14 oktoober 2019

Pilte Ida-Virumaalt

Oma sünnipäevast Ida-Virumaal ma juba rääkisin, aga nüüd jagan ma ka nelja pilti sellest toredast reisikesest. Need konkreetsed on tehtud peojärgsel hommikul, mil olime juba tagasiteel ja võitlesime tuulega, mis meid vägisi pikali lükata tahtis.





Kaks esimest pilti on tehtud Sillamäel, kaks viimast Kiviõli tuhamäe tipus. Viimane pilt, muide, on üks mu lemmikutest, sest kuigi fotograafid võiksid viriseda valgustuse üle, siis minu jaoks on selle kompa nii lahe ja pilt ise ka nii düstoopiline. Ja inimesed ei poseeri igavalt, vaid liiguvad. Sellel pildil on lugu. 

Ma vajusin hetkeks mõttesse. Mulle meenus lugu sellest, kuidas Hemingwayl paluti kirjutada (või ütles ta ise, et suudab kirjutada, ma ei mäleta detaile) ühe lausega terve lugu. See lause oli: "For sale: baby shoes, never worn". See on hämmastav, kuidas saab anda edasi nii palju nii vähesega. Sedasama hindan ma alati ka piltide puhul: et pole üleposeeritud, ülesätitud, ületöödeldud ja lihvitud pildid, mis mõtetele ruumi ei jäta. Aga on lugu. Võib-olla isegi esmapilgul juhuslik hetk. Sellepärast ei meeldi mulle üldse käia fotograafide juures, sest kogu see kontseptsioon, minna mingisse ilusasse kohta (randa või rappa enamasti), panna ilusad riided selga ja kamandada kõik naeratama, tundub mulle nii kunstlik ja võõras. Ei ole minu jaoks.

09 oktoober 2019

Kõike ei jõua

Ma mäletan hästi, kui ma kunagi poolnaljaga kirjutasin, et inimesed vastavad pea alati, kui neilt küsida, kuidas läheb, et jube kiire on. Ma ei mäleta, miks, aga see eskaleerus mingil hetkel selleks, et keegi solvus millegipärast, et minusugused ei saavat aru, et inimesed peavad vaeva nägema ja tööd tegema ja sellepärast polegi aega. See selleks. Igatahes, mulle tuli see torm veeklaasis täna uuesti meelde, kui ma pidin selgitama oma sõbrannale, miks ma pärast tööpäeva väsinud olen ja et ei, ma pole sellepärast väsinud, et ma olen haige.

Probleem tuli tegelikult sellest, et ma olin lubanud minna ühele üritusele, aga paar päeva enne selle toimumist sain ma aru, et ma lihtsalt ei jõua sinna, sest see toimub pärast tööpäeva, kestab südaööni ja kui arvestada, milline tühjakspigistatud sidrun ma iga päev pärast tööpäeva olen – ei tundu väga perspektiivikas kohale minna ja uimata. Loomulikult ma ütlesin, et ei tule, mitte ei rakendanud oma kunagist kohtingutest loobumise taktikat (mitte kohale minna ja mitte telefonile vastata), aga ometigi sain ma vargründava etteheite osaliseks: millest ma nii väsinud olen? See on ju lõbus! Tema läheb ju isegi haigena sinna, kuidas siis mina ei jõua. 

Siis mul kihvatas sees, sest esiteks, ma absoluutselt vihkan seda, kui mind üritatakse hakata ümber veenma ja eriti, kui seda tehakse süüdistavalt. Nimelt kui ma juba mingi otsuse vastu võtan, siis ei ole mind võimalik enam ümber rääkida. Selline ümberrääkimine on mu jaoks nii solvav, sest see näitab, et inimene ei aktsepteeri mu otsust või ei pea seda piisavalt oluliseks. Teiseks: millest ma väsinud olen? Huvitav küll, millest, las ma mõtlen .... ma ärkan iga päev kell 6, töötan päev läbi nagu orav rattas (viimasel ajal on veel tööd kamaluga juurde tulnud), tõlgin ühest keelest teise, teisest kolmandasse, kujundan, möllan, kirjutan, nii et päeva lõpuks ei mäleta ma enam oma nime ka, siis lähen lasteaeda, koju, proovin seal Ernsti kasvatada (ei õnnestu), teda sööta (ei õnnestu) ja ta õigel ajal magama panna (samuti ei õnnestu) ja siis kuulda kelleltki, kes tööl ei käi, küsimust, millest ma väsinud olen, on ausalt öeldes solvav. 

Kui ma mõtlen, mis on minus nt 10 aastaga muutunud, siis kindlasti see, et ma julgen olla väsinud ja loobuda seetõttu paljudest ettevõtmistest. 10 või 7 aastat tagasi oli tavaline, et mu päev algas kell 6 ja lõppes südaööl, sest ma pidin ju igale poole jõudma, kõike tegema. Mulle meeldis, kui mulle öeldi, et ma olen nii tubli ja aktiivne, ja et ma sain siis ohata, et jaa, aga magada ei jõua üldse. Praegu tekib mul tülgastus, kui ma kuulen sõna "tubli", sest esiteks on see täiesti tähendusvaba sõna mu jaoks ning teiseks ongi see sõna hakanud mulle sümboliseerima sellist inimest, kes pingutab, et ikka kõike teha ja sellega kiitust välja pressida. 

Ma olen tegelikult palju vaeva näinud sellega, et oma "tubli tüdruku sündroomist" üle saada. Alguses olid ikka süümepiinad küll, kui ma mõnel nädalavahetusel mitte midagi ei teinud ja ainult voodis lugesin või kui pärast tööpäeva kohe koju läksin ja taas mitte midagi ei teinud. Harjutamine teeb aga meistriks ja nüüd olen ma suhteliselt harjunud oma laiskusega ja ei tunne erilisi süümekaid ka, kui keegi kuhugi kutsub ja ma eitavalt vastan. See muidugi ei tähenda, et ma mitte kusagil ei käiks: pühapäevasel jalkamängul olen ma näiteks kohal nagu viis marka. Lihtsalt vanusega olen hakanud hindama ja nautima molutamise võlu. Nagu ütles Armin Kõomägi: vaba aeg, mille saad veeta täpselt nii, nagu tahad, on kõige väärtuslikum ressurss üldse. Las ma siis veedan selle näiteks magades.


04 oktoober 2019

Ikeaõhtu

Ma ei saa aru inimestest, kes ostavad või vahetavad kogu aeg mööblit, sest mu meelest pole jubedamat tegevust kui mööbli kokkupanemine. 


Alguses tundub kõik paljutõotav ja lootustandev: jee, ma saan hakkama, olen tõeline meisrimees, tugev, tark ja osav!

Seejärel: oot, see tükk ei taha siia mahtuda, miks see kruvi nii kõvasti käib? Äkki keeran kõvemini .... oi raisk, liiga kõvasti.

Siis: kus see õige tükk nüüd on? Oi pagan, ma olen selle valetpidi sisse kruvinud. Ei muud, kui tehtud töö lahti võtta ja uuesti kokku panna.


Lõpuks: huh, tehtud sai! A mis jupid need siin on ja miks nad üle on?


Ühesõnaga, ma panin eile Ernsti uut kirjutuslauda kokku. Laud ise sai, muide, ostetud uuest Ikeast, kuigi ma suhtun teatava distantsiga Ikeasse või üldse kõigesse, mida nii paaniliselt ülistatakse. Lisaks pole sealne mööbel minu maitsele, aga kuna mujalt ma sobivalt väikest kirjutuslauda ei leidnud, siis pidin järele andma. Aga – mööbel mööbliks, mind huvitaks hoopis, kas teised pole märganud, kui kohutavad tõlked on nii Ikea pärispoes kui ka kodulehel? Midagi pole justkui valesti, aga no nii halb on lugeda. Arvasin, et asi on minu kretinismis, aga mu testisik, kellel samuti Ikea kodulehte lugeda käskisin, ütles, et ka temal on raske lugeda. Hästi halvad ja kohmakad lausekonstrukstioonid, tekst ei voola ja mõte ei jõua kohale. Mulle õpetati tõlketeooria tunnis, et hea tõlke puhul ei tohi olla aru saada, et see on tõlge – noh, Ikea tekstide puhul on kohe aru saada, et need on kiirustades eesti keelde pandud. Halb. Ma ei tea, kuidas teistega, aga mind ajab see küll poest eemale.


01 oktoober 2019

Jälle introvertsusest

Mu ema, kellel on 4 mitte just kõige kergesti kasvatatavat last, ütles, et tema arust on nii naljakas, kui lapsevanemad arvavad et kui neile on juhuslikult sattunud rahuliku ja lepiku iseloomuga laps(ed), on see ainult ja ainult nende enda kasvatustöö tulem. Või kui nende lapsed on tugeva tervisega, kiire taibuga, kiire kohanemisvõimega ... ühesõnaga, sellise iseloomuga, mis kohandub hästi praegusesse ühiskonda. Täna tööl arutasime tähemärkide üle (ma mainin vahele, et ma ei usu absoluutselt astroloogiasse ega horoskoopidesse ega millessegi muusse peale teaduse) ning kuigi ma olen selline uskmatu nihilist, siis ühe kolleegi mõte hakkas mulle siiski meeldima: ta ütles, et tal on pärast tähemärkidega lähemalt tutvumist palju lihtsam inimesi tolereerida, sest ta saab aru, et mingid iseloomuomadused ongi inimesele (tema arvates tähtede poolt) kaasa antud ja neid ei saagi muuta, nendega peab lihtsalt leppima. Mina seda tähejura loomulikult ei usu, aga ma usun väga sellesse, et ...

inimesed on erinevad.

Ja kuigi see tundub kõige loogilisem elutõde üldse, siis proovitakse juba maast madalast ikkagi kõiki kasti suruda ja survestada olema selline, mis vastaks ühiskonna normidele. Praegu on näiteks soositud omadused, mis on omased ekstravertidele: kiire kohanemisvõime, grupis töötamise oskus, hea suhtlemisoskus, hea eneseväljendusoskus, kiire ümberlülitamisvõime, mobiilsus, paindlikkus ja veel mõned omadused, mis mulle meelde ei tule, sest ma pole ekstravert. Ja see on normaalne, et ma pole! Ma kinnitan seda endale iga kord, kui keegi mulle kiunub, miks ma nii vähe räägin, miks ma eelistan kodus olla, kui oleks võimalus peole minna, miks ma ei taha esineda või grupitöid teha. Ma tean, et ma põhimõtteliselt muust siin blogis ei räägigi, kui oma introvertsusest, aga ma kavatsen jätkata seni, kuni enam mitte üks inimene ei sunni mind "millestki rääkima". 

Ernst on samuti introvert ja isegi introvertsem kui mina, sest mina olen endale kultuurikihi peale kasvatanud ja õppinud (raskustega) olukordadele reageerima. Tema aga vajab ruumi, aega ja rahu. Kahjuks on need nõudmised üsna suured ja seda eriti lasteaias. Eks tal teki ka sellepärast probleeme, mida õpetajad mulle rõõmsalt ette laulavad, aga mis seal ikka: introverdist ekstraverti ei vooli. Ma proovin lihtsalt ise olla parim kaaslane ja kinnitada endale ja talle: see ei ole ebanormaalne, kui teised inimesed närvidele käivad. Enamik inimestest ongi suht tüütud. Üksi olemises pole mitte midagi halba ega ebanormaalselt. Elu pole võidujooks, milles peab võimalikult kiiresti võimalikult palju jõudma. Ma mäletan enda lapsepõlvest, kuidas mulle kogu aeg ette heideti, miks ma nii vaikne olen ja KUI närvidele see mulle käis, ning ma lubasin endale pühalikult, et oma lapsel luban ma olla täpselt nii vait, kui tahab.

