#10yearschallenge

Mul toonasest ajast pilte pole, sest mul polnud digikat, toona telefonid veel ei pildistanud ja üleüldse pole ma kunagi eriline piltidele jäämise fänn olnud. Enda arvates olin veel räigelt paks ka, nii et hoidsin eriti kaugele, kui keegi kaameraga lähenes. Aga midagi mul siiski aastast 2009 alles on ja see on üks postitus 18. jaanuarist, milles ma kirjeldasin seda, kuidas mu klassikaaslased mulle Tartusse külla tulid. Jagasin siis Annelinnas korterit koos kahe mehega ja evisin üsna ... huvitavat, aga siiski väga kõlbelist elu. Lugegem siis seda.

* Kui keegi veel kursis pole, siis instas on käimas #10yearchallenge, mille raames peab (relva ähvardusel ofc) jagama endast 10 aastat vana pilti. Kui keegi aga leiab oma 10 aastat vanu postitusi, siis jagage hoopis neid, ma hea meelega loeks.

Aga postitus kuupäevaga 18.01.2009 (ilma toimetamata) on siin:

See kurikuulus nädalavahetus ongi läbi saanud. Ega siin midagi hullu toimunud, kuigi eeldada ju võis, et rahulik see olla ei saa, kui Hannes ja Janno kokku lasta, kuid õnneks sain nende ohjamisega hakkama.

Reedel tulid mulle külla Raili, Mario, Hannes ja Janno. Juba päeval sain Raililt meeleheitlikke kõnesid, kuidas ta Hannese autoga tulla ei taha, kui Hannes nii kihutab, nagu ta tavaliselt teeb, kuid õnneks suutsin ta maha rahustada. Selgusetuks jäi, miks tuli see kõne mulle, mitte Hannesele. Samas, sain ennast taas tunda nõuandja ja rahustajana nagu ikka. Hilisõhtul jõudsid nad kohale ja niipalju, kui ma Mario ja Raili nägudest välja lugesin, ei olnud Hannes siiski oma eelnevalt antud lubadust, rahulikult sõita, täitnud. Lugesin neile - eriti Hannesele ja Jannole - veel enne sisseminekut sõnad peale, et nad vait oleksid ja lasin nad tuppa. Aivar sai arvatavasti šoki, kui me tulime, sest kell oli suhteliselt palju ja meid oli palju - vähemalt see tundus koos tekkide, magamiskottide ja muu kraamiga nii. Telgi olid nad õnneks seekord Tallinna jätnud. Kui esimene vaimustus oli möödunud, hakkasime filmi vaatama. Imekspandavalt ruttu jäid kõik nõusse meie sooviga (minu ja Raili), kes me soovisime romantilist komöödiat. Enamasti hakkavad kõikide meeste kõrvad juba nende kahe sõna peale valutama, aga seekord olid nad üllatavalt rahulikud. Muidugi - filmi ajal kostus igasuguseid kommentaare, kui mittenaljakas see film ikka on ja kui mõttetud romantilised komöödiad üldse on. Natuke halb oli ka see, et subtiitreid ei olnud, mistõttu poolest tekstist ei olnud aru saada. Ärge mõistke mind valesti - ma oskan inglise keelt (vähemalt selle filmi tasemel), aga kui taga käib kogu aeg mingi möla ja poolt teksti kuuldagi pole, siis ei ole ka keeletundmisest palju kasu. Pärast meie filmi viskas aga poistel kopa ette ja nad hakkasid hoopis mingit muud filmi vaatama, kus peaosas oli Jim Carrey. Juba see nimi ütleb põhjuse, miks mina seda ei vaadanud. Selle asemel hakkasin hoopis logistilise poolega tegelema, ehk voodeid jaotama ja järgmise päeva plaane uurima. Nagu arvata võis, enamuses olid need väga puudulikud. Vaid Raili tahtis Maarikaga kokku saada ja pärast seda Taskusse minna. Voodite jagamine oli kergem, sest juba enne olime kokku leppinud, et mina olen diivanil, Raili ja Mario minu voodis ning Hannes ja Janno - nad olid vist enne maininud, kus nad olla tahavad, aga ma ei olnud seda veel lõpuni mõistnud, seega lasksin sel lihtsalt kulgeda. Diivanil EI OLE mugav magada. Kui välja jätta selle, et ilmselgelt mina oma hiigelsuure kasvuga ei mahu sinna eriti hästi, siis kõigele lisaks on see veel libe, mistõttu lina kukkus esimese viie minutiga maha ja tekk proovis sedasama teha, aga veidi hiljem. Samas - ma olen ka hullemates tingimustes maganud (või magada proovinud - tuletagem meelde Triine sünnipäeva Viliveres), nii et selle kohta oli see väga luks. Kui ma oma mure teistele toaasukatele kurtsin, läks jutt väga nilbeks, nii et järgmisel päeval Janno mainis, et me oleme haiged perverdid ja et Mario võiks ennast tagasi veidi hoida. Ta nimelt oli kuulnud kogu juttu teise tuppa, kuigi me enda arvates olime väga vaiksed olnud. Igatahes - laupäeval vaatasime "Schindleri nimekirja", olgugi et me seda kõik näinud olime. Pärast seda lendasime linna peale. Oli vaja ju kõik Tartu kaubanduskeskused (poistel alksipoed) järele uurida. Jube külm oli väljas ja seetõttu me seal olla ei tahtnud. Lõpuks maandusime Püssikas, kus nostalgitsesime veidi ja jõudsime lõpuks siiski järeldusele, et meie olime kooli parimad ning kui me veel õppida oleksime viitsinud, siis oleksime veel kooli targimad ka olnud. Mingi aeg liikusime koju ja nagu juba traditsiooniks saanud, vaatasime ka sel õhtul filmi. Valituks sai "Heat" - Al Pacino ja Robert DeNiroga. Filmi sisu mulle küll meeltmööda polnud, aga vähemalt silmailu oli. Seekordse rollijagamise tulemusena sattusin olema mingi kole ja rõve, pikkade juustega reeturist mõrvar, kelle Janno tegelaskuju ehk DeNiro maha laseb. Ma ei leidnud seoseid, aga ju siis olin ma seal kõige enam tema moodi.

Sel ööl jäime varem magama ning seetõttu polnud järgmise päeva ärkamine nii piinarikas. Loomulikult - Hannes, kes teatas, et ei kavatsegi kell 12 ärgata, oli meie toast esimesena üleval (enne 12-t). Meie uimlesime kauem, kuid mitte liiga kaua, sest neil algas tee Tallinna ja minul oli õhtul teater. Pidime tädiga minema Vanemuisesse "Savoy balli" vaatama. Operett, kes veel ei tea. Mulle jubedalt meeldib käia teatris ja kuna ma väga ammu polnud Vanemuises käinud, oli see väga hea võimalus end kultuuriliselt harida - pean tunnistama, et see on vahepeal soiku vajunud, aga eks ma proovin seda parandada. Operett oli lõbus. Sisu oli kerge ja jälgitav, laulud väga kummitavad. Mulle meeldis.

Nüüd aga selle nädala plaan: kolmapäeval on usundi eksam ja neljapäeval antiigi. Praegu proovin lugeda raamatut, mis eksamiks loetud peab saama ja samal ajal veidi usundit õppida. Ootan meeletult neljapäeva ja seda mitte eksami pärast - siis lähen ma Tallinna! Tervel kaks nädalat saan seal olla!