15 märts 2019

Väike feminismipuhang

Nii, taas pole ma üldse jõudnud oma äärmiselt huvitavast elust kirjutama tulla, kuigi aasta alguses suure suuga lubanud olin. Mis teha, ma olen päriseluga nii hõivatud olnud ja kui üldse midagi kirjutanud, siis oma sõpradele ja perele. Blogi, mulle tundub, hakkabki nüüdsest veidi tagaplaanile jääma. Põhjustest võiksin ma pikalt rääkida, aga las need praegu jäävad.

Aga sel ajal, kui ma blogisse midagi kirjutanud pole, olen ma siiski oma mõlemat silma peal hoidnud kõigel, mis praegu Eestis toimub, seda kõike ka analüüsinud ja edasist kulgu ennustanud. Vahel on mu selgeltnägijavõimed ka mind ennast üllatanud, sest ma ei osanud arvata, et kui ma hommikusöögilauas Stenile ütlen, et raudselt tärkab Keskis vastupanuliikumine, mille juhiks saab Raimond Kaljulaid, siis see toimub selsamal päeval. Seda ütlesin ma ka, et ega Mati Alaver heast südamest dopinguarstide telefoninumbreid laiali jaga, raudselt saab ta selle eest räigelt pappi ja ma üldse ei imestaks, kui ta mingi kõrgem asjapulk dopingumaffias oleks. Noh? Loodetavasti toimuvad ka mu teised ennustused niisama kiiresti, sest need on samuti äärmiselt ... raputavad. Elame-näeme. Suudaks ma nüüd lotonumbreid ka ennustada, oleks elu päris ilus, aga ma kardan, et mu ettenägemisvõimed mõjuvaid vaid poliitikale ja igasugustele muudele sahkerdustele. 

Kui poliitika mind siiani eriti üllatanud ei ole (ma usun nimelt inimestest ainult halvimat), siis minu tavaelu ja selle ümber keerlevad inimesed küll. Nimelt vedasin oma sõbranna, kes muidu lastega kodus on, naistepäeval rokibaari, ja ta küsis mult, kas ma ka küsin Stenilt luba, kui kuhugi välja, eriti veel baari, minna tahan. Esialgu jäi mul suu lukku. Luba? Mina? Oot, kas täiskasvanud inimesed peavad üksteiselt luba küsima, et kuhugi minna? Äkki teeb ta nalja? Ma nii loodan, sest see on ju haige! Aga ei, tõsine küsimus oli. Tema abikaasa nimelt ei poolda seda, et naine, kes muidu lastega kodus on, mõnel õhtul sõbrannadega baari läheb. Ma põhjuseid ei hakanudki küsima, sest sellel ei saa olla normaalseid põhjuseid, küll aga tekkis mul iseendale ja tegelikult ka kõikidele teistele küsimus: mind on tihti karvaseks feministiks tituleeritud, kui ma julgen mainida, et naised pole tikkivad kodumasinad, vaid täiesti võimelised tegema tööd, saama selle eest head palka, käima koolis, avaldama arvamust jms mõeldamatut, AGA kas see on ka feministlik jura, kui ma leian, et oma mehe või üleüldse kellegi käest LUBA KÜSIMINE on ebanormaalne? Ma ei kujutaks ette, et ma läheksin täna õhtul Steni juurde ja küsiksin: "Kuule, ma tahaksin järgmisel nädalal sõbrantsiga kinno minna, kas tohib? Ausõna, ma olen kella 22ks kodus!" Külmavärinad tulevad peale, kui ma selle peale isegi mõtlen, aga veel tugevamad külmavärinad tulevad siis, kui ma mõtlen, et selliseid paare tõesti leidub, kus luba küsimine on normaalsus.

Sellise feministliku noodiga täna lõpetame.

6 kommentaari:

Britt ütles ...

Kas on ehk õhkõrn võimalus, et tal on lihtsalt eneseväljendusega üks kuni väga mitu probleemi? Loa küsimine tundub tõesti kuidagi väga eehh..mul polegi ühtki head sõna nüüd. Samas mingil määral oleks arutamine vähemalt lastega peredes vajalik. No ma mõtlen, et kui sõbranna kutsuks mind baari, siis ma ei küsiks Brunolt luba, vaid uuriks, mis päevadel tal on vaja trennis või õhtul tööl olla. Kui tal oleks sama õhtu vaba, mil ma kuskile minna tahan, siis ütlekski lihtsalt, et äge - ma lähen välja siis! Kuigi ega minemata ei jääks ka siis, kui teda poleks, sest tugivõrgustik on meil laiem.

Aga ma lihtsalt selle nurga alt, et esimese valikuna jätaks lapsed ikka isaga koju ja lihtsalt hea teada, kas see isa üldse on kodu.

Muidugi ma saan aru, et see ongi väga teine nurk võrreldes sellega, et "naine ei peaks sõbrannadega ringi kolistama". Ma kujutan ette, et sinna juurde käib kindlasti ka arusaam, et mees see-eest käib kus tahab ja ei pea aru andma, eks? :)

Madli ütles ...

Jah, too mees, kellest juttu on, ise loomulikult veedab kõik vabad õhtud väljas, sest "oeh, töö on ju nii väsitav".

Kusuures ma igaks juhuks täpsustasin üle, et oot, mis mõttes "küsin luba", äkki peab ta silmas seda, et lihtsalt lepitakse kokku, kes millal kellega kusagil on, et lapsed ripakil ei oleks. Aga ei, jutt oli konkreetselt luba küsimisest. See, et kooselus inimesed teineteisega oma käigud läbi arutavad, on muidugi loogiline ja teineteisega arvestav, eriti kui lapsed on, aga .... ma olen ka natuke sõnatu.

Mir. ütles ...

Huvitav, mille järgi see loa andmine siis käib. Meenub, et teatud suhetes nagu näiteks lapse ja lapsevanema suhtes on tõesti loa küsimine tavaline.

Laps: "Emme, kas ma võin täna kauem õues olla?"
Ema: "Ainult siis, kui sul kõik õpitud on!"

Ma tean seda ka, et paljud täiskasvanud armastavad oma romantilistes suhetes ka võtta lapse ja vanema rolle, noh nagu daddy jne temaatika. Aga mille järgi daddy ehk meespool siis otsustab, kas täna anda luba või mitte - jah, kallis, võid Madliga baari minna, kui sul kõik riided pestud ja kuivama pandud on! Või kui oled see nädal hea laps--- hkmmm, abikaasa olnud..... :D

Madli ütles ...

A nali naljaks, ilmselt sellisel tasemel kogu suhtlus käibki: kui oled midagi eriti hästi teinud (tavapärased kodutööd ei loe, need on elementaarsed), siis võid endale väikest boonust lubada. Võib-olla.

Agnes ütles ...

Vaata, mina ka ei uskunud eriti selliseid asju, et elukaaslaselt peab sõpradega välja minemiseks loa saama. Kuni ma seda ise nägin ja olin isegi suhteliselt nõutu. Minu nähtud-kuuldud situatsioonid on hoopis sellelt poolelt, et mees peab loa saama. Ja kui ma siis sattusin ühe teise sõbrannaga seda teemat arutama, ütles ta mulle, et harilikult on selline piiramine ja kontroll suhetes, kus teist enda tegude või soovide (loe: truudus on juhuse puudus) tõttu õue mängima ei lubata. Ma ei oska öelda kas nii tõesti on, ei ole statistikat teinud. Minus aga tekitab paljas mõte sellest, et ma peaks baari minekuks luba küsima, füüsilise reaktsiooni. Mina ja mu iseseisvus noh...karvaste jalgadega feministiks ma end ei pea, aga ma leian, et kooselu ei tähenda tingimata iseendaks olemisest ja oma elust loobumist. Või?

Madli ütles ...

Ma mõtlen ka (naiivselt, ma tean), et kooselus võiksid inimesed teha, mida tahavad ja kui üks tahab ilmtingimata ringi hoorata, pole sel kooselul mõtet.