Aga eks see läheb otsapidi sellise vargründava privileegipimeduse alla ka. Tore on ju mingeid kaasasündinud eeliseid või lihtsalt õnne iseenda tööks pidada ja teisi laiskadeks, imelikeks või rumalateks pidada. Sest noh, mina ju saan, kuidas teised siis ei saa?

26 september 2019

Vanadus, vanadus

Kuigi ma ise fännan räigelt, et ma nüüd 30 (loe: tõeliselt naiselik, daamilik ja kõik need muud asjad) olen, siis tundub, et mõned inimesed arvavad, et tegelikult sain ma hoopis 70 vms. Mu tänane vestlus emaga oli nt selline:
mina: "Kuule, kas penskarid abielluvad tihti?"
ema: "Issand, pole aimugi! Enda kohta küsid?"

Mulle meenuvad kohe mu u 8-aasta tagused tuttavad, kes veetsid ebaproportsionaalselt suure osa oma vabast ajast selleks, et mulle rääkida, kuidas naiste säilivuskuupäev on siis, kui 30 kukub, ja pärast seda pole neil enam mingit lootust, et mõni mees neid tahaks. Noh, sest naise väärtus ju ometigi sellest sõltubki, kas nad mõnele mehele külgetõmbavad on või mitte.

 

23 september 2019

Sünnipäevarõõmud

Kui ma suvel esimest korda Ida-Virumaad avastamas käisin, teadsin ma kohe, et oma elu tähtsaimad hetked tahan ma seal veeta. Ja mis võiks olla tähtsam kui 30-aastaseks saamine? Olgu, mul tuli praegu umbes viis asja pähe, aga no üldse, sünnipäev võiks ju mööduda toredalt. Kui ma siis veel lugesin, et täpselt mu sünnipäeval esineb Hatari Narvas ... Noh, esialgu olin ma vihane (kes mäletab), sest ma pidin sel ajal Berliini minema, aga nagu mu elupõhimõte ütleb: kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, nii et elu mängis kaardid ümber, reis jäi ära ja mis siis muud, kui sammud kontserdile!

Kuna Narvas toimuva kontserdi jaoks oleks Narvas ööbimine liiga tavaline, lihtne ja igav, bronnisime me korteri hoopis Sillamäele. Miks just sinna? Minu arvates on Sillamäe kõige muinasjutulisem linn terves Eestis ja kui vähegi võimalust, soovitan kõigil sinna vähemalt korra minna. Meil oli veel nii palju õnne, et saime korteri täpselt promenaadile, vaatega merele ja – mis kõige parem – rõduga. Ilm, ma pean vahele mainima, küll ei soosinud rõdul peesitamist, aga kuna me juba seal olime, siis me trotsisime ilma ja läksime ikkagi tuule ja tormiga võitlema. Teine äärmiselt positiivne asi meie korteri juures oli see, et samas majas asus üks ehtne pisipood, väga eklektilise valiku ja pea olematute hindadega. St hindade puhul oli rakendatud mingit seletamatut loogikat, sest nt džinn maksis seal u 7 eurot, aga paar kõige tavalisemaid sukkpükse 15. Ja et kogu elamust veel sürreaalsemaks teha, kõhutas leti taga häirimatult suur ja paks kass. 

Egas midagi, joogid ja riided ostetud, tegime endale kokteilid ja asusime neid jooma, suurejoonelise plaaniga kindlasti võimalikult vara Narva minna, et igasugustele erinevatele üritustele jõuda. Umbes kell 22 avastasime, et džinn on otsas ja kui me tahame veel Hatarit näha, peame ennast võimalikult kiiresti liigutama. Arvestades joodud džinnikogust oli see muidugi raskendatud. Hatarile me muidugi jõudsime piisava varuga ja kasutasime seda aega targasti: uute džinnide ostmiseks. Ja siis tuligi Hatari peale. Oeh ..  mul pole siiani sõnu, kui vaimustuses ma olin. Röökisin kõiki laule kaasa laulda, nii et mu kõrval seisev turvamees vaatas mind väga kahtlaselt, ilmselt mõeldes, miks ma islandi keelt oskan. Ma ei osanud. Ja show ise oli nii äge, et kui see lõppes, oli tunne, justkui oleks see vaid 10 minutit kestnud.

Edasine õhtu möödus suhteliselt sündmustevaeselt, kui mitte arvestada seda, et me läksime ühte Narva baari, kus kõhutas taas – üllatus, üllatus – suur ja paks kass. See on vist mingisugune Ida-Virumaa stiil, mul on tunne. Ka see kass oli väga stoiline, magas rahulikult keset kära ning oleks ilmselt edasi maganud, kui me poleks teda näppima hakanud. 

Järgmine päev algas päikeseliselt ja me otsustasime seda kohe ära kasutada ning promeneerima minna. Tuul muidugi takistas meie pikemat väljasviibimist, sest juuksed tahtsid vägisi peast ära lennata. Seejärel läksime me trotsist hoopis Kiviõlisse, ronisime mäe otsa (ilmselgelt kohast, kust normaalsed inimesed ei läheks) ja nautisime sealset vaadet, mis oli tõepoolest hingemattev. Allatulek oli pehmeltöeldes keeruline, aga tehtav. Ja kuna tolleks päevaks oli piisavalt loodusjõududega võideldud, läksime me Rakverre sööma ja siis koju.

Oleks ma teadnud, et 30 on nii äge olla, oleks ma juba varem 30 saanud!

* Pilte me loomulikult ei teinud. Sillamäel vist isegi paar tükki tegime tegelikult, aga jumal teab, mis neist saanud on.

09 september 2019

September

Ma olen, muide, käinud vahepeal ka jalgpalli vaatamas. Kui mu kolleeg seda kuulis, küsis ta ahastavalt, miks ma seda endale teen, Eestis ei mängita ju ÜLDSE jalgpalli. Mõtlesin siis, kas öelda talle tegelik põhjus või proovida näidata ennast parema, õilsama ja patriootlikumana, aga siis sain aru et seda viimast ei usuks minust niikuinii keegi, ja ütlesin, et ma ostsin need piletid ainult herr Neueri pärast. Kui ta juba võtab vaevaks minu kodulinna tulla, on minust ainuõige ja viisakas teda ka vaatama minna, eriti, kui tal midagi siin platsil teha (eeldatatavasti) pole. See, et ma mingeid muid mänge, kus teda pole, pean vaatamas käima, sümboliseerib lihtsalt mu armastust ja eriti kannatust, sest kuidas muidu armastus tuleb kui mitte kannatades?

Paraku on need mängud, mida siiani vaatamas käinud olen, tõelised kannatused olnud. Ma lähen ALATI mängule lootusega, et äkki, äkki, äkki seekord eestlased mängivad jalgpalli ja äkki, äkki, äkki ei tee ennast seekord lolliks, aga alati ma pettun. Täna ootab ees mäng Hollandiga ja ma mõtlen tõsimeeli, äkki peaksin hoopis Hollandi särgis minema. Mitte et mul oleks, aga Ernstil on ja ehk suudan ma selle kuidagiviisi selga venitada. Ega meil varsti enam suurt kaaluerinevust pole. Saksa jalkasärkidega on mul lood paremad, neid jagub mul ka enda suuruses, nii et oktoobris saan rahumeeli sakslasena staadionile minna. Valgevene mängule läksin ettevaatamatult Eesti pusaga ja pärast kahetsesin. Õnneks sain ma tol päeval jalkaelamuse siiski kätte, sest õhtul oli telkust Saksamaa-Holland ja vot see oli jalgpall. Mitte mingi palliveeretamine ja mööda platsi uimamine.

Rääkides veel olulistest asjadest, siis kuna ma olen pidanud mõned viimase aja plaanid tühistama (Metallica kontserdi ja Berliini), siis ei julge ma endale enam isegi Rammsteini piletit osta. Elu, täpsemalt viimane suvi on näidanud, et elu nöögib planeerijaid, täpsemalt mind, sest kuidagi ei käi mu eluga kokku lineaarne korraldus. Hea on aga see, et vähemalt üks kontsert on mind ikkagi ees ootamas ja see on ... Hatari. Ja eriti hea on see, et Kaisa on nõus a) minuga Narva kaasa tulema, b) minuga Hatari kontserdile tulema, c) minuga Sillamäel ööbima. Selliseid inimesi, kes isegi ühega neist nõus oleksid, on väga vähe, nii et ma olen õnnega koos, et Kaisa samasugune on nagu mina. Loodan, et ta nüüd ei solvu.

Ja see kõik tuletab mulle omakorda meelde, et ma saan juba umbes kümne päeva pärast 30-aastaseks. Ootan juba nii väga! Kuigi – ma ei tunne ennast 30-aastasena ja mind ka ei peeta 30-aastaseks, näiteks eile, kui krišnaiitide templis käisin, küsiti mult, kas ma olen tudeng. Ma võtsin seda ainult komplimendina! Aga 30 on kindlasti lahe olla ja kui minust sõltub, siis ma kavatsen mõneks aastaks 30-aastaseks jäädagi. 

06 september 2019

Minu ideaalne kaal

Ma vahepeal mõtlen, kui palju pööratakse tähelepanu sellele, milline on inimese keha, aga mitte ta mõistus. Kui kõrge on ta kaalunumber, mitte ta IQ. Vähemalt sotsiaalmeedias. Lõviosa tänapäeva insta- ja blogiteemadest on seotud välimuse, trenni, tervislikkuse ja kaaluga. Kohe, kui keegi lisab mingi überseksika pildi endast ning kirjutab alla "Naised, armastage ennast sellistena, nagu olete", ei tähenda see seda, et naisi kutsutaks üles olema tark või siis rahul oma keskpärase mõistusega, vaid loomulikult ainult oma keha armastama. Sest noh, keha, see on ju see, mis paistab välja – loomulikult on see ju kõige olulisem. Selleks, et olla tõeline ja enesest lugupidav naine, on vaja vaid ... jah, te arvate õigesti: tervislikult toituda, trenni teha ning võib-olla vahel natuke harivaid (loe: kuidas olla jumalik, edukas, tõeline naine) raamatuid lugeda.

Sellised minusugused enesest ilmselgelt üldse mitte lugu pidavad naised, kes loevad Kivirähki uut romaani ja nosivad samal ajal krõpse, kes käivad kontsertidel ja joovad seal õlut, kes ei tee üldse trenni, söövad ebakorrapäraselt ja magavad veel ebakorrapärasemalt, ei päde üldse. Vähemalt mitte sotsiaalmeedias. 

Selle sissejuhatusega tahtsin ma jõuda sinnani, et kuna mul on nüüd kaal, siis olen ma igal hommikul pärast esimest kohvitassi hakanud selle peale ka astuma ja avastanud, et mul on sõltuvus: kaalusõltuvus. Kas pole tore igal hommikul näha natuke väiksemat numbrit kui eile? Ja siis veel väiksemat? Ja veel? Äkki jätaks täna selle saiakese söömata? Ja lõunasöögi? Pole mul seda õlut ka nii väga vaja. Sellised mõtted on viinud mu sinnani, et täna hommikul näitas mu kaal numbriks 52,5 kg, mis minu pikkuse juures (170 cm) pole ilmselgelt enam tervislik. Või tähendab: on viimane tervislikkuse piir, allapoole vast enam minna ei tohiks. Aga hommikul kaalul seistes mõtlesin ma lisaks veel, et huvitav, kas tõesti nüüd, 30-aastaseks saamise eelõhtul olen ma saanud endale kingituseks toitumishäire?

