08 august 2019

Tšiili, mu arm

Mu õde kolis vahepeal Tšiili ja on ennast seal nüüdseks mugavalt sisse seadnud. Oma väikeseid avastusi Tšiili igapäevaelu kohta jagab ta lahkelt ka Facebookis ja egas minagi pikka juttu tee – panen tema tähelepanekud ka siia kirja.


Mida teha esimese asjana võõrasse riiki kolides? Ikka asuda keelt õppima! Epp asus kohe pihta, aga praktiseerimisel ilmnesid teatavad takistused:
Mis on kohaliku keele õppimisel kõige suurem väljakutse? Ei, need ei ole hääldusalused või ainult Tšiilis kasutusel olevad spetsiifilised hispaaniakeelsed sõnad ja väljendid. Kõige keerulisem on see, et nad räägivad igapäevaelus nii poeetiliselt! Sa võid ju õppida selgeks põhilise sõnavara ja tihedamini kasutusel olevad laused. Kuid sellest on vähe abi, kui näiteks söögikohas küsitakse sult nii: "Kas sellel tänasel imeilusal päeval on saanud keegi mahti, et võtta teilt tellimus ja uurida, mida head ja paremat te süüa ja juua sooviksite?"'. (No mitte sõna-sõnalt, aga peaaegu). Eeee, ma ootaksin sellises olukorras küsimust:"Kas keegi on teilt juba tellimuse võtnud?".
Seesama stiil on kasutusel ka päevauudistes, nii et konkreetse keele õppimise koha pealt ei saa väga suurt abi ka sealt.
Ma kujutan ette, kuidas selline keelekeskkond oleks Bellale meeldinud. Tema leivanumbriks ja eripäraks oli just ülimalt poeetiline ja ilukirjanduslik eneseväljendus.

Korraliku eestlasena otsustas ta ka kohalikele eesti kultuuri tutvustada:
Täitsa huvitav tunne oli vaadata ja elada laulupeole kaasa teiselt poolt maakera. Ilmselgelt on mitte-eestlastele seda laulupeo värki keeruline selgitada. Sest see on nende arvates ju igati loomulik ja normaalne, kui palju inimesi on koos ja pidutsetaks, rõõmustatakse! Mis selles siis nii erilist on, eksole. Eriti, kui me räägime näiteks Ladina - Ameerikast.
Et seda laulupeo fenomeni lahti seletada, peab pidama loengu Eesti ajaloost, lisaks tuleb kindlasti rääkida lähemalt meie rahvuslikust omapärast, mis tavapäraselt ei kätke endas sellist emotsionaalsust, ligimesearmastust, ühtekuuluvustunnet, väga lähedast füüsilist kontakti jne. Et pigem on igapäevaelus ju nii, et isiklik ruum on vähemalt 2m; kui eestlane ostab maja, siis lähim naaber võiks olla vähemalt 1km kaugusel jne jne.
Selle pika selgituse peale hakatakse vast sündmuse olulisust paremini hoomama, kuid fakt on see, et päris lõpuni saavad sellest aru ja tunnevad sügavalt puudutatuna siiski vaid eestlased.

Ja tutvus ka Tšiili enda "laulukultuuriga":
Ööelust. Millegipärast armastavad nad siin hirmsasti karaoket laulda. Tase on väga varieeruv, kui viisakalt väljenduda, aga kohati on mul tunne, et pärast paari piscot oleksin ma siin karaokes väga kõva tegija.
Olles Eestis päris mitu aastat lähedalt kokku puutunud meelelahutusmaailma ja ööeluga, tundus mulle, et kõik peod algavad meil liiga hilja. Aga selgus, et siin hakkavad need veelgi hiljem! DJ alustab alles kella kahe paiku. Enne seda on see jube karaoke. Ja ega see siis tähenda, et rahvas kohe tantsupõrandale tuleks. Selleks läheb ka veel oma pool tundi.
Ma eeldasin millegipärast, et siin muud ei ole, kui üks suur tantsimine, aga kaugel sellest. Üpris pikalt olin ma terve klubi peale ainus, kes muusikale kaasa õõtsus.
Ja kui nad siis tantsima hakkasid, oli see minu suureks pettumuseks täpselt sama vehklemine ja aelemine nagu Eestis. Ma lootsin ikka näha korraliku puusatööd jne. Aga mitte midagi sellist!
Muide, siin ei tasu välja minnes öelda ööklubi, see tähendab pigem pordumaja moodi asutust. Igati kohane on öelda diskoteek, baar, pubi jmt.

Vahepeal värises Tšiilis maa. Eestlasele esmakordne kogemus:
Minu elu esimene maavärin. Tunne oli selline, nagu oleks sattunud lennukiga korralikku turbulentsi - alguses on kerge vibratsioon, mis muutus üha tugevamaks ja tugevamaks. Ainult et lennukis olles on olemas teadmine, et kõik on tegelikult üpris turvaline. Maavärina puhul seda teadmist pole, kuna ei või iial teada, kui tugev see on, kaua kestab ja kas tuleb ka järeltõukeid.
Antud juhul oli see üpris tugev - 6,5 magnituudi. Epitsenter asub minu elukohast umbes 200 km kaugusel, ookeanis, surfarite paradiisi Pichilemu lähistel. 

Aga tšiillased ise suhtusid sellesse üsna külmalt ning tegelesid tähtsamate muredega:
Maavärina järelkajadest ja muudest uudislugudest. Siin kohapeal ei eruta see maavärina teema enam kedagi. Eilsetest uudistest käis ainult korra läbi. Tunduvalt pikemad reportaažid olid ühe peene Itaalia restorani bossist, kes oma töötajate peale pidevalt karjus ja muidu inetult käitus. Endised alluvad jagasid oma muljeid. Kui ma ei eksi, siis see paha bossi teema on üleval juba kolmandat päeva.
Ja väga pikalt ja põhjalikult lahati perverdist preestri teemat. Umbes 30a tagasi oli naistega (!!!) halvasti käitunud. Te küsite, et miks need naised alles nüüd oma juttudega välja tulid? Väga lihtne - veel hiljaaegu olid kirikutegelased siin jumala staatuses ja keegi poleks neid naisi lihtsalt uskunud. "Tänu" pervertidest jumalasulaste paljastamisele kogu maailmas on see teema aga ka siin päevakorral.
Tegelikult on see täitsa suur jama, sest tolle eelpool mainitud perverdist preestri järgi oli Santiagos nimetatud terve park ja ka tema kuju sinna püsti pandud. Nüüd on see kõik muidugi maha võetud, aga pargi ja tänava nimede muutmine ja linna kaartide ümber tegemine võtab muidugimõista veel pikalt aega.
Maavärinast siis veel niipalju, et eile õhtul oli veel vähemasti neli järeltõuget. Aga ma ise olin vist selleks hetkeks juba piisavalt kohalikuks muutunud, sest veidi tugevama järeltõuke ajal vahtisin veidi aega oma teetassi ja nosisin võileiba edasi.

Ja üleüldse on Tšiili uudislood üsna ... huvitavad:
Spordist. Päevauudiste üks olulisemaid rubriike on siin ilmselgelt sport. Ja mitte ükski, päriselt ka, mitte ükski päev ei möödu ilma, et räägitaks Alexis Sánchezest või Arturo Vidalist. Kusjuures see ei ole absoluutselt oluline, kas neist midagi uut rääkida on. Kui ei ole, siis korratakse vana. Isegi Limas toimuvad PanAmerica mängud kahvatuvad nende kõrval. Seega olen ma ilma liialdamata vähemasti kümme korda näinud halva kvaliteediga pilte ja videolõike sellest, kuidas Alexis kuskil pärapõrgus poes käis. (Jah, isegi Tšiili mõistes pärapõrgus. Aga ta ema elab seal ja keeldub ära kolimast, kuna ta sõbrad ja tuttavad elavad ka seal koledas ja räpases linnakeses). Ja siis lugematul korral juba tunduvalt parema kvaliteediga pilte sellest, kuidas Arturo Kariibidel mingi tšikiga puhkamas käis.
Näiteks eile oli ülioluline teadaanne see, et Alexis ootas oma (väidetava) uue pruudiga Londonisse sõitmiseks tund aega rongi, sest oli eelmisest napilt maha jäänud. Täielik ebaõnn, eksole.

Tänaseks kõik! 

2 kommentaari:

notsu ütles ...

Kas ta ise blogi pidamise peale ei ole mõelnud? blogist on näiteks vanu postitusi palju mugavam üles otsida kui FBst. oleks väga huvitav Tšiili-blogi.

Madli ütles ...

Epp lubas pühalikult, et hakkab blogima, kui arvuti üles leiab.