16 aprill 2019

Vahepala Ernstist ja sünnipäevadest

... et ma ära ei unustaks.

Teate, kuidas vanemad oma lapsi sünnipäevahommikutel äratavad? Tordiga, lauldes, ja üles äratades? Noh, tegin mina siis sama, laulsin ja kutsusin Ernsti kinke avama. Kõik oli kena ja tore ning sünnipäev möödus ka vahvalt. Eile, mil sünnipäev oli juba ammu möödunud ja unustatud (minu poolt, sest see oli ikkagi kuu aega tagasi), küsis ta mult etteheitvalt:

"Sünnipäev oli ju puhkepäev! Miks sa mind siis nii vara üles äratasid?"

mina: "Ma tahtsin sulle kingitused üle anda ju."

Ernst: "Sa oleksid pidanud ootama, kuni ma ise ärkan ja siis kingitused andma."


Vahel ma mõtlen, kas Ernst minult üldse midagi pärinud on, sest välimuselt pole ta absoluutselt minu moodi (välja arvatud juuksed, vaene laps), aga siis tulevad ette sellised vestlused ja ma mõtlen, et oo jaa, need on minu geenid. Ma olen ka alati magamist kingitustele eelistanud ja kui keegi mind puhkepäeval üles ajaks, et mingit torti sööma sundida ja asju anda ... ei. Ma oleksin sama pettunud.

Aga rääkides sünnipäevadest natuke üldisemalt, siis sattusin ma eile lugema mingit arvamust, et kui laps tahab suurt sünnipäeva ja vanemal on majanduslikult võimalik see korraldada, siis PEAB selle korraldama isegi siis, kui vanem ise ei taha. Sest teatavasti on need emad (jutus räägiti vaid emadest, isad on ilmselt lihtsalt kõndivad rahakotid), kes natuke enda peale mõtlevad, isekad, nõmedad ega kõlba üldse lapsi kasvatama. Noh, ma ei pidanud Ernsti sünnipäeva mingis mängutoas, sest ma ei viitsinud kogu selle jamaga tegeleda ja üleüldse mõte sellest, et ma pean võõraid inimesi lõbustama ... prr. Nii et jah, sellise definitsiooni järgi olen ma tõesti lapsevanemaks kõlbmatu. Aga midagi pole teha, selleks, et terve mõistuse juures püsida, peab enda tahtmised esikohale seadma.

Enda sünnipäeva pean ma aga Tarantino baaris. 



Kommentaare ei ole: