01 veebruar 2019

Eesti Laulu emotsioonid

Õde kirjutas eile:

Vaatan Eesti Laulu esimest poolfinaali ja mõtlen hardusega äsja nähtud telesaatele Eurolaul 1993. Siis olid ajad, mil kõik oli lihtne ja selge - ei pidanud vaatama kunstlikult pikaks venitatud lauluvõistlust punnitatud, piinliku huumoriga. Ja see oli ka tore, et konferansjee rääkis normaalse hääletooniga, ei kiljunud ega kisanud kummaliselt. Ja veel - tol korral oli viisipidamine ja vokaalne võimekus selline, et ei pidanud häbi tundma. Mida kahjuks ei saa tänase võistluse kohta öelda.


Seejärel arenes minul, temal ja meie kolmandal õel vestlus.

- Laulja oli ka toona parem. 
Sellepärast ma viimastel aastatel olengi salvestust vaadanud, saab piinlikud kohad ehk suurema osa saatest edasi kerida. 
- Ma eelistaks seda formaati, et Janika laulab kõik laulud.  
- Miks need laulud kõik nii pikad on? Kas see piir mingi 3 minutit ei peaks olema? Praegu on kõik laulud ju 5-10 minutit pikad?
Kuulge, kas see st esitused lähevad paremaks ka ve - siiani kannatas algusest lõpuni ainult Birgiti-Tanja lugu kuulata, teised on nii piinlikud olnud, et olen edasi kerinud. ca 10 min tagasi hakkasin salvestust vaatama. 
- Ei. 
- Ok, Sandra Nurmsalul on küll laul hale, a teda kuulates ei teki vähemalt tunne, et inimene on esimest korda elus mikrofoni kätte saanud.  
- Sandra laul meenutab mingit Põhja-Korea tilisemist, aga vähemalt saab viisile pihta. 
- Rootsi poiss on äge, kõige sarnasem stuudioversioonile. 
- Laul raske, aga võrreldes üldise õudusega oli see ikka tipptasemel esitus. 
- Birgiti-Tanja ja selle tandemi esimeseks panemine oli taktikaline viga - selle taustal mõjusid kõik järgnevad erakordselt haledalt. Ok, Sofia Rubina ajal ka kõrv puhkas. 
- Ok, nüüd on ikaldus, jõudsin reaalaega, kuhugile pole kerida... 
- See Sul nagu viisaastaku plaan kolme aastaga - kahetunnine saade vaadatud ära kolmveerand tunniga. P.S. pärast AKd läheb see asi muideks edasi. 
- Aga tundub, et tasakaalustamiseks on mõned ka kaamera taga esimest korda ehk siis sujuvad üleminekud. 
- Aga Sven Lõhmus just ütles, et oluline pole, kes kaulab puhtalt või mööda, et oluline on energia ja Hirmo ütles, et laulja peaks olema ilus... 
- Noh, sellisel juhul võiks ju kuulajaid-vaatajaid säästa ja mõnel üldse mitte laulda lasta... Hulga parem mulje jääks. 
- Mäletan neid aegu, mil lugusid sai hinnata stiilis mis-mulle-meeldib; nüüd tuleb alustada sellest, et kes laulda üldse oskab.


Ehk siis me olime kriitilised. Väga.

5 kommentaari:

Amaalie ütles ...

Eile õhtul juhtus selline õudne lugu, et meie seltskond, mis koosnes nendest, kes olid varem näinud Suurt Lebowskit ja nendest, kes polnud, leppis kokku, et kuna paremat mõtet ei tule, siis vaatame Suurt Lebowskit. Aga enne seda tekkis mingi paus ja keegi lülitas televiisori kuidagi vist ERR-i peale ja puhkenud paanikas läks ca 2 minutit, enne kui pult jälle käes oli ja kanali saime vahetatud. Need hirmsad 2 minuti olid nagu 2 tundi ja nägime osaliselt lühiülevaadet esitatud paladest. Päris lahe, et hiljem filmis Dude'il jääb taksosõit katki, sest ta vihkab Eagles'it. Ma kuulen ka eesti uut muusikat ainult vahel taksos ja siis tunnen, et kuidagi peab selle mälust kustutama.

Madli ütles ...

Ma üritan ikka igal aastal Eesti Laulu vaadata-kuulata, aga samas just mõtlen siin, et äkki peaskin selle kombe maha jätma, sest head emotsiooni ma sellest üritusest enamasti ei saa. Mõni aasta on jopanud ka, nt siis, kui SHCBB esimest korda esines, aga see oli ammu.

Anonüümne ütles ...

No ma ei tea, niiii jube see nüüd ka polnud... Aga ju ma pole ka nii kriitiline.

soodoma ja gomorra ütles ...

Tähendab, mina nägin/kuulsin jupiti teist, oli ikka väga jube. Kiliseb-koliseb-lonkab-ja möliseb on ikka väga tabavalt öeldud selle kohta küll. Jube piinlik oli, vabandan!

Madli ütles ...

Teine oli esimese kõrval täielik professionaalsuse kehastus. Esimene meenutas koolidiskot. Aga mõlema poolfinaali häda (lisaks lauludele) oli see, et jube pikaks ja tüütuks oli venitatud. Kesse jõuab nii kaua mölisemist ja sitta muusikat vaadata?