26 aprill 2019

Sõprus

Umbes 13 aastat tagasi (ma tegelikult mõtlesin pikalt, millal see täpselt oli, aga kes seda enam mäletab, ilmselt mingi jalkamängu ajal) tutvusin ma Viljariga. Ta oli mu toonase sebitava noorem vend ja kuigi tolle sebitavaga asjad üsna kiiresti rappa jooksid, siis Viljariga jäin ma edasi suhtlema. Töötasin toona jäätiseputkas ja Viljar sattus ka üsna tihti sinna ning enamasti just täpselt sellistel aegadel, kui mul olid mingid troppidest kliendid käinud ja ma tahtsin kellelegi vinguda, kuidas ma kõiki inimesi vihkan. Viljar oli selleks täpselt õige inimene, sest millegipärast (ma siiani ei tea, miks) imponeeris talle mu verbaalne kõhuahtisus. Nii saidki meist hästi head sõbrad. Ma olen temast blogis päris mitmel korral kirjutanud ja näiteks aastal 2010 kirjutasin ma nii:

Täna käisime Viljariga kinos uue linateosega tutvumas ning pärast seda pidasime maha pika arutelu trendipedede lemmikkohas Komeedis. Teema oli üsna laialivalguv, rääkisime elu mõttest, mõtisklesime käitumismallide ja neist kõrvalekaldumise üle, pidasime plaane, kuidas rutiinist põgeneda ... Mulle meeldis nii tohutult, et leidsin mõttekaaslase – kellegi, kes ei arva, et mul on identiteedikriis, kellegi, kes viitsib kuulata ka mu kõige ebameeldivamaid ülestunnistusi oma tunnete kohta. Ma ei kujuta ette, et leiaksin palju inimesi peale tema, kes ei mõistaks mind hukka, olles äsja kuulnud mu arutelu teemal, kuidas ma ilusat ja rahulikku elu nautida ei oska ja kõigele vee peale tahan tõmmata. Olgu, võimalik, et ta mõistab mind hukka, aga ta ei jäta selle juures muljet, et ma olen idioot. See on hea. Samas suudab ta tekitada tunde, et kõik on võimalik. Ja ongi! Vahel on vaja lihtsalt väikest meeldetuletust.

Praegu tollele ajale tagasi mõeldes tunnen ma teatavat piinlikkust, sest ma põhimõtteliselt muud ei teinudki kui elasin oma hetkemeeleolusid tema peal välja. Toda 2010. aasta episoodi mäletan ma  hästi: ma töötasin siis kohas, mis mulle üldse ei meeldinud ja olin nii räiges stressis, et jube kohe. Loomulikult oli mul siis paljust Viljarile vinguda. Kuidas ta seda kõike talus, ma ei kujuta ette. Ilmselt ma aga väga kohutav ei olnud, sest mingil hetkel kirjutas tema minu kohta nii:

Ma poleks uskunud kunagi, mitte kunagi, et keegi teeb minu eest otsuseid paremini kui mina. Täna ma mõistsin, et saab. Tegelikult ma teadsin seda ammu aga ma kartsin seda tunnistada. Koju vantsides, pardikeste prääksute saatel ma mõistsin ma ma. Madlike Sa oled parim.

 Jah, ka tema pidas blogi, aga minu suureks kurvastuseks ta seda enam ei kirjuta. Ma muidugi kurtsin talle ka, kui ta lõpetas, et kurat, ei tohi inimeselt lugemisvara käest ära võtta, aga kas ta siis mind kuulas? Loomulikult mitte. 

Ja siis juhtus see, millest ma paar postitust tagasi kirjutasin. Elud läksid erinevatesse suundadesse. Algas see nii, et Viljar kolis oma toonasest elukohast ära, mistõttu ei saanud tal enam külas käia. Siis leidsin mina endale uue mehe, sain lapse, siis leidis tema elukaaslase, sai lapse ja nii meie senine üsna tihe suhtlemine rauges. Aeg- ajalt rääkisime veebis ja kinnitasime teineteisele, et jaa, saame kokku, aga noh, kõik teavad, mida see tegelikult tähendab. Kuni ma kirjutasin selle postituse, milles rääkisin sõprade kadumisest. Ja Viljar kirjutas mulle, et meiega küll nii ju ei lähe. Eksju? Ja mina ütlesin, et seda väidet tuleb ju ometi kontrollida. Eile saimegi kokku ja ... see tunne, kui sa kohtad inimest, keda sa pole üle viie aasta näinud, aga räägid temaga, nagu oleksite kohtunud eile ... see on midagi imelist. Kõikidega nii pole. Aga nende inimeste nimel, kellega nii on, tasub elada.

Kommentaare ei ole: