Jaanuar

Aasta esimene kuu on alati veidi sinisehõnguline, sest kõigil on jõulupohmell, palju tööd, vähe raha ja talvest hakkab ka vaikselt siiber saama. Ma valetaks, kui ma väidaks, et ma olen erinev. Vähemalt talvest on mul küll juba ammu villand ja kui ma mõtlen sellele, et kaks lumega täidetud kuud on ees ootamas ... oeh. Ei taha. Mulle meeldib vaadata lund telekast või piltidelt, aga kui ma ise läbi hiiglaslike hangede, mis meie tagaaias on, pean minema linnumaja täitma, siis tekib lumeviha kergelt. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Aga millest siis?

Ma vaatasin siin mõni aeg tagasi, et oma igapäevasest elust kirjutan ma siia jube vähe. Kui on vaja midagi kritiseerida, eriti laule, olen ma kohe platsis, aga et ma räägiks sellest, mis toimub, kus ma käin, mida teen, seda eriti pole. Teisi see võib-olla eriti ei huvita ka, aga mind ennast küll. Kui ma kümne aasta taguseid postitusi lugesin, oli ikka parem lugeda selliseid, mis rääkisid minu hirmpõnevast elust, mitte sellest, mida ma toona arvasin. Toda viimast eelistasin ma pigem mitte lugeda, ma polnud 19-aastasena just kõige tasakaalukam.

Nii et siis igapäevaelu. Jaanuar on möödunud, nagu ma ka natuke aega tagasi kirjutasin, räigelt töötades. Täna on esimene päev, mil ma tunnen, et nüüd võiks natuke puhata ka. Muidu olen oma tööpalliga lihtsalt mööda mängulauda edasi-tagasi põrganud, ise aru saamatagi, et puhkama peaks. Lisaks tööle olen tegelenud ettevalmistustega terveks järgnevaks aastaks, aga neist saan ma rääkida, siis kui aeg on käes. Jah, ma olen salapärane. Ei, ma ei saa praegu rohkem rääkida. Üks neist ettevalmistustest hõlmas näiteks Ernsti lasteaiavahetust ja ... iga kord, kui ma võtan Ernstiga ette mingeid asju, mis mind ennast rööpast välja viiksid (ma pole just kõige muutustealtim inimene), imestan ma, kui erinev ta minust on. Oma esimesel päeval uues lasteaias leidis ta kohe endale uued sõbrad – minul läheks selliste asjadega u 2 aastat aega. Kui keegi, keda ta mitte kunagi näinud pole, tuleb külla, siis hakkab ta kohe suhtlema. Mina ... noh, kujutage ise ette. Ma olen terve elu sellepärast põdenud, et ma pole selline äge ja cool suhtlemisaldis inimene, kellega pidudel lahe suhelda oleks ja kes, näpud püsti, ega seltskonna hing oleks, aga samas – ka minusuguseid on vaja, eks? Mulle vähemalt meeldib nii mõelda.

Lisaks tööle oli jaanuar ka sünnipäevarohke kuu. Mu kauaaegne sõbranna sai 30 ja see meenutas mulle, et ka mina saan septembris 30-aastaseks. Kas pole äge? Kunagi, kui ma arvasin, et noorus on siin elus kõige tähtsam, olin ma ahastuses juba mõtte üle, et ma kunagi nii tohutult vanaks saan, nagu 30, aga praegu olen ma elevil. Palju rohkem elevil kui nt 10 aastat tagasi, mil ma 20 sain ja arvasin, et Gott, ma olen nüüd räigelt vana ja tark ja elukogenud. Nüüd, kusjuures, ma seda enam ei arva. Lisaks oma sõbranna sünnipäevale käisin veel ühel sünnipäeval, kus ma mitte kedagi ei tundnud, aga mis sellegipoolest (või hoopis sellepärast) oli hästi tore. Ka sellel sünnipäeval sattusin natuke pikemalt oma vanuse peale mõtlema, sest seal oli üks ... mees? poiss?,  kes oli minust u 8 aastat noorem ja juba piisavalt täiskasvanud, et olla lõpetanud nt ülikooli. Naljakas. Vanasti olid minust 8 aastat nooremad inimesed ikka koolilapsed. Lisaks rääkis tema kasuks see, et ta üritas mind sebida ja kuigi see tal arusaadavatel põhjustel õnneks ei läinud, võtsin ma seda siiski komplimendina. Mind, 29-aastast abielunaist,  kes peaks 20-aastaste jaoks juba muldvana olema, tahetakse veel sebida! Ei saa öelda, et ma meelitatud poleks olnud.

Igatahes tundsin ma ennast natuke aega noore ja ilusana, aga paraku see tunne kadus, kui silmaarst mulle uued prillid välja kirjutas ja teatas, et ärgu ma mõelgugi läätsede peale – need on minu silmadele vastunäidustatud. Säh sulle noorust! Varsti ei näe ma enam trepist alla ka tulla ja liigun käsikaudu mööda Tallinnat. Võiks ju muidugi uued prillid osta, aga ma pole siiani leidnud selliseid, mis mulle meeldiksid. Mitte, et ma üldse prillipoodigi oleksin jõudnud, aga siiski. 

Vot sellised põnevad jaanuarikuised sündmused. Ma ilmestaks seda kõike piltidega ka, aga mul lihtsalt pole endast pilte. See, kusjuures tekitab küll ahastust vaikselt, sest kuigi ma pole inimene, kes kaamerat nähes selle ette poseerima tormaks, siis mingid mälestused endast võiksid ju ikka olla. Muidu vaatan jälle 10 aasta pärast pilte ja mõtlen, huvitav, milline tont ma 29-aastasena olin, et ma ühegi pildi peale jääda ei julgenud.