28 veebruar 2019

Minu Tammsaare

Käisin esmaspäeval "Tõde ja õigust" vaatamas ning olen sestsaati suures segaduses olnud. Mõtlesin isegi, et ma ei kirjuta sellest, aga kui ma ühe inimesega ja siis veel ühe inimesega ja veel ühega filmist rääkisin ning nemad samamoodi arvasid kui mina, otsustasin siiski, et saagu mis saab – panen ka enda ebapopulaarse arvamuse kirja. Siis on tehtud.

Film oli hea, isegi kui tõsta see välja tavapärasest uue Eesti filmi kategooriast, kus vahitakse ainult merd ja joostakse (põhjendamatult) alasti ringi. Tegevus käis, fragmentaalsust oli vähe (kuigi siiski natuke oli, minu jaoks isegi häirivalt), oli päris palju ülihäid stseene, mis panid kaasa elama. No ja näitlejad ... Priit Võigemast tõi nt külmavärinad peale iga kord, kui ta ekraanile ilmus – lihtsalt nii hea! Mu ema muidugi mainis, et kuigi ka tema nautis iga sekundit Võigemasti mängust, oli ta Pearu jaoks natuke liiga intelligentne. See selleks. Kõik näitlejad olid mu meelest superhead, aga see polnud üllatus, sest Eestis ongi väga head näitlejad.

Aga midagi jäi puudu. Kui ma kinosaalist välja astusin, ei olnud ma rabatud. Mõtlesin tükk aega, miks. Et on ju hea film, kihvtilt monteeritud, põnev, heade näitlejatöödega, isegi paljast Mirtel Pohlat pole – miks ma siis vaimustusest ogar pole? Tundsin ennast isegi süüdi ega julenudki sellepärast oma arvamusest kirjutada, sest mis eestlane see selline on, kes nüüd öö läbi ärkvel ei ole ja elu mõtte peale pärast seda filmi ei mõtle? Aga nii nagu Andres ei leidnud Vargamäelt armastust, ei leidnud mina filmist elu mõtet. Täna hommikul, kui taas ühe inimesega filmist kõnelesin, sain aru, miks. Ikka raamatu pärast. Ma olen nimelt kõik "Tõe ja õiguse" osad mitte vaid ühe, vaid mitu korda läbi lugenud, kooliajal neist uurimustöid, kirjandeid ja mida kõike veel kirjutanud, nii et põhimõtteliselt on mul "Tõe ja õigusega" väga tugev side. "Tõde ja õigus" on minu jaoks väga eksistentsiaalne romaan ja see eksistentsiaalsus läheb palju kaugemale eestlusest, inimese ja maa suhtest ning töötegemisest, mida esimeses raamatus kujutatakse. Ma olen nõus Andrus Kivirähiga, kes kirjutas, et kui inimene on lugenud vaid esimest osa, ei saa ta väita, et on lugenud kogu romaani. Esimene osa on vaid sissejuhatus ja – pean nüüd ütlema oma väga ebapopulaarse arvamuse – üks igavamaid neist viiest raamatust. Kui lugeda vaid esimest raamatut, jäävad paljud teemad selgusetuks või lahtiseks. Film oli vaid esimese osa põhjal ja kuigi ma eeldan, et lavastaja oli ikka kõik osad läbi lugenud, jäi ka filmis kogu romaani saatvast eksistentsiaalsusest ning tõe ja õiguse otsingutest puudu. Mõneti on see ka loogiline, sest "Tõe ja õiguse" tegelik peategelane – Indrek – tuleb esile alles teises raamatus ning just tema on see, kes need otsingud edasi viib, aga teda ei kujutata filmis peaaegu üldse. Ka oli film palju süngem kui raamat ja alguse lootusrikkust oli ka vähe. Kohe algusest peale oli kõik hästi raske. Lisaks olid filmis puudu paar minu jaoks hästi vajalikku stseeni (kuidas Pearu üksinda öösel enne Krõõda matuseid tee siledamaks tegi, kuidas Indrek Mari põllul kiviga viskas ja veel mõned), aga samas ma adun ka, et kõike ei saagi filmi sisse panna, kui just kümnetunnist filmi ei tee. Lihtsalt ... minu jaoks olid need hästi tähtsad kohad raamatust ja sellepärast ma siin vingun.

Ma võiks nüüd teha etteaimatava kokkuvõtte ja öelda, et tegelikult oli ikka väga hea film jne jne. Oli tõesti. Aga ülistuslauluga ma kaasa ei läheks. 

Kommentaare ei ole: