselt vihkan seda, kui mind üritatakse hakata ümber veenma ja eriti, kui seda tehakse süüdistavalt. Nimelt kui ma juba mingi otsuse vastu võtan, siis ei ole mind võimalik enam ümber rääkida. Selline ümberrääkimine on mu jaoks nii solvav, sest see näitab, et inimene ei aktsepteeri mu otsust või ei pea seda piisavalt oluliseks. Teiseks: millest ma väsinud olen? Huvitav küll, millest, las ma mõtlen .... ma ärkan iga päev kell 6, töötan päev läbi nagu orav rattas (viimasel ajal on veel tööd kamaluga juurde tulnud), tõlgin ühest keelest teise, teisest kolmandasse, kujundan, möllan, kirjutan, nii et päeva lõpuks ei mäleta ma enam oma nime ka, siis lähen lasteaeda, koju, proovin seal Ernsti kasvatada (ei õnnestu), teda sööta (ei õnnestu) ja ta õigel ajal magama panna (samuti ei õnnestu) ja siis kuulda kelleltki, kes tööl ei käi, küsimust, millest ma väsinud olen, on ausalt öeldes solvav. 

Kui ma mõtlen, mis on minus nt 10 aastaga muutunud, siis kindlasti see, et ma julgen olla väsinud ja loobuda seetõttu paljudest ettevõtmistest. 10 või 7 aastat tagasi oli tavaline, et mu päev algas kell 6 ja lõppes südaööl, sest ma pidin ju igale poole jõudma, kõike tegema. Mulle meeldis, kui mulle öeldi, et ma olen nii tubli ja aktiivne, ja et ma sain siis ohata, et jaa, aga magada ei jõua üldse. Praegu tekib mul tülgastus, kui ma kuulen sõna "tubli", sest esiteks on see täiesti tähendusvaba sõna mu jaoks ning teiseks ongi see sõna hakanud mulle sümboliseerima sellist inimest, kes pingutab, et ikka kõike teha ja sellega kiitust välja pressida. 

Ma olen tegelikult palju vaeva näinud sellega, et oma "tubli tüdruku sündroomist" üle saada. Alguses olid ikka süümepiinad küll, kui ma mõnel nädalavahetusel mitte midagi ei teinud ja ainult voodis lugesin või kui pärast tööpäeva kohe koju läksin ja taas mitte midagi ei teinud. Harjutamine teeb aga meistriks ja nüüd olen ma suhteliselt harjunud oma laiskusega ja ei tunne erilisi süümekaid ka, kui keegi kuhugi kutsub ja ma eitavalt vastan. See muidugi ei tähenda, et ma mitte kusagil ei käiks: pühapäevasel jalkamängul olen ma näiteks kohal nagu viis marka. Lihtsalt vanusega olen hakanud hindama ja nautima molutamise võlu. Nagu ütles Armin Kõomägi: vaba aeg, mille saad veeta täpselt nii, nagu tahad, on kõige väärtuslikum ressurss üldse. Las ma siis veedan selle näiteks magades.

Ikeaõhtu

Ma ei saa aru inimestest, kes ostavad või vahetavad kogu aeg mööblit, sest mu meelest pole jubedamat tegevust kui mööbli kokkupanemine. 

Alguses tundub kõik paljutõotav ja lootustandev: jee, ma saan hakkama, olen tõeline meisrimees, tugev, tark ja osav!

Seejärel: oot, see tükk ei taha siia mahtuda, miks see kruvi nii kõvasti käib? Äkki keeran kõvemini .... oi raisk, liiga kõvasti.

Siis: kus see õige tükk nüüd on? Oi pagan, ma olen selle valetpidi sisse kruvinud. Ei muud, kui tehtud töö lahti võtta ja uuesti kokku panna.

Lõpuks: huh, tehtud sai! A mis jupid need siin on ja miks nad üle on?

Ühesõnaga, ma panin eile Ernsti uut kirjutuslauda kokku. Laud ise sai, muide, ostetud uuest Ikeast, kuigi ma suhtun teatava distantsiga Ikeasse või üldse kõigesse, mida nii paaniliselt ülistatakse. Lisaks pole sealne mööbel minu maitsele, aga kuna mujalt ma sobivalt väikest kirjutuslauda ei leidnud, siis pidin järele andma. Aga – mööbel mööbliks, mind huvitaks hoopis, kas teised pole märganud, kui kohutavad tõlked on nii Ikea pärispoes kui ka kodulehel? Midagi pole justkui valesti, aga no nii halb on lugeda. Arvasin, et asi on minu kretinismis, aga mu testisik, kellel samuti Ikea kodulehte lugeda käskisin, ütles, et ka temal on raske lugeda. Hästi halvad ja kohmakad lausekonstrukstioonid, tekst ei voola ja mõte ei jõua kohale. Mulle õpetati tõlketeooria tunnis, et hea tõlke puhul ei tohi olla aru saada, et see on tõlge – noh, Ikea tekstide puhul on kohe aru saada, et need on kiirustades eesti keelde pandud. Halb. Ma ei tea, kuidas teistega, aga mind ajab see küll poest eemale.

Jälle introvertsusest

Mu ema, kellel on 4 mitte just kõige kergesti kasvatatavat last, ütles, et tema arust on nii naljakas, kui lapsevanemad arvavad et kui neile on juhuslikult sattunud rahuliku ja lepiku iseloomuga laps(ed), on see ainult ja ainult nende enda kasvatustöö tulem. Või kui nende lapsed on tugeva tervisega, kiire taibuga, kiire kohanemisvõimega ... ühesõnaga, sellise iseloomuga, mis kohandub hästi praegusesse ühiskonda. Täna tööl arutasime tähemärkide üle (ma mainin vahele, et ma ei usu absoluutselt astroloogiasse ega horoskoopidesse ega millessegi muusse peale teaduse) ning kuigi ma olen selline uskmatu nihilist, siis ühe kolleegi mõte hakkas mulle siiski meeldima: ta ütles, et tal on pärast tähemärkidega lähemalt tutvumist palju lihtsam inimesi tolereerida, sest ta saab aru, et mingid iseloomuomadused ongi inimesele (tema arvates tähtede poolt) kaasa antud ja neid ei saagi muuta, nendega peab lihtsalt leppima. Mina seda tähejura loomulikult ei usu, aga ma usun väga sellesse, et ...

inimesed on erinevad.

Ja kuigi see tundub kõige loogilisem elutõde üldse, siis proovitakse juba maast madalast ikkagi kõiki kasti suruda ja survestada olema selline, mis vastaks ühiskonna normidele. Praegu on näiteks soositud omadused, mis on omased ekstravertidele: kiire kohanemisvõime, grupis töötamise oskus, hea suhtlemisoskus, hea eneseväljendusoskus, kiire ümberlülitamisvõime, mobiilsus, paindlikkus ja veel mõned omadused, mis mulle meelde ei tule, sest ma pole ekstravert. Ja see on normaalne, et ma pole! Ma kinnitan seda endale iga kord, kui keegi mulle kiunub, miks ma nii vähe räägin, miks ma eelistan kodus olla, kui oleks võimalus peole minna, miks ma ei taha esineda või grupitöid teha. Ma tean, et ma põhimõtteliselt muust siin blogis ei räägigi, kui oma introvertsusest, aga ma kavatsen jätkata seni, kuni enam mitte üks inimene ei sunni mind "millestki rääkima". 

Ernst on samuti introvert ja isegi introvertsem kui mina, sest mina olen endale kultuurikihi peale kasvatanud ja õppinud (raskustega) olukordadele reageerima. Tema aga vajab ruumi, aega ja rahu. Kahjuks on need nõudmised üsna suured ja seda eriti lasteaias. Eks tal teki ka sellepärast probleeme, mida õpetajad mulle rõõmsalt ette laulavad, aga mis seal ikka: introverdist ekstraverti ei vooli. Ma proovin lihtsalt ise olla parim kaaslane ja kinnitada endale ja talle: see ei ole ebanormaalne, kui teised inimesed närvidele käivad. Enamik inimestest ongi suht tüütud. Üksi olemises pole mitte midagi halba ega ebanormaalselt. Elu pole võidujooks, milles peab võimalikult kiiresti võimalikult palju jõudma. Ma mäletan enda lapsepõlvest, kuidas mulle kogu aeg ette heideti, miks ma nii vaikne olen ja KUI närvidele see mulle käis, ning ma lubasin endale pühalikult, et oma lapsel luban ma olla täpselt nii vait, kui tahab.

Aga eks see läheb otsapidi sellise vargründava privileegipimeduse alla ka. Tore on ju mingeid kaasasündinud eeliseid või lihtsalt õnne iseenda tööks pidada ja teisi laiskadeks, imelikeks või rumalateks pidada. Sest noh, mina ju saan, kuidas teised siis ei saa?

Vanadus, vanadus

Kuigi ma ise fännan räigelt, et ma nüüd 30 (loe: tõeliselt naiselik, daamilik ja kõik need muud asjad) olen, siis tundub, et mõned inimesed arvavad, et tegelikult sain ma hoopis 70 vms. Mu tänane vestlus emaga oli nt selline:

mina: "Kuule, kas penskarid abielluvad tihti?"

ema: "Issand, pole aimugi! Enda kohta küsid?"

Mulle meenuvad kohe mu u 8-aasta tagused tuttavad, kes veetsid ebaproportsionaalselt suure osa oma vabast ajast selleks, et mulle rääkida, kuidas naiste säilivuskuupäev on siis, kui 30 kukub, ja pärast seda pole neil enam mingit lootust, et mõni mees neid tahaks. Noh, sest naise väärtus ju ometigi sellest sõltubki, kas nad mõnele mehele külgetõmbavad on või mitte.

 

Sünnipäevarõõmud

Kui ma suvel esimest korda Ida-Virumaad avastamas käisin, teadsin ma kohe, et oma elu tähtsaimad hetked tahan ma seal veeta. Ja mis võiks olla tähtsam kui 30-aastaseks saamine? Olgu, mul tuli praegu umbes viis asja pähe, aga no üldse, sünnipäev võiks ju mööduda toredalt. Kui ma siis veel lugesin, et täpselt mu sünnipäeval esineb Hatari Narvas ... Noh, esialgu olin ma vihane (kes mäletab), sest ma pidin sel ajal Berliini minema, aga nagu mu elupõhimõte ütleb: kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, nii et elu mängis kaardid ümber, reis jäi ära ja mis siis muud, kui sammud kontserdile!

Kuna Narvas toimuva kontserdi jaoks oleks Narvas ööbimine liiga tavaline, lihtne ja igav, bronnisime me korteri hoopis Sillamäele. Miks just sinna? Minu arvates on Sillamäe kõige muinasjutulisem linn terves Eestis ja kui vähegi võimalust, soovitan kõigil sinna vähemalt korra minna. Meil oli veel nii palju õnne, et saime korteri täpselt promenaadile, vaatega merele ja – mis kõige parem – rõduga. Ilm, ma pean vahele mainima, küll ei soosinud rõdul peesitamist, aga kuna me juba seal olime, siis me trotsisime ilma ja läksime ikkagi tuule ja tormiga võitlema. Teine äärmiselt positiivne asi meie korteri juures oli see, et samas majas asus üks ehtne pisipood, väga eklektilise valiku ja pea olematute hindadega. St hindade puhul oli rakendatud mingit seletamatut loogikat, sest nt džinn maksis seal u 7 eurot, aga paar kõige tavalisemaid sukkpükse 15. Ja et kogu elamust veel sürreaalsemaks teha, kõhutas leti taga häirimatult suur ja paks kass. 

Egas midagi, joogid ja riided ostetud, tegime endale kokteilid ja asusime neid jooma, suurejoonelise plaaniga kindlasti võimalikult vara Narva minna, et igasugustele erinevatele üritustele jõuda. Umbes kell 22 avastasime, et džinn on otsas ja kui me tahame veel Hatarit näha, peame ennast võimalikult kiiresti liigutama. Arvestades joodud džinnikogust oli see muidugi raskendatud. Hatarile me muidugi jõudsime piisava varuga ja kasutasime seda aega targasti: uute džinnide ostmiseks. Ja siis tuligi Hatari peale. Oeh ..  mul pole siiani sõnu, kui vaimustuses ma olin. Röökisin kõiki laule kaasa laulda, nii et mu kõrval seisev turvamees vaatas mind väga kahtlaselt, ilmselt mõeldes, miks ma islandi keelt oskan. Ma ei osanud. Ja show ise oli nii äge, et kui see lõppes, oli tunne, justkui oleks see vaid 10 minutit kestnud.

Edasine õhtu möödus suhteliselt sündmustevaeselt, kui mitte arvestada seda, et me läksime ühte Narva baari, kus kõhutas taas – üllatus, üllatus – suur ja paks kass. See on vist mingisugune Ida-Virumaa stiil, mul on tunne. Ka see kass oli väga stoiline, magas rahulikult keset kära ning oleks ilmselt edasi maganud, kui me poleks teda näppima hakanud. 

Järgmine päev algas päikeseliselt ja me otsustasime seda kohe ära kasutada ning promeneerima minna. Tuul muidugi takistas meie pikemat väljasviibimist, sest juuksed tahtsid vägisi peast ära lennata. Seejärel läksime me trotsist hoopis Kiviõlisse, ronisime mäe otsa (ilmselgelt kohast, kust normaalsed inimesed ei läheks) ja nautisime sealset vaadet, mis oli tõepoolest hingemattev. Allatulek oli pehmeltöeldes keeruline, aga tehtav. Ja kuna tolleks päevaks oli piisavalt loodusjõududega võideldud, läksime me Rakverre sööma ja siis koju.

Oleks ma teadnud, et 30 on nii äge olla, oleks ma juba varem 30 saanud!

* Pilte me loomulikult ei teinud. Sillamäel vist isegi paar tükki tegime tegelikult, aga jumal teab, mis neist saanud on.

September

Ma olen, muide, käinud vahepeal ka jalgpalli vaatamas. Kui mu kolleeg seda kuulis, küsis ta ahastavalt, miks ma seda endale teen, Eestis ei mängita ju ÜLDSE jalgpalli. Mõtlesin siis, kas öelda talle tegelik põhjus või proovida näidata ennast parema, õilsama ja patriootlikumana, aga siis sain aru et seda viimast ei usuks minust niikuinii keegi, ja ütlesin, et ma ostsin need piletid ainult herr Neueri pärast. Kui ta juba võtab vaevaks minu kodulinna tulla, on minust ainuõige ja viisakas teda ka vaatama minna, eriti, kui tal midagi siin platsil teha (eeldatatavasti) pole. See, et ma mingeid muid mänge, kus teda pole, pean vaatamas käima, sümboliseerib lihtsalt mu armastust ja eriti kannatust, sest kuidas muidu armastus tuleb kui mitte kannatades?

Paraku on need mängud, mida siiani vaatamas käinud olen, tõelised kannatused olnud. Ma lähen ALATI mängule lootusega, et äkki, äkki, äkki seekord eestlased mängivad jalgpalli ja äkki, äkki, äkki ei tee ennast seekord lolliks, aga alati ma pettun. Täna ootab ees mäng Hollandiga ja ma mõtlen tõsimeeli, äkki peaksin hoopis Hollandi särgis minema. Mitte et mul oleks, aga Ernstil on ja ehk suudan ma selle kuidagiviisi selga venitada. Ega meil varsti enam suurt kaaluerinevust pole. Saksa jalkasärkidega on mul lood paremad, neid jagub mul ka enda suuruses, nii et oktoobris saan rahumeeli sakslasena staadionile minna. Valgevene mängule läksin ettevaatamatult Eesti pusaga ja pärast kahetsesin. Õnneks sain ma tol päeval jalkaelamuse siiski kätte, sest õhtul oli telkust Saksamaa-Holland ja vot see oli jalgpall. Mitte mingi palliveeretamine ja mööda platsi uimamine.

Rääkides veel olulistest asjadest, siis kuna ma olen pidanud mõned viimase aja plaanid tühistama (Metallica kontserdi ja Berliini), siis ei julge ma endale enam isegi Rammsteini piletit osta. Elu, täpsemalt viimane suvi on näidanud, et elu nöögib planeerijaid, täpsemalt mind, sest kuidagi ei käi mu eluga kokku lineaarne korraldus. Hea on aga see, et vähemalt üks kontsert on mind ikkagi ees ootamas ja see on ... Hatari. Ja eriti hea on see, et Kaisa on nõus a) minuga Narva kaasa tulema, b) minuga Hatari kontserdile tulema, c) minuga Sillamäel ööbima. Selliseid inimesi, kes isegi ühega neist nõus oleksid, on väga vähe, nii et ma olen õnnega koos, et Kaisa samasugune on nagu mina. Loodan, et ta nüüd ei solvu.

Ja see kõik tuletab mulle omakorda meelde, et ma saan juba umbes kümne päeva pärast 30-aastaseks. Ootan juba nii väga! Kuigi – ma ei tunne ennast 30-aastasena ja mind ka ei peeta 30-aastaseks, näiteks eile, kui krišnaiitide templis käisin, küsiti mult, kas ma olen tudeng. Ma võtsin seda ainult komplimendina! Aga 30 on kindlasti lahe olla ja kui minust sõltub, siis ma kavatsen mõneks aastaks 30-aastaseks jäädagi. 

