25 juuni 2019

Ole positiivne!

Kui ma saaksin sendi iga korra eest, mil mulle on öeldud "ole rõõmsam/positiivsem/seltskondlikum", oleksin ma juba väga rikas.

Ma mäletan jube hästi, kui üle kümne aasta tagasi Berliinis käisin ja siis meie seltskonnas olnud sakslased järgimööda mulle ütlema tulid: "Ihsääänd, sa oled tegelikult ju jumala lahe ja sõbralik, ma arvasin alguses, et sa oled räigelt ülbe!" – "Miks?" – "No sa ei naerata ju üldse!" Rääkisin sellest eestlastele, kes minuga Saksas kaasas olid, ning nad ütlesid, et neil on olnud suhteliselt sarnaseid vestlusi, sest sakslased olid veendunud, et me kõik, eestlased, kes neile külla tulnud olid, on rahulolematud, pahased, vihased, häiritud. Tegelikult olime me isegi rõõmsamad kui tavaolekus, sest olime siiski reisil ja alaealisena reisil olemine tähendab ainult üht: lõppematut pidutsemist. Aga me ei naeratanud, vähemalt mitte kogu aeg ja kuna sakslaste jaoks oli ainus indikaator heast tujust naeratus, siis ei mõistnud nad meid. Ja mina ei mõistnud neid, sest olgu, kliendi-klienditeenindaja suhtluses võib naeratamine ja ülim sõbralikkus küll tore olla, aga kui oli vaja tõsisemaid probleeme lahendada (olid mingid logistilised jamad), põrkusin ma viisakusmüüri vastu. Naeratades öeldi mulle, et kõik saab korda, kõigega tegeletakse ja  ... ei tegeletud, sest see oleks tähendanud ju negatiivseid emotsioone, kellegi kiirustamist jne jne. Või kui ma Berliinis ära eksisin ning samas ka oma telefoni ära kaotasin – mu Saksa perekond ei öelnud mulle sõnakestki, võttis mu naeratades vastu, kui öösel koju saabusin, aga õpetajatele öeldi küll, et kuulde, talitsege seda hullu, nii pole kombekas. Minule mitte sõnakestki.

Ma olen see, kes bussis tõsise näoga aknast välja vaatab, lennukis ohkab, kui karjuvaid tittesid näeb, poejärjekorras vaikib ning linnatänaval kiirustades kõikidest mööda läheb. Ma ei alusta võõrastega vestlust, kui see just hädavajalik pole, ma ei naerata liftis inimestele ja mulle meeldib suurtes seltskondades vaikida. Samas ei pea ma ennast ebasõbralikuks inimeseks, vaid lihtsalt inimeseks, kes ei pea vajalikuks kulutada aega pealiskaudsele suhtlusele. Ma ei küsi isegi tuttavatelt, kuidas neil läheb, kui see mind absoluutselt ei huvita. Aga kas ma pean seda kõike tegema? Kas ma pean võhivõõrastega vestlusi pidama, mis mul viie minutiga ununevad? Kas ma pean looma sidemeid mänguväljakutel, poodides, bussipeatustes? ja kõige tähtsam, miks? Kas tõesti on olulisem see, mida ma välja näitan, kui see, mida ma mõtlen ja tunnen? 

Ma tean piisavalt inimesi, kes kaunishingedena naeratades teisi mõttes maapõhja neavad ja kes nina ees on rõõmsaimad ja toredaimad kaaslased, kuid hiljem oma "sõpru" taga kiruvad. Või kes lihtsalt on esmapilgul hästi head, lahked ja südamlikud, aga tegelikult väljendub nende headus selles, et negatiivsete asjadega nad lihtsalt ei tegele. See pole ju positiivne! Inspireeriv! Heale ja ilusale siin ilmas peab keskenduma! Ma tahaksin alati (kellegi) pea vastu lauda lüüa, kui ma sellist iba kuulen ja näen, sest pealiskaudsus on mu meelest üks hullemaid patte siin ilmas. Ja selline naeratav ning negatiivsusest hoiduv kultuur toodab minu arvates pealiskaudsust aina juurde. 

Ma ei hakka siia juurde lisama lauset "loomulikult ei pea ma silmas loomult toredaid ja postiivseid inimesi" või muud seosusetut jama, sest ma eeldan, et siia satuvad lugema mõistusega inimesed, kes saavad aru, et ükski väide siin ilmas ei kehti kõikide inimeste kohta, sest inimesed on teatavasti erinevad.

10 kommentaari:

Agnes ütles ...

Ma eeldan, et sa siiski ei puhise ja ei turtsu, kui keegi bussis su kõrvale istuda tahab või kõnniteel sinust möödub või poejärjekorras su ees on. No saad aru küll. Küsimus on läbikumavas ebaviisakuses ja selle demonstreerimises mitte omaette hoidmises. Käisin mina ükspäev poes, riietuskabiinide juures olnud tütarlaps puhises ja pööritas mu pihta silmi, kui ma ootasin, et ta riietuskabiini sinna kuhjatud riietest tühjaks korjaks. Mina pole süüdi, et sa seal töötad, miks siis on vaja minu peale puhiseda.

Ka ei saa ma tegelikult aru lennukis nutvate laste kurja pilguga vaatamisest. Ma saan aru, kui mõnd eriti kehvasti käituvat last kurjalt vaadata ja vanematele märkus teha. Olles teinud nii mõnegi ülipika lennu ei saa mina aru, kus on kõik need kisavad lapsed lennukites. Jah, imikud on nutnud, aga natukene ainult, ellu jäin. Üks väike Hiina päritolu poiss mängis ja pillas oma mänguauto aina minu jalgade juurde, andsin talle selle naeratades tagasi ja kõik olid rõõmsad. Ja ma ei saanud neist isegi aru, sest inglise keelt nad ei rääkinud. Ma ei ole välismaal elanud, aga siiski üritan ma olla rõõmus ja naeratav, sest reisidel olen tajunud, kui palju mõnusamaks see tuju teeb, teenindajate ja niisama tänaval inimestega kokku puutudes. Tänan ülekäiguraja ees peatuvat autojuhti käeviipe ja naeratusega jne. Ja ma pole mingi ekstravert, kohe ikka täitsa introvert. Maailm on lihtsalt palju ilusam paik, kui inimesed on sõbralikud mitte ei salva pilguga. Aga see ei ole ju kohustus :) Igaühe valik, kuidas ta ümbritsevaga suhtleb.

Madli ütles ...

Ma mõtlesin, kas ma kirjutan postitusse ka, aga leidsin, et see pole vajalik – ilmselt siiski on: ma ei turtsu kunagi järjekordades, ei ohka demonstratiivselt, ei pöörita kellegi peale silmi ega vahi vihaselt. Loomulikult juhatan ma teed, kui keegi mulle linnas juurde astub ja küsib, aitan inimesi, kui neil abi vaja on, pakun istet, luban mööda ja isegi ei sõima lapsi, kui need mulle otsa jooksevad (seda juhtub tihti). Ma lihtsalt ei alusta ise sisutuid vestlusi ega naerata igale vastutulijale või ei hõiska iga päev, milline tore ja positiivne maailm mu ümber laiub. Ja poodides tervitan ma alati müüjaid, tänan ja palun ja vabandan, kui vaja – viisakus pole minust mööda läinud :) Aga viisakas saab olla (st mina saan olla) ka ilma kõrvuni naeratuseta.

Agnes ütles ...

Ma olengi kindel, et sina ei turtsu, aga nii palju on neid, kes turtsuvad ja demonstratiivselt ohivad ja just see on see osa ühiskonnast, mis selle negatiivse kuvandi loob. Ja see turtsuja ja puhiseja on enamasti vanemaealine naisterahvas. Nooremad on ikka pigem sõbralikud ja viisakad - kas naeratusega või ilma. Mina naeratan, aga mul ongi kombeks sageli laialt naeratada, ka ilma põhjuseta. :)

Kaie ütles ...

Inglaste jaoks olen mina arvatavasti veidi tôsine ja ebaviisakas, sest vahest ei tule mulle meelde öelda et “Could you please be so kind and bring me this book” vaid ütlen hoopis “bring me this book” ja siis kiirelt lisan “please” aga Eestis tunnen end nüüd täiesti vôôrkehana kuna naeratan kui vôôraga pilgud kohtuvad vôi kui teenendajat kônetan. Kas see muudab mind pealiskaudseks? Ma ei usu.
Sa oled minust tunduvalt noorem aga ma kuskil natuke üle neljakümnesena märkasin et olen rôômutu vana mutt kes otsib pôhjusi teistes - miks mingid asjad ei ole nii nagu tahan. Vaatasin pilte minust ja mingi “vingu-mutt” vaatas vastu. Siis otsustasin teadlikult et naeratan rohkem isegi kui alati pôhjust ei ole ja see muutis mind ka sisemiselt.
Mulle käisid ka teised inimesed närvidele, eriti need kellel tundus tunduvalt lôbusam elu olevat ja naersid kogu aga siis sain aru et see on minu probleem mitte nende.
Olen küll vahel ka ebaviisakas kui ei viitsi tüütute inimestega tegeleda (eriti igasugu müügi inimestega) ja igasuguste rumalate inimestele ja rassistidele ei viitsi ka oma aega vôi naeratust kulutada.
Minu moto on ela ise ja lase teistel elada. Igaüks olgu selline nagu tahab ja kui mulle ei meeldi, kehitan ôlgu ja jalutan minema.
Kui halvale keskendumine kuidagi mind vôi maailma paremaks muudaks siis vôib olla oleks tôsisem 😊

Britt ütles ...

Tead, ma oleks mingid aastad tagasi ilmselt kahe käega alla kirjutanud. :) Täna ei kirjuta, sest nii paljud nendest asjadest tunduvad mulle igapäevased, armsad, omased. Kõik see poejärjekorras jutustamine, mänguväljakutel sidemete loomine. Ühekordsed tutvused ja vestlused, mis ei jõuagi sügavaks minna, aga annavad ikkagi mu argipäeva nii palju juurde.

Ma olen neid asju õppinud armastama alles nüüd viimase paari aasta jooksul. Varem need pigem ahistasid mind. Ma ei tahtnud järjekorras enda ees oleva naisega vestelda, ei saanud aru, miks tänaval jäid vanapaarikesed seisma mulle ütlemaks, et mu lapsed on armsad, ei viitsinud pangatelleriga jutustada muust kui põhjusest miks pangas olin. Ma tahtsin konkreetsust ja ma tahtsin oma asjad/käimised lihtsalt ära ajada.

Ja siis ma ei teagi mis sai. Kuidagi vaikselt ja salaja puges siinne ühiskond naha alla ja ühel hetkel avastasin, et olen ise see, kes järjekorras juttu alustab või tänaval mööduvale tütarlapsele ütleb, et tal on nii ilus kleit.

Eks need sõnavahetused on jah tihtipeale pigem pealiskaudsed, aga need on nii helged. Ja helgust on mu meelest rohkem vaja.

Omaettehoidmine ja soov seda teha on ka igati ok. Kõikide privaatsusvajadus on erinev. Halbu päevi on ka kõikidel. A ma ikkagi ei arva, et seda energiat peaks tingimata levitama. No stiilis, et demonstratiivselt mühatada, olla lihtsalt ebaviisakas. Ilmselgelt pole see sulle, lihtsalt üldine märkus.

Positiivse/negatiivsega ka nõnda, et mina usun küll, et tuleks keskenduda positiivsele. Ära nüüd pead vastu seina täitsa lapikuks tao. :D Aga ma ei pea siinkohal kindlasti mitte silmas seda, et negatiivset peaks ignoreerima. Kindlasti mitte. Pigem tuleks lihtsalt ka igale negatiivsele asjale läheneda nõnda, et kõigepealt kõik oma emotsioonid ära tunda, läbi elada ja siis selle asemel, et nendesse uppuda, üritada leida lahendusi ja proovida näha mingit laiemat pilti.

Igas negatiivses muidugi polegi seda positiivset terakest, aga enamasti siiski on ja ma olen igati selle poolt, et kinni haarata sellest ja edasi minna, mitte jääda hulpima kõige muu keskele ja päevi (või nädalaid) halva tujuga olla. No see on muidugi tõsieluline näide. Mul oli kunagi tuttav, kellel oli absoluutselt kogu aeg halb tuju. Ja enamasti ulatus halva tuju põhjus mitme nädala taha. No umbes, et ostis jalanõud ja kaks päeva hiljem läksid need allahindlusele või ta pani selga õhukese kleidi ja päevapeale läks külmaks ja hakkas sadama. Muidugi igaühe taluvuslävi on erinev, aga mulle tundub, et sellised asjad võiks ehk päevaga ära põdeda, mitte kaks nädalat hiljem ka veel tööl klientidele silmi pööritada, sest säärane intsident oli.

See muidugi läheb (minu jaoks vähemalt) ka radikaalse näite alla, sest enamik inimesi vist õnneks nii tugevalt ikka ei reageeri. :D

Mul läks nüüd lappama nagu ikka. Ma tegelikult tahtsin jõuda selleni, et kuna ma nüüd olen nende minivestluste ja tutvustega nii harjunud, siis mu jaoks ongi Eestis käies nii võõras, et seda pole või on minimaalselt. Tekib kuidagi isoleeritud tunne, ma ei oskagi seletada. Samas saan muidugi aru, et asi on minus. Ma ootan teistelt midagi, mis pole neile ega nende ühiskonnale omane. Lihtsalt harjumused noh... :)

Ja lennukis nutvaid imikuid nähes silm ei pilgu ka. Karjuvate viie-kuuestega juba nõks teine asi, nemad üldiselt võiks suuta end juba kontrollida. Või nende vanemad. Imikutel sellega veidi keerulisem. Mul hakkavad silmad tõmblema pigem juba enne pardaleminekut, kui silman mingeid härrasid, kellel juba mitu õllet hinge all ja häälepaelad vali. Sellistel on tihtipeale ekslik ettekujutus, et nad on kõige vaimukamad ja üleüldiselt kõigekõigemad ja seda on VAJA jagada võimalikult valjult. Selle peale ma ei suuda parimalgi juhul viisakat nägu ette manada. :D

Madli ütles ...

