Küsimused

Leidsin Anu blogist küsimustiku ja tahtsin ka kohe vastata. Also, beginnen wir.

Kas päikese- või suusareisid?

Ma valiks kolmanda variandi ehk linnakultuurireisid. Suusatanud pole ma elus ainsamatki korda ning päikest talun ma ainult kaks esimest puhkusepäeva, mille järel hakkan vinguma ja minestama, sest nii palav on.

Mis on su kõige vihatum kodutöö?

Kõik kodutööd. Okei, kui midagi konkreetset välja tuua, siis ei meeldi mulle aknaid pesta või mingeid selliseid nurki kraamida, kus ämblikud olla võivad (minu arvates siis igal pool). Triikida ka ei meeldi, aga seda ma ei tee niikuinii, nii et see ei kvalifitseeru.

Mis on su lemmikpitsa peal?

Sink, oliivid, sibul, juust ja veel juustu.

Kas sina paneksid anonüümse kommentaariumi kinni?

Voltaire'i tsiteerides: "Ma ei ole nõus sellega, mida sa ütlesid, aga ma olen valmis surema sinu õiguse eest seda öelda". Ma vihkan tsensuuri.

Kas näeksid end kunagi veganina?

Isegi, kui tahaksin, siis tervis ei luba.

Parim raamat?

"Lui Vutoon", "Sada aastat üksildust", "Meister ja Margarita", "Tappa laulurästast" ja veel kõik need, mis mulle meelde ei tule.

Milles oled sa koba?

Käsitöös, joonistamises, elegantselt kõndimises, nii et vastu nurki ei põrka.

Kas oled ebausklik?

Ei. Usklik ka mitte.

Mis on õnneliku suhte saladus?

Mõlemapoolne usaldus, huumorimeel, tasakaalukus.

Lemmik aastaaeg?

See aeg, mis mu sünnipäev on ehk suve lõpp / sügise algus.

Millised kolm asja sinu käekotist võib leida?

Konkreetselt praegu on seal prillitoos, kõrvaklapid ja punane huulepulk.

Mida sa meeste puhul ei mõista?

Sama, mida naiste juures: liigset solvumist, üldistamist, pimedat rumalust, väiklust.

Kas sa oled realist või unistaja?

1000000% realist.

Mis sul parasjagu elus käsil on?

Palju tööd ja palju ootust. Tööst pean pikemalt mõni teine kord kirjutama, aga praegu ootan nt oma sünnipäeva, sest siis sõidan ma Steniga (esimest korda koos) Berliini. Kui ootus ja töö kõrvale jätta, siis üritan lihtsalt ellu jääda.

Kes on sinu lemmikblogija?

Kurb, aga mul tõesti pole lemmikblogijat. On palju blogisid, mida ma loen, aga nendest lemmiku väljavalimine on võimatu.

Milline vanasõna sind kõige paremini kirjeldab?

Ma ei tea ühtegi vanasõna hetkel peast, aga mulle meeldib enda iseloomustamiseks kasutada hoopis lauset "Faustist": "Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead. Kes kurja kavatseb, kuid korda saadab head."

Kas Facebook, Instagram või Twitter?

Facebook, sest seal on mul kõige rohkem igasuguste huvitavate mõtteavaldustega sõpru ja – mulle ei meeldi pildid.

Suurim iluapsakas naiste puhul?

On palju asju, mis mulle ei meeldi, aga samas oleneb kõik inimesest. Mõni võib nt juuksepikendustega ülikihvt välja näha, samas kui teine tundub nagu hoor. Ma ise kardan enda puhul seda viimast varianti, mis on ka põhjus, miks ma igasugustest pikendustest kauge kaarega mööda käin.

Meeste suurim stiiliapsakas?

Mulle üldse ei meeldi üliliibuvate riietega mehed ja sellised mehed, kes kannavad roosat.

Mis on need kolm asja, mida poest alati ostad?

Piim, banaanid, veel piima.

Lapsepõlve hüüdnimi?

Mul pole kunagi hüüdnime olnud, ilmselt mu nimest ei saa ühtegi normaalset hüüdnime tuletada. Lindgreni järgi on mind vahel Madlikeseks kutsutud, aga kuna mulle diminutiivid ei meeldi, siis olen selle ära keelanud. Ainult mina ise võin seda kasutada.

Lemmiksöök? Kõige vähem lemmik söök?

Erinevad juustud, haisvad vorstid, kala. Kõige vähem maitseb mulle maks. Tegelikult on maks ka ainus asi, mis mulle eriti ei maitse.

Kas kontsad või tennised?

Oleneb olukorrast, aga üldiselt tennised. Vahel aga on kontsad kohustuslikud, et end hästi tunneksin.

Emaduse parim külg?

Mu ema ütles mulle kunagi elutõe: "Kasvata, kuidas kasvatad, mõni võib ikka õnnestuda." Enne Ernsti arvasin ma ikka, et vohh, kuidas ma oma last õigesti kasvatama hakkan, aga nüüd saan ma aru, et ma olin naiivne.

Mis ajab sind rohkem närvi, ootamine või liiklus?

Ootamine. Ma vihkan üle kõige siin maailmas hilinemist või kellegi järel ootamist.

Kui saaksid teha ühe seaduse, siis mis see oleks?

Mõtlesin pikalt selle üle ja välja ei mõelnudki. Midagi, mis muudaks haigete või erivajadustega inimeste elu palju lihtsamaks. Mis see oleks? Ma ei tea.

Mis on mehe juures oluline?

Hea välimus ja muskid ofc. Okei, okei, tegelikult huumorimeel, viisakus ja empaatiavõime. Samu omadusi, muide, hindan ma ka naiste juures. 

Suurim eneseületus?

Ma olen nii laisk inimene, et ma hoidun igasugustest eneseületust meenutavatest asjadest kaugele, aga ilmselt kõik need korrad, kui ma olen pidanud avalikult üksinda esinema. Eriti veel need korrad, kui see esinemine saksa keeles on olnud.

Mida sa kunagi ei reklaamiks?

Poliitikast hoiaksin ennast hea meelega eemale, nii et ilmselt midagi, mis poliitikaga seotud on.

Kas lõhefilee või burger?

Mõlemad korraga ja kordamööda.

Mis on see isiksuseomadus, mis sulle enda puhul ei meeldi?

Neid on palju. Laiskus. Enesekindluse puudus. Asjadest taganemine. See, et ma olen endast nii madalal arvamusel, et ma tihti jätan mingid lahedad asjad tegemata või cool'id kohad käimata, sest ma kardan ... ma ei tea, mida. Et ma ei saa hakkama? Et ma ei oska inimestega suhelda. Ma kadestan südamest neid inimesi, kes suudavad iga suvakaga kohe jutusoone leida või small talk'i ajada. Mina ei suuda. Ma võiks neid omadusi loetlema jäädagi, aga juba esimeste puhul sattusin ma masendusse, nii et ma parem siinkohal lõpetan. 

4 aastat Ernsti, 4 aastat mind

Kui ma vaatan täna 4-aastaseks saavat Ernsti, siis tegelikult mõtlen ma, kuidas need aastad mind puudutanud on. Mitte muutnud. Ma ei saa öelda, et lapsesaamine mind kardinaalselt muutnud oleks, sest ma ju ei tea, kuidas ma ilma lapseta selle 4 aasta jooksul muutunud oleksin. Ja pealegi olen ma enda arvates ikka samasugune kui enne, sest ikka olen ma töönarkomaan, teen väga musti ja kahemõttelisi nalju, vihkan idiootsust, kannan minikleite, joon õlut ning teen kõiki neid asju, mida kombekad daamid a) ei tee, b) ei ütle, et teevad.

Aga mul on tohutult hea meel, et just Ernst on mind neil neljal aastal saatnud.

Ma olen ikka mõelnud, kuidas mul vedanud on, et Ernsti nii ... ma tahtsin kirjutada, et kerge, aga nii ma valetaksin. Pigem sujuv. Jah, kuidas mul vedanud on, et teda nii sujuv kasvatada on olnud. Sünnist saati on ta korralikult maganud, kõik oskused on ta omandanud nii möödaminnes (just eile avastasin, et ta oli paberile "takso" kirjutanud - kes seda talle õpetas? Mina mitte), uute kohtade või inimestega harjumine pole talle kunagi probleemiks olnud ... Ja ma olen selle üle nii õnnelik, sest ma olen küll ja veel kuulnud õudukaid aastaid kestvatest magamata öödest, lastest, kes võõrastega jääda ei taha vms. Ilmselt mingi kõrgem jõud nägi, et selliseid piinu ma üle ei elaks, ning andis mulle Ernsti.

Mis ei tähenda, et ta oleks illikukununnupai latseke, kes kogu aeg sõna kuulab ning vabal ajal paberile lilli ja liblikaid joonistab. Ei. Tal on väga tugev iseloom ning arusaam sellest, kuidas asjad tegelikult käima peaksid. Vahel ajab see mind täiesti hulluks, aga teisalt jälle - tugev iseloom tuleb ainult kasuks. Ja ta mälu! Ma pole väga paljut suutnud Ernstile pärandada, aga õnneks on ta saanud mu kõige väärtuslikuma omaduse - ülihea mälu. See muudab ta elu tulevikus kindlasti palju lihtsamaks.

Ja ta on nii .... armas. Ma olen üritanud talle nt selgeks teha, et kui talle miski ei meeldi või kui on paha tuju, tuleb seda öelda, mitte jonnima hakata, sest muidu on raske probleemile lahendust leida. Ilmselt just sellepärast oli meil eile selline vestlus:

Ernst laulab, järsku peatub: "Mul on paha tuju."

Mina: "Miks?"

Ernst: "Mulle ei meeldi miski."

Mina: "Mis täpsemalt?"

Ernst: "Ma ei tea."

Palju õnne sünnipäevaks!

Väike feminismipuhang

Nii, taas pole ma üldse jõudnud oma äärmiselt huvitavast elust kirjutama tulla, kuigi aasta alguses suure suuga lubanud olin. Mis teha, ma olen päriseluga nii hõivatud olnud ja kui üldse midagi kirjutanud, siis oma sõpradele ja perele. Blogi, mulle tundub, hakkabki nüüdsest veidi tagaplaanile jääma. Põhjustest võiksin ma pikalt rääkida, aga las need praegu jäävad.

Aga sel ajal, kui ma blogisse midagi kirjutanud pole, olen ma siiski oma mõlemat silma peal hoidnud kõigel, mis praegu Eestis toimub, seda kõike ka analüüsinud ja edasist kulgu ennustanud. Vahel on mu selgeltnägijavõimed ka mind ennast üllatanud, sest ma ei osanud arvata, et kui ma hommikusöögilauas Stenile ütlen, et raudselt tärkab Keskis vastupanuliikumine, mille juhiks saab Raimond Kaljulaid, siis see toimub selsamal päeval. Seda ütlesin ma ka, et ega Mati Alaver heast südamest dopinguarstide telefoninumbreid laiali jaga, raudselt saab ta selle eest räigelt pappi ja ma üldse ei imestaks, kui ta mingi kõrgem asjapulk dopingumaffias oleks. Noh? Loodetavasti toimuvad ka mu teised ennustused niisama kiiresti, sest need on samuti äärmiselt ... raputavad. Elame-näeme. Suudaks ma nüüd lotonumbreid ka ennustada, oleks elu päris ilus, aga ma kardan, et mu ettenägemisvõimed mõjuvaid vaid poliitikale ja igasugustele muudele sahkerdustele. 

Kui poliitika mind siiani eriti üllatanud ei ole (ma usun nimelt inimestest ainult halvimat), siis minu tavaelu ja selle ümber keerlevad inimesed küll. Nimelt vedasin oma sõbranna, kes muidu lastega kodus on, naistepäeval rokibaari, ja ta küsis mult, kas ma ka küsin Stenilt luba, kui kuhugi välja, eriti veel baari, minna tahan. Esialgu jäi mul suu lukku. Luba? Mina? Oot, kas täiskasvanud inimesed peavad üksteiselt luba küsima, et kuhugi minna? Äkki teeb ta nalja? Ma nii loodan, sest see on ju haige! Aga ei, tõsine küsimus oli. Tema abikaasa nimelt ei poolda seda, et naine, kes muidu lastega kodus on, mõnel õhtul sõbrannadega baari läheb. Ma põhjuseid ei hakanudki küsima, sest sellel ei saa olla normaalseid põhjuseid, küll aga tekkis mul iseendale ja tegelikult ka kõikidele teistele küsimus: mind on tihti karvaseks feministiks tituleeritud, kui ma julgen mainida, et naised pole tikkivad kodumasinad, vaid täiesti võimelised tegema tööd, saama selle eest head palka, käima koolis, avaldama arvamust jms mõeldamatut, AGA kas see on ka feministlik jura, kui ma leian, et oma mehe või üleüldse kellegi käest LUBA KÜSIMINE on ebanormaalne? Ma ei kujutaks ette, et ma läheksin täna õhtul Steni juurde ja küsiksin: "Kuule, ma tahaksin järgmisel nädalal sõbrantsiga kinno minna, kas tohib? Ausõna, ma olen kella 22ks kodus!" Külmavärinad tulevad peale, kui ma selle peale isegi mõtlen, aga veel tugevamad külmavärinad tulevad siis, kui ma mõtlen, et selliseid paare tõesti leidub, kus luba küsimine on normaalsus.

Sellise feministliku noodiga täna lõpetame.

Emakeelepäev

Sain just teada e-etteütluse tulemused ja avastasin, et tegin vaid ühe vea: kirjutasin "rahvusringhääling" suure tähega. Võimalik, et ma nüüd pisendan, aga minu meelest on see siiski üsna tühine viga, sest esiteks muutuvad suure algustähega kirjutamise reeglid kogu aeg ja teiseks ... ei teagi. Muidu aga päris hea tulemus, kas pole! Ma ise vähemalt rõõmustan.

Minge ka e-etteütlust tegema!