03 jaanuar 2019

Jõulud

Alustan kõige tähtsamast ehk kingitustest: täiskasvanutega omavahel me kinke ei teinud, Ernst sai kokku kolm kingitust. Mul on kindel põhimõte, et liiga palju kinke korraga ei too midagi head kaasa ja kolm on just selline paras arv, et tähelepanu ei hajuks. Ühe neist sai ta muide, juba lasteaias kätte – raamatu. Teised kaks ootasid teda jõuluõhtul laua peal ja ma olin mõlemad isiklikult välja valinud: Magformersi komplekt ja rongilego. Praeguseks tundub, et üsna õnnestunud valik, sest iga päev olen ma pidanud temaga koos magnetitest autosid ja rakette ehitama või siis rongimängu mängima. Raamatut vaatame ka, aga kuna see sai kingitud pigem plaaniga, järg-järgult ja aeglaselt lugemist harjutada, siis väga tihti me seda kätte võtnud pole. Vahel siiski.


Täiskasvanutega otsustasime me asjade kinkimisest loobuda ja kulutada kingiraha hoopis väikesele perepuhkusele Rootsis. Mu pere on väga liikuva ja kaootilise iseloomuga, nii et selleks, et nad ühte kohta kokku saada, tulebki nad laeva aheldada. Muidu kipub ikka keegi ära kaduma. Isegi sel aastal jäime veidi hiljaks, nii et Epul õnnestus Tšiili ekselda. Vaadates tänast ilma, ei pane ma talle seda muidugi üldse pahaks. Meie teised aga veetsime jõuludele eelneva nädalavahetuse Rootsis.


Kuna tegemist oli Ernsti esimese välisreisiga, siis mõtlesin, et peaks võimalikult lapsesõbraliku päevakava koostama ehk ei mingeid pikki jalutuskäike ja uitamisi mööda linna (mida ma muidu teha oleksin tahtnud). Valituks said hoopis kaks muuseumi, Junibacken ja Moderna Museet. Junibackenis olin ma kunagi varem ka käinud ja sellest vaimustunud, pealegi kellele ei meeldiks sõita muinasjuturongiga? Olgu, ma üht inimest tean, kes seal rongi peal hirmust kriiskama oleks hakanud, aga siiski. Lisaks olen ma juba oma nime pärast kohustatud sinna minema. Natuke kartsin ma enne, äkki on Junibacken taas räigelt rahavst täis, nii et midagi ei näe, aga õnneks mitte. Saime rahus ringi uudistada. Rongisõit oli veel ägedam, kui ma mäletasin, kohe nii äge, et ma kartsin vahepeal, äkki Ernsti jaoks on see isegi liiga ... emotsioonirohke, aga õnneks mitte. Kolmeaastane mina oleks küll ennast hirmust täis lasknud, aga ilmselgelt on mu laps minust raudsemate närvidega. Rongist rohkem meeldisid talle aga igasugused mängumajad ja -toad, kus sai ringi uudistada, ronida ja joosta.


Seejärel suundusime me Modernasse. Moderna asub Junibackeni suhtes äärmiselt kehvas asukohas ehk kõrvalsaarel (mis on küll hoopis poolsaare moodi saar), aga mingit otseteed nende saarte vahel pole, nii et pidime hoopis maailmatuma pika ringi tegema. Arvake, kes poolel teel magama jäi? Mkm, seekord mitte mina. Igatahes, kui lõpuks hingeldavate ja higistena Modernasse jõudsime, otsustasime sealsesse restorani minna, et lasta Ernstil magada ja ise kardemonisaiu süüa. Loomulikult ärkas Ernst kohe restoranis üles. Mis seal ikka, kardemonisaiu ja jõulujooki saime ikka juua.


Kuna kõik olid ärkvel, läksime vaatama piparkoogimajade näitust. Mis mul ikka öelda – kui ma enne olin mõelnud, et äkki kunagi kauges tulevikus võiks ise ka mõne piparkoogimaja meisterdada, siis pärast näitusel käimist matsin mõtte sügavale maha. Seal oli helikoptereid, kirikuid, Eiffeli torne, tivoleid, mitmekorruselisi maju  ... ning enamus neist oli tehtud alla 12-aastaste laste poolt. Ma nüüd lähen ja häbenen mõnes nurgas oma saamatuse pärast.


Pärast näitust otsustasime, et aitab ka kultuurist, aeg on sammud laeva peale seada. Ernst jäi uuesti magama ja jätkas seda tegevust kuni õhtusöögini. Õhtuks oli meil planeeritud õhtusöök Rootsi lauas ja ... oeh, mul on siiani sellest kõht täis. Alati luban ma endale, et ei söö üle, võtan väikesed portsjonid, ei kuhja oma taldrikut ääreni täis, aga ikka lõpetan ma nii, et taldrik on täis kalamarja ja lõhet ning ma ise ägisen ja olen plahvatamise äärel. Ernst aga otsustas, et tahab õhtusöögiks ainult kurki ja jäätist ning mina otsustasin, et ma luban tal süüa, mida ta ise tahab.

Pärast läks Ernst jõuluvanaga kohtuma ja mina magama.


24. detsembril olime rahulikult kodus, tegime jõulupraadi ja mängisime magnetitega. Hästi mõnus oli!