08 veebruar 2019

Lobisen

Tahtsin natuke lobiseda, sest ega mul midagi tarka hetkel rääkida pole. Tööd on, nagu ma mainisin, palju ja selle kõrvale on kogunenud suur kuhi asju, millega ma tegeleda tahaksin, aga pole jõudnud. Raamatud istuvad kurvalt virnas, saated järelvaatamises. Kodus on mul viimasel ajal aega vaid "Allo Allo" vaatamiseks (mis pole üldse kõige halvem viis aega veeta) ja magamiseks, kuigi see viimane eriti hästi õnnestuda ei taha. Üllatus, eks. Tegelikult asi selles, et mu keha tuletab mulle aina enam meelde, et kammoon, sa saad sel aastal 30, hakka harjuma igasuguste valude ja hädadega! Ja nii on näiteks mu selg terve nädala nii kange olnud, et ma kõnnin ringi nagu vananev robot. Kiired liigutused? Ei, need on noortele hingedele. Alguses ma arvasin, et tavapärane närvipõletik on käes, aga ei, lihtsalt vanadus. Tegelikult muudab see mu elu nii ebamugavaks, et ma elus esimest korda mõtlen tõsiselt selle peale, et peaks trenni tegema hakkama. Mitte mingeid jõusaale või rühmatrenne või muid kohti, kus on teisi inimesi, kes näpuga näitaksid ja naeraksid mu üle – ei, lihtsalt väike plankimine. Kui keegi veel kusagilt tahtejõudu ka annaks, siis oleks eriti hea, sest ma ise ... pole eriti järjepidev kõiges, mis puudutab enda liigutamist.

Eile ma siis mõtlesin selle peale enne magama jäämist või täpsemalt magama jäämise üritamist. Ja lisaks mõtlesin veel sellele, et kuidagi eriti väsinud on hing viimasel ajal. Ei tea, kas see on siis pidevast rahmeldamisest või kiirustamisest või sellest, et pole pikka aega jõudnud ühtegi normaalset raamatut lugeda (ma tegelen ikka veel oma Ameerika noortekirjanduse eksperimendiga), aga no kuidagi ei jaksa mingite pidevalt esiletikkuvate olmeprobleemidega tegeleda. Tahaks tõmmata teki üle pea ja magada ja siis veel magada. Ilmselt on tegu iga-aastase talvestressiga, aga no ikkagi. Mingis ettenägelikkusetuhinas võtsin endale puhkuse märtsikuusse ja nüüd ootan seda nagu valget laeva. Sellega seoses: Ernstil tuleb märtsis sünnipäev ja ma üritan selgeks mõelda, kas ja kuidas seda tähistada. Ta käis nüüd jaanuaris kahel mängutoasünnal ja sai maigu suhu, nii et ma kardan, et ta tahab ise ka mängutuppa minna. Mina? Mitte nii väga. Nüüd ma olengi kahevahel: suruda hambad risti, bronnida mängutuba ja teha suur sünnipäev või .... mitte. Ma kaldun teise variandi poole. Samas sellel teisel variandil on oma miinused: inimesed hakkavad mulle külla tilkuma ja see tähendab, et ma pean iga päev a) koristama, b) peolaua katma, ning ma kardan, et rahaline kokkuhoid puuduks. Lihtsam oleks ju tõesti valida üks kindel päev ja peksta kõik selleks ajaks ühte kohta kokku. Oeh, raske on see elu, kui on nii palju valikuid. Ma muidugi arvan, et ma lõpuks jään lihtsalt haigeks ja ei tee mitte midagi – mul on nimelt selline komme, sünnipäevadeks haigeks jääda. Õnneks on kinkidega asi lihtne: Ernst teatas, et ta ei taha kindlasti sellist autot, kuhu saab sisse istuda ja mis ise sõidab. Väga tore, mul polnudki kavas sellist kinkida. Kui ma küsisin, mida siis tahab, ütles ta, et torti. Ma arvan, et lisaks tordile kingin talle veel telgi ka ja kõik. Ma ... tunnen üsna tihti sellist tavapärast tunnet, et olen lapsevanemana ebaõnnestunud, ei saa mingite asjadega hakkama, ei suuda teda kõiki asju maailmas sööma panna, ei suuda veel sadat asja selgeks teha jne jne, aga siis kui jutt läheb mänguasjade peale, siis olen ma õnnelik, et vähemalt ühe oma kasvatusalastest ideedest olen suutnud läbi viia: ei mingit tarbimishullust. Muud ideed on natuke lappama läinud, aga no üks on ka hea. 

Ma tahtsin tegelikult natuke treenimisest, välimusest ja vananemisest rääkida, aga praeguseks aitab. Homme jälle!

2 kommentaari:

Marca ütles ...

Meil on ka märtsiga sama mure, et Minil sünnipäev ja ma ei saanud eile mitu tundi und, sest mõtlesin, kuidas ma seal batuudikeskuses 2,5 tundi üksinda kannatan. Mees väitis, et tema kaasa ei tule. Ta on muidu ühel aastal üksinda bowlingus pidanud käima nendega kui ma titega kodus olin, seega tal oleks ka õigus, aga ma lihtsalt ei taha kohe üldse. Meenub mingi raamat, kus lapsevanemad mängutoas salaja pläskust rüüpasid...Aga laps ju tahab. Ilmselt varsti saabub see aeg, mil tuleb lihtsalt ise kodunt ära minna ja lastele ruum vabaks teha. Ma kujutan ette, et tulemus võib kole olla, aga vähemalt saab selle "valvamise" kaelast ära. Häšštäg aasta ema.
Mikroga oleme suutnud siiani sünnipäevadest mööda vaadata, ta pole selline sotsiaalne hing nagu vanem laps. Samas tal nüüd homme tulevad sünnipäevakülalised (mu vanemad) ja ikka peab süüa tegema ja koristama. Isegi Miniga on olnud see teema, et ikkagi mitu pidu, sest vanemad on selgelt keeldunud kuhugi mängutuppa tulemast. Häšštäg aasta vanaema :)

Madli ütles ...

Ja lisaks kõigele on need mängutoad nii kallid. Ma arvan, et ma sel aastal jätangi peo vahele ja mõtlen järgmiseks aastaks midagi sellist välja, kus ma osalema ei pea.