19 august 2019

Once upon a time in Tarantinoland

Loomulikult läksin ma kohe kinno, kui "Once upon a Time in Hollywood" linastus. Ma ei saa öelda, et ma oleksin fanaatiline Tarantino austaja, aga mulle meeldib ta stiil, ta maailm ja pealegi näen ma välja nagu Uma Thurman. No ja kui keegi astub piiridest välja ja julgeb teha midagi, mida teised ei julge, kuulub talle mu igavene armastus. 

Aga filmist. Kriitikute suust kuulsin, et igav ja veniv on. Ma ei tea, ma vaatasin vist mingit teist filmi, sest minu jaoks oli tempo just piisavalt hea, et sai keskenduda sümbolitele (ja siinkohal paluks neid mitte segi ajada Eesti filmide segaste sümbolitega) ning nautida Leonardo imelist näitlejatööd. Ausalt, juba ainult Leonardo pärast peaks seda filmi vaatama minema, sest ta on lihtsalt imeline. Kuidas ta suudab mängida kergelt luuserlikku ja läbikukkunud tegelast nii hästi, et ... Brad Pitt oli ka muidugi hea, aga esiteks polnud ta tegelaskuju nii mitmetahuline ning teiseks meenutas ta mulle natuke liiga palju Aldot "Vääritutest tõbrastest". Tempo oli tõesti pigem aeglane (kuigi Eesti filmidega võrreldes siiski nagu "Kiired ja vihased"), aga kaetud kerge pingega, sest kogu aeg oli teada, kuhu tüürib. Mulle meeldis eriti filmi kummastav vaatenurk, mida vist väga palju kasutatud pole: põhisündmusi jälgitakse mingite suvaliste ja asjasse mittepuutuvate tolbajoobide vaatenurgast. Kuigi mainitud oli, et Sharon Tate'i liin oli kõrvalliin, siis minu arvates oli see just peamine, aga seda lihtsalt vaadati kõrvalt. Tekkiski teatav kontrast ja seda eriti neile, kes Tate'i lugu hästi teavad: sa näed ilusat ja lootustandvat noort näitlejannat, kellel on (või võiks olla) elu alles ees ja maailm lahti ... aga selle asemel paneb Tarantino sind kaasa elama mingitele suvalistele tüüpidele, kelle karjäär on olematu, sihid ja eesmärgid suht tüütud ja kes ise ka pole just kõige sümpaatsemad. Jah, Leonardo ja Brad sümboliseerisid kindlasti Hollywoodi kadumist ja muutumist, aga minu jaoks olid nad eelkõige kontrastiks Sharonile. Kontraste oli filmis veelgi: pidev tapmine vesternites vs Vietnami sõda, Hollywood Hills vs hipid jne jne. Ma ei tea, kas need kontrastid olid Tarantinol taotluslikud, aga minu jaoks andsid nad filmile väga huvitava mõõtme. 

Minu jaoks oli kindlasti film põnevam ka sellepärast, et ma olin just aastake tagasi uurinud põhjalikult Mansoni kohta ning lugenud läbi ühe raamatu ta hipikommuuni kohta. Kui Mansonist midagi ei tea, ei pruugi mitte millestki aru saada. Ma ei kujuta ette, kas siis film üldse huvitav oleks, aga mine tea, võib-olla just hoopis teistsugune elamus.

Kui ma saalist väljusin, mõtlesin ma, et "Once upon a Time in Hollywood" oli nagu tantraseks: kogu aeg oli pinge peal, et kohe läheb lahti, kohe läheb andmiseks, aga ei veel, veel mitte. Ja kui siis lõpuks kulminatsioon tuli, jäi see natuke lahjaks. Mulle loomulikult väga meeldis see stseen, sest see oli Tarantinolikult absurdne, ebareaalne ja üle võlli, aga sellise pika kõvatamise peale oleks see võinud olla VEELGI grotesksem, pikem ja õõvastavam. Asi võib olla muidugi ka selles, et ma olen selline nõudlik inimene ega lepi tavapärase tapmise ja tagaajamisega. Ja päris lõpp oli ka Tarantinolik, selline vahva alternatiivajalugu. 

Soovitan: kõikidele, kes armastavad Tarantinot, kes teavad Charles Mansonit ja kes armastavad absurdi.

Ei soovita: kõikidele, kelle jaoks Tarantino tähendab rohkelt vererikkaid tapelunge või kes nägid kunagi "Pulp Fictionit" ja eeldavad, et that's it. 

Hinne: tugev 8, seda just selle veidi lahja tantraseksiliku lõpu pärast. Oleks veel paar leegiheitjat kusagilt välja tulnud, saaks rohkem.


6 kommentaari:

Ebapärlikarp ütles ...

Mulle ka täiega meeldis ja olen Sinu kirjutatuga igati nõus. Väga nauditav!

kocmoc ütles ...

Mulle ka väga meeldis, kuigi kartsin minna, sest paljude meelest oli nii igav. No kuidas igav? Just oli palju vaadata mu meelest ka siis, kui erilist actionit ei toimunud.

Madli ütles ...

Minu meelestoli see ka kõike muud kui igav. A vb on asi selles, et inimesed ei oska enam süveneda, oodatakse kärtsu ja mürtsu, kihutamist ja tulistamist ning kui seda pole, siis järelikult on igav.

kocmoc ütles ...

Ma olen nüüdseks nii palju kommentaare näinud selle filmi kohta ja ma olen täiesti segaduses, kas ma käisin mingit teist filmi vaatamas või misasja.
Just keegi ütles, et ''the blonde girl'' oli täiesti ebavajalik karakter selles filmis. AH? :D

Madli ütles ...

Ilmselt inimesed a) ei teadnud midagi Mansonist, b) vaatasid seda filmi sellisena, nagu see tundus, ehk lugu suvatöllidest, kes elasid oma mõttetut elu ja viljelesid oma mõttetuid karjääre. Nii võib see tõesti igav ja aeglane tunduda. Mina aga arvan, et see on üks Tarantino geniaalsemaid teoseid.

suslik ütles ...

Mulle vägaväga meeldis. Õnneks kohtusin pärast filmi kinowc-s naiskaga, kes ka oli samavõrra overwhelmed, muidu jäi juba tunne, et ma vaatasin vist mingit teist filmi kui ülejäänud publik...