Spiel mit mir

Vahelduseks oma inimvihkajalikele purtsatustele tahtsin ma mainida, et ma olen nii-nii rõõmus, et Rammstein järgmisel aastal Eestisse tuleb. Loodan ainult, et ta ei tee seda mingil sellisel ainsal kuupäeval, mil ma kontserdile minna ei saa, aga teades mu kontserdiõnne, siis ma palju ei looda.

Suurest rõõmust tegin endale ja Ernstile uued Rammsteini särgid. Enda omast mul sobivat pilti pole, aga Ernsti omast küll:

Tegelikult peaks kiri küll ees olema, aga Ernst keeldub särke õigetpidi kandmast ja ausalt öeldes on mul suva, kuidas ta oma riideid kannab. Mul on kavas hakata talle aga "Tagurpidi Antslat" lugema, et ta teaks, et ta pole maailmas üksi oma tagurpidilembusega.

Aga olgu. Ma kuulan nüüd Rammsteini edasi ja vihun tööd teha, sest mida muud suvel ikka teha.

Ole positiivne!

Kui ma saaksin sendi iga korra eest, mil mulle on öeldud "ole rõõmsam/positiivsem/seltskondlikum", oleksin ma juba väga rikas.

Ma mäletan jube hästi, kui üle kümne aasta tagasi Berliinis käisin ja siis meie seltskonnas olnud sakslased järgimööda mulle ütlema tulid: "Ihsääänd, sa oled tegelikult ju jumala lahe ja sõbralik, ma arvasin alguses, et sa oled räigelt ülbe!" – "Miks?" – "No sa ei naerata ju üldse!" Rääkisin sellest eestlastele, kes minuga Saksas kaasas olid, ning nad ütlesid, et neil on olnud suhteliselt sarnaseid vestlusi, sest sakslased olid veendunud, et me kõik, eestlased, kes neile külla tulnud olid, on rahulolematud, pahased, vihased, häiritud. Tegelikult olime me isegi rõõmsamad kui tavaolekus, sest olime siiski reisil ja alaealisena reisil olemine tähendab ainult üht: lõppematut pidutsemist. Aga me ei naeratanud, vähemalt mitte kogu aeg ja kuna sakslaste jaoks oli ainus indikaator heast tujust naeratus, siis ei mõistnud nad meid. Ja mina ei mõistnud neid, sest olgu, kliendi-klienditeenindaja suhtluses võib naeratamine ja ülim sõbralikkus küll tore olla, aga kui oli vaja tõsisemaid probleeme lahendada (olid mingid logistilised jamad), põrkusin ma viisakusmüüri vastu. Naeratades öeldi mulle, et kõik saab korda, kõigega tegeletakse ja  ... ei tegeletud, sest see oleks tähendanud ju negatiivseid emotsioone, kellegi kiirustamist jne jne. Või kui ma Berliinis ära eksisin ning samas ka oma telefoni ära kaotasin – mu Saksa perekond ei öelnud mulle sõnakestki, võttis mu naeratades vastu, kui öösel koju saabusin, aga õpetajatele öeldi küll, et kuulde, talitsege seda hullu, nii pole kombekas. Minule mitte sõnakestki.

Ma olen see, kes bussis tõsise näoga aknast välja vaatab, lennukis ohkab, kui karjuvaid tittesid näeb, poejärjekorras vaikib ning linnatänaval kiirustades kõikidest mööda läheb. Ma ei alusta võõrastega vestlust, kui see just hädavajalik pole, ma ei naerata liftis inimestele ja mulle meeldib suurtes seltskondades vaikida. Samas ei pea ma ennast ebasõbralikuks inimeseks, vaid lihtsalt inimeseks, kes ei pea vajalikuks kulutada aega pealiskaudsele suhtlusele. Ma ei küsi isegi tuttavatelt, kuidas neil läheb, kui see mind absoluutselt ei huvita. Aga kas ma pean seda kõike tegema? Kas ma pean võhivõõrastega vestlusi pidama, mis mul viie minutiga ununevad? Kas ma pean looma sidemeid mänguväljakutel, poodides, bussipeatustes? ja kõige tähtsam, miks? Kas tõesti on olulisem see, mida ma välja näitan, kui see, mida ma mõtlen ja tunnen? 

Ma tean piisavalt inimesi, kes kaunishingedena naeratades teisi mõttes maapõhja neavad ja kes nina ees on rõõmsaimad ja toredaimad kaaslased, kuid hiljem oma "sõpru" taga kiruvad. Või kes lihtsalt on esmapilgul hästi head, lahked ja südamlikud, aga tegelikult väljendub nende headus selles, et negatiivsete asjadega nad lihtsalt ei tegele. See pole ju positiivne! Inspireeriv! Heale ja ilusale siin ilmas peab keskenduma! Ma tahaksin alati (kellegi) pea vastu lauda lüüa, kui ma sellist iba kuulen ja näen, sest pealiskaudsus on mu meelest üks hullemaid patte siin ilmas. Ja selline naeratav ning negatiivsusest hoiduv kultuur toodab minu arvates pealiskaudsust aina juurde. 

Ma ei hakka siia juurde lisama lauset "loomulikult ei pea ma silmas loomult toredaid ja postiivseid inimesi" või muud seosusetut jama, sest ma eeldan, et siia satuvad lugema mõistusega inimesed, kes saavad aru, et ükski väide siin ilmas ei kehti kõikide inimeste kohta, sest inimesed on teatavasti erinevad.

Unised mõtted

Kõigepealt mainin ära, et ma olen täna alates kella kolmest üleval olnud (ja enne seda väga katkendlikult maganud), nii et ilmselt pole mu mõttetegevus ja sõnastamisoskus väga adekvaatne, aga samas: millal need üldse adekvaatsed on? Igatahes, proovin mina siin silmi lahti hoida ja kulistan umbes saja viiekümnendat tassi kohvi, kui korraga loen, et Hatari esineb Helsingis. Helsingis! See on ju põhimõtteliselt mu koduhoovis, tasub mul vaid üle lahe ujuda ja olengi kohal! Odota hetki, millal see siis toimub?

20. septembril.

21. septembril (ehk oma sünnipäeval, juhuu!) sõidan ma Berliini.

Miks, oh miks toimuvad kõik üritused alati samal ajal? Aastas on 365 päeva ja ikkagi peavad kõik asjad, mis mulle meeldivad, olema paari päeva sees. Kurat. Kusjuures ma isegi mõtlesin hetkeks, et mis see siis ära ei ole, lähen 20. sept. Helsingisse ja siis varahommikul tagasi ja otse lennukile ... kuni ma taipasin passi vaadata ja mulle meenus, et ma ei saa mitte 20, vaid 30 ja sellises vanuses on igasugustest üritustest taastumine veidi pikemaajalisem protsess, vähemalt minul. Ja mul on plaanis veel oma sünnipäeval Tarantino baaris pidutseda, nii et sellele eelnev õhtu võiks vähe rahulikum olla. Nii ei jää mul üle muud kui oodata, et Hatari näiteks Eestisse tuleks või vähemalt Riiga. Kaugemale ma minna ei viitsi, ma olen siiski vana naine.

Oeh, mu uni ei anna siiski järele, huvitav, kuidas suhtutaks sellesse, kui ma oma töölaua taha magama jääksin? Muide, põhjus, miks ma üldse kell kolm üles ärkasin ja lennujaama jalutasin, oli see, et Epp lendas Tšiili ja mitte niisama puhkusele, vaid elama. Jep, nii tavalised ja alahoidlikud õed mul ongi. Ja kuna ilmselt vähemalt aasta aega ma teda enam ei näe, siis oli tema saatmine ainuõige mõte. Praegu muidugi vaevlen ma tagajärgede käes ja mõtlen, miks, kuradi pärast, pidin ma endale õhtuks veel igasuguseid üritusi planeerima, aga noh mõistus pole enda teha ning erksa peaga tehtud plaanid tunduvad alati teostatavad. 

Ahjaa, ma lugesin vahepeal läbi selle introverdiraamatu (kuigi lõpus juba diagonaalselt, sest liiga eneseabiks läks kätte ära) ning lisaks veel ühe Rootsi krimka ning hakkasin mõtlema sellele, mida mainis ka Marca oma viimases blogipostituses: kui endale mingi sildi peale kleebid, siis hakkavad teised (ja ka ise) ennast sellisena nägema. Ma olen seda taktikat muidugi päris tihti teadlikult rakendanud, et enda puhul mingeid iseloomujooni rõhutada, aga introvertsusega on nimelt see lugu, et ma ei pea seda ekstra rõhutama, ma olen kõndiv õpikunäide ning igaüks, kes mind näeb ja tunneb, nõustub sellega. Kui siin on mõni, kes mind näinud on, võib nüüd tulla ja nõustuda. Ja seda peab ka silmas pidama, et introvertsus-ekstravertsus pole mustvalged diagnoosid, vaid pigem skaala, millele saab ennast siis asetada. Miks ma enne seda Rootsi krimkat mainisin (ausalt mitte sellepärast, et oma lugemisoskusega kiidelda), oli see, et selles mainiti samuti inimeste sildistamist, aga seda pigem (hobi)psühholoogide poolt ehk kui keegi on räigelt palju mingite psüühikahäirete ja -haiguste  kohtalugenud, siis hakkab ta neid häireid nägema kõigis. Enamik psüühikahäirete küsimustikke on ju ka sellised, milles saab vähemalt mõne väitega nõustuda. Vähemalt mina ise olen endal küll vähemalt sada ja üks haigust diagoosinud. Ja enamikul kui mitte kõigil ongi ju midagi, mis ei vasta päris keskmisele. Selles suhtes on kastistamine jällegi kehv.

Aga nüüd on mul aeg uueks kohvitassiks.

Natuke sisekaemust

Lugesin vahepeal läbi ka ühe introvertsusest pajatava raamatu ning veendusin, et ma olen ikka 100% introvert, sest kõik see, mida ma sealt lugesin, oli täpselt minu kohta. Et mulle ei meeldi tühi loba, suured seltskonnad, et mul tekib suhtlemispohmell, et ei suuda kohe suvaliste inimestega kontakti luua – need on probleemid, millega olen terve elu rinda pistma pidanud. Tegelikult ei pea ma neid juba paar aastat probleemideks, vaid lihtsalt oma omapäraks, aga siiski, ekstravertide poolt juhtud maailmas ei tunne minusugused introverdid ennast hästi. Raamat oli küll natuke liiga eneseabiõpikulik ja kirjeldas vahel introverte nagu mõnda loomaliiki, aga samastumiskohti oli palju: et introverte kas üritatakse või üritavad nad ise ennast ümber kasvatada, sest "see pole ju normaalne", et inimene tahab üksi olla. Tean omast kogemusest, et kui ma olen avaldanud soovi üksi olla või lihtsalt läinud ja üksi olnud, siis on arvatud, et ma olen vihane, kurb, pahane, solvunud vms. Sest lihtsalt üksi olemine ja mõtlemine on ju ennekuulmatu.

Kui ma sellest raamatust ja oma introverdistaatusest ühe sõbraga rääkisin, ütles ta, et pole ma mingi introvert, mulle lihtsalt ei meeldi rumalad inimesed ja inimesi, kes on minuga võrreldes rumalad, on palju. Ei oska nõustuda. Ma olen lihtsalt avastanud, et mulle ei meeldi need jututeemad, mida tihti seltskondades räägitakse, sest need on igavad ja sisutühjad. Ma ei viitsi rääkida tibijuttu riietest või meigist või kreemidest, ma ei suuda kuulata ega rääkida dieetidest, söömisest või kaalulangetamisest (kuidas on võimalik, et nii paljudele inimestele pakub teiste inimeste kaal ja söömine nii suurt huvi? Nii palju blogitakse sel teemal ja ma tahaks iga kord peaga vastu lauda lüüa, kui ma taas mingit kaalulangetuspostitust näen). Mind ei huvita olmeteemad, klatš jne jne jne. Või kellegi kollektiivne kirumine. Ühesõnaga: nagu ma ise just aru sain, et meeldi mulle mitte millestki rääkida. Ja ma ei ütleks ka, et inimesed, kes neil eelpoolnimetet teemadel räägivad, rumalad oleks – lihtsalt mõnele sobib kerge jutt ja mõnele ei sobi. Minule ei sobi. 

***

Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis üsna sisutühja postituse oma nädalavahetusest, aga kuna ma olen hetkel üsna eksistentsiaalsel lainel (elukohavahetused tekitavad minus selliseid tundeid), siis kuidagi ei saanud. 

Vestlusi jalgpalli ajal

Mul on kombeks erinevate suurte telesündmuste ajal õdede ja vennaga chat'is kommenteerida ja arvake, kas eile ka? Loomulikult. Kuna aga mäng oli kommenteerimiseks liiga masendav, siis muretsesime hoopis Neueri pärast. Siin on meie vestlus:

– Miks nad Neuerit seal väravas üldse hoiavad, mees võiks istuma minna rahulikult?

– Ega ta käibki ringi

– Ma oktoobris kutsungi ta hoopis jooma endaga ja mängu telkust vaatama.

– Neuer käis keskväljal jalutamas väidetavalt.

– Jalutab mööda staadionit, ma pakun. Naudib ilma. Jopet käis vahepeal toomas, külm võib tal olla.

– Arvata on. Õhtud jahedad, kui paigal istuda. 

– Ega ta saaks vahepeal mingit kuuma jooki minna tooma. Keegi ei saaks arugi. 

– Ta võiks minna kohviube tooma, ikka vahet poleks. 

– Eestis on veel hullem. Oktoober ju. 

– Vaene Neuer! Saab veel külma. 

– Rumm platsile kaasa. Purjus peaga oleks tal ka huvitavam.

– Keegi võiks talle tribüünilt jäkut visata, pole vaja krt kohvi v teega mässata.

– Ta võiks seal ennast mällarisse ka juua, isegi täis peaga poleks häda. Kivis võiks olla. 

– Mõtlesin eelkõige külmarohu aspekti.

– Siis endal chill vähemalt.

– Pigem küss selles, mida ta ei võiks teha.

– Raamatut saaks nt lugeda. Marquezi nt.

– Heh, mobla tal peaks ju olemas olema, võiks sealt midagi vaadata.

Nagu näha, olime me eestlaste suhtes väga positiivselt meelestatud. 

Deutschland, Deutschland über allen

Ilmselt pole täna Eestimaa peal inimest, kes Eesti koondises pettunud ei oleks. Isegi Sten, kes jalgpallist üldse ei huvitu, leidis, et on veidi piinlik olla eestlane. Mina aga ... kuna ma olen suur Saksa koondise Neueri fänn ja üleüldse armastan väga Saksa jalgpalli, siis oli mul enne mängu kerge dilemma: patriotism või jalgpall? Kumb võidab? Kas toetada eestlasi või oma igavest armastust? Õnneks lahendasid sakslased mu dilemma ruttu, sest terve mängu jooksul ei tekkinud mul ühtegi hetke, mil ma oleksin tahtnud olla Eesti poolt. Nautisin parem sakslaste ilusaid väravaid ja muretsesin, ega Neuer külma saa. Polnud teisel ju midagi teha oma väravas. Eestis toimuva mängu ajaks võtku heaga pudel Jägermeistrit ja mõni huvitav raamat kaasa.

Mis aga ei takista mul vihane olla. Eesti koondis ja üleüldse kogu jalgpall on kogu aeg olnud tohutult kehv ja mõned õnnestumised, mis olnud on, on toimunud juhuse läbi või ekstreemsetes ilmastikutingimustes (kui meenutada Eesti-Uruguay mängu lumetormis). Millegipärast aga meenutatakse alati neid paari üksikut võitu. Aeg oleks jalad alla võtta, noored treenima panna ja midagi ette võtta, sest ilmselge on, et praegune süsteem ei toimi. Üldse. Eesti liiga mängudel käib umbes kaks pealtvaatajat, nii et pole ka noortel tegelikult erilist motti jalgpalliga tegelema hakata. Minu ettepanek (ja ma eeldan, et jalgpallibossid seda kuulavad ja loevad ja võtavad kuulda) on selline, et tuleks palgata välismaalt treenereid ja mitte vaid koondisele, vaid ka klubidele, noortele ja igale poole. Uut verd on vaja, uut mõtteviisi ja mis kõige tähtsam, rohkem distsipliini ja treeningut. Ma ei usu, et sakslased loomult paremad mängijad on, küll aga on seal süsteem sada korda parem. 

Teine variant oleks koondise laialisaatmine, sest praegust pole küll Eestile vaja.

Kuumalaine...

... teadagi, kus. Minu jaoks muutuvad need laulusõnad kohe eriti aktuaalseks, sest just Stroomi randa ma varsti kolingi. Kusjuures naljakas, tavapärane reaktsioon, kui ma seda ütlen, on: "Aga seal on ju niipalju venelasi ehk ja narkomaane!" Ja ma kirjeldan selle peale kõike, mida ma oma praeguse maja ümber luksuslikus Kesklinnas näinud olen: rotte, hiiri, lasteaeda sisse tungivaid narkareid, armastuse kõrgemate vormidega tegelevaid eluheidikuid jne jne. Ma kahtlen, et mu tulevases elukohas nii seikluslik atmosfäär on. Küll aga väga mõnus, sest minu maja ja mere vahele jääb vaid paar puud ja ma saan hakata bikiinides otse oma kodust merre jooksma. Kui see pole õnn ja rõõm, siis mis on?

Loomulikult on kahju ära kolida. Sellist ühtehoidvat majarahvast ei leia ma ilmselt mitte kusagilt, aga elu läheb ainult edasi ja paigalseis pole mõeldav. Ma muidugi tahaksin loota, et ma nüüd lähima paari aasta jooksul ei koli, aga teades oma eelnevat kolimisstatistikat, siis ... jah, ma veksleid välja anda ei julge. 

Kuna möödunud nädalavahetust kattis kuumalaine (nagu mainit), siis veetsin ma selle taas mööda Tallinnat ringi kolades. Seekord viis mu tee mind – üllatus, üllatus – Lilleküla staadionile. Eesti mängis ju Põhja-Iirimaaga ja kuigi ma pole just Eesti koondise esifänn, siis kaasa elama oli vaja ikka minna. Staadionil on ju õhkkond hoopis teine, emotsioonid mitu korda tugevamad ja jalgpall sada korda huvitavam. Sten kurtis, et talle ei meeldi statal käia, sest keegi ei kommenteeri, mis platsil toimub, aga mulle just meeldib, et saan rahus (või siis mitte nii rahus) ise süveneda ja vaadata. Teise poolaja veetsin ma küll lehviku taha peitudes, sest ma üldse ei tahtnud näha, kuidas Põhja-Iirimaa meid põrmustab ... noh, me kõik teame, kuidas mäng lõppes. Mitte, et see kellelegi šokina oleks tulnud. Ma ei taha teada, millise skooriga lõppeb homne mäng Saksamaaga, aga eks tuleb ka see kuidagi üle elada. 

Ühesõnaga, oli väga emotsionaalne nädalavahetus. Lõppu pilt ka minust, kes ma oma vennalt särgi laenasin ja seetõttu välja nägin, justkui oleksin püksata mängule läinud. Miks mitte.

Patarei

Suve algus on ideaalne aeg kõiksuguste põnevate kohtade avastamiseks ja kuna ma olen selline urbaniseerunud hing, siis avastan ma oma retkedel – üllatus, üllatus – Tallinnat. Minul ja ühel mu sõbral on kuidagi orgaaniliselt kujunenud välja hobi teineteisele oma uitamiskohtadest pilte saata ja teate, hästi vahva on. Ma ei hakka neid pilte siia jagama, vaid keskendun hoopis oma pühapäevasele rännakule Patarei vanglasse, kus on avatud uus näitus "Kommunism on vangla".

Ma arvan, et see ei tule kellelegi üllatusena, et mul on üsna kummaline maitse, nii et kui keegi annab mulle valida, kas veeta mõnus pühapäev kusagil looduses või minna lagunenud vanglasse, valin ma viimase. Eriti veel, kui lagunenud vanglas saab tutvuda ajalooga. Uus näitus keskendub, nagu nimestki aru saada, kommunismikuritegudele ja Patarei vanglale Nõukogude okupatsiooni ajal. Näitus on valminud mitme riigi koostöös, nii et see ei piirne vaid Eestis toimunud õudustega, vaid näitab, et we were not alone. Avatud on üsna väike, aga küllaltki ülevaatlik osa Patareist: üksikkongid, kartserid, mahalaskmisruum, pildistamisruum, pesuruum jne jne. Mis mulle väga meeldis, oli see, et installatsioonid ja hiljem lisatud eksponaadid ei varjutanud Patareid ennast, mis oleks ka tühjana üsna huvitav – oli leitud hea tasakaal. Mul vedas veel nii palju, et sain osa giidiga ekskursioonist, aga et igal pool on üleval tekstid, siis arusaamatuks ei peaks midagi jääma. 

Aga ega ma suuda kõike kogetut sõnadega edasi anda, nii et minge ise vaatama.

Soovitan soojalt. Eriti mõnus on ühendada Patarei külastus rannaretkega (nagu mina tegin): alustada Kalasadamast ja lõpetada nt Noblessneris. See on ka, muide, minu lemmikretk Tallinnas.