09 september 2019

September

Ma olen, muide, käinud vahepeal ka jalgpalli vaatamas. Kui mu kolleeg seda kuulis, küsis ta ahastavalt, miks ma seda endale teen, Eestis ei mängita ju ÜLDSE jalgpalli. Mõtlesin siis, kas öelda talle tegelik põhjus või proovida näidata ennast parema, õilsama ja patriootlikumana, aga siis sain aru et seda viimast ei usuks minust niikuinii keegi, ja ütlesin, et ma ostsin need piletid ainult herr Neueri pärast. Kui ta juba võtab vaevaks minu kodulinna tulla, on minust ainuõige ja viisakas teda ka vaatama minna, eriti, kui tal midagi siin platsil teha (eeldatatavasti) pole. See, et ma mingeid muid mänge, kus teda pole, pean vaatamas käima, sümboliseerib lihtsalt mu armastust ja eriti kannatust, sest kuidas muidu armastus tuleb kui mitte kannatades?

Paraku on need mängud, mida siiani vaatamas käinud olen, tõelised kannatused olnud. Ma lähen ALATI mängule lootusega, et äkki, äkki, äkki seekord eestlased mängivad jalgpalli ja äkki, äkki, äkki ei tee ennast seekord lolliks, aga alati ma pettun. Täna ootab ees mäng Hollandiga ja ma mõtlen tõsimeeli, äkki peaksin hoopis Hollandi särgis minema. Mitte et mul oleks, aga Ernstil on ja ehk suudan ma selle kuidagiviisi selga venitada. Ega meil varsti enam suurt kaaluerinevust pole. Saksa jalkasärkidega on mul lood paremad, neid jagub mul ka enda suuruses, nii et oktoobris saan rahumeeli sakslasena staadionile minna. Valgevene mängule läksin ettevaatamatult Eesti pusaga ja pärast kahetsesin. Õnneks sain ma tol päeval jalkaelamuse siiski kätte, sest õhtul oli telkust Saksamaa-Holland ja vot see oli jalgpall. Mitte mingi palliveeretamine ja mööda platsi uimamine.

Rääkides veel olulistest asjadest, siis kuna ma olen pidanud mõned viimase aja plaanid tühistama (Metallica kontserdi ja Berliini), siis ei julge ma endale enam isegi Rammsteini piletit osta. Elu, täpsemalt viimane suvi on näidanud, et elu nöögib planeerijaid, täpsemalt mind, sest kuidagi ei käi mu eluga kokku lineaarne korraldus. Hea on aga see, et vähemalt üks kontsert on mind ikkagi ees ootamas ja see on ... Hatari. Ja eriti hea on see, et Kaisa on nõus a) minuga Narva kaasa tulema, b) minuga Hatari kontserdile tulema, c) minuga Sillamäel ööbima. Selliseid inimesi, kes isegi ühega neist nõus oleksid, on väga vähe, nii et ma olen õnnega koos, et Kaisa samasugune on nagu mina. Loodan, et ta nüüd ei solvu.

Ja see kõik tuletab mulle omakorda meelde, et ma saan juba umbes kümne päeva pärast 30-aastaseks. Ootan juba nii väga! Kuigi – ma ei tunne ennast 30-aastasena ja mind ka ei peeta 30-aastaseks, näiteks eile, kui krišnaiitide templis käisin, küsiti mult, kas ma olen tudeng. Ma võtsin seda ainult komplimendina! Aga 30 on kindlasti lahe olla ja kui minust sõltub, siis ma kavatsen mõneks aastaks 30-aastaseks jäädagi. 

06 september 2019

Minu ideaalne kaal

Ma vahepeal mõtlen, kui palju pööratakse tähelepanu sellele, milline on inimese keha, aga mitte ta mõistus. Kui kõrge on ta kaalunumber, mitte ta IQ. Vähemalt sotsiaalmeedias. Lõviosa tänapäeva insta- ja blogiteemadest on seotud välimuse, trenni, tervislikkuse ja kaaluga. Kohe, kui keegi lisab mingi überseksika pildi endast ning kirjutab alla "Naised, armastage ennast sellistena, nagu olete", ei tähenda see seda, et naisi kutsutaks üles olema tark või siis rahul oma keskpärase mõistusega, vaid loomulikult ainult oma keha armastama. Sest noh, keha, see on ju see, mis paistab välja – loomulikult on see ju kõige olulisem. Selleks, et olla tõeline ja enesest lugupidav naine, on vaja vaid ... jah, te arvate õigesti: tervislikult toituda, trenni teha ning võib-olla vahel natuke harivaid (loe: kuidas olla jumalik, edukas, tõeline naine) raamatuid lugeda.

Sellised minusugused enesest ilmselgelt üldse mitte lugu pidavad naised, kes loevad Kivirähki uut romaani ja nosivad samal ajal krõpse, kes käivad kontsertidel ja joovad seal õlut, kes ei tee üldse trenni, söövad ebakorrapäraselt ja magavad veel ebakorrapärasemalt, ei päde üldse. Vähemalt mitte sotsiaalmeedias. 

Selle sissejuhatusega tahtsin ma jõuda sinnani, et kuna mul on nüüd kaal, siis olen ma igal hommikul pärast esimest kohvitassi hakanud selle peale ka astuma ja avastanud, et mul on sõltuvus: kaalusõltuvus. Kas pole tore igal hommikul näha natuke väiksemat numbrit kui eile? Ja siis veel väiksemat? Ja veel? Äkki jätaks täna selle saiakese söömata? Ja lõunasöögi? Pole mul seda õlut ka nii väga vaja. Sellised mõtted on viinud mu sinnani, et täna hommikul näitas mu kaal numbriks 52,5 kg, mis minu pikkuse juures (170 cm) pole ilmselgelt enam tervislik. Või tähendab: on viimane tervislikkuse piir, allapoole vast enam minna ei tohiks. Aga hommikul kaalul seistes mõtlesin ma lisaks veel, et huvitav, kas tõesti nüüd, 30-aastaseks saamise eelõhtul olen ma saanud endale kingituseks toitumishäire?

Alati, kui mind on mittesöömises süüdistatud, olen ma vastu vaielnud, et ma ju söön! Kogu aeg! Ja enda arvates sööngi, aga kui ma nt mõtlen, mida ma täna söönud olen (kell on 14.55), siis .... pärast hommikust kohvitassi rohkem midagi meelde ei tulegi. Ma tean, et ilmselt kodus söön veel midagi, aga on selline elustiil siis tervislik? 29-aastasena? Ma arvan, et mitte. 


Nii et ma arvan ka, et on viimane aeg hakata oma kehaga paremini läbi saama. Oma peaga ma ju juba saan. 

04 september 2019

Tšiili, mu arm vol2

Epp võttis soovitust kuulda ning hakkaski oma põneva Tšiili elu kohta blogi pidama. Hetkel on tal seal küll vaid mõned lühikesed tähelepanekud, aga andke aega atra seada, lüll jõuab, küll jõuab.

Blogi ise on SIIN