30 detsember 2019

Mida toob uus aasta?

Õige vastus oleks, et kes seda teab. Igal aastal olen ma soovinud rahu ja vaikust ning andnud oma tavapäraseid lubadusi, mis hõlmavad ilusamaks ja kõhnemaks muutumist, aga miski pole siiani täitunud. Ka järgmine aasta ei tõota just väga rahulik tulla, küll aga rahulikum kui praegune, aga arvestades kõike pole see ka eriti kontimurdev ülesanne. 

Kui 2019 oli täis eraelulist akrobaatikat, siis järgmine tõotab oluliselt töisem tulla. Jaanuaris lähen ma koolitusele, kus hakkan ohtralt sotsiaalmeedia turundust õppima, enne ja pärast seda õpin ja katsetan ma ise. Lisaks hakkan veelgi enam turundusega tegelema. Kui seni olen ma olnud põhiliselt kujunduse ja tekstikirjutamise peal, siis nüüd haaran ma uusi asju ka kõrvale. Tundub põnev. Sügisel saab mul siin tööl juba kümme aastat täis ja selleks ajaks on mul eesmärk olla võimalikult mitmekülgsete oskustega inimene. Alustasin ma ju tõlkijana, aga nüüdseks tegelen ma hoopis muude asjadega. Olgu, tõlgin ma ka, aga seda pigem enda jaoks ja mitte enam lihtsalt saksa-eesti, vaid lisandunud on ka läti, prantsuse jms keeled. 

Kõrvalisi hobisid ma juurde võtta ei kavatse, sest ma juba tean, et see niikuinii ei õnnestu. Mu praegune põhihobi ehk Skandinaavia krimkade lugemine võtab niigi kogu mu vaba aja, nii et mul pole mõtet luua illusioone, et ma jõuaks veel näiteks trenni minna. Iseenesest muidugi võiks ju ennast rohkem liigutada, aga kui ma konkreetset vajadust ei näe, siis ei näe ma ka mõtet. Sama on ka toitumisega – viimasel ajal on mu niigi ebaregulaarne toitumine veelgi kaootilisemaks muutunud, aga kuna mu kehakaal ei kurda, vaid püsib kenasti seal 53 kg piirimail, siis ei näe ma ka põhjust midagi muuta. Jube ja üldse mitte eeskujulik, ma tean, aga selline see elu on. 

Kultuurikihti kavatsen ma veelgi enam peale kasvatada ning selle jaoks ootab mind ees juba kaks teatrikülastust ja terve kuhi raamatuid, mida ma paaniliselt lugeda kavatsen. Teatrikülastusi tuleb veel, aga kuna ma olin vahepeal täielikuks teatripõlguriks muutunud (liiga palju igasugust jama sattus ette), siis valin ma etendusi väga ettevaatlikult. Igasugused suveetendused on välistatud. Linnateatrisse ma ka eriti ei kipu. Eks vaatan, mis siis järele jääb. Kergemast (hahaa) meelelahutusest rääkides: Rammstein tuleb Eestisse ja otse loomulikult on mul pilet olemas. Neid teisi rokivanamehi ma vaatama ei kavatse aga minna, sest isegi mul on mingid piirid. See meenutas mulle, et kui ma saatsin oma töökaaslastele pildi oma järjekordsest lemmikmehest (me vahel jagame ilusate meeste pilte oma ühischatis), siis nad ütlesid, et kuni ma elan, on ikka igasugustel meestel võimalust – nende arvamus minu erinevatest lemmikmeestest on ikka väga madal. Ma ei saa aru, miks, mulle meeldivad ikka ainult ja ainult väga ilusad mehed.

Eriti rohkem plaane polegi, välja arvatud see tavapärane, et ma proovin ikka ja jälle kõhnemaks ja ilusamaks muutuda. Samas olen ma juba 30, nii et äkki oleks aeg sellest utoopilisest plaanist loobuda?

Ahjaa, kui keegi kinno kavatseb minna, siis "Jänespüks Jojo" on üks kuradima hea film.

Kommentaare ei ole: