17 juuni 2019

Natuke sisekaemust

Lugesin vahepeal läbi ka ühe introvertsusest pajatava raamatu ning veendusin, et ma olen ikka 100% introvert, sest kõik see, mida ma sealt lugesin, oli täpselt minu kohta. Et mulle ei meeldi tühi loba, suured seltskonnad, et mul tekib suhtlemispohmell, et ei suuda kohe suvaliste inimestega kontakti luua – need on probleemid, millega olen terve elu rinda pistma pidanud. Tegelikult ei pea ma neid juba paar aastat probleemideks, vaid lihtsalt oma omapäraks, aga siiski, ekstravertide poolt juhtud maailmas ei tunne minusugused introverdid ennast hästi. Raamat oli küll natuke liiga eneseabiõpikulik ja kirjeldas vahel introverte nagu mõnda loomaliiki, aga samastumiskohti oli palju: et introverte kas üritatakse või üritavad nad ise ennast ümber kasvatada, sest "see pole ju normaalne", et inimene tahab üksi olla. Tean omast kogemusest, et kui ma olen avaldanud soovi üksi olla või lihtsalt läinud ja üksi olnud, siis on arvatud, et ma olen vihane, kurb, pahane, solvunud vms. Sest lihtsalt üksi olemine ja mõtlemine on ju ennekuulmatu.

Kui ma sellest raamatust ja oma introverdistaatusest ühe sõbraga rääkisin, ütles ta, et pole ma mingi introvert, mulle lihtsalt ei meeldi rumalad inimesed ja inimesi, kes on minuga võrreldes rumalad, on palju. Ei oska nõustuda. Ma olen lihtsalt avastanud, et mulle ei meeldi need jututeemad, mida tihti seltskondades räägitakse, sest need on igavad ja sisutühjad. Ma ei viitsi rääkida tibijuttu riietest või meigist või kreemidest, ma ei suuda kuulata ega rääkida dieetidest, söömisest või kaalulangetamisest (kuidas on võimalik, et nii paljudele inimestele pakub teiste inimeste kaal ja söömine nii suurt huvi? Nii palju blogitakse sel teemal ja ma tahaks iga kord peaga vastu lauda lüüa, kui ma taas mingit kaalulangetuspostitust näen). Mind ei huvita olmeteemad, klatš jne jne jne. Või kellegi kollektiivne kirumine. Ühesõnaga: nagu ma ise just aru sain, et meeldi mulle mitte millestki rääkida. Ja ma ei ütleks ka, et inimesed, kes neil eelpoolnimetet teemadel räägivad, rumalad oleks – lihtsalt mõnele sobib kerge jutt ja mõnele ei sobi. Minule ei sobi. 

***

Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis üsna sisutühja postituse oma nädalavahetusest, aga kuna ma olen hetkel üsna eksistentsiaalsel lainel (elukohavahetused tekitavad minus selliseid tundeid), siis kuidagi ei saanud. 

Kommentaare ei ole: