13 veebruar 2019

Kuidas saada kõhutantsijaks

Pärast eelmise postituse kirjutamist mõtlesin, et kaua ma siin ikka oiates ringi liigun ja vanadust kirun – palju parem oleks ennast natuke liigutada, ja kuna ainus trenn, mis mul südant pahaks ei aja, on kõhutants, siis ... Mõeldud, tehtud, otsisin veebiavarustest üles õpetusvideod ja hakkasin pihta. Kontakttrenni jaoks on mu aeg veidi piiratud ja üleüldse eelistan ma praeguste ilmaolude juures majast välja minna vaid hädavajadusel. Õnneks oli mu spordientusiasmihetkeks ka seljavalu vähenenud, nii et mõtlesin, et vohh, ma hakkan räigelt treenima ja siis läheb valu täiesti ära.

Väga. Vale. Mõte.

Mu kange selg ei takistanud mul küll oma tavapärast kontorielu elamast, aga paraku liigutatakse kõhutantsus veidi teistsuguseid lihaseid. Ma taipasin seda siis, kui ma ülakeharinge tegema hakkasin ja valust põrandale vajusin. Olete te proovinud oma rindu võdistada, kui õlavoode närvipõletikus on? Ei? Ärge proovige. Või tehke nagu mina ehk proovige ikkagi ja vihastage, et te nii rumal olete. Pärast paari nurjunud katsetust otsustasin, et treenin hoopis alakeha ehk teen puusaringe.

See tähendas, et järgmisel päeval ei valutanud mul mitte ainult õlad, vaid ka puusad ja mingid kõhulihased, mille olemasolust mul siiani aimugi polnud. Nimelt oli mul vaja ju hädasti selgeks saada, kuidas ühe puusaga ringe teha ning kuna see pole just kõige lihtsam, tegin ma seda veel ja veel ja veel ... Aga selgeks sain! Võib-olla mitte päris nii oskuslikult, et kohe esinema saaksin minna, aga ringid saavad tehtud. 

Õnneks järgmine trenn oli juba lihtsam ja valutum ning loodetavasti täna, mil kavatsen uuesti treenida, saan ka ülakehale rõhku panna. Kõhutants on ikka äge! Kui ma profiks saan, kavatsen seda metal'i saatel tantsima hakata nagu ühes videos, mille linki ma hetkel üles ei leia.

Vastus pealkirjas esitatud küsimusele: soovitatavalt ilma närvipoletikuta treenides.

Kommentaare ei ole: