Mul on selline naljakas komme, et kui ma kellelegi külla lähen, hiilin ma kohe raamaturiiuli juurde, et uurida, milliseid raamatuid pererahvas loeb. Mu meelest nimelt ütlevad raamatud inimese kohta ääretult palju rohkem kui ... ma ei tea, seinte värv? Riidekapi sisu? See eeldab muidugi, et neis kodudes üldse on raamaturiiul, aga õnneks on mul siiani sõprade ja tuttavatega vedanud. Nii et teadke, et kui ma teile külla tulen ja kuhugi kadunud olen, siis otsige mind raamaturiiuli eest.
Kodu ilma raamaturiiulita on ju nii tühi. Ma ei kujutaks ennast ette elamas kusagil, kus pole raamaturiiulit. Sellepärast ei meeldi mulle ka moodsad sisustuspildid või -saated: neis pole ju raamatutele kohta! Või siis okei, kusagil on kaks raamatut, mille PEALE on pandud mingi kauss või küünal. Kuidas nii saab? Või on raamatud pagendatud lae alla, nii et neid üldse kätte ei saa.
Aga palun, siin on u pooled minu raamatutest:
Tegin nimelt täna inventuuri ja kogusin kokku suure kastitäie raamatuid äraandmiseks. Ülejäänud üritasin vähegi loogiliselt riiulisse sättida, aga ega see eriti õnnestunud. Ja siis on veel umbes sama palju raamatuid, mis mul riiulisse ei mahu, aga mida ära anda ei taha. Raske on see elu, kui on palju raamatuid, aga vähe ruumi.
Peaks alustama mingit tag-i, et tutvustage oma raamaturiiuleid. Mind küll huvitaks. Nagu pildilt näha, siis minu raamatuvalik on üsna kaootiline, eriilmeline ja täiesti seinast seina, aga põhiliselt eelistan ma kirjandusklassikat, kadunud põlvkonna kirjandust ja maagilist realismi. Kõik Stephen Kingi ja Lion Feuchtwangeri raamatud on Steni omad.
16 kommentaari:
Jaa, miskine raamatu-tag oleks küll äge :)
Nägin lausa paari oma lemmikutest ka su riiulis. Mul endal on pooled raamatud tegelikult hoopis fantasy, aga ülejäänud samuti seinast-seina.
Ja jäin mõtlema, et alati kui mõnda raamatuvaba koju astun, on selline natuke kõle tunne, ei ole kohe üldse hubane.
Jaa, ma ei oska sellistes kodudes kuidagi olla. Kuhu ma lähen, mida ma teen seal?
Ma just rookisin riiulist mitukümmend olme- ja aimekirjanduslikku teost välja. Enne oli seal ka mingeid trenniraamatuid, lastekasvatamisraamatuid, söögiraamatuid ja muud jura, mis kusagilt eiteakust sinna tekkinud olid. Kusjuures fantasyt loen ma ka, aga viimasel ajal e-raamatutena.
Mul on pööningul raamatukogu, tuppa ei taha nii palju raamatuid. Kõike on... Uusi vähem, vanu rohkem
Ma andsin viimati ära hunniku sellist klassikat, mida pole kogu aeg vaja, aga mis seisab mul piisavalt hästi meeles, nii et kui kätte vaja võtta, on lihtne raamatukogust võtta. Obskuursemad asjad hoidsin alles.
Läheb veel mööda 10-20 aastat ja siis on raamatuid veel vaid vähestes kodudes. Ja loeb neid vb 2% armsatest kaaskodanikest. Ülikoolis loengul "humanitaaridele" tahtsin jutu sees viidata paarile eelmise sajandi populaarseima kirjaniku menukile ja ca 40 üliõpilasest mitte ükski polnud neid lugenud. Vaimse eliidi ja (heal juhul) eneseabi raamatute tarbijate vahel saab olema tohutu kultuuriline kuristik. Konkreetselt minu riiulites on mitu meetrit ameerika kirjandust, mida välismaalt sõbrad mulle mingitel aastatel vedasid ja mida siin lugesid (ahmisid) sõbrad-tuttavad ja nende tuttavad biitnikute fännid, valik 20. sajandi vene kirjandust kuni Sorokini jt loominguni; kogu Rex Stout ja Gardner, kogu Thomas Merton jne. Mul on ka Candace Bushnell'i raamat Trading Up autori pühendusega HAHAHA Ma nüüd alles hakkaks... aga jään imestama, kuis mul selline edevus välja lõi :-)
Praegu pole ka enam raamatuid kodudes, igasugused motiveerimad postrid on ju palju seksikam sisustusaksessuaar.
Ma .... ei saa öelda, et muretsen, aga hämmastun selle üle, kui vähe loetakse klassikalist ilukirjandust. Eneseabiraamatud, õpetusraamatud, sisemise rahu leidmise raamatud ... ma arvan, et palju rohkem leiab inimene ennast siis, kui loeb nt "Idiooti" (üks mu lemmikraamatutest) või nt midagi Marquezilt, aga paistab, et kui raamatus pole otse kirjas "tee nii, siis tunned nii", ei osatagi midagi endaga peale hakata. Allegooria on täiesti tume maa.
Mul on vanematekodus veel hästi palju krimkasid ka, aga kuna ma neid mitu korda ei loe (kuigi mõnda loen ka, kui ma mõrvari ära unustanud olen), siis pole ma neid oma üürikodudesse kaasa vedanud. Hiiglaslik lasteraamatutekogu on ka, aga see pesitseb ka veel vanematekodus. Sellega seoses tuli mulle meelde, et kui ma algkoolis käisin, paluti kõigil panna kirja kõik raamatud, mis kodus on ... ma läksin koju ja seisin nõutult hiiglasliku raamaturiiuli ees – kust nüüd pihta hakata?
Mul läks koolis tükk aega, enne kui mulle lugemispäeviku mõte pärale jõudis. Kui me seda algklassides täitma pidime, tundus see mulle tobe formaalsus, mida ma vastava ükskõikse lohakusega täitsin - kirjutasin lugemisnimekirja raamatust, mis oli mul nagunii ammu mitu korda läbi loetud, suvaka tsitaadi päevikusse ja joonistasin mingi pildi juurde. Sain pidevalt kolmesid.
Alles pärast sain aru, et õpetajad üritavad lugemispäeviku järgi hinnata, kes on päriselt mida lugenud. Alles siis jõudis kohale, et ups, see, et need on läbi loetud, ei olegi enesestmõistatav. Et õpetajad ei pruukinud mu suvalisest lugemispäevikust aru saada, et ma olen neid lugenud. Aga esimese klassi juntsuna ei osanud ma nii kirevat maailma, kus leidub mittelugevaid inimesi, veel ette kujutada. Mu hinded langesid vähese kujutlusvõime ohvriks.
Looksin praeguse raamaturiiuliga endast täiesti vale mulje, kardan. Kunagi viisin kolimise käigus enamuse raamatuid vanemate juurde (kuhu need nüüd jäänudki on) ja siia on kogunenud uus ports, kahjuks mingi osa on... noh, eneseabiraamatud, keeleraamatud, lasteraamatud, natuke klassikat ja natuke sisutühja naistekirjandust. Kunsti- ja elulooraamatud ilusate piltidega a'la Tove Jansson on ka.
Kui ma kõiki raamatuid ostaks, mida loen/mis meeldivad/mida tahaks, siis poleks enam endal eluruumi, seega ongi nii, et mingi osa raamatuid tulevad ja lähevad raamatukokku, mingi osa loen elektrooniliselt, ja ainult need, mis väga-väga meeldisid, mida väga tihti lugema kipun, või mida ma lihtsalt pean füüsiliselt omama... ainult need jõuavad riiulile.
Ma pole nt viimastel aastatel üldse raamatuid ostnud, sest elektrooniliselt on palju mugavam lugeda ja pealegi ei mahu isegi olemasolevad raamatud kuhugi ära. Kunagi aga lasin endale kogu aeg raamatuid kinkida ja ostsin ise ning seda osaliselt kindlasti sellepärast, et ma tahtsin, et mu kodus oleks palju raamatuid. Mäletan, et kui esimest korda eraldi kolisin, tassisin suure kuhja juba ammu loetud raamatuid kaasa, et kodusemat tunnet luua. Praeguseks on seda kodusust nii palju, et pean raamatuid ära andma. Sellegipoolest tahan ma, et mingid raamatud oleksid mul kodus olemas, nt "Sada aastat üksildust", Kivirähi teosed, Mait Vaigu luuletused Šveik jne jne.
Kogemata jäi viimasesse kommentaari üks koma lisamata.
Viitsid täpsustada, mis mõttes on elektrooniliselt mugavam lugeda? mul on alati mulje jäänud, et lakkamatult edasi-tagasi lapata oleks nii just tülikam (mul on sellised imelikud lugemiskombed - üks järjehoidja järelmärkuste vahel, teine järjehoidja seal, kus ametlikult pooleli on ja ise kammin mööda raamatut edasi-tagasi).
Sellepärast mugavam, et ma loen nt bussi oodates, lõunapausil või muul sellisel ajal, kui on vaja kedagi oodata või aega parajaks teha ning kuna ma raamatuid kaasas ei kanna, siis on hea võtta hoopis telefon ning kasutada seda aega lugemiseks. Teine mugavusmoment – kui raamat läbi saab, saan kohe uue laenutada.
mõtlesin, et avardan natuke maailmapilti - see, et mul on ka eneseabiraamatuid, ei tähenda, et mul klassikalist kirjandust poleks või mingeid punase sarja jm huvipakkuvaid raamatuid ei ostaks. viimati lugesin sealjuures vaheldumisi (üks raamatuna, teine e-raamatuna) mingitpidi vastandlikke raamatuid, ehk siis Pedro Cervio "Tarvis on vaid üht" ja Ristikivi "Hingede öö"... ja siis sirvisin Louise L Hay eneseabiraamatud, millest sain sealjuures abi ka, nii et liikumatuks sundinud närvivalu lakkas. ma arvan, et MMS=lapik maa ja eneseabiraamat=uhhuu ning muud ei loe võrdlused siiski ei toimi, maailm pole must-valge. ja hoolimata suurest lugemusest pole mul komadega siiani läbisaamist, õnneks eesti k filoloogist isa paneb nendega ka aeg-ajalt puusse, nii et see on ilmselt päritav. Ja Maeterlincki "Sinilinnu" liigitaksin ma ka tänasel päeval eneseabiõpikuks - ma arvan, et teismelisel minul oli sellest palju kasu.
Ja kui lapsena on liiga suur raamaturiiul ees, siis mul tekkis huvi, et kui suur see hiiglaslik riiul oli? mu raamaturiiulid ei tundunud kunagi eriti suured, võib-olla tänu kontrastile ülejäänud raamaturiiulitega :) ja alati olid lemmikud, millest peale hakata. aga raamatupäevikut täita ei viitsinud, õnneks on see hilisema aja komme, millest enam-vähem pääsesin, üks õpetaja korra proovis aga keegi ei tahtnud sellise asjaga tegeleda.
Eneseabiraamatul ja eneseabiraamatul on kindlasti vahe sees, ma üldse ei kahtle. Minu kogemused säänse kirjandusega on lihtsalt negatiivsed, aga põhjus võib olla ka see, et ma olen mingite kehvade isendite peale sattunud. Kui inimene üldse loeb, on juba väga hea, lihtsalt ilukirjandus on minu jaoks nii palju avarama maailmaga.
Hiiglaslik tundus kodune raamaturiiul ilmselt sellepärast, et ma olin titt, aga u 3-4 korda rohkem raamatuid kui sellel pildil siin postituses, oli kindlasti.
Koma puudumist heitsin ma endale ette, mitte kellelegi teisele :) Ma ei loe oma tekste enne avaldamist läbi, nii et igasuguseid näpukaid võib ette tulla.
Telefonis lugedes jääb palju märkamata, arvuti on nõks parem aga eelistan paberit...seega komade koht meelde ei jäänud, see on mu oma kiiks. Aga ju siis haakus :D
Miks siia tagasi tulin - üks tuttav arvab, et suur lugemishuvi on seotud millegi eest põgenemisega ja kui pisut enam oma noorusajale mõtlen, siis võib tal isegi õigus olla. Olen nüüd proovinud loobuda lugemisest, sest aega tuleb kasutada ning proovinud lugeda neil hetkedel hoopis ennast - mis mind häirib, mis tunded on esiplaanil jne jne jne. Päris palju saab enda kohta teada. Sh seda, missugune hull nartsissist ma olen ning tänulikkust on kõvasti juurde tulnud.
Jah, ma ise arvan ka, et lugesin palju sellepärast, et reaalsuse eest põgeneda, aga samas nt hiljem oli lugemishuvi nii sügaval sees, et see oli osa reaalsusest ja osalt ka viis, kuidas leida enda seest tulevatele küsimustele vastuseid. Ma olen kusjuures vahel tundnud küll, et ei saa midagi lugeda, sest ükski tekst ei haaku mu tunnetega - alustan mingit raamatut, aga kuidagi ei suju. Mõtted lähevad mujale jne. Kogun ennast siis natuke ja mõne aja pärast on jälle lugemisisu tagasi. Peab ennast kuulama.
Postita kommentaar