Minu ideaalne kaal

Ma vahepeal mõtlen, kui palju pööratakse tähelepanu sellele, milline on inimese keha, aga mitte ta mõistus. Kui kõrge on ta kaalunumber, mitte ta IQ. Vähemalt sotsiaalmeedias. Lõviosa tänapäeva insta- ja blogiteemadest on seotud välimuse, trenni, tervislikkuse ja kaaluga. Kohe, kui keegi lisab mingi überseksika pildi endast ning kirjutab alla "Naised, armastage ennast sellistena, nagu olete", ei tähenda see seda, et naisi kutsutaks üles olema tark või siis rahul oma keskpärase mõistusega, vaid loomulikult ainult oma keha armastama. Sest noh, keha, see on ju see, mis paistab välja – loomulikult on see ju kõige olulisem. Selleks, et olla tõeline ja enesest lugupidav naine, on vaja vaid ... jah, te arvate õigesti: tervislikult toituda, trenni teha ning võib-olla vahel natuke harivaid (loe: kuidas olla jumalik, edukas, tõeline naine) raamatuid lugeda.

Sellised minusugused enesest ilmselgelt üldse mitte lugu pidavad naised, kes loevad Kivirähki uut romaani ja nosivad samal ajal krõpse, kes käivad kontsertidel ja joovad seal õlut, kes ei tee üldse trenni, söövad ebakorrapäraselt ja magavad veel ebakorrapärasemalt, ei päde üldse. Vähemalt mitte sotsiaalmeedias. 

Selle sissejuhatusega tahtsin ma jõuda sinnani, et kuna mul on nüüd kaal, siis olen ma igal hommikul pärast esimest kohvitassi hakanud selle peale ka astuma ja avastanud, et mul on sõltuvus: kaalusõltuvus. Kas pole tore igal hommikul näha natuke väiksemat numbrit kui eile? Ja siis veel väiksemat? Ja veel? Äkki jätaks täna selle saiakese söömata? Ja lõunasöögi? Pole mul seda õlut ka nii väga vaja. Sellised mõtted on viinud mu sinnani, et täna hommikul näitas mu kaal numbriks 52,5 kg, mis minu pikkuse juures (170 cm) pole ilmselgelt enam tervislik. Või tähendab: on viimane tervislikkuse piir, allapoole vast enam minna ei tohiks. Aga hommikul kaalul seistes mõtlesin ma lisaks veel, et huvitav, kas tõesti nüüd, 30-aastaseks saamise eelõhtul olen ma saanud endale kingituseks toitumishäire?

Alati, kui mind on mittesöömises süüdistatud, olen ma vastu vaielnud, et ma ju söön! Kogu aeg! Ja enda arvates sööngi, aga kui ma nt mõtlen, mida ma täna söönud olen (kell on 14.55), siis .... pärast hommikust kohvitassi rohkem midagi meelde ei tulegi. Ma tean, et ilmselt kodus söön veel midagi, aga on selline elustiil siis tervislik? 29-aastasena? Ma arvan, et mitte. 

Nii et ma arvan ka, et on viimane aeg hakata oma kehaga paremini läbi saama. Oma peaga ma ju juba saan. 

Tšiili, mu arm vol2

Epp võttis soovitust kuulda ning hakkaski oma põneva Tšiili elu kohta blogi pidama. Hetkel on tal seal küll vaid mõned lühikesed tähelepanekud, aga andke aega atra seada, lüll jõuab, küll jõuab.

Blogi ise on SIIN. 

Once upon a time in Tarantinoland

Loomulikult läksin ma kohe kinno, kui "Once upon a Time in Hollywood" linastus. Ma ei saa öelda, et ma oleksin fanaatiline Tarantino austaja, aga mulle meeldib ta stiil, ta maailm ja pealegi näen ma välja nagu Uma Thurman. No ja kui keegi astub piiridest välja ja julgeb teha midagi, mida teised ei julge, kuulub talle mu igavene armastus. 

Aga filmist. Kriitikute suust kuulsin, et igav ja veniv on. Ma ei tea, ma vaatasin vist mingit teist filmi, sest minu jaoks oli tempo just piisavalt hea, et sai keskenduda sümbolitele (ja siinkohal paluks neid mitte segi ajada Eesti filmide segaste sümbolitega) ning nautida Leonardo imelist näitlejatööd. Ausalt, juba ainult Leonardo pärast peaks seda filmi vaatama minema, sest ta on lihtsalt imeline. Kuidas ta suudab mängida kergelt luuserlikku ja läbikukkunud tegelast nii hästi, et ... Brad Pitt oli ka muidugi hea, aga esiteks polnud ta tegelaskuju nii mitmetahuline ning teiseks meenutas ta mulle natuke liiga palju Aldot "Vääritutest tõbrastest". Tempo oli tõesti pigem aeglane (kuigi Eesti filmidega võrreldes siiski nagu "Kiired ja vihased"), aga kaetud kerge pingega, sest kogu aeg oli teada, kuhu tüürib. Mulle meeldis eriti filmi kummastav vaatenurk, mida vist väga palju kasutatud pole: põhisündmusi jälgitakse mingite suvaliste ja asjasse mittepuutuvate tolbajoobide vaatenurgast. Kuigi mainitud oli, et Sharon Tate'i liin oli kõrvalliin, siis minu arvates oli see just peamine, aga seda lihtsalt vaadati kõrvalt. Tekkiski teatav kontrast ja seda eriti neile, kes Tate'i lugu hästi teavad: sa näed ilusat ja lootustandvat noort näitlejannat, kellel on (või võiks olla) elu alles ees ja maailm lahti ... aga selle asemel paneb Tarantino sind kaasa elama mingitele suvalistele tüüpidele, kelle karjäär on olematu, sihid ja eesmärgid suht tüütud ja kes ise ka pole just kõige sümpaatsemad. Jah, Leonardo ja Brad sümboliseerisid kindlasti Hollywoodi kadumist ja muutumist, aga minu jaoks olid nad eelkõige kontrastiks Sharonile. Kontraste oli filmis veelgi: pidev tapmine vesternites vs Vietnami sõda, Hollywood Hills vs hipid jne jne. Ma ei tea, kas need kontrastid olid Tarantinol taotluslikud, aga minu jaoks andsid nad filmile väga huvitava mõõtme. 

Minu jaoks oli kindlasti film põnevam ka sellepärast, et ma olin just aastake tagasi uurinud põhjalikult Mansoni kohta ning lugenud läbi ühe raamatu ta hipikommuuni kohta. Kui Mansonist midagi ei tea, ei pruugi mitte millestki aru saada. Ma ei kujuta ette, kas siis film üldse huvitav oleks, aga mine tea, võib-olla just hoopis teistsugune elamus.

Kui ma saalist väljusin, mõtlesin ma, et "Once upon a Time in Hollywood" oli nagu tantraseks: kogu aeg oli pinge peal, et kohe läheb lahti, kohe läheb andmiseks, aga ei veel, veel mitte. Ja kui siis lõpuks kulminatsioon tuli, jäi see natuke lahjaks. Mulle loomulikult väga meeldis see stseen, sest see oli Tarantinolikult absurdne, ebareaalne ja üle võlli, aga sellise pika kõvatamise peale oleks see võinud olla VEELGI grotesksem, pikem ja õõvastavam. Asi võib olla muidugi ka selles, et ma olen selline nõudlik inimene ega lepi tavapärase tapmise ja tagaajamisega. Ja päris lõpp oli ka Tarantinolik, selline vahva alternatiivajalugu. 

Soovitan: kõikidele, kes armastavad Tarantinot, kes teavad Charles Mansonit ja kes armastavad absurdi.

Ei soovita: kõikidele, kelle jaoks Tarantino tähendab rohkelt vererikkaid tapelunge või kes nägid kunagi "Pulp Fictionit" ja eeldavad, et that's it. 

Hinne: tugev 8, seda just selle veidi lahja tantraseksiliku lõpu pärast. Oleks veel paar leegiheitjat kusagilt välja tulnud, saaks rohkem.

Sünnipäev, sünnipäev ...

Septembris juhtub alati palju põnevat aga kõige põnevam, ma ütleks isegi, et aasta tähtsündmus on minu sünnipäev. Mitte, et ma seda kuidagi tähistaks või midagi – oh ei! Tavaliselt ostan ma endale midagi kingituseks ja viin tööle torti ja asi ants. Selline peoloom olengi.

Ja kingitused. Ma olen jõudnud oma elus sellesse punkti, et rõõmustan siis, kui keegi mult midagi ära võtab, mitte midagi toob. Asjad väsitavad mind, sest nad võtavad ruumi, aga mina armastan vabadust, avarust ja tühjust. Õnneks on ka mu pere juba ammu aru saanud, et mulle pole võimalik midagi kinkida, nii et nad ei kingigi. Jumal tänatud! Eile aga pidin oma mõtlemises väikese korrektuuri tegema, sest nägin vot SEDA uudist, nii et kui siin on mu austajaid, fänne või keda iganes veel – aitäh, selline juubelikink oleks ideaalne. Mis mõttes kallis? Ma ise usun, et ma olen ikka hindamatu ja väärt ka hindamatuid asju.

Väikese soovinimekirja tegin aga ka, et ise seda vaikselt täitma asuda. Põhiliselt on seal raamatud ja kontserdipiletid ja need ei võta just väga palju ruumi, nii et kõik võidavad. 

Ega ma muud tahtnudki öelda. 

2013

Olen siin ametis memuaaride kirjutamisega ning uuringute käigus leidsin Facebooki chat'ist sellise toreda vestluse: 

K: Mis sa arvad, kunas sa lõpetad täna oma armuasjad?
M: Ma ei tea, kunas ma lõpetan, aga ma tahaks pärast jalkat vaadata.
K: Pool kümme? Ungariga on täna w?
M: Arva, kas mul on tahtmine kohting tühistada?
K: Ma tean jaa, aga arvestades tema eelnevaid ülereageerimisi, siis ta ilmselt hullult vihastaks.
M: Ma mõtlesin sama. Ma loodan, et ta ei tule.

Nagu näha, olin ma uutele tutvustele ÄÄRMISELT avatud. Kusjuures too kohting, mille ma suures jalkavaimustuses ja jumalteabmillesveel tühistada tahtsin, oli hästi tore. Ilmselt sellepärast oligi, et mu ootused olid suht nullilähedased (ilmselgelt, kui ma ootasin, et ta ei tuleks). See oli ka mu elu teine ja (siiani) viimane poolpimekohting.

Olid alles ajad.

Tšiili, mu arm

Mu õde kolis vahepeal Tšiili ja on ennast seal nüüdseks mugavalt sisse seadnud. Oma väikeseid avastusi Tšiili igapäevaelu kohta jagab ta lahkelt ka Facebookis ja egas minagi pikka juttu tee – panen tema tähelepanekud ka siia kirja.

Mida teha esimese asjana võõrasse riiki kolides? Ikka asuda keelt õppima! Epp asus kohe pihta, aga praktiseerimisel ilmnesid teatavad takistused:

Mis on kohaliku keele õppimisel kõige suurem väljakutse? Ei, need ei ole hääldusalused või ainult Tšiilis kasutusel olevad spetsiifilised hispaaniakeelsed sõnad ja väljendid. Kõige keerulisem on see, et nad räägivad igapäevaelus nii poeetiliselt! Sa võid ju õppida selgeks põhilise sõnavara ja tihedamini kasutusel olevad laused. Kuid sellest on vähe abi, kui näiteks söögikohas küsitakse sult nii: "Kas sellel tänasel imeilusal päeval on saanud keegi mahti, et võtta teilt tellimus ja uurida, mida head ja paremat te süüa ja juua sooviksite?"'. (No mitte sõna-sõnalt, aga peaaegu). Eeee, ma ootaksin sellises olukorras küsimust:"Kas keegi on teilt juba tellimuse võtnud?".
Seesama stiil on kasutusel ka päevauudistes, nii et konkreetse keele õppimise koha pealt ei saa väga suurt abi ka sealt.
Ma kujutan ette, kuidas selline keelekeskkond oleks Bellale meeldinud. Tema leivanumbriks ja eripäraks oli just ülimalt poeetiline ja ilukirjanduslik eneseväljendus.

Korraliku eestlasena otsustas ta ka kohalikele eesti kultuuri tutvustada:

Täitsa huvitav tunne oli vaadata ja elada laulupeole kaasa teiselt poolt maakera. Ilmselgelt on mitte-eestlastele seda laulupeo värki keeruline selgitada. Sest see on nende arvates ju igati loomulik ja normaalne, kui palju inimesi on koos ja pidutsetaks, rõõmustatakse! Mis selles siis nii erilist on, eksole. Eriti, kui me räägime näiteks Ladina - Ameerikast.
Et seda laulupeo fenomeni lahti seletada, peab pidama loengu Eesti ajaloost, lisaks tuleb kindlasti rääkida lähemalt meie rahvuslikust omapärast, mis tavapäraselt ei kätke endas sellist emotsionaalsust, ligimesearmastust, ühtekuuluvustunnet, väga lähedast füüsilist kontakti jne. Et pigem on igapäevaelus ju nii, et isiklik ruum on vähemalt 2m; kui eestlane ostab maja, siis lähim naaber võiks olla vähemalt 1km kaugusel jne jne.
Selle pika selgituse peale hakatakse vast sündmuse olulisust paremini hoomama, kuid fakt on see, et päris lõpuni saavad sellest aru ja tunnevad sügavalt puudutatuna siiski vaid eestlased.

Ja tutvus ka Tšiili enda "laulukultuuriga":

Ööelust. Millegipärast armastavad nad siin hirmsasti karaoket laulda. Tase on väga varieeruv, kui viisakalt väljenduda, aga kohati on mul tunne, et pärast paari piscot oleksin ma siin karaokes väga kõva tegija.
Olles Eestis päris mitu aastat lähedalt kokku puutunud meelelahutusmaailma ja ööeluga, tundus mulle, et kõik peod algavad meil liiga hilja. Aga selgus, et siin hakkavad need veelgi hiljem! DJ alustab alles kella kahe paiku. Enne seda on see jube karaoke. Ja ega see siis tähenda, et rahvas kohe tantsupõrandale tuleks. Selleks läheb ka veel oma pool tundi.
Ma eeldasin millegipärast, et siin muud ei ole, kui üks suur tantsimine, aga kaugel sellest. Üpris pikalt olin ma terve klubi peale ainus, kes muusikale kaasa õõtsus.
Ja kui nad siis tantsima hakkasid, oli see minu suureks pettumuseks täpselt sama vehklemine ja aelemine nagu Eestis. Ma lootsin ikka näha korraliku puusatööd jne. Aga mitte midagi sellist!
Muide, siin ei tasu välja minnes öelda ööklubi, see tähendab pigem pordumaja moodi asutust. Igati kohane on öelda diskoteek, baar, pubi jmt.

Vahepeal värises Tšiilis maa. Eestlasele esmakordne kogemus:

Minu elu esimene maavärin. Tunne oli selline, nagu oleks sattunud lennukiga korralikku turbulentsi - alguses on kerge vibratsioon, mis muutus üha tugevamaks ja tugevamaks. Ainult et lennukis olles on olemas teadmine, et kõik on tegelikult üpris turvaline. Maavärina puhul seda teadmist pole, kuna ei või iial teada, kui tugev see on, kaua kestab ja kas tuleb ka järeltõukeid.
Antud juhul oli see üpris tugev - 6,5 magnituudi. Epitsenter asub minu elukohast umbes 200 km kaugusel, ookeanis, surfarite paradiisi Pichilemu lähistel. 

Aga tšiillased ise suhtusid sellesse üsna külmalt ning tegelesid tähtsamate muredega:

Maavärina järelkajadest ja muudest uudislugudest. Siin kohapeal ei eruta see maavärina teema enam kedagi. Eilsetest uudistest käis ainult korra läbi. Tunduvalt pikemad reportaažid olid ühe peene Itaalia restorani bossist, kes oma töötajate peale pidevalt karjus ja muidu inetult käitus. Endised alluvad jagasid oma muljeid. Kui ma ei eksi, siis see paha bossi teema on üleval juba kolmandat päeva.
Ja väga pikalt ja põhjalikult lahati perverdist preestri teemat. Umbes 30a tagasi oli naistega (!!!) halvasti käitunud. Te küsite, et miks need naised alles nüüd oma juttudega välja tulid? Väga lihtne - veel hiljaaegu olid kirikutegelased siin jumala staatuses ja keegi poleks neid naisi lihtsalt uskunud. "Tänu" pervertidest jumalasulaste paljastamisele kogu maailmas on see teema aga ka siin päevakorral.
Tegelikult on see täitsa suur jama, sest tolle eelpool mainitud perverdist preestri järgi oli Santiagos nimetatud terve park ja ka tema kuju sinna püsti pandud. Nüüd on see kõik muidugi maha võetud, aga pargi ja tänava nimede muutmine ja linna kaartide ümber tegemine võtab muidugimõista veel pikalt aega.
Maavärinast siis veel niipalju, et eile õhtul oli veel vähemasti neli järeltõuget. Aga ma ise olin vist selleks hetkeks juba piisavalt kohalikuks muutunud, sest veidi tugevama järeltõuke ajal vahtisin veidi aega oma teetassi ja nosisin võileiba edasi.

Ja üleüldse on Tšiili uudislood üsna ... huvitavad:

Spordist. Päevauudiste üks olulisemaid rubriike on siin ilmselgelt sport. Ja mitte ükski, päriselt ka, mitte ükski päev ei möödu ilma, et räägitaks Alexis Sánchezest või Arturo Vidalist. Kusjuures see ei ole absoluutselt oluline, kas neist midagi uut rääkida on. Kui ei ole, siis korratakse vana. Isegi Limas toimuvad PanAmerica mängud kahvatuvad nende kõrval. Seega olen ma ilma liialdamata vähemasti kümme korda näinud halva kvaliteediga pilte ja videolõike sellest, kuidas Alexis kuskil pärapõrgus poes käis. (Jah, isegi Tšiili mõistes pärapõrgus. Aga ta ema elab seal ja keeldub ära kolimast, kuna ta sõbrad ja tuttavad elavad ka seal koledas ja räpases linnakeses). Ja siis lugematul korral juba tunduvalt parema kvaliteediga pilte sellest, kuidas Arturo Kariibidel mingi tšikiga puhkamas käis.
Näiteks eile oli ülioluline teadaanne see, et Alexis ootas oma (väidetava) uue pruudiga Londonisse sõitmiseks tund aega rongi, sest oli eelmisest napilt maha jäänud. Täielik ebaõnn, eksole.

Tänaseks kõik! 

Matka järelkajad

Mõned eelmise postituse pildid said tehtud ühel Kõrvemaal peetud matkal, millel ma ühe üliõpilasorganisatsiooniga koos käisin. Ise ma sinna organisatsiooni ei kuulu, paljusid inimesi sealt ei tea, nii et nii mõnelgi tekkis küsimus, kes ma olen. Esmamulje jne, igatahes küsis üks liige, kas ma olen rokitšikk.

Ma ei tea, paljud siit mu eelmise postituse pilte mäletavad, aga igaks juhuks meenutuseks, kuidas ma matkal riides olin. Nagu linnapreili muiste: 

Nii vähe pole ma kunagi pidanud vaeva nägema, et rokkarina mõjuda. 

Suvepildid

Suvel pikka juttu pole, näitan lihtsalt paari pilti, mis seda suve ideaalselt iseloomustavad: raba, päikesetõus, metsajärv, meri, ilusad ja unustatud linnad. Ja mina.

Puhkus

Ma võin kihla vedada, et mul on sama nimega postitusi siin blogis rohkem kui üks, aga kuna a) mul on ükskõik ja b) mul on puhkus, siis on pealkiri igati õigustatud. Ega ma tegelikult polekski siia kirjutama tulnud, aga kui ma nägin, et Viljar, keda ma mõni aeg tagasi hea ja kurjaga blogima sundisin, nii palju ja nii ilusasti kirjutab, hakkas ka minu süüme tööle. Ei ole nii, et teisi sunnin ja ise looderdan! Aga kuna mul on siiski puhkus, siis ei hakka ma ennast ja teisi filosoofiliste traktaatidega tüütama, vaid panen lühidalt kirja, mis tehtud, mis teoksil.

- Kolimine. Mul õnnestus kaks kolimist (töö ja kodu) mahutada nelja päeva sisse, nii et nüüdseks on mul kolimistest nii siiber kui üldse võimalik. Aga tehtud sai! Nüüd elan oma kodus ja naudin, et ei pea kellelegi üüri maksma ning võin kõik seinad Tarantino postreid täis naelutada. Seda viimast ma pole küll veel teinud, aga andkem aega atra seada. Samuti pole ma veel ellu viinud kõiki neid remondi- ja sisustusplaane, mis mul olid, aga ma kardan, et enamik neist jääbki teostamata, sest mind lihtsalt üldse ei huvita. Ei huvita sisustamine, kokkusobivad värvid, muu tilulilu ... kui asi on funktsionaalne ja töötab, siis mulle sobib. Nii et ei, ennetades kõike, mingeid Aasta Kodu sisustuspostitusi ei ole ega tule. Ainus suurem sisustusmuutus, mille tegin, oli raamaturiiuli ostmine, sest seda teen ma põhimõtteliselt iga kord, kui kuhugi kolin. 

- Ma vaatasin vahepeal kaht ülihead filmi ja kuigi need ei sobi isegi ühte lausesse kokku, siis siin need on: "Valu ja hiilgus" ning "The Lobster". Esimene oli midagi mu lõunamaisele hingele, teine ajas aga pea nii sassi, et siiani harutan lahti. Aga soovitan mõlemat! Nüüd ootan, et viitsiksin riided selga panna ja kinno minna, et "Eile veel" ja ära vaadata, aga ma ei ole kindel, et see enne puhkuse lõppu juhtub. Riiete selgapanekut pean ma silmas siis.

- Järgmise aasta Rammsteini kontsert on täpselt päev enne mu nimepäeva ja kui ma usuksin märke (mida ma ei tee), siis leiaksin ma, et see tähendab midagi ja ma pean raudselt minema, aga ... ma pole ikka veel piletit ostnud. Mis mul viga on? Tegelikult ärge muretsege, ma ostan, aga mul on praegu mingi madalseis kontsertidega, sest ma näiteks mõtlen päris tõsiselt, et ma vist jätan oma Metallica pileti kasutamata. MA TEAN. Aga üldse pole tuju inimesi näha.

- Rääkides rahvamassidest, siis ma käisin laupäeval laulupeol ja sain oma selleaastase inimestedoosi kätte. Õnneks ei pidanud ma istuma rahvasummas, vaid sain kutse A-sektorisse, aga sinna pääsemine oli ka omaette teema. Mitte, et ma kurdaks! Ma olin arvestanud sellega, et ma pole ainus pealtvaataja, aga ma ei saa midagi teha, et sellised trügimised ärritavad mind ega lase rõõmule endale keskenduda. Lisaks võtsin ma kaasa Ernsti, kelle arvamus inimestest on sama, mis minul. Õnneks olime me laulukaare ees ja nägime kenasti kõiki koore (ja palju muud), nii et saime mõnusalt ja küllaltki trügimisvabalt laulupidu nautida. Mulle meeldiks nüüd kirjutada, et Ernst nautis pidu ja tundis endas patriotismi tärkamas, aga siis ma valetaksin. Talle meeldis rongkäik (kõndisime selle alates Viru keskusest kaasa), talle meeldis president ja see, et palju inimesi oli naljakates riietes, aga kui me ära läksime, ütles ta mulle: "Teeme järgmine kord sellise peo, kus pole igav ja kus saab magada. Kus kõigepealt vaatame Timmut ja siis tantsime." See oli vist tema poolt viisakas katse vihjata, et talle ei meeldinud laulupidu.

Tänaseks kõik. Ma lähen nüüd oma merevaadet nautima ja Rammsteini uut plaati kuulama. Lõppu pilt raadiomaja katuselt ka, sest ilma ju ei saa.

Spiel mit mir

Vahelduseks oma inimvihkajalikele purtsatustele tahtsin ma mainida, et ma olen nii-nii rõõmus, et Rammstein järgmisel aastal Eestisse tuleb. Loodan ainult, et ta ei tee seda mingil sellisel ainsal kuupäeval, mil ma kontserdile minna ei saa, aga teades mu kontserdiõnne, siis ma palju ei looda.

Suurest rõõmust tegin endale ja Ernstile uued Rammsteini särgid. Enda omast mul sobivat pilti pole, aga Ernsti omast küll:

Tegelikult peaks kiri küll ees olema, aga Ernst keeldub särke õigetpidi kandmast ja ausalt öeldes on mul suva, kuidas ta oma riideid kannab. Mul on kavas hakata talle aga "Tagurpidi Antslat" lugema, et ta teaks, et ta pole maailmas üksi oma tagurpidilembusega.

Aga olgu. Ma kuulan nüüd Rammsteini edasi ja vihun tööd teha, sest mida muud suvel ikka teha.

Ole positiivne!

Kui ma saaksin sendi iga korra eest, mil mulle on öeldud "ole rõõmsam/positiivsem/seltskondlikum", oleksin ma juba väga rikas.

Ma mäletan jube hästi, kui üle kümne aasta tagasi Berliinis käisin ja siis meie seltskonnas olnud sakslased järgimööda mulle ütlema tulid: "Ihsääänd, sa oled tegelikult ju jumala lahe ja sõbralik, ma arvasin alguses, et sa oled räigelt ülbe!" – "Miks?" – "No sa ei naerata ju üldse!" Rääkisin sellest eestlastele, kes minuga Saksas kaasas olid, ning nad ütlesid, et neil on olnud suhteliselt sarnaseid vestlusi, sest sakslased olid veendunud, et me kõik, eestlased, kes neile külla tulnud olid, on rahulolematud, pahased, vihased, häiritud. Tegelikult olime me isegi rõõmsamad kui tavaolekus, sest olime siiski reisil ja alaealisena reisil olemine tähendab ainult üht: lõppematut pidutsemist. Aga me ei naeratanud, vähemalt mitte kogu aeg ja kuna sakslaste jaoks oli ainus indikaator heast tujust naeratus, siis ei mõistnud nad meid. Ja mina ei mõistnud neid, sest olgu, kliendi-klienditeenindaja suhtluses võib naeratamine ja ülim sõbralikkus küll tore olla, aga kui oli vaja tõsisemaid probleeme lahendada (olid mingid logistilised jamad), põrkusin ma viisakusmüüri vastu. Naeratades öeldi mulle, et kõik saab korda, kõigega tegeletakse ja  ... ei tegeletud, sest see oleks tähendanud ju negatiivseid emotsioone, kellegi kiirustamist jne jne. Või kui ma Berliinis ära eksisin ning samas ka oma telefoni ära kaotasin – mu Saksa perekond ei öelnud mulle sõnakestki, võttis mu naeratades vastu, kui öösel koju saabusin, aga õpetajatele öeldi küll, et kuulde, talitsege seda hullu, nii pole kombekas. Minule mitte sõnakestki.

Ma olen see, kes bussis tõsise näoga aknast välja vaatab, lennukis ohkab, kui karjuvaid tittesid näeb, poejärjekorras vaikib ning linnatänaval kiirustades kõikidest mööda läheb. Ma ei alusta võõrastega vestlust, kui see just hädavajalik pole, ma ei naerata liftis inimestele ja mulle meeldib suurtes seltskondades vaikida. Samas ei pea ma ennast ebasõbralikuks inimeseks, vaid lihtsalt inimeseks, kes ei pea vajalikuks kulutada aega pealiskaudsele suhtlusele. Ma ei küsi isegi tuttavatelt, kuidas neil läheb, kui see mind absoluutselt ei huvita. Aga kas ma pean seda kõike tegema? Kas ma pean võhivõõrastega vestlusi pidama, mis mul viie minutiga ununevad? Kas ma pean looma sidemeid mänguväljakutel, poodides, bussipeatustes? ja kõige tähtsam, miks? Kas tõesti on olulisem see, mida ma välja näitan, kui see, mida ma mõtlen ja tunnen? 

Ma tean piisavalt inimesi, kes kaunishingedena naeratades teisi mõttes maapõhja neavad ja kes nina ees on rõõmsaimad ja toredaimad kaaslased, kuid hiljem oma "sõpru" taga kiruvad. Või kes lihtsalt on esmapilgul hästi head, lahked ja südamlikud, aga tegelikult väljendub nende headus selles, et negatiivsete asjadega nad lihtsalt ei tegele. See pole ju positiivne! Inspireeriv! Heale ja ilusale siin ilmas peab keskenduma! Ma tahaksin alati (kellegi) pea vastu lauda lüüa, kui ma sellist iba kuulen ja näen, sest pealiskaudsus on mu meelest üks hullemaid patte siin ilmas. Ja selline naeratav ning negatiivsusest hoiduv kultuur toodab minu arvates pealiskaudsust aina juurde. 

Ma ei hakka siia juurde lisama lauset "loomulikult ei pea ma silmas loomult toredaid ja postiivseid inimesi" või muud seosusetut jama, sest ma eeldan, et siia satuvad lugema mõistusega inimesed, kes saavad aru, et ükski väide siin ilmas ei kehti kõikide inimeste kohta, sest inimesed on teatavasti erinevad.