09 september 2019

September

Ma olen, muide, käinud vahepeal ka jalgpalli vaatamas. Kui mu kolleeg seda kuulis, küsis ta ahastavalt, miks ma seda endale teen, Eestis ei mängita ju ÜLDSE jalgpalli. Mõtlesin siis, kas öelda talle tegelik põhjus või proovida näidata ennast parema, õilsama ja patriootlikumana, aga siis sain aru et seda viimast ei usuks minust niikuinii keegi, ja ütlesin, et ma ostsin need piletid ainult herr Neueri pärast. Kui ta juba võtab vaevaks minu kodulinna tulla, on minust ainuõige ja viisakas teda ka vaatama minna, eriti, kui tal midagi siin platsil teha (eeldatatavasti) pole. See, et ma mingeid muid mänge, kus teda pole, pean vaatamas käima, sümboliseerib lihtsalt mu armastust ja eriti kannatust, sest kuidas muidu armastus tuleb kui mitte kannatades?

Paraku on need mängud, mida siiani vaatamas käinud olen, tõelised kannatused olnud. Ma lähen ALATI mängule lootusega, et äkki, äkki, äkki seekord eestlased mängivad jalgpalli ja äkki, äkki, äkki ei tee ennast seekord lolliks, aga alati ma pettun. Täna ootab ees mäng Hollandiga ja ma mõtlen tõsimeeli, äkki peaksin hoopis Hollandi särgis minema. Mitte et mul oleks, aga Ernstil on ja ehk suudan ma selle kuidagiviisi selga venitada. Ega meil varsti enam suurt kaaluerinevust pole. Saksa jalkasärkidega on mul lood paremad, neid jagub mul ka enda suuruses, nii et oktoobris saan rahumeeli sakslasena staadionile minna. Valgevene mängule läksin ettevaatamatult Eesti pusaga ja pärast kahetsesin. Õnneks sain ma tol päeval jalkaelamuse siiski kätte, sest õhtul oli telkust Saksamaa-Holland ja vot see oli jalgpall. Mitte mingi palliveeretamine ja mööda platsi uimamine.

Rääkides veel olulistest asjadest, siis kuna ma olen pidanud mõned viimase aja plaanid tühistama (Metallica kontserdi ja Berliini), siis ei julge ma endale enam isegi Rammsteini piletit osta. Elu, täpsemalt viimane suvi on näidanud, et elu nöögib planeerijaid, täpsemalt mind, sest kuidagi ei käi mu eluga kokku lineaarne korraldus. Hea on aga see, et vähemalt üks kontsert on mind ikkagi ees ootamas ja see on ... Hatari. Ja eriti hea on see, et Kaisa on nõus a) minuga Narva kaasa tulema, b) minuga Hatari kontserdile tulema, c) minuga Sillamäel ööbima. Selliseid inimesi, kes isegi ühega neist nõus oleksid, on väga vähe, nii et ma olen õnnega koos, et Kaisa samasugune on nagu mina. Loodan, et ta nüüd ei solvu.

Ja see kõik tuletab mulle omakorda meelde, et ma saan juba umbes kümne päeva pärast 30-aastaseks. Ootan juba nii väga! Kuigi – ma ei tunne ennast 30-aastasena ja mind ka ei peeta 30-aastaseks, näiteks eile, kui krišnaiitide templis käisin, küsiti mult, kas ma olen tudeng. Ma võtsin seda ainult komplimendina! Aga 30 on kindlasti lahe olla ja kui minust sõltub, siis ma kavatsen mõneks aastaks 30-aastaseks jäädagi. 

3 kommentaari:

kristallkuul ütles ...

Kui ma jalkat vaatama lähen, siis ma ikka olen Eesti poolt. Ma tean küll, et nad saavad pähe ja kõik, aga ikkagi on sees lootus, et äkki äkki. No kui ühe väravagi saaks, siis oleks jube hästi. Ja mina julgen küll öelda, et oma momendid on meiegi meestel täiesti olemas. Lihtsalt realiseerida ei suudeta sageli. Näiteks virutatakse pall vales suunas. Mida juhtub teistelgi. Lihtsalt teistel on võimalusi kokku nii palju rohkem, et mõni eksimus ei mängi nii suurt rolli.

Aga jah, kohale vean end reeglina siiski staaride pärast (ja need ei ole eestlased). Mingeid Eesti tiimide omavahelisi mänge vaatamas ei käi.

Madli ütles ...

No ma olen ka Eesti poolt, isegi siis, kui ma alguses mõtlen, et appi, kui mõttetu, teised on ikka palju paremad, ilusamad, pandavamad jne jne. Ikka tuleb mängu keskel väike patriotismipuhang, et noh, pingutage, lööge, olge nüüd nagu jalgpallurid. Ma arvan, et ma rõõmustaksin päris siiralt, kui Eesti Saksamaa vastu värava lööks. Ma lihtsalt tahaks, et ma saaksin rõõmustada rohkem, rohkemate väravate üle, mitte pugeda häbist pingi alla, kui jälle 0:8 kaotus tuleb.

notsu ütles ...

Head kolmekümne esimest igatahes!