17 veebruar 2019

Täna


Täna oli nii ilus päikeseline kevadilm, et ma tegin seda, mida kõik eestlased teevad, kui esimene mätas kuiv lume alt väljas on: läksin randa. Milleks muidu Tallinnas elada, kui mere ääres ei käi? Pealegi leian ma, et mul on moraalne kohustus Ernst ka merefänniks kasvatada ja lisaks ei tea ma midagi paremat vaimse tervisele kui merekohin. Mõnus oli! Kusjuures me polnud üldse kõige ekstreemsemad - meie kõrval jalutas üks mees ujumisriietes vette sellise näoga, justkui oleks suvi. Miks mitte, eksole. Ma eeskuju ei võtnud. Pärast jalutasime Lennusadama juurde ja nägime teel hädas hispaanlasi, kes ilmselgelt kõndisid esimest korda elus jää peal. Kui me Ernstiga neist mööda kiirustasime, väljendasid nende näod õudu ja uskumatust, sest kammoon, lapsega sellises kohas! Ma ei hakanud mainima, et eestlaste taluvuspiir igasuguste ilmaekstreemsuste osas on üsna kõrge.

Reedel olin, muide, haige. Ma olin juba pikka aega oodanud, kunas läbipõlemine kätte jõuab, nii et kui mul reede hommikul pea valutas ja nina kinni oli, mõtlesin, et nii, nüüd ongi käes. Võtsin ruttu töölt vaba päeva, haarasin Jägermeistri kaissu ja keerasin magama. Mul pole tõesti praegu aega haige olla, nii et ravimiseks tuli rakendada erakorralisi meetmeid. Aitas küll! 

Ja kõhutantsuga läheb mul hästi, tänan küsimast. Kuigi mul on hetkel esmaeesmärk lihtsalt võhma kasvatada, siis teine ja natukene salajasem eesmärk on ... rasvakihti vähendada. MA TEAN, et mul pole mingit põhjust oma kaalunumbri või rasvaprotsendi pärast muretseda, aga ikka tahaks ju kenam ja saledam välja näha. Mul on niikuinii oma välimusega selline keeruline suhe, et ühest küljest pean ennast üsna silmapaistmatuks daamiks, aga teisalt jälle ei taha ma midagi ette ka võtta, et ilusam olla (nt igasugused pikendused ja solaariumid on täiesti välistatud). Nii et ... ma ei tea, mida ma öelda tahtsin. Et tahaks olla saledam ja ilusam. Sellega seoses on mul taas räige dilemma juustega: novembris lõikasin ma endale bobisoengu, mis praeguseks on välja kasvanud. Nüüd on kaks varianti: kasvatada või lõigata. Kasvatada või lõigata? Mu elu on täis keerulisi küsimusi.

Sellega tänaseks lõpetangi.

13 veebruar 2019

Kuidas saada kõhutantsijaks

Pärast eelmise postituse kirjutamist mõtlesin, et kaua ma siin ikka oiates ringi liigun ja vanadust kirun – palju parem oleks ennast natuke liigutada, ja kuna ainus trenn, mis mul südant pahaks ei aja, on kõhutants, siis ... Mõeldud, tehtud, otsisin veebiavarustest üles õpetusvideod ja hakkasin pihta. Kontakttrenni jaoks on mu aeg veidi piiratud ja üleüldse eelistan ma praeguste ilmaolude juures majast välja minna vaid hädavajadusel. Õnneks oli mu spordientusiasmihetkeks ka seljavalu vähenenud, nii et mõtlesin, et vohh, ma hakkan räigelt treenima ja siis läheb valu täiesti ära.

Väga. Vale. Mõte.

Mu kange selg ei takistanud mul küll oma tavapärast kontorielu elamast, aga paraku liigutatakse kõhutantsus veidi teistsuguseid lihaseid. Ma taipasin seda siis, kui ma ülakeharinge tegema hakkasin ja valust põrandale vajusin. Olete te proovinud oma rindu võdistada, kui õlavoode närvipõletikus on? Ei? Ärge proovige. Või tehke nagu mina ehk proovige ikkagi ja vihastage, et te nii rumal olete. Pärast paari nurjunud katsetust otsustasin, et treenin hoopis alakeha ehk teen puusaringe.

See tähendas, et järgmisel päeval ei valutanud mul mitte ainult õlad, vaid ka puusad ja mingid kõhulihased, mille olemasolust mul siiani aimugi polnud. Nimelt oli mul vaja ju hädasti selgeks saada, kuidas ühe puusaga ringe teha ning kuna see pole just kõige lihtsam, tegin ma seda veel ja veel ja veel ... Aga selgeks sain! Võib-olla mitte päris nii oskuslikult, et kohe esinema saaksin minna, aga ringid saavad tehtud. 

Õnneks järgmine trenn oli juba lihtsam ja valutum ning loodetavasti täna, mil kavatsen uuesti treenida, saan ka ülakehale rõhku panna. Kõhutants on ikka äge! Kui ma profiks saan, kavatsen seda metal'i saatel tantsima hakata nagu ühes videos, mille linki ma hetkel üles ei leia.

Vastus pealkirjas esitatud küsimusele: soovitatavalt ilma närvipoletikuta treenides.

08 veebruar 2019

Lobisen

Tahtsin natuke lobiseda, sest ega mul midagi tarka hetkel rääkida pole. Tööd on, nagu ma mainisin, palju ja selle kõrvale on kogunenud suur kuhi asju, millega ma tegeleda tahaksin, aga pole jõudnud. Raamatud istuvad kurvalt virnas, saated järelvaatamises. Kodus on mul viimasel ajal aega vaid "Allo Allo" vaatamiseks (mis pole üldse kõige halvem viis aega veeta) ja magamiseks, kuigi see viimane eriti hästi õnnestuda ei taha. Üllatus, eks. Tegelikult asi selles, et mu keha tuletab mulle aina enam meelde, et kammoon, sa saad sel aastal 30, hakka harjuma igasuguste valude ja hädadega! Ja nii on näiteks mu selg terve nädala nii kange olnud, et ma kõnnin ringi nagu vananev robot. Kiired liigutused? Ei, need on noortele hingedele. Alguses ma arvasin, et tavapärane närvipõletik on käes, aga ei, lihtsalt vanadus. Tegelikult muudab see mu elu nii ebamugavaks, et ma elus esimest korda mõtlen tõsiselt selle peale, et peaks trenni tegema hakkama. Mitte mingeid jõusaale või rühmatrenne või muid kohti, kus on teisi inimesi, kes näpuga näitaksid ja naeraksid mu üle – ei, lihtsalt väike plankimine. Kui keegi veel kusagilt tahtejõudu ka annaks, siis oleks eriti hea, sest ma ise ... pole eriti järjepidev kõiges, mis puudutab enda liigutamist.

Eile ma siis mõtlesin selle peale enne magama jäämist või täpsemalt magama jäämise üritamist. Ja lisaks mõtlesin veel sellele, et kuidagi eriti väsinud on hing viimasel ajal. Ei tea, kas see on siis pidevast rahmeldamisest või kiirustamisest või sellest, et pole pikka aega jõudnud ühtegi normaalset raamatut lugeda (ma tegelen ikka veel oma Ameerika noortekirjanduse eksperimendiga), aga no kuidagi ei jaksa mingite pidevalt esiletikkuvate olmeprobleemidega tegeleda. Tahaks tõmmata teki üle pea ja magada ja siis veel magada. Ilmselt on tegu iga-aastase talvestressiga, aga no ikkagi. Mingis ettenägelikkusetuhinas võtsin endale puhkuse märtsikuusse ja nüüd ootan seda nagu valget laeva. Sellega seoses: Ernstil tuleb märtsis sünnipäev ja ma üritan selgeks mõelda, kas ja kuidas seda tähistada. Ta käis nüüd jaanuaris kahel mängutoasünnal ja sai maigu suhu, nii et ma kardan, et ta tahab ise ka mängutuppa minna. Mina? Mitte nii väga. Nüüd ma olengi kahevahel: suruda hambad risti, bronnida mängutuba ja teha suur sünnipäev või .... mitte. Ma kaldun teise variandi poole. Samas sellel teisel variandil on oma miinused: inimesed hakkavad mulle külla tilkuma ja see tähendab, et ma pean iga päev a) koristama, b) peolaua katma, ning ma kardan, et rahaline kokkuhoid puuduks. Lihtsam oleks ju tõesti valida üks kindel päev ja peksta kõik selleks ajaks ühte kohta kokku. Oeh, raske on see elu, kui on nii palju valikuid. Ma muidugi arvan, et ma lõpuks jään lihtsalt haigeks ja ei tee mitte midagi – mul on nimelt selline komme, sünnipäevadeks haigeks jääda. Õnneks on kinkidega asi lihtne: Ernst teatas, et ta ei taha kindlasti sellist autot, kuhu saab sisse istuda ja mis ise sõidab. Väga tore, mul polnudki kavas sellist kinkida. Kui ma küsisin, mida siis tahab, ütles ta, et torti. Ma arvan, et lisaks tordile kingin talle veel telgi ka ja kõik. Ma ... tunnen üsna tihti sellist tavapärast tunnet, et olen lapsevanemana ebaõnnestunud, ei saa mingite asjadega hakkama, ei suuda teda kõiki asju maailmas sööma panna, ei suuda veel sadat asja selgeks teha jne jne, aga siis kui jutt läheb mänguasjade peale, siis olen ma õnnelik, et vähemalt ühe oma kasvatusalastest ideedest olen suutnud läbi viia: ei mingit tarbimishullust. Muud ideed on natuke lappama läinud, aga no üks on ka hea. 

Ma tahtsin tegelikult natuke treenimisest, välimusest ja vananemisest rääkida, aga praeguseks aitab. Homme jälle!

05 veebruar 2019

Jaanuar

Aasta esimene kuu on alati veidi sinisehõnguline, sest kõigil on jõulupohmell, palju tööd, vähe raha ja talvest hakkab ka vaikselt siiber saama. Ma valetaks, kui ma väidaks, et ma olen erinev. Vähemalt talvest on mul küll juba ammu villand ja kui ma mõtlen sellele, et kaks lumega täidetud kuud on ees ootamas ... oeh. Ei taha. Mulle meeldib vaadata lund telekast või piltidelt, aga kui ma ise läbi hiiglaslike hangede, mis meie tagaaias on, pean minema linnumaja täitma, siis tekib lumeviha kergelt. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Aga millest siis?

Ma vaatasin siin mõni aeg tagasi, et oma igapäevasest elust kirjutan ma siia jube vähe. Kui on vaja midagi kritiseerida, eriti laule, olen ma kohe platsis, aga et ma räägiks sellest, mis toimub, kus ma käin, mida teen, seda eriti pole. Teisi see võib-olla eriti ei huvita ka, aga mind ennast küll. Kui ma kümne aasta taguseid postitusi lugesin, oli ikka parem lugeda selliseid, mis rääkisid minu hirmpõnevast elust, mitte sellest, mida ma toona arvasin. Toda viimast eelistasin ma pigem mitte lugeda, ma polnud 19-aastasena just kõige tasakaalukam.

Nii et siis igapäevaelu. Jaanuar on möödunud, nagu ma ka natuke aega tagasi kirjutasin, räigelt töötades. Täna on esimene päev, mil ma tunnen, et nüüd võiks natuke puhata ka. Muidu olen oma tööpalliga lihtsalt mööda mängulauda edasi-tagasi põrganud, ise aru saamatagi, et puhkama peaks. Lisaks tööle olen tegelenud ettevalmistustega terveks järgnevaks aastaks, aga neist saan ma rääkida, siis kui aeg on käes. Jah, ma olen salapärane. Ei, ma ei saa praegu rohkem rääkida. Üks neist ettevalmistustest hõlmas näiteks Ernsti lasteaiavahetust ja ... iga kord, kui ma võtan Ernstiga ette mingeid asju, mis mind ennast rööpast välja viiksid (ma pole just kõige muutustealtim inimene), imestan ma, kui erinev ta minust on. Oma esimesel päeval uues lasteaias leidis ta kohe endale uued sõbrad – minul läheks selliste asjadega u 2 aastat aega. Kui keegi, keda ta mitte kunagi näinud pole, tuleb külla, siis hakkab ta kohe suhtlema. Mina ... noh, kujutage ise ette. Ma olen terve elu sellepärast põdenud, et ma pole selline äge ja cool suhtlemisaldis inimene, kellega pidudel lahe suhelda oleks ja kes, näpud püsti, ega seltskonna hing oleks, aga samas – ka minusuguseid on vaja, eks? Mulle vähemalt meeldib nii mõelda.

Lisaks tööle oli jaanuar ka sünnipäevarohke kuu. Mu kauaaegne sõbranna sai 30 ja see meenutas mulle, et ka mina saan septembris 30-aastaseks. Kas pole äge? Kunagi, kui ma arvasin, et noorus on siin elus kõige tähtsam, olin ma ahastuses juba mõtte üle, et ma kunagi nii tohutult vanaks saan, nagu 30, aga praegu olen ma elevil. Palju rohkem elevil kui nt 10 aastat tagasi, mil ma 20 sain ja arvasin, et Gott, ma olen nüüd räigelt vana ja tark ja elukogenud. Nüüd, kusjuures, ma seda enam ei arva. Lisaks oma sõbranna sünnipäevale käisin veel ühel sünnipäeval, kus ma mitte kedagi ei tundnud, aga mis sellegipoolest (või hoopis sellepärast) oli hästi tore. Ka sellel sünnipäeval sattusin natuke pikemalt oma vanuse peale mõtlema, sest seal oli üks ... mees? poiss?,  kes oli minust u 8 aastat noorem ja juba piisavalt täiskasvanud, et olla lõpetanud nt ülikooli. Naljakas. Vanasti olid minust 8 aastat nooremad inimesed ikka koolilapsed. Lisaks rääkis tema kasuks see, et ta üritas mind sebida ja kuigi see tal arusaadavatel põhjustel õnneks ei läinud, võtsin ma seda siiski komplimendina. Mind, 29-aastast abielunaist,  kes peaks 20-aastaste jaoks juba muldvana olema, tahetakse veel sebida! Ei saa öelda, et ma meelitatud poleks olnud.

Igatahes tundsin ma ennast natuke aega noore ja ilusana, aga paraku see tunne kadus, kui silmaarst mulle uued prillid välja kirjutas ja teatas, et ärgu ma mõelgugi läätsede peale – need on minu silmadele vastunäidustatud. Säh sulle noorust! Varsti ei näe ma enam trepist alla ka tulla ja liigun käsikaudu mööda Tallinnat. Võiks ju muidugi uued prillid osta, aga ma pole siiani leidnud selliseid, mis mulle meeldiksid. Mitte, et ma üldse prillipoodigi oleksin jõudnud, aga siiski. 

Vot sellised põnevad jaanuarikuised sündmused. Ma ilmestaks seda kõike piltidega ka, aga mul lihtsalt pole endast pilte. See, kusjuures tekitab küll ahastust vaikselt, sest kuigi ma pole inimene, kes kaamerat nähes selle ette poseerima tormaks, siis mingid mälestused endast võiksid ju ikka olla. Muidu vaatan jälle 10 aasta pärast pilte ja mõtlen, huvitav, milline tont ma 29-aastasena olin, et ma ühegi pildi peale jääda ei julgenud.


01 veebruar 2019

Eesti Laulu emotsioonid

Õde kirjutas eile:

Vaatan Eesti Laulu esimest poolfinaali ja mõtlen hardusega äsja nähtud telesaatele Eurolaul 1993. Siis olid ajad, mil kõik oli lihtne ja selge - ei pidanud vaatama kunstlikult pikaks venitatud lauluvõistlust punnitatud, piinliku huumoriga. Ja see oli ka tore, et konferansjee rääkis normaalse hääletooniga, ei kiljunud ega kisanud kummaliselt. Ja veel - tol korral oli viisipidamine ja vokaalne võimekus selline, et ei pidanud häbi tundma. Mida kahjuks ei saa tänase võistluse kohta öelda.


Seejärel arenes minul, temal ja meie kolmandal õel vestlus.

- Laulja oli ka toona parem. 
Sellepärast ma viimastel aastatel olengi salvestust vaadanud, saab piinlikud kohad ehk suurema osa saatest edasi kerida. 
- Ma eelistaks seda formaati, et Janika laulab kõik laulud.  
- Miks need laulud kõik nii pikad on? Kas see piir mingi 3 minutit ei peaks olema? Praegu on kõik laulud ju 5-10 minutit pikad?
Kuulge, kas see st esitused lähevad paremaks ka ve - siiani kannatas algusest lõpuni ainult Birgiti-Tanja lugu kuulata, teised on nii piinlikud olnud, et olen edasi kerinud. ca 10 min tagasi hakkasin salvestust vaatama. 
- Ei. 
- Ok, Sandra Nurmsalul on küll laul hale, a teda kuulates ei teki vähemalt tunne, et inimene on esimest korda elus mikrofoni kätte saanud.  
- Sandra laul meenutab mingit Põhja-Korea tilisemist, aga vähemalt saab viisile pihta. 
- Rootsi poiss on äge, kõige sarnasem stuudioversioonile. 
- Laul raske, aga võrreldes üldise õudusega oli see ikka tipptasemel esitus. 
- Birgiti-Tanja ja selle tandemi esimeseks panemine oli taktikaline viga - selle taustal mõjusid kõik järgnevad erakordselt haledalt. Ok, Sofia Rubina ajal ka kõrv puhkas. 
- Ok, nüüd on ikaldus, jõudsin reaalaega, kuhugile pole kerida... 
- See Sul nagu viisaastaku plaan kolme aastaga - kahetunnine saade vaadatud ära kolmveerand tunniga. P.S. pärast AKd läheb see asi muideks edasi. 
- Aga tundub, et tasakaalustamiseks on mõned ka kaamera taga esimest korda ehk siis sujuvad üleminekud. 
- Aga Sven Lõhmus just ütles, et oluline pole, kes kaulab puhtalt või mööda, et oluline on energia ja Hirmo ütles, et laulja peaks olema ilus... 
- Noh, sellisel juhul võiks ju kuulajaid-vaatajaid säästa ja mõnel üldse mitte laulda lasta... Hulga parem mulje jääks. 
- Mäletan neid aegu, mil lugusid sai hinnata stiilis mis-mulle-meeldib; nüüd tuleb alustada sellest, et kes laulda üldse oskab.


Ehk siis me olime kriitilised. Väga.