Kui ma oma kümne aasta taguseid postitusi lugema hakkasin, läksin ajas ikka tagasi ja leidsin sealt nii mõndagi huvitavat, muuhulgas ka selle, kuidas ma pubides mehi sebisin. Konkreetne postitus, mida kohe siin jagan, pärineb tegelikult hoopis 2008. aasta veebruarist, mil ma olin 17 ja enda arvates tõeline femme fatale. Olgu etteruttavalt mainitud, et tutvus Oscariga, kellest postitus kõneleb, on nüüdseks raugenud ja rauges tegelikult juba pool aastat pärast meie esmakohtumist. Ma jõudsin tal korra Helsingis külas käia, tema käis korra veel Tallinnas ja nii ta läks. Tõeline armastus, ma ütlen.
Aga siit see imeline postitus tuleb:
Ühel jaanuarikuu õhtul, mil taevas oli taas kattunud pilvedega ning alla sadas meeletutes kogustes kõiksugust substantsi, oli mind, Kaisat ja Kaidit tee jälle Nimetasse viinud.Olime kolmekesi, sest tahtsime vaid tantsida. Üle pika aja polnud me saanud kolmekesi väljas käia. Mitte, et meile ei meeldiks teistega suhelda, aga vahel on tore ka omavahel olla.Sisse saanud, oli aeg lauda otsida, mis alati sugugi kerge ülesanne pole. Nüüd on meil oma nipp selleks - kõigepealt valime välja mingi laua, kus istub 2 meest, teeme armsad näod pähe ja küsime, kas võime sinna istuda. Luba saadud, hakkame samas lauas juttu rääkima või läheme kohe tantsima, nii et õige pea on laua endised asukad pärast paari edutut jutualustamiskatset kadunud. Nii ka seekord. Meile see sobis. Ühel hetkel olin aga lauas täiesti üksi - Kaisa oli läinud jooke tellima ja Kaidi tantsima. Et enne olime vaid omavahel veidi rääkinud ja paaniliselt juukseid kuivatanud, vaatasin siis veidi ringi. Pilk jäi pidama kõrvallaual, kus istus elavalt jutlev seltskond... ja minu ideaalmees.Seda Ta tõesti oli. Välimuselt ja olekult täiesti 100% minu maitse. Tumedad juuksed, pruunid silmad, PRILLID, pikemat kasvu ja olekult hästi armas. Jälgisin Teda veidi, kuid kahjuks ei vaadanud Ta kordagi mu poole, sest oli süvenenud vestlusesse ühe oma naissoost lauakaaslasega. Kerge armukadedususs roomas minust läbi, kuid väheke olukorda jälginud, taipasin, et nende vahel ei saa mitte midagi sõprusest enamat olla - kehakeel, pilgud ja muu räägivad paljutki. Sellegipoolest näis olukord troostitu, sest Ta ei vaadanud mitte üks kord mujale. Kaisa ja Kaidi tulid lauda tagasi ning näitasin neilegi Teda. Nad leidsid, et Ta on tõesti täpselt minu maitse - ju siis olengi nii etteaimatav.Nojah, aga kuna Ta jutuajamine ikka kestis, otsustasin vahepeal veidi tantsida. Juhtus olema just selline laulude valik, et lauda tagasi jõudsin alles natukese aja pärast ja väga ära tantsinuna. Näost punane ja muud tundemärgid. Juuksed sain kammitud ning harjumusest, sest olin taas üksi lauas, vaatasin kõrvallauda. Just sel hetkel tõstis Ta pilgu ja vaatas mulle otsa. Naeratasin sõbralikult ja pöörasin näo ära, sest mulle tuli meelde, et olen ikka veel näost tulipunane. Järgmisel hetkel, kui tagasi vaatasin, oli Ta laua kõrval. Tõusin püsti, viisakusest, ja me alusatasime väikest small talki - kust me pärit oleme, mis nimed jne. Sain teada, et ta on Oscar, pärit Peruust, kuid õpib Helsingis midagi seoses infotehnoloogiaga. Ma olen täiesti võimatu, aga ma siiski valetasin talle (täiesti kogemata), et õpin ülikoolis. No mis teha, samas vahet ei ole, sest ega Ta niikuinii mu valest teada ei saa. Ülejäänud aja vestlesime Tallinna vaatamisväärsustest, muusikast, tantsimisest, kirjandusest ja muudel mõlemaid pooli huvitavatel teemadel. Ta sõpradel oli muidugi lõbu laialt, aeg-ajalt lendasid meie laua poole väga lõbusad pilgud ja kommentaarid. Sain tead, et Ta sõbrad on sakslased - eriti meeldiv tähelepanek. Vahepeal tulid lauda Kaisa ja Kaidi, kelle nägudest võis hästi välja lugeda, mida arvavad. Siis aga muutusid Oscari sõbrad väga kannatamatuteks ning Oscar oli sunnitud oma lauda tagasi minema. Käisime õhtu jooksul ka tantsimas (mu lemmikloo järgi) ning ta ütles, et tantsin väga hästi. Tema, kusjuures, tantsis üllatavalt hästi. Tavaliselt satun tantsima selliste inimestega, kes ei lase minul absoluutselt tantsida või arvavad, et mul on jube mugav tantsida väga lähestikku. No mul on ju ka ruumi vaja! Selles pole absoluutselt mitte midagi romantilist, kui tantsida kiirete laulude ajal, nagu kannatataks kleeplindisündroomi all. Oscar aga hoidis meeldivalt distantsi, samas ei tundnud ma end ka hüljatuna. Ta oli ikka meeletult armas. Enne seda, kui ta minema pidi, vahetasime veel telefoninumbreid ja meiliaadresse. Mina jäin loomulikult edasi Nimetasse.Nüüd oleme juba üle kuu meilivahetuses olnud. Meie kirjad ei ole küll väga sisutihedad - enamasti räägime siiski muusikast ja ilmast - kuid ta kirjutab niiiii armsalt ja ükskord vastuseks mu eriti depressiivsele kirjale vastas, et ma olen isegi siis armas, kui ma vihane olen. Ma tean, et me kunagi enam ei kohtu, ja see ongi kõige parem. Mul on nüüd ääretult pandav kirjasõber. Kui ta muidugi Eestisse ei tule, mis pole üldse mitte nii võimatu...
1 kommentaar:
Urrrrrrrr!
Postita kommentaar