06 september 2019

Minu ideaalne kaal

Ma vahepeal mõtlen, kui palju pööratakse tähelepanu sellele, milline on inimese keha, aga mitte ta mõistus. Kui kõrge on ta kaalunumber, mitte ta IQ. Vähemalt sotsiaalmeedias. Lõviosa tänapäeva insta- ja blogiteemadest on seotud välimuse, trenni, tervislikkuse ja kaaluga. Kohe, kui keegi lisab mingi überseksika pildi endast ning kirjutab alla "Naised, armastage ennast sellistena, nagu olete", ei tähenda see seda, et naisi kutsutaks üles olema tark või siis rahul oma keskpärase mõistusega, vaid loomulikult ainult oma keha armastama. Sest noh, keha, see on ju see, mis paistab välja – loomulikult on see ju kõige olulisem. Selleks, et olla tõeline ja enesest lugupidav naine, on vaja vaid ... jah, te arvate õigesti: tervislikult toituda, trenni teha ning võib-olla vahel natuke harivaid (loe: kuidas olla jumalik, edukas, tõeline naine) raamatuid lugeda.

Sellised minusugused enesest ilmselgelt üldse mitte lugu pidavad naised, kes loevad Kivirähki uut romaani ja nosivad samal ajal krõpse, kes käivad kontsertidel ja joovad seal õlut, kes ei tee üldse trenni, söövad ebakorrapäraselt ja magavad veel ebakorrapärasemalt, ei päde üldse. Vähemalt mitte sotsiaalmeedias. 

Selle sissejuhatusega tahtsin ma jõuda sinnani, et kuna mul on nüüd kaal, siis olen ma igal hommikul pärast esimest kohvitassi hakanud selle peale ka astuma ja avastanud, et mul on sõltuvus: kaalusõltuvus. Kas pole tore igal hommikul näha natuke väiksemat numbrit kui eile? Ja siis veel väiksemat? Ja veel? Äkki jätaks täna selle saiakese söömata? Ja lõunasöögi? Pole mul seda õlut ka nii väga vaja. Sellised mõtted on viinud mu sinnani, et täna hommikul näitas mu kaal numbriks 52,5 kg, mis minu pikkuse juures (170 cm) pole ilmselgelt enam tervislik. Või tähendab: on viimane tervislikkuse piir, allapoole vast enam minna ei tohiks. Aga hommikul kaalul seistes mõtlesin ma lisaks veel, et huvitav, kas tõesti nüüd, 30-aastaseks saamise eelõhtul olen ma saanud endale kingituseks toitumishäire?

Alati, kui mind on mittesöömises süüdistatud, olen ma vastu vaielnud, et ma ju söön! Kogu aeg! Ja enda arvates sööngi, aga kui ma nt mõtlen, mida ma täna söönud olen (kell on 14.55), siis .... pärast hommikust kohvitassi rohkem midagi meelde ei tulegi. Ma tean, et ilmselt kodus söön veel midagi, aga on selline elustiil siis tervislik? 29-aastasena? Ma arvan, et mitte. 


Nii et ma arvan ka, et on viimane aeg hakata oma kehaga paremini läbi saama. Oma peaga ma ju juba saan. 

Kommentaare ei ole: