Ma võin kihla vedada, et mul on sama nimega postitusi siin blogis rohkem kui üks, aga kuna a) mul on ükskõik ja b) mul on puhkus, siis on pealkiri igati õigustatud. Ega ma tegelikult polekski siia kirjutama tulnud, aga kui ma nägin, et Viljar, keda ma mõni aeg tagasi hea ja kurjaga blogima sundisin, nii palju ja nii ilusasti kirjutab, hakkas ka minu süüme tööle. Ei ole nii, et teisi sunnin ja ise looderdan! Aga kuna mul on siiski puhkus, siis ei hakka ma ennast ja teisi filosoofiliste traktaatidega tüütama, vaid panen lühidalt kirja, mis tehtud, mis teoksil.
- Kolimine. Mul õnnestus kaks kolimist (töö ja kodu) mahutada nelja päeva sisse, nii et nüüdseks on mul kolimistest nii siiber kui üldse võimalik. Aga tehtud sai! Nüüd elan oma kodus ja naudin, et ei pea kellelegi üüri maksma ning võin kõik seinad Tarantino postreid täis naelutada. Seda viimast ma pole küll veel teinud, aga andkem aega atra seada. Samuti pole ma veel ellu viinud kõiki neid remondi- ja sisustusplaane, mis mul olid, aga ma kardan, et enamik neist jääbki teostamata, sest mind lihtsalt üldse ei huvita. Ei huvita sisustamine, kokkusobivad värvid, muu tilulilu ... kui asi on funktsionaalne ja töötab, siis mulle sobib. Nii et ei, ennetades kõike, mingeid Aasta Kodu sisustuspostitusi ei ole ega tule. Ainus suurem sisustusmuutus, mille tegin, oli raamaturiiuli ostmine, sest seda teen ma põhimõtteliselt iga kord, kui kuhugi kolin.
- Ma vaatasin vahepeal kaht ülihead filmi ja kuigi need ei sobi isegi ühte lausesse kokku, siis siin need on: "Valu ja hiilgus" ning "The Lobster". Esimene oli midagi mu lõunamaisele hingele, teine ajas aga pea nii sassi, et siiani harutan lahti. Aga soovitan mõlemat! Nüüd ootan, et viitsiksin riided selga panna ja kinno minna, et "Eile veel" ja ära vaadata, aga ma ei ole kindel, et see enne puhkuse lõppu juhtub. Riiete selgapanekut pean ma silmas siis.
- Järgmise aasta Rammsteini kontsert on täpselt päev enne mu nimepäeva ja kui ma usuksin märke (mida ma ei tee), siis leiaksin ma, et see tähendab midagi ja ma pean raudselt minema, aga ... ma pole ikka veel piletit ostnud. Mis mul viga on? Tegelikult ärge muretsege, ma ostan, aga mul on praegu mingi madalseis kontsertidega, sest ma näiteks mõtlen päris tõsiselt, et ma vist jätan oma Metallica pileti kasutamata. MA TEAN. Aga üldse pole tuju inimesi näha.
- Rääkides rahvamassidest, siis ma käisin laupäeval laulupeol ja sain oma selleaastase inimestedoosi kätte. Õnneks ei pidanud ma istuma rahvasummas, vaid sain kutse A-sektorisse, aga sinna pääsemine oli ka omaette teema. Mitte, et ma kurdaks! Ma olin arvestanud sellega, et ma pole ainus pealtvaataja, aga ma ei saa midagi teha, et sellised trügimised ärritavad mind ega lase rõõmule endale keskenduda. Lisaks võtsin ma kaasa Ernsti, kelle arvamus inimestest on sama, mis minul. Õnneks olime me laulukaare ees ja nägime kenasti kõiki koore (ja palju muud), nii et saime mõnusalt ja küllaltki trügimisvabalt laulupidu nautida. Mulle meeldiks nüüd kirjutada, et Ernst nautis pidu ja tundis endas patriotismi tärkamas, aga siis ma valetaksin. Talle meeldis rongkäik (kõndisime selle alates Viru keskusest kaasa), talle meeldis president ja see, et palju inimesi oli naljakates riietes, aga kui me ära läksime, ütles ta mulle: "Teeme järgmine kord sellise peo, kus pole igav ja kus saab magada. Kus kõigepealt vaatame Timmut ja siis tantsime." See oli vist tema poolt viisakas katse vihjata, et talle ei meeldinud laulupidu.
Tänaseks kõik. Ma lähen nüüd oma merevaadet nautima ja Rammsteini uut plaati kuulama. Lõppu pilt raadiomaja katuselt ka, sest ilma ju ei saa.
