08 mai 2019

Tibipostitus ehk ainult riietest

Eile läksin ma Uuskasutuskeskusesse ja avastasin, et enne mind oli seal käinud mu teisik või täpsemalt mu superego ja sinna riideid viinud. Muuga ei oska ma seletada seda, et ma leidsin sealt nii palju ilusaid asju, et pidin pooled veritseva südamega poodi jätma, et mitte kuu lõpus nälgida. Ma olen siiani suures vaimustuses, sest üldiselt ei leia ma poodidest midagi. Mul on nimelt selline kummaline maitse + ääretu laiskus ja see tähendab, et kui mõni lahe riideese otse näkku ei hüppa, siis ei osta ma midagi. Millegi otsimine või saja poe läbikäimine? Ei, poomine on kergem karistus. Eile oli aga hea päev ja ma tulin koju tervelt nelja uue esemega: nahkseeliku, läbipaistva pluusi, erkroosade pükste ja värvilise T-särgiga. 

Täna siis mõtlesin, et paneks tööle neist esimesed kaks selga, aga Sten vaatas mind imelikult: "Kuidas sa sellistes riietes tööle lähed? Need on ju peoriided!" Ma ei tea, minu meelest pole kohta, kuhu läbipaistvate riietega minna ei sobiks. Kes mu läbipaistvate riiete lembust teavad, teavad ka seda, et ma tõesti käin igal pool läbipaistvate riietega. Ja nahkseelik – suht klassikaline ju? No igatahes, kahjuks pidin ma oma seksika komplekti nurka viskama ja hoopis püksid jalga panema, aga seda mitte Steni sõnade pärast (kas keegi tõesti arvab, et ma kuulaks kellegi sõna enda riiete valimisel?), vaid sellepärast, et külm oli. Läbipaistvatel riietel on palju positiivseid omadusi, aga soojapidavus pole üks neist.

No ja erkroosad püksid? Homme on lasteaias emadepäevapidu ja ma arvan, et need sobivad sinna ideaalselt. Annaks jumal, et vihma ei hakkaks sadama (pidu toimub väljas), sest mul on nende juurde ka üks läbipaistev pluus planeeritud ja läbipaistvad asjad muutuvad teatavasti märjalt ... veel läbipaistvamaks. Pole just selline esmamulje, mida ma Ernsti lasteaiakaaslaste emadele jätta sooviks. Veel. 

Kes veel aru pole saanud, siis mulle meeldib kanda selliseid riideid, mis on ... huvitavad. Mul pole mingit kindlat stiili, aga kui ma leian poest midagi lahedat, midagi, mis mulle kohe meeldib, siis löövad mul silmad särama. Kahjuks pole selliseid asju just väga palju ja nii on mul ka palju igavaid riideid, sest pidagi peab ju selga panema, et mitte surnuks külmuda ... aga siiski. Ma proovin seda viga parandada. Kusjuures, veidi naljakas mõelda, aga kui ma olin nt 21, noor ja prink (ja rumal), siis oli mu riietumisstiil ikka väga konservatiivne. Ei mingeid miniseelikuid, lühikesi pükse, nabapluuse, mkm. Ega ma mingi hoor ju pole, mõtlesin. Kui toona oleks keegi mulle seda nahkseelikut pakkunud, oleksin ma talle Viru tänava poole teed näidanud. Praegu aga ... ilmselt on asi mu vanuses ja täpsemalt selles, et mu suhtumine oma välimusse on muutunud tsipa vabameelsemaks. Või pigem pohhuistlikumaks, sest mul on tõesti üsna ükskõik, mida keegi mu riietusest arvab, eriti kuna enamasti keegi ei arvagi midagi. 

Ja teema lõpetuseks: pühapäeval tšillisin Kaisaga baaris ja ehmatasin ühed horvaadid kaineks, kui  neile ütlesin, et ma 30 olen. Ma küll ei ole veel, aga no paar kuud siia-sinna, kes neid lugeda jõuab. Aru ma ei saanud, miks nad nii ehmunud olid, aga võimalik, et nad polnud enne 30-aastaseid daame näinud. 

Pilte ma otse loomulikult oma riietest ei pane, sest a) mul pole neid ja b) mulle ei meeldi endast pilte teha lasta. Ma usu, et see ei tule kellelegi üllatusena.

8 kommentaari:

Agnes ütles ...

Kas see on imelik, et mulle 30 ikka tundub kuidagi täiskasvanu ja noh..vana? Ma ise olen 32 muide ja ma ei saa kusagilt otsast aru, et ma 32 olen. Ainult ID-kaarti vaadates kargab sünniaasta näkku ja siiski mõtlen, et oi näe 23 ju alles, kuniks tuleb meelde, et on aasta 2019. 😀

Madli ütles ...

Kusjuures ega minagi nüüd ennast 100% 30-aastasena tunne, sest ma olen alati arvanud, et see on ikka juba selline vanus, mil ma olen täiskasvanulikum, viisakam, naiselikum .... aga praegu ju küll pole.

notsu ütles ...

Ma olen üle 40 ja justkui järjest muretumaks läheks selle täiskasvanulikkuse ja naiselikkusega. umbes et mida vanemaks ma saan, seda vähem viitsin fassaadi nimel ponnistada.

Kylli ütles ...

+1 Notsule. Ma ka mõne kuu pärast saan enda vanuseks öelda 40+ ja fassaadi nimel pingutamine pole nagu üldse mingi teema. Sellega, et minust naiselikku naist ei saa, mida iganes see ka ei tähendaks, olen ammu leppinud :).

Madli ütles ...

Ei noh, nüüd olen ma juba ammu saanud aru, et ega vanus ju olemust muuda, ehk ega ma ju 30-aastaselt tenniseid nurka viska ega kontorikostüümide järele haara. Lihtsalt u 20-aastasena olin kindel, et 30 on see vanus, mil ma muutun selliseks klassikaliseks viisakaks naiseks. Nüüd on ka mul suht savi, kas ma olen kellegi meelest oma vanusele vastav või mitte.

Agnes ütles ...

Jah just sama mõte, mis Madlilgi. Ma mäletan 20-ndate algusest veendumust, et 30-aastasena olen ma kindlasti korrektselt ja viisakalt kostüüme kandev proua. Nüüd olen aru saanud, et minud seda kostüüme kandvat prouat vist ei saa. /Paneb oma Conversed jalga ja tagi selga/
:D

Anonüümne ütles ...

Mina üritasin just noorena vahel kostüümijakki kanda. Praeguseks on mulle selgeks saanud, et enamik jakke mulle ei sobi, parem ei üritagi. Boolerotele jms lühikestele jakkidele, või vastupidi, sellistele, mis on juba väikesed mantlid, teen erandi. Muidu käin dressipluusi või kampsuniga.

notsu ütles ...

notsu olin, maitea, kuidas ma anonüümseks läksin.