Eelmise postituse jätkuks – kui ma oma tolleaegseid postitusi lugesin, siis tabas mind suur nostalgia, sest ma mäletan väga hästi 2009. aasta algust, kõike seda, mis siis toimus ja eelkõige oma unistusi ja lootusi, mis toona veel eksisteerisid. Praeguseks on minust saanud kibestunud vanainimene, aga siis olin ma veel noor ja lõbus, elasin Tartus ja arvasin, et minust saab tõlkija ja boheemlane. Ei saanud, kuigi ega mul sellest kahju polegi. Millest mul aga kahju on, on see, et ma enam nii palju igasugustest suvalistest igapäevaelu sündmustest ei kirjuta. Jah, mõnda juttu on piinlik lugeda, mõne ajal tahaksin pea otsast rebida ja selle aknast välja visata, aga tegelikult on ikka päris tore lugeda, mida tegin. Kui ma nt kümne aasta pärast "10yearchallengit teha tahaks, et leiaks ma mitte midagi huvitavat, sest ma lihtsalt ei kirjuta umbes 70% asjadest, mis mu elus toimub. Või oleks aeg seda muuta?
Ühesõnaga, seni on aasta algus möödunud üsna töökeskselt, aga selles pole midagi üllatavat. Mu elu ongi üsna töökeskne ja ma loodan, et jääb ka selliseks. Töörindel on saabumas igasuguseid toredaid muudatusi, mille põhjuseks on see, et üks mu kolleeg teatas ootamatult, et tal on oma tööst kopp ees, ta ei taha midagi teha ja kui teised tahavad, et ta edasi jääks, siis peab ta saama vähem tööd teha. Olen ma maininud, et mu tööandja on väga vastutulelik igasuguste idiootsuste suhtes? Kunagi olin ma ühes toas ühe lätlasega, kes käis iga nädal kurtmas, et tal on liiga palju tööd ja liiga vähe palka (kumbki väide ei vastanud tõele) ja tal lubati selle peale hakata käima vaba graafikuga tööl. Mina oleks sellise suhtumisega inimese nahhui saatnud, aga noh, ma olen ka selline imelik inimene, kes arvab, et inimesed võiksid tööd teha, kui nad juba tööl on. Igatahes on praegu sarnane olukord, aga kuna töö tuleb ikkagi ära teha, siis arvake, kes seda tegema hakkab? Jep, mina. Mul pole selle vastu midagi, sest kujundamine mulle meeldib, moelugude väljamõtlemine ka, aga ... kammoon! Ma kardan selliste inimestega koos töötamist, kelle peale ei saa kindel olla. See kõik tähendab aga seda, et ma saan veelgi rohkem reklaame teha ja veelgi rohkem oma aju nikastada. Eks ole näha, mida see kõik kaasa toob, aga kui minust kaua midagi kuulda pole, siis otsige mind rohelise aia tagant.
See meenutab mulle, et eelmise aasta lõpus tehti mulle ootamatu tööpakkumine ühte tähtsasse riigiametisse, aga ma lükkasin selle tagasi. "Tunne polnud õige", nagu popp öelda on, aga tegelikult ka – kuigi palk oleks olnud parem, ametinimetus ägedam ja mida kõike veel, siis miski hakkas mulle vastu. Kõige tipuks võeti sealtpoolt salaja ühendust mu tuttavatega, nii et ma solvusin kohe eriti rängalt. Kuidas nii saab? Ja mu praegune töökoht meeldib mulle ikkagi piisavalt, et siit mitte ära tahta. Huvitav pakkumine sellegipoolest. See tuli täpselt sel hetkel, kui ma olin oma tavapärases identiteedikriisis, tundsin ennast vana, rumala ja saamatuna ... ja siis selline kutse nii tähtsale ametikohale. Tõstis enesehinnangut küll.
Midagi muud uut ka või? Ei meenu küll. Kümne aasta pärast siis uuesti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar