Paralleeltallinn

Kui ma olin täna taas pidanud seletama, kus ma täpsemalt elan, sain aru, et asi pole mitte selles, et teised rumalad oleksid, vaid hoopis selles, et ma elan klassikalises mittekohas. Mitte-Tallinnas. Õige Tallinn on ju Kadriorg, Kalamaja, Vanalinn, Telliskivi hipsterid, meri, Kopli, Lasnamäe. Mitte mingi ... 

"Kus sa täpsemalt elad?"

"Mardi tänaval."

"???"

"Keldrimäel"

"Ee, kus see on? Lasnamäel vä?"

"Kesklinnas."

Keldrimäe on hästi huvitav Kesklinna piirkond. Kinnisvarahinnad on meeletud, kõik Kesklinna hüved õllepudeliviske kaugusel, aga kui siin majade vahel liikuda, siis jääb vahel mulje, et oled sattunud paralleeluniversumi. Mitte mingit infrastruktuuri. Mitte mingit linnaplaneerimist. Oma maja hoovist näen ma korraga paneelelamuid ja Swisshotelli, kui hoovist välja lähen, siis eelmise sajandi alguses ehitatud puumaju, selle sajandi alguses ehitatud kolemaju ja  – loomulikult paneelelamuid. Nendest ei pääse. Siin elavad sõbralikult ja mitte nii sõbralikult koos eluheidikud, välismaalased, narkarid, umbkeelsed venelased ja mõned eksinud eestlased. Kui Tallinnast räägitakse, siis Keldrimäed ei mainita, sest see lihtsalt unustatakse ära – siin ju pole midagi. 

Aga mina olen siit leidnud oma kodu. Ma olen sadaviiskümmend korda vihastanud oma maja peale, et see nii vana ja hädine on, kuid samas sadaviiskümmend korda rõõmustanud, sest ... meie maja. Ma pole kusagil tundnud sellist ühtehoidmistunnet, kui meie majas. Meie mittekohas. Ei tea, kas just see poolhädine, kulunud, vajunud ja põlenud maja ongi põhjuseks, miks kõik majaelanikud nii ühte hoiavad? Ilmselt küll. Või on see vana maja aura lihtsalt. Mitte ühtegi õhtut ei möödu nii, et ei toimuks hoovis spontaanset majakogunemist. Kui ma avastan pühapäevahommikul, et keegi on öösel piima ära joonud (ja hommik ilma piimata on meie korteris hullem kui õudusunenägu), siis küsin ma lihtsalt meie majavestluses (jah, meil on messengeris oma vestlusgrupp kõikide majaelanikega), kes mind abist välja saab aidata ning kohe on piimakruus ukse taga. Mida iganes kellelgi vaja on – keegi ikka aitab, kellelgi ikka on. Ühised sünnipäevad, grilliõhtud, väljasõidud. Ühised mured ja rõõmud. Ühised õhtupoolikud, mis vahel poole ööni kestavad, sest katsu sa lapsi õigel ajal tuppa lüüa. Laste kasvatamiseks on meie maja ja eriti selle aed ideaalne koht, sest siin saavad nad vabalt möllata, mängida ja ennast maas veeretada nii, et küll.

Ma ei tea, kaua me siin veel elame, aga seda tean ma küll, et selle väikese üürikorteri ja väsinud maja näol saime me tõelise jackpot'i. Meie mittekoht. 

Illustratsiooniks üks pilt väga mullasest Ernstist, kes armastab meie mittekohta sama palju kui mina:

Õhtused vestlused teistest meestest

"Sten, mis sa arvaksid, kui ma hakkaksin ka depileerjaks ... või no selleks, kes vahatab teisi?"

"Minu poolest hakka."

"Aga kas sind häiriks, kui ma mehi vahataks?"

"Miks peaks?"

"Näiteks nende intiimpiirkonda?"

"Kui sa neil lahti ei löö, siis palun väga!"

Vestlust ajendas tegelikult see, et eile oli meil aias naabritega huvitav teema üleval. Nimelt on mõned neist avastanud, et iluteenuste pakkujatel on tööpõld suur ja äkki hakkaks ise ka kosmeetikuks  / vahatajaks / milleks iganes, kes sellist tööd teevad, aga kõik nende karjääripüüdlused põrkuvad ühe probleemi vastu: mees ei lubaks teisi mehi vahatada. Naisi - palun väga! Mehi - ei. Ma siis pobisesin vahele, et kammoon, ma ei kujuta ette, et Sten mulle ütleks, et ma ei tohi midagi teha ja ma siis ei teeks ka, aga mind vaadati sellise näoga, et teame-teame, sa oled see imelik feminist. Aga probleem jääb: miks selline asi keelatud on? Et äkki naised armuvad KOHE, kui teise mehe intiimpiirkonda näevad ... või mis? Ma ise enda puhul muidugi tean, et armumiseks läheb veidi rohkemat vaja, aga äkki neil meestel on siis tõesti teistsugused kogemused. Või kuidas? Mind huvitaks TAAS, kas mina olen siin see imelik või on teised. 

Ma ise tahaks loota, et teised.

Sõprus

Umbes 13 aastat tagasi (ma tegelikult mõtlesin pikalt, millal see täpselt oli, aga kes seda enam mäletab, ilmselt mingi jalkamängu ajal) tutvusin ma Viljariga. Ta oli mu toonase sebitava noorem vend ja kuigi tolle sebitavaga asjad üsna kiiresti rappa jooksid, siis Viljariga jäin ma edasi suhtlema. Töötasin toona jäätiseputkas ja Viljar sattus ka üsna tihti sinna ning enamasti just täpselt sellistel aegadel, kui mul olid mingid troppidest kliendid käinud ja ma tahtsin kellelegi vinguda, kuidas ma kõiki inimesi vihkan. Viljar oli selleks täpselt õige inimene, sest millegipärast (ma siiani ei tea, miks) imponeeris talle mu verbaalne kõhuahtisus. Nii saidki meist hästi head sõbrad. Ma olen temast blogis päris mitmel korral kirjutanud ja näiteks aastal 2010 kirjutasin ma nii:

Täna käisime Viljariga kinos uue linateosega tutvumas ning pärast seda pidasime maha pika arutelu trendipedede lemmikkohas Komeedis. Teema oli üsna laialivalguv, rääkisime elu mõttest, mõtisklesime käitumismallide ja neist kõrvalekaldumise üle, pidasime plaane, kuidas rutiinist põgeneda ... Mulle meeldis nii tohutult, et leidsin mõttekaaslase – kellegi, kes ei arva, et mul on identiteedikriis, kellegi, kes viitsib kuulata ka mu kõige ebameeldivamaid ülestunnistusi oma tunnete kohta. Ma ei kujuta ette, et leiaksin palju inimesi peale tema, kes ei mõistaks mind hukka, olles äsja kuulnud mu arutelu teemal, kuidas ma ilusat ja rahulikku elu nautida ei oska ja kõigele vee peale tahan tõmmata. Olgu, võimalik, et ta mõistab mind hukka, aga ta ei jäta selle juures muljet, et ma olen idioot. See on hea. Samas suudab ta tekitada tunde, et kõik on võimalik. Ja ongi! Vahel on vaja lihtsalt väikest meeldetuletust.

Praegu tollele ajale tagasi mõeldes tunnen ma teatavat piinlikkust, sest ma põhimõtteliselt muud ei teinudki kui elasin oma hetkemeeleolusid tema peal välja. Toda 2010. aasta episoodi mäletan ma  hästi: ma töötasin siis kohas, mis mulle üldse ei meeldinud ja olin nii räiges stressis, et jube kohe. Loomulikult oli mul siis paljust Viljarile vinguda. Kuidas ta seda kõike talus, ma ei kujuta ette. Ilmselt ma aga väga kohutav ei olnud, sest mingil hetkel kirjutas tema minu kohta nii:

Ma poleks uskunud kunagi, mitte kunagi, et keegi teeb minu eest otsuseid paremini kui mina. Täna ma mõistsin, et saab. Tegelikult ma teadsin seda ammu aga ma kartsin seda tunnistada. Koju vantsides, pardikeste prääksute saatel ma mõistsin ma ma. Madlike Sa oled parim.

 Jah, ka tema pidas blogi, aga minu suureks kurvastuseks ta seda enam ei kirjuta. Ma muidugi kurtsin talle ka, kui ta lõpetas, et kurat, ei tohi inimeselt lugemisvara käest ära võtta, aga kas ta siis mind kuulas? Loomulikult mitte. 

Ja siis juhtus see, millest ma paar postitust tagasi kirjutasin. Elud läksid erinevatesse suundadesse. Algas see nii, et Viljar kolis oma toonasest elukohast ära, mistõttu ei saanud tal enam külas käia. Siis leidsin mina endale uue mehe, sain lapse, siis leidis tema elukaaslase, sai lapse ja nii meie senine üsna tihe suhtlemine rauges. Aeg- ajalt rääkisime veebis ja kinnitasime teineteisele, et jaa, saame kokku, aga noh, kõik teavad, mida see tegelikult tähendab. Kuni ma kirjutasin selle postituse, milles rääkisin sõprade kadumisest. Ja Viljar kirjutas mulle, et meiega küll nii ju ei lähe. Eksju? Ja mina ütlesin, et seda väidet tuleb ju ometi kontrollida. Eile saimegi kokku ja ... see tunne, kui sa kohtad inimest, keda sa pole üle viie aasta näinud, aga räägid temaga, nagu oleksite kohtunud eile ... see on midagi imelist. Kõikidega nii pole. Aga nende inimeste nimel, kellega nii on, tasub elada.

Vahepala Ernstist ja sünnipäevadest

... et ma ära ei unustaks.

Teate, kuidas vanemad oma lapsi sünnipäevahommikutel äratavad? Tordiga, lauldes, ja üles äratades? Noh, tegin mina siis sama, laulsin ja kutsusin Ernsti kinke avama. Kõik oli kena ja tore ning sünnipäev möödus ka vahvalt. Eile, mil sünnipäev oli juba ammu möödunud ja unustatud (minu poolt, sest see oli ikkagi kuu aega tagasi), küsis ta mult etteheitvalt:

"Sünnipäev oli ju puhkepäev! Miks sa mind siis nii vara üles äratasid?"

mina: "Ma tahtsin sulle kingitused üle anda ju."

Ernst: "Sa oleksid pidanud ootama, kuni ma ise ärkan ja siis kingitused andma."

Vahel ma mõtlen, kas Ernst minult üldse midagi pärinud on, sest välimuselt pole ta absoluutselt minu moodi (välja arvatud juuksed, vaene laps), aga siis tulevad ette sellised vestlused ja ma mõtlen, et oo jaa, need on minu geenid. Ma olen ka alati magamist kingitustele eelistanud ja kui keegi mind puhkepäeval üles ajaks, et mingit torti sööma sundida ja asju anda ... ei. Ma oleksin sama pettunud.

Aga rääkides sünnipäevadest natuke üldisemalt, siis sattusin ma eile lugema mingit arvamust, et kui laps tahab suurt sünnipäeva ja vanemal on majanduslikult võimalik see korraldada, siis PEAB selle korraldama isegi siis, kui vanem ise ei taha. Sest teatavasti on need emad (jutus räägiti vaid emadest, isad on ilmselt lihtsalt kõndivad rahakotid), kes natuke enda peale mõtlevad, isekad, nõmedad ega kõlba üldse lapsi kasvatama. Noh, ma ei pidanud Ernsti sünnipäeva mingis mängutoas, sest ma ei viitsinud kogu selle jamaga tegeleda ja üleüldse mõte sellest, et ma pean võõraid inimesi lõbustama ... prr. Nii et jah, sellise definitsiooni järgi olen ma tõesti lapsevanemaks kõlbmatu. Aga midagi pole teha, selleks, et terve mõistuse juures püsida, peab enda tahtmised esikohale seadma.

Enda sünnipäeva pean ma aga Tarantino baaris. 

Tulevikuperspektiivid avardusid

Vaadates viimase aja poliitilisi arenguid, on mulle selgeks saanud, et kogu mu pere on oma potentsiaali selgelt alakasutanud. Ma olen siiani (naiivselt) arvanud, et kuhugi tööle kandideerides võiksid olla olemas mingitki eeldused, haridus või midagi muud säärast, aga ei, naise aru on ikka naise aru.

Näiteks on mu õde lõpetanud ülikoolis ajaloo eriala ja ta pole siiani mõelnudki selle peale, et näiteks rahandusministriks minna. Ande raiskamine! Ma arvan, et (nelja) aasta pärast võiks ta oma tulevikuplaanid ümber mõelda. Ja mu teine õde, kellel on doktorikraad: tal ei tasu midagi alla peaministritooli isegi mitte vaadata. Või siis üldse Eesti unustada ja kohe Euroopa Parlamenti minna, sest ilmselgelt on ta liiga haritud siinsete madalate ministrikohtade jaoks. Mu vend saab kohe kraadi riigiteadustes – ma arvan, et hea vanema õena annan talle soovituse kohe oma kandidatuur mõnele ministrikohale üles seada. Pole siin midagi "madalalt alustamist", kui juba, siis juba. Ma ise veel kaalun haridus- ja kaitseministri ametite vahel, kuidagi ei suuda valida. Kui ikka suured juhid ja õpetajad eeskuju annavad, avarduvad piirid nii palju, et mõistus läheb kohe segi.

Ja otse loomulikult pole mul siin aega pikemalt kirjutada, sest tähtsad läbirääkimised jne.

Aprill on julmim kuu*

Nukker on olla.

Pärast eelmise aasta traagilist ja rasket kevadet, mis viis meie hulgast ühe mulle väga lähedase inimese, pole enam kevadetel seda ärkamise-tärkamise võlu. Kohe, kui päike välja tuleb ja esimesed soojad kevadpäevad saabuvad, tuleb mulle, justkui Pavlofi refleks, tusatuju peale. Kaasa ei aita ka see, et ilmselt on ka Ernstil Pavlovi refleks tööle hakanud, sest viimasel ajal küsib ta kogu aeg, kus Bella on.

Ja mida ma vastan neljaastasele, keda ei rahulda vastus "teda pole enam". Isegi mina, kes ma olen 29, ei saa sellest veel täiesti lõpuni (ja emotsioone täielikult kõrvale jättes) aru, kuidas ühel hetkel saab inimene olla ... ja siis enam mitte. Eriti, kui olla seda protsessi pealt näinud. Mis siis veel väikesest lapsest rääkida. Ma olen üritanud rääkida, et inimesed surevad ja siis neid enam ei ole ja keegi ei tea, mis neist saab. "Kas Bella läks taevasse?" küsis siis Ernst. Kust ta midagi sellist veel kuulis? "Ma ei tea," vastasin ausalt, sest ma ei tea. Õnneks on Ernst aru saanud, et ma ei tea päris paljusid asju, nii et ta on leppinud mu mitteteadmistega.

Tegelikult oli just Ernst see, kes aitas eelmisel aastal leina läbi elada. Esiteks ei saa väikese lapse kõrvalt teki alla pugeda ja maailmast välja astuda ja teiseks tahtis ta ise kogu aeg Bella kohta küsida, temast rääkida, tema videoid vaadata. Ja ma ikka ju vastan. Kas ta oli haige? Miks ta haige oli? Mis haigus see oli? Miks ta ära suri? Kus ta on? Kas sa olid kurb? Ja. Nii. Edasi. Ning sel ajal, kui ma kõiki oma tundeid ja mõtteid lapsele arusaadavasse keelde ümber panin, mõtestasin ma haigust, surma ja leina ka enda jaoks lahti ja elasin läbi. Ilmselt oli see ka hea, et ma selle kõigega nii intensiivselt tegelema pidin ja oma tundeid kalevi alla ei pannud, sest allasurutud emotsioonid ei too ju kunagi midagi head kaasa.

Ja nüüd, kui aasta on möödas, olen ma asunud tegelema mitte ainult oma leinaga, vaid ka materiaalse pärandiga. Minu käes on nimelt Bella arvuti, mille sisuga ma möllama pean, ning minu valduses ka Bella filmi- ja raamatukogu, mille Epuga hea meelega kuhugi annetaksime. Aga kuhu, vot see on küsimus. Praegusel ajal on inimestel nii palju asju (üle), et igasuguste asjade müümine, andmine ja annetamine on praktiliselt võimatu. Aga samas ei tahaks neid ära ka visata, sest ta kogus on ikka väga huvitavat kraami. Väga palju muusikute elulugusid ja erinevate kontsertide DVD-sid näiteks. Ja minu isiklik lemmikkogu: Ida-Saksa pornofilmid. Ma küll vaadanud neid ei ole, aga juba pealkirjad ja pildid on nii paljutõotavad, et ... Aga linnaraamatukokku neid päris ei anna või täpsemalt: ilmselt neid sinna ei taheta. Eks me peame veel mõtlema, aga kui siia satub juhuslikult keegi, kes teab kedagi, kes, soovitatavalt Tartus, tunneb huvi, siis andke teada. 

***

Eile aga jalutasin ma õhtul ühelt poliitiliselt vestlusõhtult koju ning ütlesin oma jalutuskaaslasele, et olen praegu kõigega oma elus rahul. See ei takista mul muidugi virisemast, et tööd on palju, unetunde vähe, laps käib närvidele, ükski riietusese selga ei lähe jne jne, aga. Kokkuvõttes on ju kõik hästi. Oma vingumistaseme järgi ma tavaliselt saangi aru, kas on hästi või mitte, sest näiteks aasta tagasi, kui ma elasin päevast päeva emotsioonide alumise piiri peal, ei tulnud mul vingumine pähegi. Praegu ... ma just pidasin ühele tuttavale monoloogi, kuidas ma oma juukseid vihkan. Kui see pole pseudoprobleem, siis mis on?

*T. S. Eliot. "Ahermaa"

Minevikuinimesed

Lugesin Ritsiku postitust ja, nagu ikka, hakkasin mõtlema enda peale. Enda mineviku ja minevikuinimeste peale.

10 aastat taagsi käisin ma ülikoolis, elasin väga aktiivset ja õppimisrohket ülikoolielu ning teadsin, et minust saab tõlkija või keegi, kes tegeleb väga aktiivselt eesti või saksa keelega. Ma deitisin ühe kutiga, kes, nagu minagi, teadis väga täpselt, kes temast saab ja millega ta tegelema hakkab, kui kool läbi. Me mõlemad liikusime väga sihikindlalt oma eesmärkide suunas (mis olid küll äärmiselt erinevad ja teineteist välistavad, aga millegipärast me ei mõelnud sellele). Ja siis ühel hetkel astusin ma oma rajalt kõrvale ja jätsin nii tema kui ka kogu toonase elu maha.

Eelmisel aastal kohtasin ma teda uuesti ja avastasin, et sel ajal, kui mina olin tuulelipuna ringi lennanud ja oma karjäärivalikutes pea 180-kraadise pöörde teinud, oli tema teinud teoks kõik need plaanid, mis tal toona olid. See pani mind mõtlema selle peale, mis oleks küll minust saanud, kui ma sama sihikindel oleksin olnud? Kas ma oleksin praegu edukam? Aga õnnelikum? Me vestlesime sel teemal pikalt ja jäime eriarvamustele (nagu elukäikudestki näha). Mina ütlesin, et inimene peab kohanema, oma plaane muutma, kui need rõõmsaks ei tee, aga tema  ... Ja kui ma siis meid mõlemaid vaatan, siis ei saagi teada, kummal õigus on, sest me mõlemad oleme ju õnnelikud oma praeguste eludega.

Lisaks hakkasin ma mõtlema sellele, kui palju inimesi, kohti ja asju ma oma erinevatesse minevikuetappidesse maha olen jätnud. Ülikooliaega jätsin ma toonased kursusekaaslased, vallaliseaegadesse peokaaslased, eelmistesse töökohtadesse töökaaslased ... ainult väga vähesed inimesed on minuga siiani kaasa tulnud. Isegi mingitel aegadel väga lähedased inimesed on praegu nii võõraks jäänud, et nemad ei tule mulle meelde ega mina neile. Ja ma olen vahel mõelnud, et looks uuesti sideme. Saaks kokku! Me saime ju nii hästi läbi ja meil oli nii lõbus. Paraku mõtlemisest ma tihti kaugemale ei jõuagi. Need ajad on jäänud minevikku. Kas mul oleks praeguses eluetapis nendega sama huvitav, samasugune side – vaevalt. Kusjuures ma olen vahel ikka üles soojendanud mingeid tutvusi, kirjutanud. Mulle on kirjutatud. Kokku oleme isegi saanud, aga enamasti on siis kogu suhtlus nii pingutatud olnud ja kogu ammune sundimatus on kadunud. Nii olengi ma teinud otsuse, et mälestusteradadel käin ma ainult oma peas. 

Aga vahel tunnen ikka nõrka torget: kui ma oleksin nt jäänud Tartusse, mis oleks minust saanud? Kui ma oleksin oma plaane teoks teinud? Kas need inimesed, kes mu elus kunagi nii tähtsat rolli mängisid, oleks sinna alles jäänud? Või oleksid nad ikka tee peal kaduma läinud? Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid.