Vanadus, vanadus

Kuigi ma ise fännan räigelt, et ma nüüd 30 (loe: tõeliselt naiselik, daamilik ja kõik need muud asjad) olen, siis tundub, et mõned inimesed arvavad, et tegelikult sain ma hoopis 70 vms. Mu tänane vestlus emaga oli nt selline:

mina: "Kuule, kas penskarid abielluvad tihti?"

ema: "Issand, pole aimugi! Enda kohta küsid?"

Mulle meenuvad kohe mu u 8-aasta tagused tuttavad, kes veetsid ebaproportsionaalselt suure osa oma vabast ajast selleks, et mulle rääkida, kuidas naiste säilivuskuupäev on siis, kui 30 kukub, ja pärast seda pole neil enam mingit lootust, et mõni mees neid tahaks. Noh, sest naise väärtus ju ometigi sellest sõltubki, kas nad mõnele mehele külgetõmbavad on või mitte.

 

Sünnipäevarõõmud

Kui ma suvel esimest korda Ida-Virumaad avastamas käisin, teadsin ma kohe, et oma elu tähtsaimad hetked tahan ma seal veeta. Ja mis võiks olla tähtsam kui 30-aastaseks saamine? Olgu, mul tuli praegu umbes viis asja pähe, aga no üldse, sünnipäev võiks ju mööduda toredalt. Kui ma siis veel lugesin, et täpselt mu sünnipäeval esineb Hatari Narvas ... Noh, esialgu olin ma vihane (kes mäletab), sest ma pidin sel ajal Berliini minema, aga nagu mu elupõhimõte ütleb: kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, nii et elu mängis kaardid ümber, reis jäi ära ja mis siis muud, kui sammud kontserdile!

Kuna Narvas toimuva kontserdi jaoks oleks Narvas ööbimine liiga tavaline, lihtne ja igav, bronnisime me korteri hoopis Sillamäele. Miks just sinna? Minu arvates on Sillamäe kõige muinasjutulisem linn terves Eestis ja kui vähegi võimalust, soovitan kõigil sinna vähemalt korra minna. Meil oli veel nii palju õnne, et saime korteri täpselt promenaadile, vaatega merele ja – mis kõige parem – rõduga. Ilm, ma pean vahele mainima, küll ei soosinud rõdul peesitamist, aga kuna me juba seal olime, siis me trotsisime ilma ja läksime ikkagi tuule ja tormiga võitlema. Teine äärmiselt positiivne asi meie korteri juures oli see, et samas majas asus üks ehtne pisipood, väga eklektilise valiku ja pea olematute hindadega. St hindade puhul oli rakendatud mingit seletamatut loogikat, sest nt džinn maksis seal u 7 eurot, aga paar kõige tavalisemaid sukkpükse 15. Ja et kogu elamust veel sürreaalsemaks teha, kõhutas leti taga häirimatult suur ja paks kass. 

Egas midagi, joogid ja riided ostetud, tegime endale kokteilid ja asusime neid jooma, suurejoonelise plaaniga kindlasti võimalikult vara Narva minna, et igasugustele erinevatele üritustele jõuda. Umbes kell 22 avastasime, et džinn on otsas ja kui me tahame veel Hatarit näha, peame ennast võimalikult kiiresti liigutama. Arvestades joodud džinnikogust oli see muidugi raskendatud. Hatarile me muidugi jõudsime piisava varuga ja kasutasime seda aega targasti: uute džinnide ostmiseks. Ja siis tuligi Hatari peale. Oeh ..  mul pole siiani sõnu, kui vaimustuses ma olin. Röökisin kõiki laule kaasa laulda, nii et mu kõrval seisev turvamees vaatas mind väga kahtlaselt, ilmselt mõeldes, miks ma islandi keelt oskan. Ma ei osanud. Ja show ise oli nii äge, et kui see lõppes, oli tunne, justkui oleks see vaid 10 minutit kestnud.

Edasine õhtu möödus suhteliselt sündmustevaeselt, kui mitte arvestada seda, et me läksime ühte Narva baari, kus kõhutas taas – üllatus, üllatus – suur ja paks kass. See on vist mingisugune Ida-Virumaa stiil, mul on tunne. Ka see kass oli väga stoiline, magas rahulikult keset kära ning oleks ilmselt edasi maganud, kui me poleks teda näppima hakanud. 

Järgmine päev algas päikeseliselt ja me otsustasime seda kohe ära kasutada ning promeneerima minna. Tuul muidugi takistas meie pikemat väljasviibimist, sest juuksed tahtsid vägisi peast ära lennata. Seejärel läksime me trotsist hoopis Kiviõlisse, ronisime mäe otsa (ilmselgelt kohast, kust normaalsed inimesed ei läheks) ja nautisime sealset vaadet, mis oli tõepoolest hingemattev. Allatulek oli pehmeltöeldes keeruline, aga tehtav. Ja kuna tolleks päevaks oli piisavalt loodusjõududega võideldud, läksime me Rakverre sööma ja siis koju.

Oleks ma teadnud, et 30 on nii äge olla, oleks ma juba varem 30 saanud!

* Pilte me loomulikult ei teinud. Sillamäel vist isegi paar tükki tegime tegelikult, aga jumal teab, mis neist saanud on.

September

Ma olen, muide, käinud vahepeal ka jalgpalli vaatamas. Kui mu kolleeg seda kuulis, küsis ta ahastavalt, miks ma seda endale teen, Eestis ei mängita ju ÜLDSE jalgpalli. Mõtlesin siis, kas öelda talle tegelik põhjus või proovida näidata ennast parema, õilsama ja patriootlikumana, aga siis sain aru et seda viimast ei usuks minust niikuinii keegi, ja ütlesin, et ma ostsin need piletid ainult herr Neueri pärast. Kui ta juba võtab vaevaks minu kodulinna tulla, on minust ainuõige ja viisakas teda ka vaatama minna, eriti, kui tal midagi siin platsil teha (eeldatatavasti) pole. See, et ma mingeid muid mänge, kus teda pole, pean vaatamas käima, sümboliseerib lihtsalt mu armastust ja eriti kannatust, sest kuidas muidu armastus tuleb kui mitte kannatades?

Paraku on need mängud, mida siiani vaatamas käinud olen, tõelised kannatused olnud. Ma lähen ALATI mängule lootusega, et äkki, äkki, äkki seekord eestlased mängivad jalgpalli ja äkki, äkki, äkki ei tee ennast seekord lolliks, aga alati ma pettun. Täna ootab ees mäng Hollandiga ja ma mõtlen tõsimeeli, äkki peaksin hoopis Hollandi särgis minema. Mitte et mul oleks, aga Ernstil on ja ehk suudan ma selle kuidagiviisi selga venitada. Ega meil varsti enam suurt kaaluerinevust pole. Saksa jalkasärkidega on mul lood paremad, neid jagub mul ka enda suuruses, nii et oktoobris saan rahumeeli sakslasena staadionile minna. Valgevene mängule läksin ettevaatamatult Eesti pusaga ja pärast kahetsesin. Õnneks sain ma tol päeval jalkaelamuse siiski kätte, sest õhtul oli telkust Saksamaa-Holland ja vot see oli jalgpall. Mitte mingi palliveeretamine ja mööda platsi uimamine.

Rääkides veel olulistest asjadest, siis kuna ma olen pidanud mõned viimase aja plaanid tühistama (Metallica kontserdi ja Berliini), siis ei julge ma endale enam isegi Rammsteini piletit osta. Elu, täpsemalt viimane suvi on näidanud, et elu nöögib planeerijaid, täpsemalt mind, sest kuidagi ei käi mu eluga kokku lineaarne korraldus. Hea on aga see, et vähemalt üks kontsert on mind ikkagi ees ootamas ja see on ... Hatari. Ja eriti hea on see, et Kaisa on nõus a) minuga Narva kaasa tulema, b) minuga Hatari kontserdile tulema, c) minuga Sillamäel ööbima. Selliseid inimesi, kes isegi ühega neist nõus oleksid, on väga vähe, nii et ma olen õnnega koos, et Kaisa samasugune on nagu mina. Loodan, et ta nüüd ei solvu.

Ja see kõik tuletab mulle omakorda meelde, et ma saan juba umbes kümne päeva pärast 30-aastaseks. Ootan juba nii väga! Kuigi – ma ei tunne ennast 30-aastasena ja mind ka ei peeta 30-aastaseks, näiteks eile, kui krišnaiitide templis käisin, küsiti mult, kas ma olen tudeng. Ma võtsin seda ainult komplimendina! Aga 30 on kindlasti lahe olla ja kui minust sõltub, siis ma kavatsen mõneks aastaks 30-aastaseks jäädagi. 

Minu ideaalne kaal

Ma vahepeal mõtlen, kui palju pööratakse tähelepanu sellele, milline on inimese keha, aga mitte ta mõistus. Kui kõrge on ta kaalunumber, mitte ta IQ. Vähemalt sotsiaalmeedias. Lõviosa tänapäeva insta- ja blogiteemadest on seotud välimuse, trenni, tervislikkuse ja kaaluga. Kohe, kui keegi lisab mingi überseksika pildi endast ning kirjutab alla "Naised, armastage ennast sellistena, nagu olete", ei tähenda see seda, et naisi kutsutaks üles olema tark või siis rahul oma keskpärase mõistusega, vaid loomulikult ainult oma keha armastama. Sest noh, keha, see on ju see, mis paistab välja – loomulikult on see ju kõige olulisem. Selleks, et olla tõeline ja enesest lugupidav naine, on vaja vaid ... jah, te arvate õigesti: tervislikult toituda, trenni teha ning võib-olla vahel natuke harivaid (loe: kuidas olla jumalik, edukas, tõeline naine) raamatuid lugeda.

Sellised minusugused enesest ilmselgelt üldse mitte lugu pidavad naised, kes loevad Kivirähki uut romaani ja nosivad samal ajal krõpse, kes käivad kontsertidel ja joovad seal õlut, kes ei tee üldse trenni, söövad ebakorrapäraselt ja magavad veel ebakorrapärasemalt, ei päde üldse. Vähemalt mitte sotsiaalmeedias. 

Selle sissejuhatusega tahtsin ma jõuda sinnani, et kuna mul on nüüd kaal, siis olen ma igal hommikul pärast esimest kohvitassi hakanud selle peale ka astuma ja avastanud, et mul on sõltuvus: kaalusõltuvus. Kas pole tore igal hommikul näha natuke väiksemat numbrit kui eile? Ja siis veel väiksemat? Ja veel? Äkki jätaks täna selle saiakese söömata? Ja lõunasöögi? Pole mul seda õlut ka nii väga vaja. Sellised mõtted on viinud mu sinnani, et täna hommikul näitas mu kaal numbriks 52,5 kg, mis minu pikkuse juures (170 cm) pole ilmselgelt enam tervislik. Või tähendab: on viimane tervislikkuse piir, allapoole vast enam minna ei tohiks. Aga hommikul kaalul seistes mõtlesin ma lisaks veel, et huvitav, kas tõesti nüüd, 30-aastaseks saamise eelõhtul olen ma saanud endale kingituseks toitumishäire?

Alati, kui mind on mittesöömises süüdistatud, olen ma vastu vaielnud, et ma ju söön! Kogu aeg! Ja enda arvates sööngi, aga kui ma nt mõtlen, mida ma täna söönud olen (kell on 14.55), siis .... pärast hommikust kohvitassi rohkem midagi meelde ei tulegi. Ma tean, et ilmselt kodus söön veel midagi, aga on selline elustiil siis tervislik? 29-aastasena? Ma arvan, et mitte. 

Nii et ma arvan ka, et on viimane aeg hakata oma kehaga paremini läbi saama. Oma peaga ma ju juba saan. 

Tšiili, mu arm vol2

Epp võttis soovitust kuulda ning hakkaski oma põneva Tšiili elu kohta blogi pidama. Hetkel on tal seal küll vaid mõned lühikesed tähelepanekud, aga andke aega atra seada, lüll jõuab, küll jõuab.

Blogi ise on SIIN.