04 juuni 2019

Patarei

Suve algus on ideaalne aeg kõiksuguste põnevate kohtade avastamiseks ja kuna ma olen selline urbaniseerunud hing, siis avastan ma oma retkedel – üllatus, üllatus – Tallinnat. Minul ja ühel mu sõbral on kuidagi orgaaniliselt kujunenud välja hobi teineteisele oma uitamiskohtadest pilte saata ja teate, hästi vahva on. Ma ei hakka neid pilte siia jagama, vaid keskendun hoopis oma pühapäevasele rännakule Patarei vanglasse, kus on avatud uus näitus "Kommunism on vangla".

Ma arvan, et see ei tule kellelegi üllatusena, et mul on üsna kummaline maitse, nii et kui keegi annab mulle valida, kas veeta mõnus pühapäev kusagil looduses või minna lagunenud vanglasse, valin ma viimase. Eriti veel, kui lagunenud vanglas saab tutvuda ajalooga. Uus näitus keskendub, nagu nimestki aru saada, kommunismikuritegudele ja Patarei vanglale Nõukogude okupatsiooni ajal. Näitus on valminud mitme riigi koostöös, nii et see ei piirne vaid Eestis toimunud õudustega, vaid näitab, et we were not alone. Avatud on üsna väike, aga küllaltki ülevaatlik osa Patareist: üksikkongid, kartserid, mahalaskmisruum, pildistamisruum, pesuruum jne jne. Mis mulle väga meeldis, oli see, et installatsioonid ja hiljem lisatud eksponaadid ei varjutanud Patareid ennast, mis oleks ka tühjana üsna huvitav – oli leitud hea tasakaal. Mul vedas veel nii palju, et sain osa giidiga ekskursioonist, aga et igal pool on üleval tekstid, siis arusaamatuks ei peaks midagi jääma. 

Aga ega ma suuda kõike kogetut sõnadega edasi anda, nii et minge ise vaatama.


Soovitan soojalt. Eriti mõnus on ühendada Patarei külastus rannaretkega (nagu mina tegin): alustada Kalasadamast ja lõpetada nt Noblessneris. See on ka, muide, minu lemmikretk Tallinnas.

4 kommentaari:

notsu ütles ...

Kas liiga masendav ei olnud? Ma alati kardan sellistesse kohtadesse minna, et siis pärast ei saa seda enam oma peast välja.

Amaalie ütles ...

Vahendid, sh vanglad ja laagrid, olid muidugi kohutavad ja seda demonstreerida on lihtsam, aga eesmärk oli veelgi õudsem - hävitada enne okupatsiooni eksisteerinud ühiskond ja selle parimad esindajad/kandjad. Teadvustada, milline ühiskond hävitati ja milline kahju tekitati rahva genofondile, see on raske ülesanne. Eestlased kaotasid kõige paremad, julgemad ja ennastsalgavamad endi hulgast. Viimase võimalusena põgenesid lõpuks naised ja emad oma meeste või poegade juurde metsa ning osa neist hukkus punkrilahingutes. ja palju mt. Selle okupatsiooni poolt tekitatud kahju on suisa mõõtmatu.

Madli ütles ...

Ma masendavuse kohta ei oska öelda, sest ma olen ise üsna paksu nahaga selliste kohtade suhtes, aga mõjuv oli see kindlasti. Minu jaoks oli kõige vapustavam ekspositsioon näiteks ühe juudist kunstniku maalitud portreed oma kaaskannatajatest sunnitöölaagris. Kambrid, mahalaskmisruum ja muud kohad jäid anonüümsemaks. Samas aga üks mu sõbranna ütles, et temal hakkas halb, kui ta Patareis käis, nii et eks erinevatele inimestele mõjuvad erinevad asjad.

Ma ise mõtlen hoopis, et tahaksin tagasi minna seda vaatama, sest kuigi giidiga oli väga huvitav, siis üksinda on rohkem aega süvenemiseks.

notsu ütles ...

Amaalie, mul on see häda, et ma kujutan seda niigi liiga elavalt ette. Detailselt.