09 oktoober 2019

Kõike ei jõua

Ma mäletan hästi, kui ma kunagi poolnaljaga kirjutasin, et inimesed vastavad pea alati, kui neilt küsida, kuidas läheb, et jube kiire on. Ma ei mäleta, miks, aga see eskaleerus mingil hetkel selleks, et keegi solvus millegipärast, et minusugused ei saavat aru, et inimesed peavad vaeva nägema ja tööd tegema ja sellepärast polegi aega. See selleks. Igatahes, mulle tuli see torm veeklaasis täna uuesti meelde, kui ma pidin selgitama oma sõbrannale, miks ma pärast tööpäeva väsinud olen ja et ei, ma pole sellepärast väsinud, et ma olen haige.

Probleem tuli tegelikult sellest, et ma olin lubanud minna ühele üritusele, aga paar päeva enne selle toimumist sain ma aru, et ma lihtsalt ei jõua sinna, sest see toimub pärast tööpäeva, kestab südaööni ja kui arvestada, milline tühjakspigistatud sidrun ma iga päev pärast tööpäeva olen – ei tundu väga perspektiivikas kohale minna ja uimata. Loomulikult ma ütlesin, et ei tule, mitte ei rakendanud oma kunagist kohtingutest loobumise taktikat (mitte kohale minna ja mitte telefonile vastata), aga ometigi sain ma vargründava etteheite osaliseks: millest ma nii väsinud olen? See on ju lõbus! Tema läheb ju isegi haigena sinna, kuidas siis mina ei jõua. 

Siis mul kihvatas sees, sest esiteks, ma absoluutselt vihkan seda, kui mind üritatakse hakata ümber veenma ja eriti, kui seda tehakse süüdistavalt. Nimelt kui ma juba mingi otsuse vastu võtan, siis ei ole mind võimalik enam ümber rääkida. Selline ümberrääkimine on mu jaoks nii solvav, sest see näitab, et inimene ei aktsepteeri mu otsust või ei pea seda piisavalt oluliseks. Teiseks: millest ma väsinud olen? Huvitav küll, millest, las ma mõtlen .... ma ärkan iga päev kell 6, töötan päev läbi nagu orav rattas (viimasel ajal on veel tööd kamaluga juurde tulnud), tõlgin ühest keelest teise, teisest kolmandasse, kujundan, möllan, kirjutan, nii et päeva lõpuks ei mäleta ma enam oma nime ka, siis lähen lasteaeda, koju, proovin seal Ernsti kasvatada (ei õnnestu), teda sööta (ei õnnestu) ja ta õigel ajal magama panna (samuti ei õnnestu) ja siis kuulda kelleltki, kes tööl ei käi, küsimust, millest ma väsinud olen, on ausalt öeldes solvav. 

Kui ma mõtlen, mis on minus nt 10 aastaga muutunud, siis kindlasti see, et ma julgen olla väsinud ja loobuda seetõttu paljudest ettevõtmistest. 10 või 7 aastat tagasi oli tavaline, et mu päev algas kell 6 ja lõppes südaööl, sest ma pidin ju igale poole jõudma, kõike tegema. Mulle meeldis, kui mulle öeldi, et ma olen nii tubli ja aktiivne, ja et ma sain siis ohata, et jaa, aga magada ei jõua üldse. Praegu tekib mul tülgastus, kui ma kuulen sõna "tubli", sest esiteks on see täiesti tähendusvaba sõna mu jaoks ning teiseks ongi see sõna hakanud mulle sümboliseerima sellist inimest, kes pingutab, et ikka kõike teha ja sellega kiitust välja pressida. 

Ma olen tegelikult palju vaeva näinud sellega, et oma "tubli tüdruku sündroomist" üle saada. Alguses olid ikka süümepiinad küll, kui ma mõnel nädalavahetusel mitte midagi ei teinud ja ainult voodis lugesin või kui pärast tööpäeva kohe koju läksin ja taas mitte midagi ei teinud. Harjutamine teeb aga meistriks ja nüüd olen ma suhteliselt harjunud oma laiskusega ja ei tunne erilisi süümekaid ka, kui keegi kuhugi kutsub ja ma eitavalt vastan. See muidugi ei tähenda, et ma mitte kusagil ei käiks: pühapäevasel jalkamängul olen ma näiteks kohal nagu viis marka. Lihtsalt vanusega olen hakanud hindama ja nautima molutamise võlu. Nagu ütles Armin Kõomägi: vaba aeg, mille saad veeta täpselt nii, nagu tahad, on kõige väärtuslikum ressurss üldse. Las ma siis veedan selle näiteks magades.


4 kommentaari:

Maasikas ütles ...

100% nõus! Ma täiega lülin neid inimesi, kes ei suuda mõista, et kõik ei ole nagu nemad, st et on ka inimesi, kes tahavad puhata, ennast laadida, üksi olla. Sotsiaalne suhtlemine ei peaks olema ebameeldiv kohustus! Paljudel inimestel on üldse raske aru saada, kui soovid näiteks üksi olla. Siis hakatakse süüdistama a la kas sa ei taha minugs välja minna, kas me polegi enam sõbrad jne. Ühesõnaga, minu omaette olemise soovi võetakse millegipärast isiklikult. Mul on tunne, et see on kuidagi seotud nende inimeste enesehinnanguga. Sest no miks peaks minu soov üksi olla olema seotud kuidagi suhtumisega teistesse inimestesse? See kõik on muidugi ka selle introvertsuse teemaga seotud. Et kui sa pole nagu kõik teised, st ekstravert, siis on sul midagi viga.

Amaalie ütles ...

Oli aeg, mil mõned inimesed tavatsesid hüvasti jättes öelda "Ole siis tubli!" üsna valimatult kõigile. (Lapsele võib nii öelda, aga tööalases kontaktis täiskasvanute vahel...) Kord mul sellise soovituse peale kihvatas, enne kui jõudsin mõelda olin juba vastanud, et "Tubli olemine on sinu rida, ma teen ikka oma asja," vmt. No ja ega ma hästi indlevmuheda keskkonna tublidega, sihukeste mõttetute kultuuritöötajatega ja projektijuhtidega klappi ei saanudki. Pean seda "tubli olemise asja" vist mõne spetsialistiga arutama.

soodoma ja gomorra ütles ...

Kunagi minu mäletamist mööda üks Vintidest kuskil ütles, et logelemine on KUNST. hetkes viibimise kunst.
Ilus, kas pole.

Ja mina vihkaksin, vist siis alateadlikult, tubliks olemist juba lapsepõlves. Oli üks lasteraamat: "Kaarist on kasu". See Kaari käis mulle oma tubliks olemisega juba siis nagu kohutavalt närvidele.

Praegu vaatasin, et see on Aino Pervik, üllatus-üllatus. Just ses mõttes, et samal ajal on tal ka Kunksmoor.

Madli ütles ...

Mulle meeldib ka nt Andrus Kivirähk, kes räägib kogu aeg, et ei tee midagi, ärkab hilja, on laisk jne. Ta on ehe näide, et laiskus ei võrdu rumalusega. Kunksmoor oli, muide, mu lemmiktegelane lasteraamatutest ja ma tunnen siiani temaga suurt hingesugulust. Ta elas ju minu ideaalset elu!