01 oktoober 2019

Jälle introvertsusest

Mu ema, kellel on 4 mitte just kõige kergesti kasvatatavat last, ütles, et tema arust on nii naljakas, kui lapsevanemad arvavad et kui neile on juhuslikult sattunud rahuliku ja lepiku iseloomuga laps(ed), on see ainult ja ainult nende enda kasvatustöö tulem. Või kui nende lapsed on tugeva tervisega, kiire taibuga, kiire kohanemisvõimega ... ühesõnaga, sellise iseloomuga, mis kohandub hästi praegusesse ühiskonda. Täna tööl arutasime tähemärkide üle (ma mainin vahele, et ma ei usu absoluutselt astroloogiasse ega horoskoopidesse ega millessegi muusse peale teaduse) ning kuigi ma olen selline uskmatu nihilist, siis ühe kolleegi mõte hakkas mulle siiski meeldima: ta ütles, et tal on pärast tähemärkidega lähemalt tutvumist palju lihtsam inimesi tolereerida, sest ta saab aru, et mingid iseloomuomadused ongi inimesele (tema arvates tähtede poolt) kaasa antud ja neid ei saagi muuta, nendega peab lihtsalt leppima. Mina seda tähejura loomulikult ei usu, aga ma usun väga sellesse, et ...

inimesed on erinevad.

Ja kuigi see tundub kõige loogilisem elutõde üldse, siis proovitakse juba maast madalast ikkagi kõiki kasti suruda ja survestada olema selline, mis vastaks ühiskonna normidele. Praegu on näiteks soositud omadused, mis on omased ekstravertidele: kiire kohanemisvõime, grupis töötamise oskus, hea suhtlemisoskus, hea eneseväljendusoskus, kiire ümberlülitamisvõime, mobiilsus, paindlikkus ja veel mõned omadused, mis mulle meelde ei tule, sest ma pole ekstravert. Ja see on normaalne, et ma pole! Ma kinnitan seda endale iga kord, kui keegi mulle kiunub, miks ma nii vähe räägin, miks ma eelistan kodus olla, kui oleks võimalus peole minna, miks ma ei taha esineda või grupitöid teha. Ma tean, et ma põhimõtteliselt muust siin blogis ei räägigi, kui oma introvertsusest, aga ma kavatsen jätkata seni, kuni enam mitte üks inimene ei sunni mind "millestki rääkima". 

Ernst on samuti introvert ja isegi introvertsem kui mina, sest mina olen endale kultuurikihi peale kasvatanud ja õppinud (raskustega) olukordadele reageerima. Tema aga vajab ruumi, aega ja rahu. Kahjuks on need nõudmised üsna suured ja seda eriti lasteaias. Eks tal teki ka sellepärast probleeme, mida õpetajad mulle rõõmsalt ette laulavad, aga mis seal ikka: introverdist ekstraverti ei vooli. Ma proovin lihtsalt ise olla parim kaaslane ja kinnitada endale ja talle: see ei ole ebanormaalne, kui teised inimesed närvidele käivad. Enamik inimestest ongi suht tüütud. Üksi olemises pole mitte midagi halba ega ebanormaalselt. Elu pole võidujooks, milles peab võimalikult kiiresti võimalikult palju jõudma. Ma mäletan enda lapsepõlvest, kuidas mulle kogu aeg ette heideti, miks ma nii vaikne olen ja KUI närvidele see mulle käis, ning ma lubasin endale pühalikult, et oma lapsel luban ma olla täpselt nii vait, kui tahab.

Aga eks see läheb otsapidi sellise vargründava privileegipimeduse alla ka. Tore on ju mingeid kaasasündinud eeliseid või lihtsalt õnne iseenda tööks pidada ja teisi laiskadeks, imelikeks või rumalateks pidada. Sest noh, mina ju saan, kuidas teised siis ei saa?

8 kommentaari:

notsu ütles ...

Arvan, et Eestis (või Soomes või isegi Lätis) on vähemalt veidigi kergem introvert olla - mõtle, kui peaks elama näiteks USAs. Siin on üsna aktsepteeritav, et kogu aeg ei naerata, ja ka seltskonnas vait olla on suht normaalne.

Madli ütles ...

Jaa, ma naudin täiega, et saan bussis või liftis rahulikult vait olla. Lõuna-Ameerikas, ma olen aru saanud, on ka introvertidel üsna keeruline.

Anonüümne ütles ...

haa, pole vaja nii kaugele minnagi, isegi hispaanias on introvertidel keeruline. igapäevaelus ongi vist liftisõidud mu jaoks kõige ebamugavamad. elan nimelt kõrge kortermaja viimasel korrusel :D

kertu ütles ...

Täpselt! Täpselt! Kõik, nagu absoluutselt kõik, siin jutus on nii täpselt, et kui silmad kinni panen, siis olengi see mina.

Madli ütles ...

Eesti on introvertide maa :)

Maasikas ütles ...

Samas näiteks Portugal on ses osas meile väga sobilik. Portugallased on vaoshoitumad,tõsisemad jne. Minu kogemustele tuginedes ei eeldata seal small talki ja muu tühja jutu ajamist. Ning see on ka tore, et nad ei naerata ülemäära palju. Reeglina siis, kui selleks ka põhjus on.

Laura ütles ...

Ma olen ka introvert ja 100% nõus, et vaikimisi eeldatakse, et inimesed peaksid olema ekstraverdid. Toimetan personalijuhtidele suunatud tekste ja sealt tuleb NII hästi välja, et (igavlevad) ekstravertidest PR-töötajad eeldavad, et kõik teised on nagu nemad. Aga no ma EI TAHA teha mingeid grupitöid, osaleda tagasisidekoosolekutel, vahetada tööülesandeid, sõnastada eesmärke ja vahe-eesmärke, mängida seltskonnamänge, osaleda ühisüritustel. Ma tahaks oma TÖÖD teha, aitäh, teate, seda, mille jaoks mind tööle võeti? Ma EI TAHA olla kaasatud, jätke mind ometi rahule. :D Ma saan oma suhtlusvajaduse pere ja sõpradega täielikult rahuldatud, tööl käin ma teistel põhjustel.

Madli ütles ...

JAA! Seda lugedes mõtlesin ma, kuidas mul on ikka töökohaga vedanud, sest siin sellise jamaga ei tegelda. Ma ei suudaks töötada päevagi mingis kohas, kus on vaja teha osana tööpäevast (sest pidudelt ja suvepäevadelt saaks ju viilida) mingisuguseid idiootsusi. See meenutab mulle ka, et üks stuttav rääkis, kuidas kandideeris ühele üsna tähtsale juhtivale kohale ning tööintervjuul (grupiintekal ofc, et ennast ikka eriti lolliks teha) pidid kandideerijad mängima pehmete kaisuloomadega ning kirjeldama, kuidas see konkreetne kaisuloom teda iseloomustab. Kui kohutav.