Alati, kui mind on mittesöömises süüdistatud, olen ma vastu vaielnud, et ma ju söön! Kogu aeg! Ja enda arvates sööngi, aga kui ma nt mõtlen, mida ma täna söönud olen (kell on 14.55), siis .... pärast hommikust kohvitassi rohkem midagi meelde ei tulegi. Ma tean, et ilmselt kodus söön veel midagi, aga on selline elustiil siis tervislik? 29-aastasena? Ma arvan, et mitte. 


Nii et ma arvan ka, et on viimane aeg hakata oma kehaga paremini läbi saama. Oma peaga ma ju juba saan. 

04 september 2019

Tšiili, mu arm vol2

Epp võttis soovitust kuulda ning hakkaski oma põneva Tšiili elu kohta blogi pidama. Hetkel on tal seal küll vaid mõned lühikesed tähelepanekud, aga andke aega atra seada, lüll jõuab, küll jõuab.

Blogi ise on SIIN

19 august 2019

Once upon a time in Tarantinoland

Loomulikult läksin ma kohe kinno, kui "Once upon a Time in Hollywood" linastus. Ma ei saa öelda, et ma oleksin fanaatiline Tarantino austaja, aga mulle meeldib ta stiil, ta maailm ja pealegi näen ma välja nagu Uma Thurman. No ja kui keegi astub piiridest välja ja julgeb teha midagi, mida teised ei julge, kuulub talle mu igavene armastus. 

Aga filmist. Kriitikute suust kuulsin, et igav ja veniv on. Ma ei tea, ma vaatasin vist mingit teist filmi, sest minu jaoks oli tempo just piisavalt hea, et sai keskenduda sümbolitele (ja siinkohal paluks neid mitte segi ajada Eesti filmide segaste sümbolitega) ning nautida Leonardo imelist näitlejatööd. Ausalt, juba ainult Leonardo pärast peaks seda filmi vaatama minema, sest ta on lihtsalt imeline. Kuidas ta suudab mängida kergelt luuserlikku ja läbikukkunud tegelast nii hästi, et ... Brad Pitt oli ka muidugi hea, aga esiteks polnud ta tegelaskuju nii mitmetahuline ning teiseks meenutas ta mulle natuke liiga palju Aldot "Vääritutest tõbrastest". Tempo oli tõesti pigem aeglane (kuigi Eesti filmidega võrreldes siiski nagu "Kiired ja vihased"), aga kaetud kerge pingega, sest kogu aeg oli teada, kuhu tüürib. Mulle meeldis eriti filmi kummastav vaatenurk, mida vist väga palju kasutatud pole: põhisündmusi jälgitakse mingite suvaliste ja asjasse mittepuutuvate tolbajoobide vaatenurgast. Kuigi mainitud oli, et Sharon Tate'i liin oli kõrvalliin, siis minu arvates oli see just peamine, aga seda lihtsalt vaadati kõrvalt. Tekkiski teatav kontrast ja seda eriti neile, kes Tate'i lugu hästi teavad: sa näed ilusat ja lootustandvat noort näitlejannat, kellel on (või võiks olla) elu alles ees ja maailm lahti ... aga selle asemel paneb Tarantino sind kaasa elama mingitele suvalistele tüüpidele, kelle karjäär on olematu, sihid ja eesmärgid suht tüütud ja kes ise ka pole just kõige sümpaatsemad. Jah, Leonardo ja Brad sümboliseerisid kindlasti Hollywoodi kadumist ja muutumist, aga minu jaoks olid nad eelkõige kontrastiks Sharonile. Kontraste oli filmis veelgi: pidev tapmine vesternites vs Vietnami sõda, Hollywood Hills vs hipid jne jne. Ma ei tea, kas need kontrastid olid Tarantinol taotluslikud, aga minu jaoks andsid nad filmile väga huvitava mõõtme. 

Minu jaoks oli kindlasti film põnevam ka sellepärast, et ma olin just aastake tagasi uurinud põhjalikult Mansoni kohta ning lugenud läbi ühe raamatu ta hipikommuuni kohta. Kui Mansonist midagi ei tea, ei pruugi mitte millestki aru saada. Ma ei kujuta ette, kas siis film üldse huvitav oleks, aga mine tea, võib-olla just hoopis teistsugune elamus.

Kui ma saalist väljusin, mõtlesin ma, et "Once upon a Time in Hollywood" oli nagu tantraseks: kogu aeg oli pinge peal, et kohe läheb lahti, kohe läheb andmiseks, aga ei veel, veel mitte. Ja kui siis lõpuks kulminatsioon tuli, jäi see natuke lahjaks. Mulle loomulikult väga meeldis see stseen, sest see oli Tarantinolikult absurdne, ebareaalne ja üle võlli, aga sellise pika kõvatamise peale oleks see võinud olla VEELGI grotesksem, pikem ja õõvastavam. Asi võib olla muidugi ka selles, et ma olen selline nõudlik inimene ega lepi tavapärase tapmise ja tagaajamisega. Ja päris lõpp oli ka Tarantinolik, selline vahva alternatiivajalugu. 

Soovitan: kõikidele, kes armastavad Tarantinot, kes teavad Charles Mansonit ja kes armastavad absurdi.

Ei soovita: kõikidele, kelle jaoks Tarantino tähendab rohkelt vererikkaid tapelunge või kes nägid kunagi "Pulp Fictionit" ja eeldavad, et that's it. 

Hinne: tugev 8, seda just selle veidi lahja tantraseksiliku lõpu pärast. Oleks veel paar leegiheitjat kusagilt välja tulnud, saaks rohkem.


15 august 2019

Sünnipäev, sünnipäev ...

Septembris juhtub alati palju põnevat aga kõige põnevam, ma ütleks isegi, et aasta tähtsündmus on minu sünnipäev. Mitte, et ma seda kuidagi tähistaks või midagi – oh ei! Tavaliselt ostan ma endale midagi kingituseks ja viin tööle torti ja asi ants. Selline peoloom olengi.

Ja kingitused. Ma olen jõudnud oma elus sellesse punkti, et rõõmustan siis, kui keegi mult midagi ära võtab, mitte midagi toob. Asjad väsitavad mind, sest nad võtavad ruumi, aga mina armastan vabadust, avarust ja tühjust. Õnneks on ka mu pere juba ammu aru saanud, et mulle pole võimalik midagi kinkida, nii et nad ei kingigi. Jumal tänatud! Eile aga pidin oma mõtlemises väikese korrektuuri tegema, sest nägin vot SEDA uudist, nii et kui siin on mu austajaid, fänne või keda iganes veel – aitäh, selline juubelikink oleks ideaalne. Mis mõttes kallis? Ma ise usun, et ma olen ikka hindamatu ja väärt ka hindamatuid asju.

Väikese soovinimekirja tegin aga ka, et ise seda vaikselt täitma asuda. Põhiliselt on seal raamatud ja kontserdipiletid ja need ei võta just väga palju ruumi, nii et kõik võidavad. 

Ega ma muud tahtnudki öelda. 

13 august 2019

2013

Olen siin ametis memuaaride kirjutamisega ning uuringute käigus leidsin Facebooki chat'ist sellise toreda vestluse: 

K: Mis sa arvad, kunas sa lõpetad täna oma armuasjad?
M: Ma ei tea, kunas ma lõpetan, aga ma tahaks pärast jalkat vaadata.
K: Pool kümme? Ungariga on täna w?
M: Arva, kas mul on tahtmine kohting tühistada?
K: Ma tean jaa, aga arvestades tema eelnevaid ülereageerimisi, siis ta ilmselt hullult vihastaks.
M: Ma mõtlesin sama. Ma loodan, et ta ei tule.

Nagu näha, olin ma uutele tutvustele ÄÄRMISELT avatud. Kusjuures too kohting, mille ma suures jalkavaimustuses ja jumalteabmillesveel tühistada tahtsin, oli hästi tore. Ilmselt sellepärast oligi, et mu ootused olid suht nullilähedased (ilmselgelt, kui ma ootasin, et ta ei tuleks). See oli ka mu elu teine ja (siiani) viimane poolpimekohting.

Olid alles ajad.


08 august 2019

Tšiili, mu arm

Mu õde kolis vahepeal Tšiili ja on ennast seal nüüdseks mugavalt sisse seadnud. Oma väikeseid avastusi Tšiili igapäevaelu kohta jagab ta lahkelt ka Facebookis ja egas minagi pikka juttu tee – panen tema tähelepanekud ka siia kirja.


Mida teha esimese asjana võõrasse riiki kolides? Ikka asuda keelt õppima! Epp asus kohe pihta, aga praktiseerimisel ilmnesid teatavad takistused:
Mis on kohaliku keele õppimisel kõige suurem väljakutse? Ei, need ei ole hääldusalused või ainult Tšiilis kasutusel olevad spetsiifilised hispaaniakeelsed sõnad ja väljendid. Kõige keerulisem on see, et nad räägivad igapäevaelus nii poeetiliselt! Sa võid ju õppida selgeks põhilise sõnavara ja tihedamini kasutusel olevad laused. Kuid sellest on vähe abi, kui näiteks söögikohas küsitakse sult nii: "Kas sellel tänasel imeilusal päeval on saanud keegi mahti, et võtta teilt tellimus ja uurida, mida head ja paremat te süüa ja juua sooviksite?"'. (No mitte sõna-sõnalt, aga peaaegu). Eeee, ma ootaksin sellises olukorras küsimust:"Kas keegi on teilt juba tellimuse võtnud?".
Seesama stiil on kasutusel ka päevauudistes, nii et konkreetse keele õppimise koha pealt ei saa väga suurt abi ka sealt.
Ma kujutan ette, kuidas selline keelekeskkond oleks Bellale meeldinud. Tema leivanumbriks ja eripäraks oli just ülimalt poeetiline ja ilukirjanduslik eneseväljendus.

Korraliku eestlasena otsustas ta ka kohalikele eesti kultuuri tutvustada:
Täitsa huvitav tunne oli vaadata ja elada laulupeole kaasa teiselt poolt maakera. Ilmselgelt on mitte-eestlastele seda laulupeo värki keeruline selgitada. Sest see on nende arvates ju igati loomulik ja normaalne, kui palju inimesi on koos ja pidutsetaks, rõõmustatakse! Mis selles siis nii erilist on, eksole. Eriti, kui me räägime näiteks Ladina - Ameerikast.
Et seda laulupeo fenomeni lahti seletada, peab pidama loengu Eesti ajaloost, lisaks tuleb kindlasti rääkida lähemalt meie rahvuslikust omapärast, mis tavapäraselt ei kätke endas sellist emotsionaalsust, ligimesearmastust, ühtekuuluvustunnet, väga lähedast füüsilist kontakti jne. Et pigem on igapäevaelus ju nii, et isiklik ruum on vähemalt 2m; kui eestlane ostab maja, siis lähim naaber võiks olla vähemalt 1km kaugusel jne jne.
Selle pika selgituse peale hakatakse vast sündmuse olulisust paremini hoomama, kuid fakt on see, et päris lõpuni saavad sellest aru ja tunnevad sügavalt puudutatuna siiski vaid eestlased.

Ja tutvus ka Tšiili enda "laulukultuuriga":
Ööelust. Millegipärast armastavad nad siin hirmsasti karaoket laulda. Tase on väga varieeruv, kui viisakalt väljenduda, aga kohati on mul tunne, et pärast paari piscot oleksin ma siin karaokes väga kõva tegija.
Olles Eestis päris mitu aastat lähedalt kokku puutunud meelelahutusmaailma ja ööeluga, tundus mulle, et kõik peod algavad meil liiga hilja. Aga selgus, et siin hakkavad need veelgi hiljem! DJ alustab alles kella kahe paiku. Enne seda on see jube karaoke. Ja ega see siis tähenda, et rahvas kohe tantsupõrandale tuleks. Selleks läheb ka veel oma pool tundi.
Ma eeldasin millegipärast, et siin muud ei ole, kui üks suur tantsimine, aga kaugel sellest. Üpris pikalt olin ma terve klubi peale ainus, kes muusikale kaasa õõtsus.
Ja kui nad siis tantsima hakkasid, oli see minu suureks pettumuseks täpselt sama vehklemine ja aelemine nagu Eestis. Ma lootsin ikka näha korraliku puusatööd jne. Aga mitte midagi sellist!
Muide, siin ei tasu välja minnes öelda ööklubi, see tähendab pigem pordumaja moodi asutust. Igati kohane on öelda diskoteek, baar, pubi jmt.

Vahepeal värises Tšiilis maa. Eestlasele esmakordne kogemus:
Minu elu esimene maavärin. Tunne oli selline, nagu oleks sattunud lennukiga korralikku turbulentsi - alguses on kerge vibratsioon, mis muutus üha tugevamaks ja tugevamaks. Ainult et lennukis olles on olemas teadmine, et kõik on tegelikult üpris turvaline. Maavärina puhul seda teadmist pole, kuna ei või iial teada, kui tugev see on, kaua kestab ja kas tuleb ka järeltõukeid.
Antud juhul oli see üpris tugev - 6,5 magnituudi. Epitsenter asub minu elukohast umbes 200 km kaugusel, ookeanis, surfarite paradiisi Pichilemu lähistel. 

Aga tšiillased ise suhtusid sellesse üsna külmalt ning tegelesid tähtsamate muredega:
Maavärina järelkajadest ja muudest uudislugudest. Siin kohapeal ei eruta see maavärina teema enam kedagi. Eilsetest uudistest käis ainult korra läbi. Tunduvalt pikemad reportaažid olid ühe peene Itaalia restorani bossist, kes oma töötajate peale pidevalt karjus ja muidu inetult käitus. Endised alluvad jagasid oma muljeid. Kui ma ei eksi, siis see paha bossi teema on üleval juba kolmandat päeva.
Ja väga pikalt ja põhjalikult lahati perverdist preestri teemat. Umbes 30a tagasi oli naistega (!!!) halvasti käitunud. Te küsite, et miks need naised alles nüüd oma juttudega välja tulid? Väga lihtne - veel hiljaaegu olid kirikutegelased siin jumala staatuses ja keegi poleks neid naisi lihtsalt uskunud. "Tänu" pervertidest jumalasulaste paljastamisele kogu maailmas on see teema aga ka siin päevakorral.
Tegelikult on see täitsa suur jama, sest tolle eelpool mainitud perverdist preestri järgi oli Santiagos nimetatud terve park ja ka tema kuju sinna püsti pandud. Nüüd on see kõik muidugi maha võetud, aga pargi ja tänava nimede muutmine ja linna kaartide ümber tegemine võtab muidugimõista veel pikalt aega.
Maavärinast siis veel niipalju, et eile õhtul oli veel vähemasti neli järeltõuget. Aga ma ise olin vist selleks hetkeks juba piisavalt kohalikuks muutunud, sest veidi tugevama järeltõuke ajal vahtisin veidi aega oma teetassi ja nosisin võileiba edasi.

Ja üleüldse on Tšiili uudislood üsna ... huvitavad:
Spordist. Päevauudiste üks olulisemaid rubriike on siin ilmselgelt sport. Ja mitte ükski, päriselt ka, mitte ükski päev ei möödu ilma, et räägitaks Alexis Sánchezest või Arturo Vidalist. Kusjuures see ei ole absoluutselt oluline, kas neist midagi uut rääkida on. Kui ei ole, siis korratakse vana. Isegi Limas toimuvad PanAmerica mängud kahvatuvad nende kõrval. Seega olen ma ilma liialdamata vähemasti kümme korda näinud halva kvaliteediga pilte ja videolõike sellest, kuidas Alexis kuskil pärapõrgus poes käis. (Jah, isegi Tšiili mõistes pärapõrgus. Aga ta ema elab seal ja keeldub ära kolimast, kuna ta sõbrad ja tuttavad elavad ka seal koledas ja räpases linnakeses). Ja siis lugematul korral juba tunduvalt parema kvaliteediga pilte sellest, kuidas Arturo Kariibidel mingi tšikiga puhkamas käis.
Näiteks eile oli ülioluline teadaanne see, et Alexis ootas oma (väidetava) uue pruudiga Londonisse sõitmiseks tund aega rongi, sest oli eelmisest napilt maha jäänud. Täielik ebaõnn, eksole.

Tänaseks kõik! 

31 juuli 2019

Matka järelkajad

Mõned eelmise postituse pildid said tehtud ühel Kõrvemaal peetud matkal, millel ma ühe üliõpilasorganisatsiooniga koos käisin. Ise ma sinna organisatsiooni ei kuulu, paljusid inimesi sealt ei tea, nii et nii mõnelgi tekkis küsimus, kes ma olen. Esmamulje jne, igatahes küsis üks liige, kas ma olen rokitšikk.

Ma ei tea, paljud siit mu eelmise postituse pilte mäletavad, aga igaks juhuks meenutuseks, kuidas ma matkal riides olin. Nagu linnapreili muiste: 


Nii vähe pole ma kunagi pidanud vaeva nägema, et rokkarina mõjuda. 

29 juuli 2019

Suvepildid

Suvel pikka juttu pole, näitan lihtsalt paari pilti, mis seda suve ideaalselt iseloomustavad: raba, päikesetõus, metsajärv, meri, ilusad ja unustatud linnad. Ja mina.









08 juuli 2019

Puhkus

Ma võin kihla vedada, et mul on sama nimega postitusi siin blogis rohkem kui üks, aga kuna a) mul on ükskõik ja b) mul on puhkus, siis on pealkiri igati õigustatud. Ega ma tegelikult polekski siia kirjutama tulnud, aga kui ma nägin, et Viljar, keda ma mõni aeg tagasi hea ja kurjaga blogima sundisin, nii palju ja nii ilusasti kirjutab, hakkas ka minu süüme tööle. Ei ole nii, et teisi sunnin ja ise looderdan! Aga kuna mul on siiski puhkus, siis ei hakka ma ennast ja teisi filosoofiliste traktaatidega tüütama, vaid panen lühidalt kirja, mis tehtud, mis teoksil.

- Kolimine. Mul õnnestus kaks kolimist (töö ja kodu) mahutada nelja päeva sisse, nii et nüüdseks on mul kolimistest nii siiber kui üldse võimalik. Aga tehtud sai! Nüüd elan oma kodus ja naudin, et ei pea kellelegi üüri maksma ning võin kõik seinad Tarantino postreid täis naelutada. Seda viimast ma pole küll veel teinud, aga andkem aega atra seada. Samuti pole ma veel ellu viinud kõiki neid remondi- ja sisustusplaane, mis mul olid, aga ma kardan, et enamik neist jääbki teostamata, sest mind lihtsalt üldse ei huvita. Ei huvita sisustamine, kokkusobivad värvid, muu tilulilu ... kui asi on funktsionaalne ja töötab, siis mulle sobib. Nii et ei, ennetades kõike, mingeid Aasta Kodu sisustuspostitusi ei ole ega tule. Ainus suurem sisustusmuutus, mille tegin, oli raamaturiiuli ostmine, sest seda teen ma põhimõtteliselt iga kord, kui kuhugi kolin. 

- Ma vaatasin vahepeal kaht ülihead filmi ja kuigi need ei sobi isegi ühte lausesse kokku, siis siin need on: "Valu ja hiilgus" ning "The Lobster". Esimene oli midagi mu lõunamaisele hingele, teine ajas aga pea nii sassi, et siiani harutan lahti. Aga soovitan mõlemat! Nüüd ootan, et viitsiksin riided selga panna ja kinno minna, et "Eile veel" ja ära vaadata, aga ma ei ole kindel, et see enne puhkuse lõppu juhtub. Riiete selgapanekut pean ma silmas siis.

- Järgmise aasta Rammsteini kontsert on täpselt päev enne mu nimepäeva ja kui ma usuksin märke (mida ma ei tee), siis leiaksin ma, et see tähendab midagi ja ma pean raudselt minema, aga ... ma pole ikka veel piletit ostnud. Mis mul viga on? Tegelikult ärge muretsege, ma ostan, aga mul on praegu mingi madalseis kontsertidega, sest ma näiteks mõtlen päris tõsiselt, et ma vist jätan oma Metallica pileti kasutamata. MA TEAN. Aga üldse pole tuju inimesi näha.

- Rääkides rahvamassidest, siis ma käisin laupäeval laulupeol ja sain oma selleaastase inimestedoosi kätte. Õnneks ei pidanud ma istuma rahvasummas, vaid sain kutse A-sektorisse, aga sinna pääsemine oli ka omaette teema. Mitte, et ma kurdaks! Ma olin arvestanud sellega, et ma pole ainus pealtvaataja, aga ma ei saa midagi teha, et sellised trügimised ärritavad mind ega lase rõõmule endale keskenduda. Lisaks võtsin ma kaasa Ernsti, kelle arvamus inimestest on sama, mis minul. Õnneks olime me laulukaare ees ja nägime kenasti kõiki koore (ja palju muud), nii et saime mõnusalt ja küllaltki trügimisvabalt laulupidu nautida. Mulle meeldiks nüüd kirjutada, et Ernst nautis pidu ja tundis endas patriotismi tärkamas, aga siis ma valetaksin. Talle meeldis rongkäik (kõndisime selle alates Viru keskusest kaasa), talle meeldis president ja see, et palju inimesi oli naljakates riietes, aga kui me ära läksime, ütles ta mulle: "Teeme järgmine kord sellise peo, kus pole igav ja kus saab magada. Kus kõigepealt vaatame Timmut ja siis tantsime." See oli vist tema poolt viisakas katse vihjata, et talle ei meeldinud laulupidu.


Tänaseks kõik. Ma lähen nüüd oma merevaadet nautima ja Rammsteini uut plaati kuulama. Lõppu pilt raadiomaja katuselt ka, sest ilma ju ei saa.



26 juuni 2019

Spiel mit mir

Vahelduseks oma inimvihkajalikele purtsatustele tahtsin ma mainida, et ma olen nii-nii rõõmus, et Rammstein järgmisel aastal Eestisse tuleb. Loodan ainult, et ta ei tee seda mingil sellisel ainsal kuupäeval, mil ma kontserdile minna ei saa, aga teades mu kontserdiõnne, siis ma palju ei looda.

Suurest rõõmust tegin endale ja Ernstile uued Rammsteini särgid. Enda omast mul sobivat pilti pole, aga Ernsti omast küll:


Tegelikult peaks kiri küll ees olema, aga Ernst keeldub särke õigetpidi kandmast ja ausalt öeldes on mul suva, kuidas ta oma riideid kannab. Mul on kavas hakata talle aga "Tagurpidi Antslat" lugema, et ta teaks, et ta pole maailmas üksi oma tagurpidilembusega.

Aga olgu. Ma kuulan nüüd Rammsteini edasi ja vihun tööd teha, sest mida muud suvel ikka teha.

25 juuni 2019

Ole positiivne!

Kui ma saaksin sendi iga korra eest, mil mulle on öeldud "ole rõõmsam/positiivsem/seltskondlikum", oleksin ma juba väga rikas.

Ma mäletan jube hästi, kui üle kümne aasta tagasi Berliinis käisin ja siis meie seltskonnas olnud sakslased järgimööda mulle ütlema tulid: "Ihsääänd, sa oled tegelikult ju jumala lahe ja sõbralik, ma arvasin alguses, et sa oled räigelt ülbe!" – "Miks?" – "No sa ei naerata ju üldse!" Rääkisin sellest eestlastele, kes minuga Saksas kaasas olid, ning nad ütlesid, et neil on olnud suhteliselt sarnaseid vestlusi, sest sakslased olid veendunud, et me kõik, eestlased, kes neile külla tulnud olid, on rahulolematud, pahased, vihased, häiritud. Tegelikult olime me isegi rõõmsamad kui tavaolekus, sest olime siiski reisil ja alaealisena reisil olemine tähendab ainult üht: lõppematut pidutsemist. Aga me ei naeratanud, vähemalt mitte kogu aeg ja kuna sakslaste jaoks oli ainus indikaator heast tujust naeratus, siis ei mõistnud nad meid. Ja mina ei mõistnud neid, sest olgu, kliendi-klienditeenindaja suhtluses võib naeratamine ja ülim sõbralikkus küll tore olla, aga kui oli vaja tõsisemaid probleeme lahendada (olid mingid logistilised jamad), põrkusin ma viisakusmüüri vastu. Naeratades öeldi mulle, et kõik saab korda, kõigega tegeletakse ja  ... ei tegeletud, sest see oleks tähendanud ju negatiivseid emotsioone, kellegi kiirustamist jne jne. Või kui ma Berliinis ära eksisin ning samas ka oma telefoni ära kaotasin – mu Saksa perekond ei öelnud mulle sõnakestki, võttis mu naeratades vastu, kui öösel koju saabusin, aga õpetajatele öeldi küll, et kuulde, talitsege seda hullu, nii pole kombekas. Minule mitte sõnakestki.

Ma olen see, kes bussis tõsise näoga aknast välja vaatab, lennukis ohkab, kui karjuvaid tittesid näeb, poejärjekorras vaikib ning linnatänaval kiirustades kõikidest mööda läheb. Ma ei alusta võõrastega vestlust, kui see just hädavajalik pole, ma ei naerata liftis inimestele ja mulle meeldib suurtes seltskondades vaikida. Samas ei pea ma ennast ebasõbralikuks inimeseks, vaid lihtsalt inimeseks, kes ei pea vajalikuks kulutada aega pealiskaudsele suhtlusele. Ma ei küsi isegi tuttavatelt, kuidas neil läheb, kui see mind absoluutselt ei huvita. Aga kas ma pean seda kõike tegema? Kas ma pean võhivõõrastega vestlusi pidama, mis mul viie minutiga ununevad? Kas ma pean looma sidemeid mänguväljakutel, poodides, bussipeatustes? ja kõige tähtsam, miks? Kas tõesti on olulisem see, mida ma välja näitan, kui see, mida ma mõtlen ja tunnen? 

Ma tean piisavalt inimesi, kes kaunishingedena naeratades teisi mõttes maapõhja neavad ja kes nina ees on rõõmsaimad ja toredaimad kaaslased, kuid hiljem oma "sõpru" taga kiruvad. Või kes lihtsalt on esmapilgul hästi head, lahked ja südamlikud, aga tegelikult väljendub nende headus selles, et negatiivsete asjadega nad lihtsalt ei tegele. See pole ju positiivne! Inspireeriv! Heale ja ilusale siin ilmas peab keskenduma! Ma tahaksin alati (kellegi) pea vastu lauda lüüa, kui ma sellist iba kuulen ja näen, sest pealiskaudsus on mu meelest üks hullemaid patte siin ilmas. Ja selline naeratav ning negatiivsusest hoiduv kultuur toodab minu arvates pealiskaudsust aina juurde. 

Ma ei hakka siia juurde lisama lauset "loomulikult ei pea ma silmas loomult toredaid ja postiivseid inimesi" või muud seosusetut jama, sest ma eeldan, et siia satuvad lugema mõistusega inimesed, kes saavad aru, et ükski väide siin ilmas ei kehti kõikide inimeste kohta, sest inimesed on teatavasti erinevad.

19 juuni 2019

Unised mõtted

Kõigepealt mainin ära, et ma olen täna alates kella kolmest üleval olnud (ja enne seda väga katkendlikult maganud), nii et ilmselt pole mu mõttetegevus ja sõnastamisoskus väga adekvaatne, aga samas: millal need üldse adekvaatsed on? Igatahes, proovin mina siin silmi lahti hoida ja kulistan umbes saja viiekümnendat tassi kohvi, kui korraga loen, et Hatari esineb Helsingis. Helsingis! See on ju põhimõtteliselt mu koduhoovis, tasub mul vaid üle lahe ujuda ja olengi kohal! Odota hetki, millal see siis toimub?

20. septembril.

21. septembril (ehk oma sünnipäeval, juhuu!) sõidan ma Berliini.

Miks, oh miks toimuvad kõik üritused alati samal ajal? Aastas on 365 päeva ja ikkagi peavad kõik asjad, mis mulle meeldivad, olema paari päeva sees. Kurat. Kusjuures ma isegi mõtlesin hetkeks, et mis see siis ära ei ole, lähen 20. sept. Helsingisse ja siis varahommikul tagasi ja otse lennukile ... kuni ma taipasin passi vaadata ja mulle meenus, et ma ei saa mitte 20, vaid 30 ja sellises vanuses on igasugustest üritustest taastumine veidi pikemaajalisem protsess, vähemalt minul. Ja mul on plaanis veel oma sünnipäeval Tarantino baaris pidutseda, nii et sellele eelnev õhtu võiks vähe rahulikum olla. Nii ei jää mul üle muud kui oodata, et Hatari näiteks Eestisse tuleks või vähemalt Riiga. Kaugemale ma minna ei viitsi, ma olen siiski vana naine.

Oeh, mu uni ei anna siiski järele, huvitav, kuidas suhtutaks sellesse, kui ma oma töölaua taha magama jääksin? Muide, põhjus, miks ma üldse kell kolm üles ärkasin ja lennujaama jalutasin, oli see, et Epp lendas Tšiili ja mitte niisama puhkusele, vaid elama. Jep, nii tavalised ja alahoidlikud õed mul ongi. Ja kuna ilmselt vähemalt aasta aega ma teda enam ei näe, siis oli tema saatmine ainuõige mõte. Praegu muidugi vaevlen ma tagajärgede käes ja mõtlen, miks, kuradi pärast, pidin ma endale õhtuks veel igasuguseid üritusi planeerima, aga noh mõistus pole enda teha ning erksa peaga tehtud plaanid tunduvad alati teostatavad. 

Ahjaa, ma lugesin vahepeal läbi selle introverdiraamatu (kuigi lõpus juba diagonaalselt, sest liiga eneseabiks läks kätte ära) ning lisaks veel ühe Rootsi krimka ning hakkasin mõtlema sellele, mida mainis ka Marca oma viimases blogipostituses: kui endale mingi sildi peale kleebid, siis hakkavad teised (ja ka ise) ennast sellisena nägema. Ma olen seda taktikat muidugi päris tihti teadlikult rakendanud, et enda puhul mingeid iseloomujooni rõhutada, aga introvertsusega on nimelt see lugu, et ma ei pea seda ekstra rõhutama, ma olen kõndiv õpikunäide ning igaüks, kes mind näeb ja tunneb, nõustub sellega. Kui siin on mõni, kes mind näinud on, võib nüüd tulla ja nõustuda. Ja seda peab ka silmas pidama, et introvertsus-ekstravertsus pole mustvalged diagnoosid, vaid pigem skaala, millele saab ennast siis asetada. Miks ma enne seda Rootsi krimkat mainisin (ausalt mitte sellepärast, et oma lugemisoskusega kiidelda), oli see, et selles mainiti samuti inimeste sildistamist, aga seda pigem (hobi)psühholoogide poolt ehk kui keegi on räigelt palju mingite psüühikahäirete ja -haiguste  kohtalugenud, siis hakkab ta neid häireid nägema kõigis. Enamik psüühikahäirete küsimustikke on ju ka sellised, milles saab vähemalt mõne väitega nõustuda. Vähemalt mina ise olen endal küll vähemalt sada ja üks haigust diagoosinud. Ja enamikul kui mitte kõigil ongi ju midagi, mis ei vasta päris keskmisele. Selles suhtes on kastistamine jällegi kehv.

Aga nüüd on mul aeg uueks kohvitassiks.

17 juuni 2019

Natuke sisekaemust

Lugesin vahepeal läbi ka ühe introvertsusest pajatava raamatu ning veendusin, et ma olen ikka 100% introvert, sest kõik see, mida ma sealt lugesin, oli täpselt minu kohta. Et mulle ei meeldi tühi loba, suured seltskonnad, et mul tekib suhtlemispohmell, et ei suuda kohe suvaliste inimestega kontakti luua – need on probleemid, millega olen terve elu rinda pistma pidanud. Tegelikult ei pea ma neid juba paar aastat probleemideks, vaid lihtsalt oma omapäraks, aga siiski, ekstravertide poolt juhtud maailmas ei tunne minusugused introverdid ennast hästi. Raamat oli küll natuke liiga eneseabiõpikulik ja kirjeldas vahel introverte nagu mõnda loomaliiki, aga samastumiskohti oli palju: et introverte kas üritatakse või üritavad nad ise ennast ümber kasvatada, sest "see pole ju normaalne", et inimene tahab üksi olla. Tean omast kogemusest, et kui ma olen avaldanud soovi üksi olla või lihtsalt läinud ja üksi olnud, siis on arvatud, et ma olen vihane, kurb, pahane, solvunud vms. Sest lihtsalt üksi olemine ja mõtlemine on ju ennekuulmatu.

Kui ma sellest raamatust ja oma introverdistaatusest ühe sõbraga rääkisin, ütles ta, et pole ma mingi introvert, mulle lihtsalt ei meeldi rumalad inimesed ja inimesi, kes on minuga võrreldes rumalad, on palju. Ei oska nõustuda. Ma olen lihtsalt avastanud, et mulle ei meeldi need jututeemad, mida tihti seltskondades räägitakse, sest need on igavad ja sisutühjad. Ma ei viitsi rääkida tibijuttu riietest või meigist või kreemidest, ma ei suuda kuulata ega rääkida dieetidest, söömisest või kaalulangetamisest (kuidas on võimalik, et nii paljudele inimestele pakub teiste inimeste kaal ja söömine nii suurt huvi? Nii palju blogitakse sel teemal ja ma tahaks iga kord peaga vastu lauda lüüa, kui ma taas mingit kaalulangetuspostitust näen). Mind ei huvita olmeteemad, klatš jne jne jne. Või kellegi kollektiivne kirumine. Ühesõnaga: nagu ma ise just aru sain, et meeldi mulle mitte millestki rääkida. Ja ma ei ütleks ka, et inimesed, kes neil eelpoolnimetet teemadel räägivad, rumalad oleks – lihtsalt mõnele sobib kerge jutt ja mõnele ei sobi. Minule ei sobi. 

***

Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis üsna sisutühja postituse oma nädalavahetusest, aga kuna ma olen hetkel üsna eksistentsiaalsel lainel (elukohavahetused tekitavad minus selliseid tundeid), siis kuidagi ei saanud. 

12 juuni 2019

Vestlusi jalgpalli ajal

Mul on kombeks erinevate suurte telesündmuste ajal õdede ja vennaga chat'is kommenteerida ja arvake, kas eile ka? Loomulikult. Kuna aga mäng oli kommenteerimiseks liiga masendav, siis muretsesime hoopis Neueri pärast. Siin on meie vestlus:


– Miks nad Neuerit seal väravas üldse hoiavad, mees võiks istuma minna rahulikult?

– Ega ta käibki ringi

– Ma oktoobris kutsungi ta hoopis jooma endaga ja mängu telkust vaatama.

– Neuer käis keskväljal jalutamas väidetavalt.

– Jalutab mööda staadionit, ma pakun. Naudib ilma. Jopet käis vahepeal toomas, külm võib tal olla.

– Arvata on. Õhtud jahedad, kui paigal istuda. 
– Ega ta saaks vahepeal mingit kuuma jooki minna tooma. Keegi ei saaks arugi. 
– Ta võiks minna kohviube tooma, ikka vahet poleks. 
– Eestis on veel hullem. Oktoober ju. 
– Vaene Neuer! Saab veel külma. 
– Rumm platsile kaasa. Purjus peaga oleks tal ka huvitavam.

– Keegi võiks talle tribüünilt jäkut visata, pole vaja krt kohvi v teega mässata.

– Ta võiks seal ennast mällarisse ka juua, isegi täis peaga poleks häda. Kivis võiks olla. 
– Mõtlesin eelkõige külmarohu aspekti.

– Siis endal chill vähemalt.

– Pigem küss selles, mida ta ei võiks teha.

– Raamatut saaks nt lugeda. Marquezi nt.

– Heh, mobla tal peaks ju olemas olema, võiks sealt midagi vaadata.

Nagu näha, olime me eestlaste suhtes väga positiivselt meelestatud. 

Deutschland, Deutschland über allen

Ilmselt pole täna Eestimaa peal inimest, kes Eesti koondises pettunud ei oleks. Isegi Sten, kes jalgpallist üldse ei huvitu, leidis, et on veidi piinlik olla eestlane. Mina aga ... kuna ma olen suur Saksa koondise Neueri fänn ja üleüldse armastan väga Saksa jalgpalli, siis oli mul enne mängu kerge dilemma: patriotism või jalgpall? Kumb võidab? Kas toetada eestlasi või oma igavest armastust? Õnneks lahendasid sakslased mu dilemma ruttu, sest terve mängu jooksul ei tekkinud mul ühtegi hetke, mil ma oleksin tahtnud olla Eesti poolt. Nautisin parem sakslaste ilusaid väravaid ja muretsesin, ega Neuer külma saa. Polnud teisel ju midagi teha oma väravas. Eestis toimuva mängu ajaks võtku heaga pudel Jägermeistrit ja mõni huvitav raamat kaasa.

Mis aga ei takista mul vihane olla. Eesti koondis ja üleüldse kogu jalgpall on kogu aeg olnud tohutult kehv ja mõned õnnestumised, mis olnud on, on toimunud juhuse läbi või ekstreemsetes ilmastikutingimustes (kui meenutada Eesti-Uruguay mängu lumetormis). Millegipärast aga meenutatakse alati neid paari üksikut võitu. Aeg oleks jalad alla võtta, noored treenima panna ja midagi ette võtta, sest ilmselge on, et praegune süsteem ei toimi. Üldse. Eesti liiga mängudel käib umbes kaks pealtvaatajat, nii et pole ka noortel tegelikult erilist motti jalgpalliga tegelema hakata. Minu ettepanek (ja ma eeldan, et jalgpallibossid seda kuulavad ja loevad ja võtavad kuulda) on selline, et tuleks palgata välismaalt treenereid ja mitte vaid koondisele, vaid ka klubidele, noortele ja igale poole. Uut verd on vaja, uut mõtteviisi ja mis kõige tähtsam, rohkem distsipliini ja treeningut. Ma ei usu, et sakslased loomult paremad mängijad on, küll aga on seal süsteem sada korda parem. 

Teine variant oleks koondise laialisaatmine, sest praegust pole küll Eestile vaja.

10 juuni 2019

Kuumalaine...

... teadagi, kus. Minu jaoks muutuvad need laulusõnad kohe eriti aktuaalseks, sest just Stroomi randa ma varsti kolingi. Kusjuures naljakas, tavapärane reaktsioon, kui ma seda ütlen, on: "Aga seal on ju niipalju venelasi ehk ja narkomaane!" Ja ma kirjeldan selle peale kõike, mida ma oma praeguse maja ümber luksuslikus Kesklinnas näinud olen: rotte, hiiri, lasteaeda sisse tungivaid narkareid, armastuse kõrgemate vormidega tegelevaid eluheidikuid jne jne. Ma kahtlen, et mu tulevases elukohas nii seikluslik atmosfäär on. Küll aga väga mõnus, sest minu maja ja mere vahele jääb vaid paar puud ja ma saan hakata bikiinides otse oma kodust merre jooksma. Kui see pole õnn ja rõõm, siis mis on?

Loomulikult on kahju ära kolida. Sellist ühtehoidvat majarahvast ei leia ma ilmselt mitte kusagilt, aga elu läheb ainult edasi ja paigalseis pole mõeldav. Ma muidugi tahaksin loota, et ma nüüd lähima paari aasta jooksul ei koli, aga teades oma eelnevat kolimisstatistikat, siis ... jah, ma veksleid välja anda ei julge. 

Kuna möödunud nädalavahetust kattis kuumalaine (nagu mainit), siis veetsin ma selle taas mööda Tallinnat ringi kolades. Seekord viis mu tee mind – üllatus, üllatus – Lilleküla staadionile. Eesti mängis ju Põhja-Iirimaaga ja kuigi ma pole just Eesti koondise esifänn, siis kaasa elama oli vaja ikka minna. Staadionil on ju õhkkond hoopis teine, emotsioonid mitu korda tugevamad ja jalgpall sada korda huvitavam. Sten kurtis, et talle ei meeldi statal käia, sest keegi ei kommenteeri, mis platsil toimub, aga mulle just meeldib, et saan rahus (või siis mitte nii rahus) ise süveneda ja vaadata. Teise poolaja veetsin ma küll lehviku taha peitudes, sest ma üldse ei tahtnud näha, kuidas Põhja-Iirimaa meid põrmustab ... noh, me kõik teame, kuidas mäng lõppes. Mitte, et see kellelegi šokina oleks tulnud. Ma ei taha teada, millise skooriga lõppeb homne mäng Saksamaaga, aga eks tuleb ka see kuidagi üle elada. 

Ühesõnaga, oli väga emotsionaalne nädalavahetus. Lõppu pilt ka minust, kes ma oma vennalt särgi laenasin ja seetõttu välja nägin, justkui oleksin püksata mängule läinud. Miks mitte.




04 juuni 2019

Patarei

Suve algus on ideaalne aeg kõiksuguste põnevate kohtade avastamiseks ja kuna ma olen selline urbaniseerunud hing, siis avastan ma oma retkedel – üllatus, üllatus – Tallinnat. Minul ja ühel mu sõbral on kuidagi orgaaniliselt kujunenud välja hobi teineteisele oma uitamiskohtadest pilte saata ja teate, hästi vahva on. Ma ei hakka neid pilte siia jagama, vaid keskendun hoopis oma pühapäevasele rännakule Patarei vanglasse, kus on avatud uus näitus "Kommunism on vangla".

Ma arvan, et see ei tule kellelegi üllatusena, et mul on üsna kummaline maitse, nii et kui keegi annab mulle valida, kas veeta mõnus pühapäev kusagil looduses või minna lagunenud vanglasse, valin ma viimase. Eriti veel, kui lagunenud vanglas saab tutvuda ajalooga. Uus näitus keskendub, nagu nimestki aru saada, kommunismikuritegudele ja Patarei vanglale Nõukogude okupatsiooni ajal. Näitus on valminud mitme riigi koostöös, nii et see ei piirne vaid Eestis toimunud õudustega, vaid näitab, et we were not alone. Avatud on üsna väike, aga küllaltki ülevaatlik osa Patareist: üksikkongid, kartserid, mahalaskmisruum, pildistamisruum, pesuruum jne jne. Mis mulle väga meeldis, oli see, et installatsioonid ja hiljem lisatud eksponaadid ei varjutanud Patareid ennast, mis oleks ka tühjana üsna huvitav – oli leitud hea tasakaal. Mul vedas veel nii palju, et sain osa giidiga ekskursioonist, aga et igal pool on üleval tekstid, siis arusaamatuks ei peaks midagi jääma. 

Aga ega ma suuda kõike kogetut sõnadega edasi anda, nii et minge ise vaatama.


Soovitan soojalt. Eriti mõnus on ühendada Patarei külastus rannaretkega (nagu mina tegin): alustada Kalasadamast ja lõpetada nt Noblessneris. See on ka, muide, minu lemmikretk Tallinnas.

28 mai 2019

Minu kallis Eesti

Ma ei ole mitte kunagi, ausalt, mitte kunagi mõelnud Eestist ära kolimise peale (kui need pubekaea üheminutilised hood välja arvata), sest ma armastan Eestit, eesti keelt, Eesti loodust, kultuuri, inimesi (neid vb vähem) ja kogu seda turvatunnet, mida mulle pakub kõige tuttava keskel elamine. Aga miks, oo miks tahab Eesti valitsus mulle mu armastuse nii raskeks muuta?

Eile tuli korraga kaks uudist, mis iseloomustavad ideaalselt praeguse Eesti prioriteete: teaduse rahastamist ei tõsteta ja alkoholiaktsiisi langetatakse. Ma ei taha siinkohal väita, et need omavahel korrelatsioonis on, aga see näitab nii selgelt, mis on oluline: joodikud, odav alkohol, Soome alkoturistid ja kõigi inimõigus saada oma väikese palga eest ennast täis juua. Mis ei ole oluline: teadus, haridus, õppimine, Eesti maine maailma teadusmaastikul. Ma hakkan aina enam ja enam mõtlema, et mu õde teeb ikka väga targasti, et just praegu Eestist ära kolib. Ma isegi ei taha elada riigis, kus alkasside õigused on teadlaste õigustest üle. Kus naistesse suhtutakse kui sünnirobotitesse, inimeste üle irvitatakse valimatult ja kus leidub kümneid ja sadu tuhandeid inimesi, kes seda kõike normaalseks peavad.

Kurb hakkab.


EDIT (ma ei tea, kas keegi satub seda lugema, aga siiski): ma tean, et paljusid teaduse rahastamine nii otseselt ei puuduta, sest kui paljud meist ikka mõnda teadlast teavad. Vot mina tean. Mu õde (mitte see, kes ära kolib (kuigi ei saa enam varsti ka teda välistada)) on doktorikraadiga teadlane Tartu ülikoolis. Eesti teaduses on praegu väga nukker seis, sest u 3 aastat tagasi kadusid ära väga suured rahastusvõimalused, nii et kogu Eesti teadlaskond lootis väga selle 1% peale. Isegi mitte, et vohh, sellega näidatakse, et teadusest hoolitakse, vaid seda raha oli konkreetselt ja hädasti vaja. Teadlaste elu pole selline, nagu tavapärase kontoritöötaja oma, et istud rahulikult oma tugitoolis ja kühveldad iga kuu alguses pappi kokku: esiteks on kogu töö väga ebakindel, sest sõltub suures osas projektirahastusest ja teiseks saab nt ühes teaduskonnas (kes mu õde teab, teab ka, millises) doktorikraadiga teadlane täiskohaga töötades kätte alla 900 euro kuus. Tallinlased nüüd minestavad seda summat kuuldes, aga jah, nii on. Õpid pool elu, saad doktorikraadi (kellel see on, teavad ka seda, et selle saamine pole niisama loenguruumis pastaka imemine) ja siis teenid vähem kui mõni põhikooliharidusega lihttööline. Aga nende viimaste peale mõeldakse, et nad ometi oma raske tööga teenitud raha kõrist alla saaksid kallata. Teadlaste peale mitte.

22 mai 2019

Niisama

Ega mul millestki eriti kirjutada ole, aga ega see mind takista – kirjutan ikka. Äkki saan mõtetesse selgust, sest praegu on peas küll üks tohuvabohu.


– Selle aasta suvi tuleb huvitav, sest ees on ootamas kaks kolimist: meie pere kolib Kesklinnast ära ja mu töökoht kolib Kristiinest ... Mõigusse. Jah, ma tean. See tähendab muuhulgas seda, et oma suvepuhkuse veedan ma miniremonti tehes. Kas ma seda ka oskan? Loomulikult mitte. Küll aga avastasin ma, et minusugustele keskkonnasõbralikele lödinäppudele on ka mõeldud ning leiutatud paberkrohv. Nüüd ongi mul suurejooneline plaan esik sellega üle krohvida ja siis vaadata, mis saab. Remondiks on seda muidugi palju nimetada, aga no ikkagi. Ja kui juba, siis juba: ma tahan tellida kusagilt Tarantino postreid ja need siis seintele panna. Need oleksid ka ainsad postrid, mida ma aktsepteerin, igasugused motiveerivad ja inspireerivad postrid mu koduuksest sisse ei saa.

– Ma olen natuke juba maininud, et lähen sünnipäeval Berliini. Nädal tagasi broneerisin sinna ka hotellitoa, mille sain põhimõtteliselt Potsdami platsile. Kas pole lahe? Külaliskorterit ei tahtnud ma põhimõtteliselt võtta, sest Berliinis on suur probleem sellega, et berliineritele üürikaid enam ei jagu – kõik on airbnb käes. Eile korraldati isegi sellevastane aktsioon Neuköllnis. Lisaks on ühel mu sõbral ka Tallinnas samasugune kogemus, et talle näidati ust, sest airbnb-tamine toob rohkem sisse, kui pikaajalise üürniku pidamine. Nõme, ma ütlen. Aga Berliinist ka: kuna ma olen seal tegelikult juba käinud ja kõik kohustuslikud kohad üle vaadanud, siis seekordne reis tuleb palju pingevabam ja hõlmab endas kõike seda, mida ma tegelikult teha tahan: minna Tarantino baari, uudistada Hitleri punkeri asukohta, jalutada Spree ääres, vaadata Oberbaumbrücket, minna Stasimuuseumi. Ja kuna Sten on kaasas, siis läheme natuke turistitama ka. Ahjaa: ma avastasin, et Berliinis on ka Rammsteini pood, aga see on avatud täiesti haigetel aegadel, nii et ma ei tea, kas me sinna jõuame. No mis pood see on, mis on avatud kuus ainult kaks tundi? Aru ma ei taipa.

– Rääkides Rammsteinist, siis olen ma viimastel päevadel nonstop nende uut albumit kuulanud ja iga korraga aina enam armunud. Alguses olin veidi pettunud, et kuidagi lahja, siis kuulasin aina uuesti ja uuesti ja nüüd olen kõrvuni sees. Eriti meeldib mulle laul "Weit weg", mis on lihtsalt nii ilus, et hakka või nutma.

– Eile tuli teade UEFA EURO 2020 piletihindade kohta ning ma olen TAAS suure dilemma ees: minna? mitte minna? Piletihinnad iseenesest röögatud pole, aga kogu reis, ööbimine ... Lisaks ei suuda ma välja mõelda ühtegi inimest, kes minuga kaasa tuleks ja üksinda ma tõesti ei viitsi. Ja kui minna, siis kuhu? Krt, miks elu nii raske peab olema, valikuid täis.





20 mai 2019

Jõuetu halin

Veiko Märka kirjutab Eesti Päevalehes: "Jõuetu halin on praeguse Euroopa tunnus, nii oli ka esikoht teenitud." Ma poleks osanud paremini öelda, sest tõesti, ma ei usu, et nii paljudele inimestele päriselt see laul meeldis, pigem ikka selle taga olev kurb lugu kiusamisest ja tontteabmillestmuust. Ja kui ma seda lauset lugesin, hakkas mul peas ketrama ja ketrama üks mõte, mida ma nüüd üritan sõnadesse panna.

Kõik sattusid hullu paanikasse, kui Hatari Palestiina sallid välja võttis ja neid näitas. Sest omg, Eurovisioon on rõõmupidu, sellel poliitikast ei räägita, mis siis, et samal ajal korraldajariik pommitab teisi ja "möllab katk". Ei, naeratame kaameratesse, räägime, kui ilus ja äge ja tore kõik on ja võib-olla häääääästi salaja omavahel arutame, et ei tea, kas see on ikka õige asi, et sellises riigis, kus on sõda, Eurovisioon toimub ... aga vahet pole, pole meie asi, peaasi, et oleks fun. Sest Eurovisioon on rahvaste ja rahvuste pidu ja siin koledatest asjadest ei räägita. Ja noh, kui me ikkagi tahame poliitilist sõnumit edastada, siis peidame selle laulu sisse nii ära, et saaksime pärast sirge näoga öelda, et ei, me laulsime ainult lilledest ja liblikatest, teie endi süü, et siit midagi välja loete. Poliitkorrektsus oma sädelevaimas kuues. 

Aga kui keegi ütleb otse, et nahhui, mulle ei meeldi see jama, mida te korraldate, mulle ei meeldi see pidu, mida te katku ajal korraldate, ma tahan oma viie kuulsuseminuti jooksul öelda, mida ma sellest arvan, kasvõi salli viibutades, siis on see paha. Väga paha, sest ... loe eelmist lõiku.

Kogu Eurovisioon on poliitika. Peaaegu kõik laulud tahavad midagi näidata, olgu selleks siis paljas naisekeha, maailmavalu, oma rahva kurb saatus või mõni hetkel kuum poliitiline teema. Saksa "girl power" laul (täiesti kohutav saast) ei olnud poliitiline? Eelmise aasta võidulaul? Mingi Ukraina võidulaul? Või ok, kui laul ise suudab veel poliitikast pääseda, siis taustalood on alati sellest, kuidas laulja on räigelt kiusatud ja represseeritud või mida iganes muud. Laulude võistlus my ass

Õdedega arutasime, et Island sellepärast ei võitnudki, sest neid ei kiusatud, vaid nad kiusasid ise juute. Tulevad siin lipuga lehvitama ja ebamugavatest teemadest rääkima. Ja kannavad veel selliseid jumalavallatuid riideid ka. Mitte, et nende laul poleks olnud poliitiline – oli. Kohe väga oli. Aga mitte mingi halin, kuidas kogu maailm nende vastu on.

See käib mulle tegelikult igal pool närvidele, mitte ainult Eurovisioonil: koledatest ja pahadest asjadest ei tohi rääkida. Koledasti ja pahasti ei tohi rääkida. Kõik peab olema nii tore ja lõbus ja inspireeriv (ma vihkan seda sõna). Jõuetu halin. Minu jaoks on vot see jõuetu halin.

15 mai 2019

Kuidas ma Eurovisiooni ei kommenteerinud

Mul oli eile suurejooneline plaan õhtul Eurovisiooni arvustada, aga selle plaaniga juhtus see, mis ikka samasugustega: läks vett vedama. Tegelikult läksin ma Ernsti magama panema ja ärkasin ehmatusega pärast südaööd, mil kõik juba läbi oli. Mitte, et ma midagi kaotanud oleksin. Isegi Juur ja Kivirähk enam ei kommenteeri, mis siis veel mina. Aga. Ma avastasin enne laule läbi kuulata üritades oma suureks rõõmuks, et sel aastal on vähemalt üks laul, mis mulle väga, ikka vägaväga meeldib: Islandi eurolaul. Sellest kaugemale ma ei jõudnudki. Ma isegi ei ürita selle nime siia mälu järgi kirjutada, nii et kel huvi, guugeldab ise. Teadke aga, et see on täpselt minu maitsele laul ja minu maitse on ... kontroversiaalne. Minge nüüd ja kuulake ning ärge öelge, et ma ei hoiatanud.

Loomulikult näitasin ma seda laulu hommikul ka Ernstile, sest last tuleb ikka harida, aga ta ainus kommentaar oli: "See on nagu "Ich tu dir weh"." Ja nõudis Portugali eurolaulu, mis minu arvates oli tavapärane igav inin. Kasvata siis sellist.

Muide, ma ei tea, kui palju siia baarihunte lugema satub, aga kas Tallinnas ongi baarijoomine nii kalliks läinud? Ma käisin laupäeval Odeonis ja pidin (täiesti kainena) laua alla kukkuma, kui arve kahe õlle eest oli 12 eurtsa. Hiljem ühes Vanalinna baaris olid kokside hinnad veel hullemad, nii et ma hakkasin kohe mõtlema, kas peaks joomise maha jätma? Või baarides käimise? Päris hull. Minu ajal sai ikka Nimetast kaks kokteili 55 krooni eest ja ma ootaks tegelikult hea meelega siiani selliseid hindu.

Lõppu pilt Odeonist, pildile on jäänud ka see (minu jaoks) ülikallis õlu.


08 mai 2019

Tibipostitus ehk ainult riietest

Eile läksin ma Uuskasutuskeskusesse ja avastasin, et enne mind oli seal käinud mu teisik või täpsemalt mu superego ja sinna riideid viinud. Muuga ei oska ma seletada seda, et ma leidsin sealt nii palju ilusaid asju, et pidin pooled veritseva südamega poodi jätma, et mitte kuu lõpus nälgida. Ma olen siiani suures vaimustuses, sest üldiselt ei leia ma poodidest midagi. Mul on nimelt selline kummaline maitse + ääretu laiskus ja see tähendab, et kui mõni lahe riideese otse näkku ei hüppa, siis ei osta ma midagi. Millegi otsimine või saja poe läbikäimine? Ei, poomine on kergem karistus. Eile oli aga hea päev ja ma tulin koju tervelt nelja uue esemega: nahkseeliku, läbipaistva pluusi, erkroosade pükste ja värvilise T-särgiga. 

Täna siis mõtlesin, et paneks tööle neist esimesed kaks selga, aga Sten vaatas mind imelikult: "Kuidas sa sellistes riietes tööle lähed? Need on ju peoriided!" Ma ei tea, minu meelest pole kohta, kuhu läbipaistvate riietega minna ei sobiks. Kes mu läbipaistvate riiete lembust teavad, teavad ka seda, et ma tõesti käin igal pool läbipaistvate riietega. Ja nahkseelik – suht klassikaline ju? No igatahes, kahjuks pidin ma oma seksika komplekti nurka viskama ja hoopis püksid jalga panema, aga seda mitte Steni sõnade pärast (kas keegi tõesti arvab, et ma kuulaks kellegi sõna enda riiete valimisel?), vaid sellepärast, et külm oli. Läbipaistvatel riietel on palju positiivseid omadusi, aga soojapidavus pole üks neist.

No ja erkroosad püksid? Homme on lasteaias emadepäevapidu ja ma arvan, et need sobivad sinna ideaalselt. Annaks jumal, et vihma ei hakkaks sadama (pidu toimub väljas), sest mul on nende juurde ka üks läbipaistev pluus planeeritud ja läbipaistvad asjad muutuvad teatavasti märjalt ... veel läbipaistvamaks. Pole just selline esmamulje, mida ma Ernsti lasteaiakaaslaste emadele jätta sooviks. Veel. 

Kes veel aru pole saanud, siis mulle meeldib kanda selliseid riideid, mis on ... huvitavad. Mul pole mingit kindlat stiili, aga kui ma leian poest midagi lahedat, midagi, mis mulle kohe meeldib, siis löövad mul silmad särama. Kahjuks pole selliseid asju just väga palju ja nii on mul ka palju igavaid riideid, sest pidagi peab ju selga panema, et mitte surnuks külmuda ... aga siiski. Ma proovin seda viga parandada. Kusjuures, veidi naljakas mõelda, aga kui ma olin nt 21, noor ja prink (ja rumal), siis oli mu riietumisstiil ikka väga konservatiivne. Ei mingeid miniseelikuid, lühikesi pükse, nabapluuse, mkm. Ega ma mingi hoor ju pole, mõtlesin. Kui toona oleks keegi mulle seda nahkseelikut pakkunud, oleksin ma talle Viru tänava poole teed näidanud. Praegu aga ... ilmselt on asi mu vanuses ja täpsemalt selles, et mu suhtumine oma välimusse on muutunud tsipa vabameelsemaks. Või pigem pohhuistlikumaks, sest mul on tõesti üsna ükskõik, mida keegi mu riietusest arvab, eriti kuna enamasti keegi ei arvagi midagi. 

Ja teema lõpetuseks: pühapäeval tšillisin Kaisaga baaris ja ehmatasin ühed horvaadid kaineks, kui  neile ütlesin, et ma 30 olen. Ma küll ei ole veel, aga no paar kuud siia-sinna, kes neid lugeda jõuab. Aru ma ei saanud, miks nad nii ehmunud olid, aga võimalik, et nad polnud enne 30-aastaseid daame näinud. 

Pilte ma otse loomulikult oma riietest ei pane, sest a) mul pole neid ja b) mulle ei meeldi endast pilte teha lasta. Ma usu, et see ei tule kellelegi üllatusena.

30 aprill 2019

Paralleeltallinn

Kui ma olin täna taas pidanud seletama, kus ma täpsemalt elan, sain aru, et asi pole mitte selles, et teised rumalad oleksid, vaid hoopis selles, et ma elan klassikalises mittekohas. Mitte-Tallinnas. Õige Tallinn on ju Kadriorg, Kalamaja, Vanalinn, Telliskivi hipsterid, meri, Kopli, Lasnamäe. Mitte mingi ... 

"Kus sa täpsemalt elad?"

"Mardi tänaval."

"???"

"Keldrimäel"

"Ee, kus see on? Lasnamäel vä?"

"Kesklinnas."


Keldrimäe on hästi huvitav Kesklinna piirkond. Kinnisvarahinnad on meeletud, kõik Kesklinna hüved õllepudeliviske kaugusel, aga kui siin majade vahel liikuda, siis jääb vahel mulje, et oled sattunud paralleeluniversumi. Mitte mingit infrastruktuuri. Mitte mingit linnaplaneerimist. Oma maja hoovist näen ma korraga paneelelamuid ja Swisshotelli, kui hoovist välja lähen, siis eelmise sajandi alguses ehitatud puumaju, selle sajandi alguses ehitatud kolemaju ja  – loomulikult paneelelamuid. Nendest ei pääse. Siin elavad sõbralikult ja mitte nii sõbralikult koos eluheidikud, välismaalased, narkarid, umbkeelsed venelased ja mõned eksinud eestlased. Kui Tallinnast räägitakse, siis Keldrimäed ei mainita, sest see lihtsalt unustatakse ära – siin ju pole midagi. 

Aga mina olen siit leidnud oma kodu. Ma olen sadaviiskümmend korda vihastanud oma maja peale, et see nii vana ja hädine on, kuid samas sadaviiskümmend korda rõõmustanud, sest ... meie maja. Ma pole kusagil tundnud sellist ühtehoidmistunnet, kui meie majas. Meie mittekohas. Ei tea, kas just see poolhädine, kulunud, vajunud ja põlenud maja ongi põhjuseks, miks kõik majaelanikud nii ühte hoiavad? Ilmselt küll. Või on see vana maja aura lihtsalt. Mitte ühtegi õhtut ei möödu nii, et ei toimuks hoovis spontaanset majakogunemist. Kui ma avastan pühapäevahommikul, et keegi on öösel piima ära joonud (ja hommik ilma piimata on meie korteris hullem kui õudusunenägu), siis küsin ma lihtsalt meie majavestluses (jah, meil on messengeris oma vestlusgrupp kõikide majaelanikega), kes mind abist välja saab aidata ning kohe on piimakruus ukse taga. Mida iganes kellelgi vaja on – keegi ikka aitab, kellelgi ikka on. Ühised sünnipäevad, grilliõhtud, väljasõidud. Ühised mured ja rõõmud. Ühised õhtupoolikud, mis vahel poole ööni kestavad, sest katsu sa lapsi õigel ajal tuppa lüüa. Laste kasvatamiseks on meie maja ja eriti selle aed ideaalne koht, sest siin saavad nad vabalt möllata, mängida ja ennast maas veeretada nii, et küll.

Ma ei tea, kaua me siin veel elame, aga seda tean ma küll, et selle väikese üürikorteri ja väsinud maja näol saime me tõelise jackpot'i. Meie mittekoht. 


Illustratsiooniks üks pilt väga mullasest Ernstist, kes armastab meie mittekohta sama palju kui mina:


28 aprill 2019

Õhtused vestlused teistest meestest

"Sten, mis sa arvaksid, kui ma hakkaksin ka depileerjaks ... või no selleks, kes vahatab teisi?"

"Minu poolest hakka."

"Aga kas sind häiriks, kui ma mehi vahataks?"

"Miks peaks?"

"Näiteks nende intiimpiirkonda?"

"Kui sa neil lahti ei löö, siis palun väga!"


Vestlust ajendas tegelikult see, et eile oli meil aias naabritega huvitav teema üleval. Nimelt on mõned neist avastanud, et iluteenuste pakkujatel on tööpõld suur ja äkki hakkaks ise ka kosmeetikuks  / vahatajaks / milleks iganes, kes sellist tööd teevad, aga kõik nende karjääripüüdlused põrkuvad ühe probleemi vastu: mees ei lubaks teisi mehi vahatada. Naisi - palun väga! Mehi - ei. Ma siis pobisesin vahele, et kammoon, ma ei kujuta ette, et Sten mulle ütleks, et ma ei tohi midagi teha ja ma siis ei teeks ka, aga mind vaadati sellise näoga, et teame-teame, sa oled see imelik feminist. Aga probleem jääb: miks selline asi keelatud on? Et äkki naised armuvad KOHE, kui teise mehe intiimpiirkonda näevad ... või mis? Ma ise enda puhul muidugi tean, et armumiseks läheb veidi rohkemat vaja, aga äkki neil meestel on siis tõesti teistsugused kogemused. Või kuidas? Mind huvitaks TAAS, kas mina olen siin see imelik või on teised. 

Ma ise tahaks loota, et teised.

26 aprill 2019

Sõprus

Umbes 13 aastat tagasi (ma tegelikult mõtlesin pikalt, millal see täpselt oli, aga kes seda enam mäletab, ilmselt mingi jalkamängu ajal) tutvusin ma Viljariga. Ta oli mu toonase sebitava noorem vend ja kuigi tolle sebitavaga asjad üsna kiiresti rappa jooksid, siis Viljariga jäin ma edasi suhtlema. Töötasin toona jäätiseputkas ja Viljar sattus ka üsna tihti sinna ning enamasti just täpselt sellistel aegadel, kui mul olid mingid troppidest kliendid käinud ja ma tahtsin kellelegi vinguda, kuidas ma kõiki inimesi vihkan. Viljar oli selleks täpselt õige inimene, sest millegipärast (ma siiani ei tea, miks) imponeeris talle mu verbaalne kõhuahtisus. Nii saidki meist hästi head sõbrad. Ma olen temast blogis päris mitmel korral kirjutanud ja näiteks aastal 2010 kirjutasin ma nii:

Täna käisime Viljariga kinos uue linateosega tutvumas ning pärast seda pidasime maha pika arutelu trendipedede lemmikkohas Komeedis. Teema oli üsna laialivalguv, rääkisime elu mõttest, mõtisklesime käitumismallide ja neist kõrvalekaldumise üle, pidasime plaane, kuidas rutiinist põgeneda ... Mulle meeldis nii tohutult, et leidsin mõttekaaslase – kellegi, kes ei arva, et mul on identiteedikriis, kellegi, kes viitsib kuulata ka mu kõige ebameeldivamaid ülestunnistusi oma tunnete kohta. Ma ei kujuta ette, et leiaksin palju inimesi peale tema, kes ei mõistaks mind hukka, olles äsja kuulnud mu arutelu teemal, kuidas ma ilusat ja rahulikku elu nautida ei oska ja kõigele vee peale tahan tõmmata. Olgu, võimalik, et ta mõistab mind hukka, aga ta ei jäta selle juures muljet, et ma olen idioot. See on hea. Samas suudab ta tekitada tunde, et kõik on võimalik. Ja ongi! Vahel on vaja lihtsalt väikest meeldetuletust.

Praegu tollele ajale tagasi mõeldes tunnen ma teatavat piinlikkust, sest ma põhimõtteliselt muud ei teinudki kui elasin oma hetkemeeleolusid tema peal välja. Toda 2010. aasta episoodi mäletan ma  hästi: ma töötasin siis kohas, mis mulle üldse ei meeldinud ja olin nii räiges stressis, et jube kohe. Loomulikult oli mul siis paljust Viljarile vinguda. Kuidas ta seda kõike talus, ma ei kujuta ette. Ilmselt ma aga väga kohutav ei olnud, sest mingil hetkel kirjutas tema minu kohta nii:

Ma poleks uskunud kunagi, mitte kunagi, et keegi teeb minu eest otsuseid paremini kui mina. Täna ma mõistsin, et saab. Tegelikult ma teadsin seda ammu aga ma kartsin seda tunnistada. Koju vantsides, pardikeste prääksute saatel ma mõistsin ma ma. Madlike Sa oled parim.

 Jah, ka tema pidas blogi, aga minu suureks kurvastuseks ta seda enam ei kirjuta. Ma muidugi kurtsin talle ka, kui ta lõpetas, et kurat, ei tohi inimeselt lugemisvara käest ära võtta, aga kas ta siis mind kuulas? Loomulikult mitte. 

Ja siis juhtus see, millest ma paar postitust tagasi kirjutasin. Elud läksid erinevatesse suundadesse. Algas see nii, et Viljar kolis oma toonasest elukohast ära, mistõttu ei saanud tal enam külas käia. Siis leidsin mina endale uue mehe, sain lapse, siis leidis tema elukaaslase, sai lapse ja nii meie senine üsna tihe suhtlemine rauges. Aeg- ajalt rääkisime veebis ja kinnitasime teineteisele, et jaa, saame kokku, aga noh, kõik teavad, mida see tegelikult tähendab. Kuni ma kirjutasin selle postituse, milles rääkisin sõprade kadumisest. Ja Viljar kirjutas mulle, et meiega küll nii ju ei lähe. Eksju? Ja mina ütlesin, et seda väidet tuleb ju ometi kontrollida. Eile saimegi kokku ja ... see tunne, kui sa kohtad inimest, keda sa pole üle viie aasta näinud, aga räägid temaga, nagu oleksite kohtunud eile ... see on midagi imelist. Kõikidega nii pole. Aga nende inimeste nimel, kellega nii on, tasub elada.