Minu kallis Eesti

Ma ei ole mitte kunagi, ausalt, mitte kunagi mõelnud Eestist ära kolimise peale (kui need pubekaea üheminutilised hood välja arvata), sest ma armastan Eestit, eesti keelt, Eesti loodust, kultuuri, inimesi (neid vb vähem) ja kogu seda turvatunnet, mida mulle pakub kõige tuttava keskel elamine. Aga miks, oo miks tahab Eesti valitsus mulle mu armastuse nii raskeks muuta?

Eile tuli korraga kaks uudist, mis iseloomustavad ideaalselt praeguse Eesti prioriteete: teaduse rahastamist ei tõsteta ja alkoholiaktsiisi langetatakse. Ma ei taha siinkohal väita, et need omavahel korrelatsioonis on, aga see näitab nii selgelt, mis on oluline: joodikud, odav alkohol, Soome alkoturistid ja kõigi inimõigus saada oma väikese palga eest ennast täis juua. Mis ei ole oluline: teadus, haridus, õppimine, Eesti maine maailma teadusmaastikul. Ma hakkan aina enam ja enam mõtlema, et mu õde teeb ikka väga targasti, et just praegu Eestist ära kolib. Ma isegi ei taha elada riigis, kus alkasside õigused on teadlaste õigustest üle. Kus naistesse suhtutakse kui sünnirobotitesse, inimeste üle irvitatakse valimatult ja kus leidub kümneid ja sadu tuhandeid inimesi, kes seda kõike normaalseks peavad.

Kurb hakkab.


EDIT (ma ei tea, kas keegi satub seda lugema, aga siiski): ma tean, et paljusid teaduse rahastamine nii otseselt ei puuduta, sest kui paljud meist ikka mõnda teadlast teavad. Vot mina tean. Mu õde (mitte see, kes ära kolib (kuigi ei saa enam varsti ka teda välistada)) on doktorikraadiga teadlane Tartu ülikoolis. Eesti teaduses on praegu väga nukker seis, sest u 3 aastat tagasi kadusid ära väga suured rahastusvõimalused, nii et kogu Eesti teadlaskond lootis väga selle 1% peale. Isegi mitte, et vohh, sellega näidatakse, et teadusest hoolitakse, vaid seda raha oli konkreetselt ja hädasti vaja. Teadlaste elu pole selline, nagu tavapärase kontoritöötaja oma, et istud rahulikult oma tugitoolis ja kühveldad iga kuu alguses pappi kokku: esiteks on kogu töö väga ebakindel, sest sõltub suures osas projektirahastusest ja teiseks saab nt ühes teaduskonnas (kes mu õde teab, teab ka, millises) doktorikraadiga teadlane täiskohaga töötades kätte alla 900 euro kuus. Tallinlased nüüd minestavad seda summat kuuldes, aga jah, nii on. Õpid pool elu, saad doktorikraadi (kellel see on, teavad ka seda, et selle saamine pole niisama loenguruumis pastaka imemine) ja siis teenid vähem kui mõni põhikooliharidusega lihttööline. Aga nende viimaste peale mõeldakse, et nad ometi oma raske tööga teenitud raha kõrist alla saaksid kallata. Teadlaste peale mitte.

Niisama

Ega mul millestki eriti kirjutada ole, aga ega see mind takista – kirjutan ikka. Äkki saan mõtetesse selgust, sest praegu on peas küll üks tohuvabohu.

– Selle aasta suvi tuleb huvitav, sest ees on ootamas kaks kolimist: meie pere kolib Kesklinnast ära ja mu töökoht kolib Kristiinest ... Mõigusse. Jah, ma tean. See tähendab muuhulgas seda, et oma suvepuhkuse veedan ma miniremonti tehes. Kas ma seda ka oskan? Loomulikult mitte. Küll aga avastasin ma, et minusugustele keskkonnasõbralikele lödinäppudele on ka mõeldud ning leiutatud paberkrohv. Nüüd ongi mul suurejooneline plaan esik sellega üle krohvida ja siis vaadata, mis saab. Remondiks on seda muidugi palju nimetada, aga no ikkagi. Ja kui juba, siis juba: ma tahan tellida kusagilt Tarantino postreid ja need siis seintele panna. Need oleksid ka ainsad postrid, mida ma aktsepteerin, igasugused motiveerivad ja inspireerivad postrid mu koduuksest sisse ei saa.

– Ma olen natuke juba maininud, et lähen sünnipäeval Berliini. Nädal tagasi broneerisin sinna ka hotellitoa, mille sain põhimõtteliselt Potsdami platsile. Kas pole lahe? Külaliskorterit ei tahtnud ma põhimõtteliselt võtta, sest Berliinis on suur probleem sellega, et berliineritele üürikaid enam ei jagu – kõik on airbnb käes. Eile korraldati isegi sellevastane aktsioon Neuköllnis. Lisaks on ühel mu sõbral ka Tallinnas samasugune kogemus, et talle näidati ust, sest airbnb-tamine toob rohkem sisse, kui pikaajalise üürniku pidamine. Nõme, ma ütlen. Aga Berliinist ka: kuna ma olen seal tegelikult juba käinud ja kõik kohustuslikud kohad üle vaadanud, siis seekordne reis tuleb palju pingevabam ja hõlmab endas kõike seda, mida ma tegelikult teha tahan: minna Tarantino baari, uudistada Hitleri punkeri asukohta, jalutada Spree ääres, vaadata Oberbaumbrücket, minna Stasimuuseumi. Ja kuna Sten on kaasas, siis läheme natuke turistitama ka. Ahjaa: ma avastasin, et Berliinis on ka Rammsteini pood, aga see on avatud täiesti haigetel aegadel, nii et ma ei tea, kas me sinna jõuame. No mis pood see on, mis on avatud kuus ainult kaks tundi? Aru ma ei taipa.

– Rääkides Rammsteinist, siis olen ma viimastel päevadel nonstop nende uut albumit kuulanud ja iga korraga aina enam armunud. Alguses olin veidi pettunud, et kuidagi lahja, siis kuulasin aina uuesti ja uuesti ja nüüd olen kõrvuni sees. Eriti meeldib mulle laul "Weit weg", mis on lihtsalt nii ilus, et hakka või nutma.

– Eile tuli teade UEFA EURO 2020 piletihindade kohta ning ma olen TAAS suure dilemma ees: minna? mitte minna? Piletihinnad iseenesest röögatud pole, aga kogu reis, ööbimine ... Lisaks ei suuda ma välja mõelda ühtegi inimest, kes minuga kaasa tuleks ja üksinda ma tõesti ei viitsi. Ja kui minna, siis kuhu? Krt, miks elu nii raske peab olema, valikuid täis.

Jõuetu halin

Veiko Märka kirjutab Eesti Päevalehes: "Jõuetu halin on praeguse Euroopa tunnus, nii oli ka esikoht teenitud." Ma poleks osanud paremini öelda, sest tõesti, ma ei usu, et nii paljudele inimestele päriselt see laul meeldis, pigem ikka selle taga olev kurb lugu kiusamisest ja tontteabmillestmuust. Ja kui ma seda lauset lugesin, hakkas mul peas ketrama ja ketrama üks mõte, mida ma nüüd üritan sõnadesse panna.

Kõik sattusid hullu paanikasse, kui Hatari Palestiina sallid välja võttis ja neid näitas. Sest omg, Eurovisioon on rõõmupidu, sellel poliitikast ei räägita, mis siis, et samal ajal korraldajariik pommitab teisi ja "möllab katk". Ei, naeratame kaameratesse, räägime, kui ilus ja äge ja tore kõik on ja võib-olla häääääästi salaja omavahel arutame, et ei tea, kas see on ikka õige asi, et sellises riigis, kus on sõda, Eurovisioon toimub ... aga vahet pole, pole meie asi, peaasi, et oleks fun. Sest Eurovisioon on rahvaste ja rahvuste pidu ja siin koledatest asjadest ei räägita. Ja noh, kui me ikkagi tahame poliitilist sõnumit edastada, siis peidame selle laulu sisse nii ära, et saaksime pärast sirge näoga öelda, et ei, me laulsime ainult lilledest ja liblikatest, teie endi süü, et siit midagi välja loete. Poliitkorrektsus oma sädelevaimas kuues. 

Aga kui keegi ütleb otse, et nahhui, mulle ei meeldi see jama, mida te korraldate, mulle ei meeldi see pidu, mida te katku ajal korraldate, ma tahan oma viie kuulsuseminuti jooksul öelda, mida ma sellest arvan, kasvõi salli viibutades, siis on see paha. Väga paha, sest ... loe eelmist lõiku.

Kogu Eurovisioon on poliitika. Peaaegu kõik laulud tahavad midagi näidata, olgu selleks siis paljas naisekeha, maailmavalu, oma rahva kurb saatus või mõni hetkel kuum poliitiline teema. Saksa "girl power" laul (täiesti kohutav saast) ei olnud poliitiline? Eelmise aasta võidulaul? Mingi Ukraina võidulaul? Või ok, kui laul ise suudab veel poliitikast pääseda, siis taustalood on alati sellest, kuidas laulja on räigelt kiusatud ja represseeritud või mida iganes muud. Laulude võistlus my ass. 

Õdedega arutasime, et Island sellepärast ei võitnudki, sest neid ei kiusatud, vaid nad kiusasid ise juute. Tulevad siin lipuga lehvitama ja ebamugavatest teemadest rääkima. Ja kannavad veel selliseid jumalavallatuid riideid ka. Mitte, et nende laul poleks olnud poliitiline – oli. Kohe väga oli. Aga mitte mingi halin, kuidas kogu maailm nende vastu on.

See käib mulle tegelikult igal pool närvidele, mitte ainult Eurovisioonil: koledatest ja pahadest asjadest ei tohi rääkida. Koledasti ja pahasti ei tohi rääkida. Kõik peab olema nii tore ja lõbus ja inspireeriv (ma vihkan seda sõna). Jõuetu halin. Minu jaoks on vot see jõuetu halin.

Kuidas ma Eurovisiooni ei kommenteerinud

Mul oli eile suurejooneline plaan õhtul Eurovisiooni arvustada, aga selle plaaniga juhtus see, mis ikka samasugustega: läks vett vedama. Tegelikult läksin ma Ernsti magama panema ja ärkasin ehmatusega pärast südaööd, mil kõik juba läbi oli. Mitte, et ma midagi kaotanud oleksin. Isegi Juur ja Kivirähk enam ei kommenteeri, mis siis veel mina. Aga. Ma avastasin enne laule läbi kuulata üritades oma suureks rõõmuks, et sel aastal on vähemalt üks laul, mis mulle väga, ikka vägaväga meeldib: Islandi eurolaul. Sellest kaugemale ma ei jõudnudki. Ma isegi ei ürita selle nime siia mälu järgi kirjutada, nii et kel huvi, guugeldab ise. Teadke aga, et see on täpselt minu maitsele laul ja minu maitse on ... kontroversiaalne. Minge nüüd ja kuulake ning ärge öelge, et ma ei hoiatanud.

Loomulikult näitasin ma seda laulu hommikul ka Ernstile, sest last tuleb ikka harida, aga ta ainus kommentaar oli: "See on nagu "Ich tu dir weh"." Ja nõudis Portugali eurolaulu, mis minu arvates oli tavapärane igav inin. Kasvata siis sellist.

Muide, ma ei tea, kui palju siia baarihunte lugema satub, aga kas Tallinnas ongi baarijoomine nii kalliks läinud? Ma käisin laupäeval Odeonis ja pidin (täiesti kainena) laua alla kukkuma, kui arve kahe õlle eest oli 12 eurtsa. Hiljem ühes Vanalinna baaris olid kokside hinnad veel hullemad, nii et ma hakkasin kohe mõtlema, kas peaks joomise maha jätma? Või baarides käimise? Päris hull. Minu ajal sai ikka Nimetast kaks kokteili 55 krooni eest ja ma ootaks tegelikult hea meelega siiani selliseid hindu.

Lõppu pilt Odeonist, pildile on jäänud ka see (minu jaoks) ülikallis õlu.

Tibipostitus ehk ainult riietest

Eile läksin ma Uuskasutuskeskusesse ja avastasin, et enne mind oli seal käinud mu teisik või täpsemalt mu superego ja sinna riideid viinud. Muuga ei oska ma seletada seda, et ma leidsin sealt nii palju ilusaid asju, et pidin pooled veritseva südamega poodi jätma, et mitte kuu lõpus nälgida. Ma olen siiani suures vaimustuses, sest üldiselt ei leia ma poodidest midagi. Mul on nimelt selline kummaline maitse + ääretu laiskus ja see tähendab, et kui mõni lahe riideese otse näkku ei hüppa, siis ei osta ma midagi. Millegi otsimine või saja poe läbikäimine? Ei, poomine on kergem karistus. Eile oli aga hea päev ja ma tulin koju tervelt nelja uue esemega: nahkseeliku, läbipaistva pluusi, erkroosade pükste ja värvilise T-särgiga. 

Täna siis mõtlesin, et paneks tööle neist esimesed kaks selga, aga Sten vaatas mind imelikult: "Kuidas sa sellistes riietes tööle lähed? Need on ju peoriided!" Ma ei tea, minu meelest pole kohta, kuhu läbipaistvate riietega minna ei sobiks. Kes mu läbipaistvate riiete lembust teavad, teavad ka seda, et ma tõesti käin igal pool läbipaistvate riietega. Ja nahkseelik – suht klassikaline ju? No igatahes, kahjuks pidin ma oma seksika komplekti nurka viskama ja hoopis püksid jalga panema, aga seda mitte Steni sõnade pärast (kas keegi tõesti arvab, et ma kuulaks kellegi sõna enda riiete valimisel?), vaid sellepärast, et külm oli. Läbipaistvatel riietel on palju positiivseid omadusi, aga soojapidavus pole üks neist.

No ja erkroosad püksid? Homme on lasteaias emadepäevapidu ja ma arvan, et need sobivad sinna ideaalselt. Annaks jumal, et vihma ei hakkaks sadama (pidu toimub väljas), sest mul on nende juurde ka üks läbipaistev pluus planeeritud ja läbipaistvad asjad muutuvad teatavasti märjalt ... veel läbipaistvamaks. Pole just selline esmamulje, mida ma Ernsti lasteaiakaaslaste emadele jätta sooviks. Veel. 

Kes veel aru pole saanud, siis mulle meeldib kanda selliseid riideid, mis on ... huvitavad. Mul pole mingit kindlat stiili, aga kui ma leian poest midagi lahedat, midagi, mis mulle kohe meeldib, siis löövad mul silmad särama. Kahjuks pole selliseid asju just väga palju ja nii on mul ka palju igavaid riideid, sest pidagi peab ju selga panema, et mitte surnuks külmuda ... aga siiski. Ma proovin seda viga parandada. Kusjuures, veidi naljakas mõelda, aga kui ma olin nt 21, noor ja prink (ja rumal), siis oli mu riietumisstiil ikka väga konservatiivne. Ei mingeid miniseelikuid, lühikesi pükse, nabapluuse, mkm. Ega ma mingi hoor ju pole, mõtlesin. Kui toona oleks keegi mulle seda nahkseelikut pakkunud, oleksin ma talle Viru tänava poole teed näidanud. Praegu aga ... ilmselt on asi mu vanuses ja täpsemalt selles, et mu suhtumine oma välimusse on muutunud tsipa vabameelsemaks. Või pigem pohhuistlikumaks, sest mul on tõesti üsna ükskõik, mida keegi mu riietusest arvab, eriti kuna enamasti keegi ei arvagi midagi. 

Ja teema lõpetuseks: pühapäeval tšillisin Kaisaga baaris ja ehmatasin ühed horvaadid kaineks, kui  neile ütlesin, et ma 30 olen. Ma küll ei ole veel, aga no paar kuud siia-sinna, kes neid lugeda jõuab. Aru ma ei saanud, miks nad nii ehmunud olid, aga võimalik, et nad polnud enne 30-aastaseid daame näinud. 

Pilte ma otse loomulikult oma riietest ei pane, sest a) mul pole neid ja b) mulle ei meeldi endast pilte teha lasta. Ma usu, et see ei tule kellelegi üllatusena.