Sellega, et negatiivsust ei pea jagama, olen ma 100% nõus. Ma enda arvates ei käigi ringi nagu vihane vanaeit, ma lihtsalt ... ei naerata kogu aeg ja ei jaga positiivust. Selline ma lihtsalt olen. Eestis tunnen ma ennast koduselt oma "tusatujuga", välismaal arvatakse, et olen vihane. Ja see ei tähenda, et oleksin maailmaga vaenujalal või käiksin lapsi jalutuskepiga peksmas, nagu mainisin, siis olen ma väga rahulik ja sõbralik. Lihtsalt mind häirib see pidev nõudmine: ole rõõmus, näe kõiges head, ole positiivne. Las ma olla tõsine, kui tahan. Ja las teised olla rõõmsad, kui tahavad.

Imikute vastu pole mul midagi, mind häirivadki u 5+ vanuses tatid, keda nende vanemad ei keela.

Madli ütles ...

Aa ja pidevalt halvas tujus pole ma ka :) Mind üleüldse ei häiri mingid pisiasjad. Mu probleem (see kõlab veidi liiga tugevalt, aga ma ei leia paremat sõna) on see, et minu tavaline olek tähendab paljude jaoks ülbust, kuigi enda arvates olen ma sõbralik.

Britt ütles ...

No mul on isiklikult väga raske ette kujutada, kuidas sind ülbeks saaks pidada. :)

Ja ega ma ka ei pea ülbeks ega ebaviisakaks seda, kui inimesed hoiavadki omaette või ei hakka omaalgatuslikult kõikidele naeratama. Mu jaoks on ehk ülbus (kuigi see vist ka natuke suur sõna) pigem selline demonstratiivsus. Just see eelkirjeldatud silmade pööritamine, ohkimine, mühatamine, viisaka tere peale (teenindusasutustes) vihaselt põrnitsemine jms. Kui tegu pole mitte vaoshoituse ja privaatsusvajadusega vaid lihtsalt kange sooviga oma antipaatiat võimalikult palju rõhutada.

notsu ütles ...

Madli, ingliskeeles ütlevad nad selle kohta "resting bitch face".

Aga see, mida Britt kirjeldab, tuleb mulle tuttav ette, kuigi ma elasin välismaal kõige pikemalt ainult pool aastat. Algul oli kultuurišokk "miks minuga kogu aeg rääkida üritatakse". Pärast tagasi tulles oli kultuurišokk "miks keegi mulle liftis tere ei ütle, kas ma haisen?"

Need väljendid, mida Kaie kirjeldas, lähevad tglt laiemas mõttes keeleoskuse alla - pragmaatika kategooriasse, sest isegi kui me oma keele laused semantiliselt korrektselt ära tõlgime, ei pruugi nad pragmaatiliselt teises keeles samu asju tähendada. Kui vastata küsimusele "kuidas sul läheb?" sõnaga "normaalselt", siis eri keeltes tähistaks selle vaste ikkagi eri meeleolusid.

Ja ilmselt on kehakeelega sama lugu.

See, et Madli toob näiteks sakslasi, on selles mõttes huvitav, et ma olen lugenud ameeriklaste kirjeldust sellest, kuidas sakslased üldse smalltalki ei tee ja on konkreetsed, nii et võivad ameeriklasele järsult mõjuda. Ju on sakslased siis tegelikult kuskil skaala keskel.

vt ka tugeva ja nõrga kontekstiga kultuuridest:
https://www.eki.ee/teemad/kultuur/kontekst/sisse.html

(high/low context cultures).

Madli ütles ...

Ma ise arvasin ka, et sakslased on sellised konkreetsed inimesed, kes tühja juttu ei salli, aga näe, polnudki. Eks see ilmselt oleneb, kus Saksamaal sakslastega suhelda, Berliin on nii multikulti, et seal võib kõike ette tulla.

Aga eks taandugi ju kõik kultuurilistele erinevustele. Mulle meeldib väga Very Finnish Problems'i FB leht, kus kirjeldatakse soomlasi – tunnen ennast nii mõneski punktis ära. Aa ja kui ma saaksin sendi iga korra eest, mil mulle on öeldud "Ma arvasin alguses, et oled ülbe / Ma kartsin sind alguses ...", oleks ma ka väga rikas :)