19 juuni 2019

Unised mõtted

Kõigepealt mainin ära, et ma olen täna alates kella kolmest üleval olnud (ja enne seda väga katkendlikult maganud), nii et ilmselt pole mu mõttetegevus ja sõnastamisoskus väga adekvaatne, aga samas: millal need üldse adekvaatsed on? Igatahes, proovin mina siin silmi lahti hoida ja kulistan umbes saja viiekümnendat tassi kohvi, kui korraga loen, et Hatari esineb Helsingis. Helsingis! See on ju põhimõtteliselt mu koduhoovis, tasub mul vaid üle lahe ujuda ja olengi kohal! Odota hetki, millal see siis toimub?

20. septembril.

21. septembril (ehk oma sünnipäeval, juhuu!) sõidan ma Berliini.

Miks, oh miks toimuvad kõik üritused alati samal ajal? Aastas on 365 päeva ja ikkagi peavad kõik asjad, mis mulle meeldivad, olema paari päeva sees. Kurat. Kusjuures ma isegi mõtlesin hetkeks, et mis see siis ära ei ole, lähen 20. sept. Helsingisse ja siis varahommikul tagasi ja otse lennukile ... kuni ma taipasin passi vaadata ja mulle meenus, et ma ei saa mitte 20, vaid 30 ja sellises vanuses on igasugustest üritustest taastumine veidi pikemaajalisem protsess, vähemalt minul. Ja mul on plaanis veel oma sünnipäeval Tarantino baaris pidutseda, nii et sellele eelnev õhtu võiks vähe rahulikum olla. Nii ei jää mul üle muud kui oodata, et Hatari näiteks Eestisse tuleks või vähemalt Riiga. Kaugemale ma minna ei viitsi, ma olen siiski vana naine.

Oeh, mu uni ei anna siiski järele, huvitav, kuidas suhtutaks sellesse, kui ma oma töölaua taha magama jääksin? Muide, põhjus, miks ma üldse kell kolm üles ärkasin ja lennujaama jalutasin, oli see, et Epp lendas Tšiili ja mitte niisama puhkusele, vaid elama. Jep, nii tavalised ja alahoidlikud õed mul ongi. Ja kuna ilmselt vähemalt aasta aega ma teda enam ei näe, siis oli tema saatmine ainuõige mõte. Praegu muidugi vaevlen ma tagajärgede käes ja mõtlen, miks, kuradi pärast, pidin ma endale õhtuks veel igasuguseid üritusi planeerima, aga noh mõistus pole enda teha ning erksa peaga tehtud plaanid tunduvad alati teostatavad. 

Ahjaa, ma lugesin vahepeal läbi selle introverdiraamatu (kuigi lõpus juba diagonaalselt, sest liiga eneseabiks läks kätte ära) ning lisaks veel ühe Rootsi krimka ning hakkasin mõtlema sellele, mida mainis ka Marca oma viimases blogipostituses: kui endale mingi sildi peale kleebid, siis hakkavad teised (ja ka ise) ennast sellisena nägema. Ma olen seda taktikat muidugi päris tihti teadlikult rakendanud, et enda puhul mingeid iseloomujooni rõhutada, aga introvertsusega on nimelt see lugu, et ma ei pea seda ekstra rõhutama, ma olen kõndiv õpikunäide ning igaüks, kes mind näeb ja tunneb, nõustub sellega. Kui siin on mõni, kes mind näinud on, võib nüüd tulla ja nõustuda. Ja seda peab ka silmas pidama, et introvertsus-ekstravertsus pole mustvalged diagnoosid, vaid pigem skaala, millele saab ennast siis asetada. Miks ma enne seda Rootsi krimkat mainisin (ausalt mitte sellepärast, et oma lugemisoskusega kiidelda), oli see, et selles mainiti samuti inimeste sildistamist, aga seda pigem (hobi)psühholoogide poolt ehk kui keegi on räigelt palju mingite psüühikahäirete ja -haiguste  kohtalugenud, siis hakkab ta neid häireid nägema kõigis. Enamik psüühikahäirete küsimustikke on ju ka sellised, milles saab vähemalt mõne väitega nõustuda. Vähemalt mina ise olen endal küll vähemalt sada ja üks haigust diagoosinud. Ja enamikul kui mitte kõigil ongi ju midagi, mis ei vasta päris keskmisele. Selles suhtes on kastistamine jällegi kehv.

Aga nüüd on mul aeg uueks kohvitassiks.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

21. sept on Hatari Narvas. https://www.facebook.com/events/915896155438600/ :D