Ütle, milline on su raamaturiiul ...

Mul on selline naljakas komme, et kui ma kellelegi külla lähen, hiilin ma kohe raamaturiiuli juurde, et uurida, milliseid raamatuid pererahvas loeb. Mu meelest nimelt ütlevad raamatud inimese kohta ääretult palju rohkem kui ... ma ei tea, seinte värv? Riidekapi sisu? See eeldab muidugi, et neis kodudes üldse on raamaturiiul, aga õnneks on mul siiani sõprade ja tuttavatega vedanud. Nii et teadke, et kui ma teile külla tulen ja kuhugi kadunud olen, siis otsige mind raamaturiiuli eest.

Kodu ilma raamaturiiulita on ju nii tühi. Ma ei kujutaks ennast ette elamas kusagil, kus pole raamaturiiulit. Sellepärast ei meeldi mulle ka moodsad sisustuspildid või -saated: neis pole ju raamatutele kohta! Või siis okei, kusagil on kaks raamatut, mille PEALE on pandud mingi kauss või küünal. Kuidas nii saab? Või on raamatud pagendatud lae alla, nii et neid üldse kätte ei saa.

Aga palun, siin on u pooled minu raamatutest:

Tegin nimelt täna inventuuri ja kogusin kokku suure kastitäie raamatuid äraandmiseks. Ülejäänud üritasin vähegi loogiliselt riiulisse sättida, aga ega see eriti õnnestunud. Ja siis on veel umbes sama palju raamatuid, mis mul riiulisse ei mahu, aga mida ära anda ei taha. Raske on see elu, kui on palju raamatuid, aga vähe ruumi.

Peaks alustama mingit tag-i, et tutvustage oma raamaturiiuleid. Mind küll huvitaks. Nagu pildilt näha, siis minu raamatuvalik on üsna kaootiline, eriilmeline ja täiesti seinast seina, aga põhiliselt eelistan ma kirjandusklassikat, kadunud põlvkonna kirjandust ja maagilist realismi. Kõik Stephen Kingi ja Lion Feuchtwangeri raamatud on Steni omad.

#10yearchallenge vol2 ehk kuidas vanasti mehi sebiti

Kui ma oma kümne aasta taguseid postitusi lugema hakkasin, läksin ajas ikka tagasi ja leidsin sealt nii mõndagi huvitavat, muuhulgas ka selle, kuidas ma pubides mehi sebisin. Konkreetne postitus, mida kohe siin jagan, pärineb tegelikult hoopis 2008. aasta veebruarist, mil ma olin 17 ja enda arvates tõeline femme fatale. Olgu etteruttavalt mainitud, et tutvus Oscariga, kellest postitus kõneleb, on nüüdseks raugenud ja rauges tegelikult juba pool aastat pärast meie esmakohtumist. Ma jõudsin tal korra Helsingis külas käia, tema käis korra veel Tallinnas ja nii ta läks. Tõeline armastus, ma ütlen.

Aga siit see imeline postitus tuleb:

Ühel jaanuarikuu õhtul, mil taevas oli taas kattunud pilvedega ning alla sadas meeletutes kogustes kõiksugust substantsi, oli mind, Kaisat ja Kaidit tee jälle Nimetasse viinud.

Olime kolmekesi, sest tahtsime vaid tantsida. Üle pika aja polnud me saanud kolmekesi väljas käia. Mitte, et meile ei meeldiks teistega suhelda, aga vahel on tore ka omavahel olla.

Sisse saanud, oli aeg lauda otsida, mis alati sugugi kerge ülesanne pole. Nüüd on meil oma nipp selleks - kõigepealt valime välja mingi laua, kus istub 2 meest, teeme armsad näod pähe ja küsime, kas võime sinna istuda. Luba saadud, hakkame samas lauas juttu rääkima või läheme kohe tantsima, nii et õige pea on laua endised asukad pärast paari edutut jutualustamiskatset kadunud. Nii ka seekord. Meile see sobis. Ühel hetkel olin aga lauas täiesti üksi - Kaisa oli läinud jooke tellima ja Kaidi tantsima. Et enne olime vaid omavahel veidi rääkinud ja paaniliselt juukseid kuivatanud, vaatasin siis veidi ringi. Pilk jäi pidama kõrvallaual, kus istus elavalt jutlev seltskond... ja minu ideaalmees.

Seda Ta tõesti oli. Välimuselt ja olekult täiesti 100% minu maitse. Tumedad juuksed, pruunid silmad, PRILLID, pikemat kasvu ja olekult hästi armas. Jälgisin Teda veidi, kuid kahjuks ei vaadanud Ta kordagi mu poole, sest oli süvenenud vestlusesse ühe oma naissoost lauakaaslasega. Kerge armukadedususs roomas minust läbi, kuid väheke olukorda jälginud, taipasin, et nende vahel ei saa mitte midagi sõprusest enamat olla - kehakeel, pilgud ja muu räägivad paljutki. Sellegipoolest näis olukord troostitu, sest Ta ei vaadanud mitte üks kord mujale. Kaisa ja Kaidi tulid lauda tagasi ning näitasin neilegi Teda. Nad leidsid, et Ta on tõesti täpselt minu maitse - ju siis olengi nii etteaimatav.

Nojah, aga kuna Ta jutuajamine ikka kestis, otsustasin vahepeal veidi tantsida. Juhtus olema just selline laulude valik, et lauda tagasi jõudsin alles natukese aja pärast ja väga ära tantsinuna. Näost punane ja muud tundemärgid. Juuksed sain kammitud ning harjumusest, sest olin taas üksi lauas, vaatasin kõrvallauda. Just sel hetkel tõstis Ta pilgu ja vaatas mulle otsa. Naeratasin sõbralikult ja pöörasin näo ära, sest mulle tuli meelde, et olen ikka veel näost tulipunane. Järgmisel hetkel, kui tagasi vaatasin, oli Ta laua kõrval. Tõusin püsti, viisakusest, ja me alusatasime väikest small talki - kust me pärit oleme, mis nimed jne. Sain teada, et ta on Oscar, pärit Peruust, kuid õpib Helsingis midagi seoses infotehnoloogiaga. Ma olen täiesti võimatu, aga ma siiski valetasin talle (täiesti kogemata), et õpin ülikoolis. No mis teha, samas vahet ei ole, sest ega Ta niikuinii mu valest teada ei saa. Ülejäänud aja vestlesime Tallinna vaatamisväärsustest, muusikast, tantsimisest, kirjandusest ja muudel mõlemaid pooli huvitavatel teemadel. Ta sõpradel oli muidugi lõbu laialt, aeg-ajalt lendasid meie laua poole väga lõbusad pilgud ja kommentaarid. Sain tead, et Ta sõbrad on sakslased - eriti meeldiv tähelepanek. Vahepeal tulid lauda Kaisa ja Kaidi, kelle nägudest võis hästi välja lugeda, mida arvavad. Siis aga muutusid Oscari sõbrad väga kannatamatuteks ning Oscar oli sunnitud oma lauda tagasi minema. Käisime õhtu jooksul ka tantsimas (mu lemmikloo järgi) ning ta ütles, et tantsin väga hästi. Tema, kusjuures, tantsis üllatavalt hästi. Tavaliselt satun tantsima selliste inimestega, kes ei lase minul absoluutselt tantsida või arvavad, et mul on jube mugav tantsida väga lähestikku. No mul on ju ka ruumi vaja! Selles pole absoluutselt mitte midagi romantilist, kui tantsida kiirete laulude ajal, nagu kannatataks kleeplindisündroomi all. Oscar aga hoidis meeldivalt distantsi, samas ei tundnud ma end ka hüljatuna. Ta oli ikka meeletult armas. Enne seda, kui ta minema pidi, vahetasime veel telefoninumbreid ja meiliaadresse. Mina jäin loomulikult edasi Nimetasse.

Nüüd oleme juba üle kuu meilivahetuses olnud. Meie kirjad ei ole küll väga sisutihedad - enamasti räägime siiski muusikast ja ilmast - kuid ta kirjutab niiiii armsalt ja ükskord vastuseks mu eriti depressiivsele kirjale vastas, et ma olen isegi siis armas, kui ma vihane olen. Ma tean, et me kunagi enam ei kohtu, ja see ongi kõige parem. Mul on nüüd ääretult pandav kirjasõber. Kui ta muidugi Eestisse ei tule, mis pole üldse mitte nii võimatu...

Jätkan nostalgialainel

Eelmise postituse jätkuks – kui ma oma tolleaegseid postitusi lugesin, siis tabas mind suur nostalgia, sest ma mäletan väga hästi 2009. aasta algust, kõike seda, mis siis toimus ja eelkõige oma unistusi ja lootusi, mis toona veel eksisteerisid. Praeguseks on minust saanud kibestunud vanainimene, aga siis olin ma veel noor ja lõbus, elasin Tartus ja arvasin, et minust saab tõlkija ja boheemlane. Ei saanud, kuigi ega mul sellest kahju polegi. Millest mul aga kahju on, on see, et ma enam nii palju igasugustest suvalistest igapäevaelu sündmustest ei kirjuta. Jah, mõnda juttu on piinlik lugeda, mõne ajal tahaksin pea otsast rebida ja selle aknast välja visata, aga tegelikult on ikka päris tore lugeda, mida tegin. Kui ma nt kümne aasta pärast "10yearchallengit teha tahaks, et leiaks ma mitte midagi huvitavat, sest ma lihtsalt ei kirjuta umbes 70% asjadest, mis mu elus toimub. Või oleks aeg seda muuta?

Ühesõnaga, seni on aasta algus möödunud üsna töökeskselt, aga selles pole midagi üllatavat. Mu elu ongi üsna töökeskne ja ma loodan, et jääb ka selliseks. Töörindel on saabumas igasuguseid toredaid muudatusi, mille põhjuseks on see, et üks mu kolleeg teatas ootamatult, et tal on oma tööst kopp ees, ta ei taha midagi teha ja kui teised tahavad, et ta edasi jääks, siis peab ta saama vähem tööd teha. Olen ma maininud, et mu tööandja on väga vastutulelik igasuguste idiootsuste suhtes? Kunagi olin ma ühes toas ühe lätlasega, kes käis iga nädal kurtmas, et tal on liiga palju tööd ja liiga vähe palka (kumbki väide ei vastanud tõele) ja tal lubati selle peale hakata käima vaba graafikuga tööl. Mina oleks sellise suhtumisega inimese nahhui saatnud, aga noh, ma olen ka selline imelik inimene, kes arvab, et inimesed võiksid tööd teha, kui nad juba tööl on. Igatahes on praegu sarnane olukord, aga kuna töö tuleb ikkagi ära teha, siis arvake, kes seda tegema hakkab? Jep, mina. Mul pole selle vastu midagi, sest kujundamine mulle meeldib, moelugude väljamõtlemine ka, aga ... kammoon! Ma kardan selliste inimestega koos töötamist, kelle peale ei saa kindel olla. See kõik tähendab aga seda, et ma saan veelgi rohkem reklaame teha ja veelgi rohkem oma aju nikastada. Eks ole näha, mida see kõik kaasa toob, aga kui minust kaua midagi kuulda pole, siis otsige mind rohelise aia tagant.

See meenutab mulle, et eelmise aasta lõpus tehti mulle ootamatu tööpakkumine ühte tähtsasse riigiametisse, aga ma lükkasin selle tagasi. "Tunne polnud õige", nagu popp öelda on, aga tegelikult ka – kuigi palk oleks olnud parem, ametinimetus ägedam ja mida kõike veel, siis miski hakkas mulle vastu. Kõige tipuks võeti sealtpoolt salaja ühendust mu tuttavatega, nii et ma solvusin kohe eriti rängalt. Kuidas nii saab? Ja mu praegune töökoht meeldib mulle ikkagi piisavalt, et siit mitte ära tahta. Huvitav pakkumine sellegipoolest. See tuli täpselt sel hetkel, kui ma olin oma tavapärases identiteedikriisis, tundsin ennast vana, rumala ja saamatuna ... ja siis selline kutse nii tähtsale ametikohale. Tõstis enesehinnangut küll.

Midagi muud uut ka või? Ei meenu küll. Kümne aasta pärast siis uuesti.

#10yearschallenge

Mul toonasest ajast pilte pole, sest mul polnud digikat, toona telefonid veel ei pildistanud ja üleüldse pole ma kunagi eriline piltidele jäämise fänn olnud. Enda arvates olin veel räigelt paks ka, nii et hoidsin eriti kaugele, kui keegi kaameraga lähenes. Aga midagi mul siiski aastast 2009 alles on ja see on üks postitus 18. jaanuarist, milles ma kirjeldasin seda, kuidas mu klassikaaslased mulle Tartusse külla tulid. Jagasin siis Annelinnas korterit koos kahe mehega ja evisin üsna ... huvitavat, aga siiski väga kõlbelist elu. Lugegem siis seda.

* Kui keegi veel kursis pole, siis instas on käimas #10yearchallenge, mille raames peab (relva ähvardusel ofc) jagama endast 10 aastat vana pilti. Kui keegi aga leiab oma 10 aastat vanu postitusi, siis jagage hoopis neid, ma hea meelega loeks.

Aga postitus kuupäevaga 18.01.2009 (ilma toimetamata) on siin:

See kurikuulus nädalavahetus ongi läbi saanud. Ega siin midagi hullu toimunud, kuigi eeldada ju võis, et rahulik see olla ei saa, kui Hannes ja Janno kokku lasta, kuid õnneks sain nende ohjamisega hakkama.

Reedel tulid mulle külla Raili, Mario, Hannes ja Janno. Juba päeval sain Raililt meeleheitlikke kõnesid, kuidas ta Hannese autoga tulla ei taha, kui Hannes nii kihutab, nagu ta tavaliselt teeb, kuid õnneks suutsin ta maha rahustada. Selgusetuks jäi, miks tuli see kõne mulle, mitte Hannesele. Samas, sain ennast taas tunda nõuandja ja rahustajana nagu ikka. Hilisõhtul jõudsid nad kohale ja niipalju, kui ma Mario ja Raili nägudest välja lugesin, ei olnud Hannes siiski oma eelnevalt antud lubadust, rahulikult sõita, täitnud. Lugesin neile - eriti Hannesele ja Jannole - veel enne sisseminekut sõnad peale, et nad vait oleksid ja lasin nad tuppa. Aivar sai arvatavasti šoki, kui me tulime, sest kell oli suhteliselt palju ja meid oli palju - vähemalt see tundus koos tekkide, magamiskottide ja muu kraamiga nii. Telgi olid nad õnneks seekord Tallinna jätnud. Kui esimene vaimustus oli möödunud, hakkasime filmi vaatama. Imekspandavalt ruttu jäid kõik nõusse meie sooviga (minu ja Raili), kes me soovisime romantilist komöödiat. Enamasti hakkavad kõikide meeste kõrvad juba nende kahe sõna peale valutama, aga seekord olid nad üllatavalt rahulikud. Muidugi - filmi ajal kostus igasuguseid kommentaare, kui mittenaljakas see film ikka on ja kui mõttetud romantilised komöödiad üldse on. Natuke halb oli ka see, et subtiitreid ei olnud, mistõttu poolest tekstist ei olnud aru saada. Ärge mõistke mind valesti - ma oskan inglise keelt (vähemalt selle filmi tasemel), aga kui taga käib kogu aeg mingi möla ja poolt teksti kuuldagi pole, siis ei ole ka keeletundmisest palju kasu. Pärast meie filmi viskas aga poistel kopa ette ja nad hakkasid hoopis mingit muud filmi vaatama, kus peaosas oli Jim Carrey. Juba see nimi ütleb põhjuse, miks mina seda ei vaadanud. Selle asemel hakkasin hoopis logistilise poolega tegelema, ehk voodeid jaotama ja järgmise päeva plaane uurima. Nagu arvata võis, enamuses olid need väga puudulikud. Vaid Raili tahtis Maarikaga kokku saada ja pärast seda Taskusse minna. Voodite jagamine oli kergem, sest juba enne olime kokku leppinud, et mina olen diivanil, Raili ja Mario minu voodis ning Hannes ja Janno - nad olid vist enne maininud, kus nad olla tahavad, aga ma ei olnud seda veel lõpuni mõistnud, seega lasksin sel lihtsalt kulgeda. Diivanil EI OLE mugav magada. Kui välja jätta selle, et ilmselgelt mina oma hiigelsuure kasvuga ei mahu sinna eriti hästi, siis kõigele lisaks on see veel libe, mistõttu lina kukkus esimese viie minutiga maha ja tekk proovis sedasama teha, aga veidi hiljem. Samas - ma olen ka hullemates tingimustes maganud (või magada proovinud - tuletagem meelde Triine sünnipäeva Viliveres), nii et selle kohta oli see väga luks. Kui ma oma mure teistele toaasukatele kurtsin, läks jutt väga nilbeks, nii et järgmisel päeval Janno mainis, et me oleme haiged perverdid ja et Mario võiks ennast tagasi veidi hoida. Ta nimelt oli kuulnud kogu juttu teise tuppa, kuigi me enda arvates olime väga vaiksed olnud. Igatahes - laupäeval vaatasime "Schindleri nimekirja", olgugi et me seda kõik näinud olime. Pärast seda lendasime linna peale. Oli vaja ju kõik Tartu kaubanduskeskused (poistel alksipoed) järele uurida. Jube külm oli väljas ja seetõttu me seal olla ei tahtnud. Lõpuks maandusime Püssikas, kus nostalgitsesime veidi ja jõudsime lõpuks siiski järeldusele, et meie olime kooli parimad ning kui me veel õppida oleksime viitsinud, siis oleksime veel kooli targimad ka olnud. Mingi aeg liikusime koju ja nagu juba traditsiooniks saanud, vaatasime ka sel õhtul filmi. Valituks sai "Heat" - Al Pacino ja Robert DeNiroga. Filmi sisu mulle küll meeltmööda polnud, aga vähemalt silmailu oli. Seekordse rollijagamise tulemusena sattusin olema mingi kole ja rõve, pikkade juustega reeturist mõrvar, kelle Janno tegelaskuju ehk DeNiro maha laseb. Ma ei leidnud seoseid, aga ju siis olin ma seal kõige enam tema moodi.

Sel ööl jäime varem magama ning seetõttu polnud järgmise päeva ärkamine nii piinarikas. Loomulikult - Hannes, kes teatas, et ei kavatsegi kell 12 ärgata, oli meie toast esimesena üleval (enne 12-t). Meie uimlesime kauem, kuid mitte liiga kaua, sest neil algas tee Tallinna ja minul oli õhtul teater. Pidime tädiga minema Vanemuisesse "Savoy balli" vaatama. Operett, kes veel ei tea. Mulle jubedalt meeldib käia teatris ja kuna ma väga ammu polnud Vanemuises käinud, oli see väga hea võimalus end kultuuriliselt harida - pean tunnistama, et see on vahepeal soiku vajunud, aga eks ma proovin seda parandada. Operett oli lõbus. Sisu oli kerge ja jälgitav, laulud väga kummitavad. Mulle meeldis.

Nüüd aga selle nädala plaan: kolmapäeval on usundi eksam ja neljapäeval antiigi. Praegu proovin lugeda raamatut, mis eksamiks loetud peab saama ja samal ajal veidi usundit õppida. Ootan meeletult neljapäeva ja seda mitte eksami pärast - siis lähen ma Tallinna! Tervel kaks nädalat saan seal olla!

Jõulud

Alustan kõige tähtsamast ehk kingitustest: täiskasvanutega omavahel me kinke ei teinud, Ernst sai kokku kolm kingitust. Mul on kindel põhimõte, et liiga palju kinke korraga ei too midagi head kaasa ja kolm on just selline paras arv, et tähelepanu ei hajuks. Ühe neist sai ta muide, juba lasteaias kätte – raamatu. Teised kaks ootasid teda jõuluõhtul laua peal ja ma olin mõlemad isiklikult välja valinud: Magformersi komplekt ja rongilego. Praeguseks tundub, et üsna õnnestunud valik, sest iga päev olen ma pidanud temaga koos magnetitest autosid ja rakette ehitama või siis rongimängu mängima. Raamatut vaatame ka, aga kuna see sai kingitud pigem plaaniga, järg-järgult ja aeglaselt lugemist harjutada, siis väga tihti me seda kätte võtnud pole. Vahel siiski.

Täiskasvanutega otsustasime me asjade kinkimisest loobuda ja kulutada kingiraha hoopis väikesele perepuhkusele Rootsis. Mu pere on väga liikuva ja kaootilise iseloomuga, nii et selleks, et nad ühte kohta kokku saada, tulebki nad laeva aheldada. Muidu kipub ikka keegi ära kaduma. Isegi sel aastal jäime veidi hiljaks, nii et Epul õnnestus Tšiili ekselda. Vaadates tänast ilma, ei pane ma talle seda muidugi üldse pahaks. Meie teised aga veetsime jõuludele eelneva nädalavahetuse Rootsis.

Kuna tegemist oli Ernsti esimese välisreisiga, siis mõtlesin, et peaks võimalikult lapsesõbraliku päevakava koostama ehk ei mingeid pikki jalutuskäike ja uitamisi mööda linna (mida ma muidu teha oleksin tahtnud). Valituks said hoopis kaks muuseumi, Junibacken ja Moderna Museet. Junibackenis olin ma kunagi varem ka käinud ja sellest vaimustunud, pealegi kellele ei meeldiks sõita muinasjuturongiga? Olgu, ma üht inimest tean, kes seal rongi peal hirmust kriiskama oleks hakanud, aga siiski. Lisaks olen ma juba oma nime pärast kohustatud sinna minema. Natuke kartsin ma enne, äkki on Junibacken taas räigelt rahavst täis, nii et midagi ei näe, aga õnneks mitte. Saime rahus ringi uudistada. Rongisõit oli veel ägedam, kui ma mäletasin, kohe nii äge, et ma kartsin vahepeal, äkki Ernsti jaoks on see isegi liiga ... emotsioonirohke, aga õnneks mitte. Kolmeaastane mina oleks küll ennast hirmust täis lasknud, aga ilmselgelt on mu laps minust raudsemate närvidega. Rongist rohkem meeldisid talle aga igasugused mängumajad ja -toad, kus sai ringi uudistada, ronida ja joosta.

Seejärel suundusime me Modernasse. Moderna asub Junibackeni suhtes äärmiselt kehvas asukohas ehk kõrvalsaarel (mis on küll hoopis poolsaare moodi saar), aga mingit otseteed nende saarte vahel pole, nii et pidime hoopis maailmatuma pika ringi tegema. Arvake, kes poolel teel magama jäi? Mkm, seekord mitte mina. Igatahes, kui lõpuks hingeldavate ja higistena Modernasse jõudsime, otsustasime sealsesse restorani minna, et lasta Ernstil magada ja ise kardemonisaiu süüa. Loomulikult ärkas Ernst kohe restoranis üles. Mis seal ikka, kardemonisaiu ja jõulujooki saime ikka juua.

Kuna kõik olid ärkvel, läksime vaatama piparkoogimajade näitust. Mis mul ikka öelda – kui ma enne olin mõelnud, et äkki kunagi kauges tulevikus võiks ise ka mõne piparkoogimaja meisterdada, siis pärast näitusel käimist matsin mõtte sügavale maha. Seal oli helikoptereid, kirikuid, Eiffeli torne, tivoleid, mitmekorruselisi maju  ... ning enamus neist oli tehtud alla 12-aastaste laste poolt. Ma nüüd lähen ja häbenen mõnes nurgas oma saamatuse pärast.

Pärast näitust otsustasime, et aitab ka kultuurist, aeg on sammud laeva peale seada. Ernst jäi uuesti magama ja jätkas seda tegevust kuni õhtusöögini. Õhtuks oli meil planeeritud õhtusöök Rootsi lauas ja ... oeh, mul on siiani sellest kõht täis. Alati luban ma endale, et ei söö üle, võtan väikesed portsjonid, ei kuhja oma taldrikut ääreni täis, aga ikka lõpetan ma nii, et taldrik on täis kalamarja ja lõhet ning ma ise ägisen ja olen plahvatamise äärel. Ernst aga otsustas, et tahab õhtusöögiks ainult kurki ja jäätist ning mina otsustasin, et ma luban tal süüa, mida ta ise tahab.

Pärast läks Ernst jõuluvanaga kohtuma ja mina magama.

24. detsembril olime rahulikult kodus, tegime jõulupraadi ja mängisime magnetitega. Hästi mõnus oli!